olen juba mitu aastat kooselus leskmehega. on ka kaks last, üks vanem, elab omapäi, teine algklassides. ma saan aru, et paljudel juhtudel on probleemiks, et lapsed ei vaja nn uut ema ja uue naise pealepressimine tekitab probleeme. meil vastupidi – kui alguses sai mehega (mehe enda soovil ja minu nõusolekul) tehtud kokkulepped, et kasvatus jääb mehe tööks, siis nüüd sujuvalt tundub, et igasugu nipe-näpe on minu teha: koristustöö, söögitegu, pesupesemine, lapsega õppimine jne majapidamine. tegu on olnud väga hea mehega selles mõttes, et oleme palju käinud ja teinud, aga viimasel ajal hakkab seda väheks jääma. mehel on töö, mille tõttu ta tihti viibib komandeeringus ja siis ongi mu roll (minu meelest) vaid majapidaja roll. ma tegelt ka ei tea, mida peaks tegema. rääkida olen proovinud, aga mees ei saa aru, et kuidas mina end majapidajaga võrdlen, et meil ju armastus ja pereelu ongi selline… käin 8-17 tööl, oma lapsi pole. missugused küsimused võiks esitada endale, teadmaks, kas suhtel on mõtet? ma olen kuidagi nii väsinud, tunnen, et ei ela oma elu enam, tiksun kaasa mehe elule. mees teeb-tuleb-läheb – kohustused annab ära selleks ajaks lihtsalt. petmise teemat siin hetkel pole mõtet arutada – oleks need kahtlused, oleks selge, mis teha.
Teema: elu leskmehega
kuidas sa siis kujutasid ette seda pereelu? et sina lähed mehe juurde elama ja sul ei ole mingeid kohustusi, kas sa oma kodus ei teinud kunagi ühtegi majapidamistööd?
Sinu-minu kinnisvara, sinu-minu töö, sinu-minu lapsed…
tegelikult polegi oluline, kelle majas või korteris te elate, kui te moodustate ühe perekonna. milline on sinu ettekujutus perekonnast ja pereelust ja lastest perekonnas?
Kui sul endal lapsi pole, siis see polegi päris SEE.
Sul ongi teine mõttemaailm.
Sul ongi teised ettekujutused ja soovid.
Mina ütlen ausalt, ma ei suudaks olla võõrale lapsele kasuemaks ilma emana kogemusi omamata.
Kui sa suudad, oled tubli.
Jah, selline ongi elu perekonnana.
Aga see ongi pereelu. Võõrastele lastele emaks olla on määratult raskem kui enda lastele. Eks sa pead enda jaoks läbi mõtlema, kas see ongi see, mida sa tahad.
Mina omal ajal lõpetasin justnimelt seepärast ühe suhte ära, et ei suutnud olla leskmehe lastele ema. Õnneks kooseluni ei läinud asi, seega emotsionaalset investeeringut väga ei teinud. Nüüdseks on mul endal lapsed ja pereelu ja ei kahetse üldsegi, et tol ajal selline otsus sai tehtud.
Täiesti tavaline pereelu ju, vaatamata sellele, et laps pole sinu päris laps. Kuhu mees selle algklassides käiva lapse oleks pidanud panema? Lohuta end sellega, et lapsi pole rohkem ja et mees ikka usinalt tööd teeb ning raha teenib. Paljud mehed töötavad välismaal või käivad komandeeringus, ei miskit uut.
Kui pereelu ikka nii pinda käib, saad ju üksiku elu edasi elada…
Huvitav, et kui mees võtab naise ja tema eelmisest kooselust lapsed ja ta lastega ei tegele, on ta kohe igavene siga. Naisele on nagu kõik variandid lubatud.
Ma ei saa päris hästi teemaalgatajast aru. Et kui mees tuleb komandeeringust, siis peab ta kõik toad ära koristama, pesu ära pesema ja lapsed on niikaua näljas, kuni issi koju tuleb? Noh ja tänapäeval vinguda pesu pesemise üle on küll pisut veider. Käsitsi pesed või? Või teed jões puuriga augu ja pesed seal?
Kuidas sa siis seda elu ette kujutasid? Et mees kolib sinu juurde ja teeb kõik majapidamistööd ja sina viskad jalad seinale ja vaatad nt telekat? Ausalt, ei saa probleemist aru.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
kas võib küsida, mis tegi su jaoks kasuemaks oleku raskeks?[/tsitaat]
Ega ma ju tegelikult kasuema ei olnudki, lihtsalt naine, kellega mees kohtamas käis. Tegelikult sain ma varakult aru, et mul pole kannatust selleks, et tema lapsed (kes sel ajal olid keskkoolis) mind aktsepteeriks. Eks minu olukord oli veidi teine ka, sest tõenäoliselt poleks ma pidanud \”majapidajanna\” olema sarnaselt sinule – tema elustiil oli üsnagi erinev sinu olukorrast aga justnmelt emaks saamine ilma lapsi sünnitamata oli minu jaoks raske.
Mina hoolitseks algklasside lapse eest (mehe lapse siis) kui mees oleks hea ja armastaks mind. Kuidas ma saaksin ennast distantseerida pereelust? Kui aga laps istuks mulle pähe ja mehega oleks erinevad kasvatuspühimõtted, ei võtaks enda kanda seda koormat. Siin ei saa isegi laste oma lihased vanemad neis asjus kokkuleppele, saati siis kasuema ja pärisisa.
Kui sind ei oleks, teemaalgataja, kes siis tegeleks mehe äraolekute ajal tema lapsega? Kas emb-kumb lapse vanaemadest näiteks? Kui sul on probleemiks, et sul pole oma aega (võimalust väljas käia, trennis käia, sõpradega kohtuda, oma hobidega tegeleda vms), siis oleks ehk lahenduseks, et aeg-ajalt tuleb kumbki vanaemadest, kas sinu ämm või surnud naise ema, ja on lapsega, kuni sa oma asjadega tegeled. Või otsite palgalise lapsehoidja. See ei oleks siis mingi spetsiifiline kasuemanduse probleem, vaid oma ajast tunnevad puudust ka lihased emad. Eks muidugi sul lisandub see, et lapsega ei seo sind ematunded. Seepärast tunnedki end nagu mingi personal, kes mehe elu mugavaks teeb. Mõtle läbi, mis oleks su elus teistmoodi, kui seda meest oma lapsega su elus poleks? Kas sul jääb praegu midagi tegemata?
Muide miks teil ühiseid lapsi pole?
ma võtaks ja hakkask elama ka oma elu. las mees läheb oma koju tagasi
küsi endalt kas sina tahad oma lapsi ja siis kysi temalt, et kas tema tahab sinuga lapsi. miks te tegelikult veel koos olete? kirge vist enam ammu ei ole?
aga jah , pereelu ongi selline, sa võid ju majapidamistööd tegemata ka jätta.
sa lihtsalt ei armasta seda last, sul ei ole tema vastu emalikke tundeid ja seepärast ongi see sulle raske ja tundub ülekohtune.
Ma ei saa ka aru, mida sa siis elult koos leskmehega, kellel on lapsed, ootad?
Et ta hoiaks su kätt ja oleks vaid sinu päralt?
Mehel on vastutustunne ning on ju loomulik, et lapsed on tema elus väga tähtsal kohal. Kui sind ei ole, küll ta siis ka oma eluga toime tuleks. Kui sulle meeldib see mees, siis elu mehega, kellel on lapsed, ongi ju kohustustega seotud.
Mu meelest absurdne teemaalgatus.
Su mees võttiski sinu just sellepärast et tal lihtsam oleks. Otsis uue ema lapsele noh
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Su mees võttiski sinu just sellepärast et tal lihtsam oleks. Otsis uue ema lapsele noh[/tsitaat]
Kas lahutatud naised otsivad lastele uut isa? Absurd!
Teemaalgataja, sa elad täiesti tavalist pereelu ei muud.
sa ütled, et sul on majapidaja roll. No eks ongi. Aga kui sa miljonäri ei võta endale, siis see ei muutu.
Aga sul hoopis tähtsam ja autoriteetsem roll. Kui sa lapsega tegeled ja saate hästi hakkama, siis ilmselt loodab ja usaldab laps ja sa oledki tema jaoks tähtis persoon, keda ta vajab. Kas pole? Kas sinu jaoks on ka laps tähtis? Kui sa temaga nii palju tegeled, siis peate ju küllalt lähedased olema. Mitte, et asendaksid ema, seda ei asenda ju keegi, kui ta ema mäletab. SUl on üks teine roll, oled sõber ja aitad igapäevastes asjades.Saad sa ikka aru, et tegelikult sa võtsid endale vastutuse lapse hingeelu ees. Sa oled tema argipäeva osa.
Nüüd teie kooselu. Käes on argipäev ja igav on hakanud? Keegi ei tee midagi värvikat? Tee ise. Osta veini või \”coca colat\” (no ma ei tea, mis teid erutab), tee mõni parem söök, tee mehele väike kompliment ja ole elevil, pane kenam seelik või pitsilisem öösärk või mis iganes teie pere puhul natuke argipäevast parem oleks. Minge välja või suusatama kahekesi. Tehke argipäev tesitsuguseks. Ole mehele eeskujuks ja sa näed, et midagi tuleb tagasi ka. Kui vaja, siis ütle, et järgmine nädal on sinu kord.
Või mis küsimusi sa endale esitada tahadki? Kas mees peksab, on ta vägivaldne, kas sa armastad teda, kas tema sind? SInu teema ei tundu mingeid küsimusi vajav, vaid just see argipäeva teema teil. Midagi võiks juhtuda vms.. 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas lahutatud naised otsivad lastele uut isa? Absurd!
Teemaalgataja, sa elad täiesti tavalist pereelu ei muud.[/tsitaat]
kas nüüd uut isa, aga otsitakse kedagi, kes aitaks lapsi kasvatada ning igapäevaelu kergemaks muuta
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei saa ka aru, mida sa siis elult koos leskmehega, kellel on lapsed, ootad?
Et ta hoiaks su kätt ja oleks vaid sinu päralt?
Mehel on vastutustunne ning on ju loomulik, et lapsed on tema elus väga tähtsal kohal. Kui sind ei ole, küll ta siis ka oma eluga toime tuleks. Kui sulle meeldib see mees, siis elu mehega, kellel on lapsed, ongi ju kohustustega seotud.
Mu meelest absurdne teemaalgatus.[/tsitaat]
Absurdne on hoopis sinu hinnang olukorrale.
Sellel mehel ei ole ju vastutustunnet, kui ta täiesti sujuvalt lükkab oma lapsega tegelemise uue naise kaela, kellel pole selle lapsega midagi pistmist. Laps ei ole tema elus tähtsal kohal, kui ta lapsega üldse ei tegele vaid muudkui komandeeringutes käib. Tõepoolest, kui mees ei oleks endale naist võtnud, siis kes hoolitseks ta lapse eest ajal, mil ta ise on komandeeringus? Kes?
Seda küsigi mehelt, teemaalgataja. Ütle talle et kujutagu ette, et tal sind ei ole – kes siis lastega tegeleb.
Teiseks, komandeeringud komandeeringuteks, aga ajal, mil mees on kodus, peab tema tegema oma osa kodustest majapidamistöödest. Kui seda ei ole, siis mina saaksin küll päris kurjaks, olenemata lapse olemasolust.
Kolmandaks, sina lihtsalt TEKITA endale oma elu, sa oled selle \”oma elu\” ise käest lasknud ja lubanud ennast nügida lapsehoidja-majapidaja positsioonile. Ütle mehele, et nüüd on nii – sina käid trennis, jne, jne ja tema arvestagu oma komandeeringuid planeerides edaspidi sellega. Inimene, kelle elus on laps tähtsal kohal, seab oma elu selliselt, et ta ei pea lapsest kogu aeg lahus olema ja lapse hooldamisel teiste inimeste peale lootma; vähimalt sõlmib see inimene oma lapse hoidjatega mingeid mõistlikke kokkuleppeid, mitte lihtsalt ei jäta last koju.
Muide, algklasside laps saab tegelikult mõned tunnid päevas kodus üksi ka hakkama, st trennis käimist ei sega.
Ma ei näe, et siin oleks see halli argipäeva teema, pigem on siin just see sujuvalt kogu koduse elu naise kaela jätmise teema, mis on perekondades tavaline – aga sellele lisandub veel leskmehe noorem laps, kelle isa on lihtsalt ilma igasuguste kommentaaride ja kokkulepeteta hüljanud. Ja eeldab VAIKIMISI, et ah, las naine tegeleb.
See on see vastik \”lapsed on naise asi\” suhtumine.
Miks isa oma lapsega ei tegele? Kus isa sellel pildil on? See lugu on lihtsalt ülekohtune.
Mul tekkis ka küsimus, et kuidas elu siis oli korraldatud, kui sind veel mängus polnud?
Kes hoidis last siis, kui isa komandeeringus oli?
Kes tegeles igapäevase elu korraldamisega?
Kas nad elasid enne mehe ema juures?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas lahutatud naised otsivad lastele uut isa? Absurd!
Teemaalgataja, sa elad täiesti tavalist pereelu ei muud.[/tsitaat]
Pole mõtet võrrelda naist mehega!
Minu jaoks see küll normaalne (õnnelik) pereelu ei ole!
Mul on kaks last (alla aastane ja 5-aastane). Ise olen nn vanemapuhkusel, toimetan ööpäev läbi beebiga. Kui mõni öö ei ole saanud beebi gaasi- või hambavalu tõttu tunde magada, siis äratan mehe ja tema toimetab beebiga edasi. Hommikul viib suurema lapse lasteaeda ja ise läheb tööle. Ühel õhtul nädalas käib mees oma huvialaga tegelemas, paaril õhtul nädalas käin mina trennis või sõbrannade juures. 1-2x kuus käime mehega kahekesi väljas (lapsed hoidjaga paar tundi), kasvõi kohvikus või metsas jalutamas.
Süüa teen enamasti mina, kui on kiire päev olnud, palun mehel midagi poest kaasa haarata. Pesu pesen mina, sest nagunii kodus olles, ei ole see mingi probleem. Suuremad koristamised teeme koos mehega. Õhtuti teeb köögi korda mees. Muud laialijäänud asjad sätin mina jooksvalt korda. Alati oleme tänulikud, kui üks meist on lapsi hoidnud, mingi kodutöö ära teinud. Nt mees alati õhkab, et ohh, kui hea, et mul on puhas särk kohe võtta… St see ei ole iseenesest mõistetav.
Mina olen ise valinud ja tahtnud, et mul oleks kaks last. seegi on nagu eneseteostus mulle, et neist korralikud ja õnnelikud inimesed kasvatada. Samas on nad ka üliarmsad, nad hoiavad, armastavad mind, tunnevad minust rõõmu – annavad seega palju positiivset tagasi. Ometigi viskab mul see lastekasvatamine aeg-ajalt kopa ette ja mees saab sellest suurepäraselt aru (ta on ka piisavalt palju lastega kodus olnud). Siis käin trennis, sõbrannade juures, mehega väljas ja jaksan jälle! Ma arvan, et võõrast last kasvatades, vajaksin tuge, tunnustust ja tänu palju enam.
Tutvusringkonnas kõigil sarnane elu! Ei tea tänapäeval kedagi, kellel mees kodus lillegi ei liiguta. Need, kellel mehed välismaal tööl, neil on meestel pikemalt vabad päevad ja Eestis olles on mehed naha ja karvadega kodu päralt (koju nad ju tööd kaasa ka ei võta).
Asi pole mitte jonni ajamises või võrdsuses. Inimene vajab tuge, tähelepanemist, armastust, hoidmist… Teemaalgataja pereelust see küll välja ei paista! Samuti vajab paarisuhe hoidmist ja toitmist!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul tekkis ka küsimus, et kuidas elu siis oli korraldatud, kui sind veel mängus polnud?
Kes hoidis last siis, kui isa komandeeringus oli?
Kes tegeles igapäevase elu korraldamisega?
Kas nad elasid enne mehe ema juures?[/tsitaat]
Ma tahaks ka teada, kuidas enne oli?
Appi, kas te keegi olete üldse mõelnud sellele, et mida see algklassi laps tunneb? Mul on nii kahju sellest lapsest:( Ta ema on surnud ja ta isa võttis nö. uue ema, kes üldse ei tahagi lapsega tegeleda. Vaene laps! Leinab oma ema ja peab veel taluma mingit võõrast tädi, kes tema suhtes on vaenulik ja hoolimatu, kes pidavat tema ema asemel olema.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Appi, kas te keegi olete üldse mõelnud sellele, et mida see algklassi laps tunneb? Mul on nii kahju sellest lapsest:( Ta ema on surnud ja ta isa võttis nö. uue ema, kes üldse ei tahagi lapsega tegeleda. Vaene laps! Leinab oma ema ja peab veel taluma mingit võõrast tädi, kes tema suhtes on vaenulik ja hoolimatu, kes pidavat tema ema asemel olema.[/tsitaat]Pretensioonid selles osas palun esitada lapse isale, kellel lasub vastutus lapse igasuguse (ka psüüholoogilise) heaolu suhtes. Teemaalgatajal pole mitte mingit kohustust selle lapse ees, tema alles vaatab, kas soovib selle mehega pikemaajalist suhet sõlmida. Paistab, et parem oleks, kui ei sõlmiks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pretensioonid selles osas palun esitada lapse isale, kellel lasub vastutus lapse igasuguse (ka psüüholoogilise) heaolu suhtes. Teemaalgatajal pole mitte mingit kohustust selle lapse ees, tema alles vaatab, kas soovib selle mehega pikemaajalist suhet sõlmida. Paistab, et parem oleks, kui ei sõlmiks.[/tsitaat]
Jah loomulikult eelkõige on süüdi see isa, et ei valinud hoolikamalt uut naist, kes oleks ikka võimeline võõrale lapsele ema eest olema, kes oma ema kaotas. Kas üldse lapselt küsitud ongi, et kas ta üldse mingit uut ema majja tahabki. Teemaalgataja aga peaks nüüd olema nii mõistlikki, et lõpetaks selle jama ära. Läheks lahku ja lahkuks nende elust, sest pole vaja sellele lapsele enam haiget teha. Kuna isal mõistus kahjuks veidi puudub.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pretensioonid selles osas palun esitada lapse isale, kellel lasub vastutus lapse igasuguse (ka psüüholoogilise) heaolu suhtes. Teemaalgatajal pole mitte mingit kohustust selle lapse ees, tema alles vaatab, kas soovib selle mehega pikemaajalist suhet sõlmida. Paistab, et parem oleks, kui ei sõlmiks.[/tsitaat]
Ehk oleks pidanud need asjad enne kokkukolimist läbi mõtlema?
Teemaalgataja võttis ju selle lapse (koos isaga) oma koju elama. Laps ei ole mingi katsealune, et vaatab ja mõtleb, kas jätab sinna või saadab minema.
Kui nüüd oleks tegu lastekodust võetud lapsega, siis oleks ka normaalne paari aasta pärast tagasi saata, et ah ei sobinud ikka, pean talle süüa tegema ja temaga õppima…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
