Lapsest saati on mulle õpetatud, et elu on suurim väärtus. Viimasel ajal on see teema kuidagi mõtlema pannud. Et kas alati on?
Mul on töö tõttu kokkupuuteid inimestega, kelle elu on nende kirjelduse järgi puhas põrgu. Pidev ärevus, selleni, et inimene ei suuda kirjeldadagi, mis tema probleem on, ütleb, et tal on 100 mõtet korraga peas. Vaimselt täiesti ebastabiilne, sellest tulenevalt pole ka lähedasi, pole tööd ega õieti elukohtagi. Ravida on üritatud, aga tulemust pole, korduvalt suitsiidi üritanud. Ma ei suuda uskuda, et selle inimese vaimne tervis kunagi paraneb, mis väärtus tema elul siis on, iga päev täis kannatusi?
Teiseks narkomaanid. No ei suuda sõltuvusest vabaneda nad naljalt. Päev päeva järel hämus, lähedaste valu ja mure hinnaga, kelle nad endaga kaasa veavad. Korduvalt üledoosid, seni tagasi toodud. Ma tean, et on imelisi muutusi ja mõned siiski saavad jalad alla, aga seda on siiski nii-nii harva.
Ma ei taha mingil juhul võtta otsustaja rolli, kes peaks elama ja kes mitte, aga no ei ole ju kõik elud sama kaaluga, sama palju väärt?