Kuidas sellise mehe kõrval küll normaalseks, tasakaalukaks ja adekvaatseks jääda ?
Me mõlemad tahame koos olla ja koos elada, aga mees teeb justkui nooruspõlve asju uuesti läbi, millele ta ei suuda ei öelda: imelikud sünnipäevad poole ööni, kutsutakse kuskile, ei saa ei öelda, joob tavapärasest (loodetavasti ajutiselt) rohkem õlut, käitub üldse poolpubekalikult. Vahepeal käis netis naisi like-mas, ütles, et tal pole kedagi, ei otsi kedagi, ei viitsi, kuid siiski, miski närib teda, saan aru ka me kaua koos olnud ja kirge kui sellist muidugi pole nagu alguses, aga kellel on kui üle 10a koos oldud ? Ma armastan teda ja hoolin temast väga, ta justkui tahaks noorust uuesti läbi elada, aga ise teadvustab, et vanus pole ka nagu enam see et hakata mingit uus elu elama. Näen, et tal on segadus peas. Kas hirm, et juba varsti vana, midagi tegemata, elu elamata ?
Tahaks teda kuidagi aidata, kuid siis arvan, et ma pigem segan.
Mul endal seda kriisi pole, olen just tasakaalus, meeldib see stabiilsus mis oleme saavutanud, hea töö ja soe kena kodu, pere.
On siin keegi naistest pidanud sama läbi elama ? Kaua see kestab või mis saab ?
Uut meest ma küll ei taha otsida justkui tühja koha pealt.