Mees loomeinimene, tööl tavapärases mõistes ei käi, teeb oma asju, tööd, fanaatiliselt. Iga jumala päev E-P 10 tundi päevas. Kui kohtusime, ei olnud tal sellist graafikut. Selle sättis üles koroona ajal. Teadis algusest peale, et minul on lapsesoov ja kooselu soov, ei ole selliseid asju kunagi varjanud. Nüüd 5a “koos” oldud, ei ole kumbagi. Ei lapsi ega ka kooselu, sest oma asja saab ta pühendunult teha ainult oma asukohas, mujal pole selleks sobivaid võimalusi. Laps segaks tema hinnangul kindlasti tema tööd, sest selline on tema kogemus eelmisest kooselust ja üldse eelmine naine ilmselt “pettis” talt lapse välja. Kaugsuhe – teadsin ja jagasin algusest peale, et mulle ei sobi. Tema ütleb, et ei ole kaugsuhe, meil on kaks kodu, muudkui raiub seda. Tal probleemi pole, sest nagunii tegeleb kogu aeg oma asjaga, ka siis kui koos oleme, on graafik sama. Kui nädalavahetusel koos oleme (ja on ka muidugi pikemaid perioode, kus ei näe), magab enamjaolt eraldi, sest ma segan tema und, kui vaatan õhtul veel filmi kõrvaklappidega ja ei lähe samal ajal magama. Mõnikord magame ka koos, aga siis peab olema vaikselt, muidu rikuks tema rütmi paariks nädalaks ära. Koos me ei ärka, koos hommikust ei söö, Magama läheb vara, sest ärkab enne kuke kiremist. Oleks muidugi tore, kui suure töö eest ka raha ka tuleks, aga sellega on ikka väga väga kehvasti.
Tunnen, et mul on depressioon ja läheb aina hullemaks, ei lähe üle, ka ravimid ei aidanud. Isegi rasketel hetkedel on ta siiski oma tööle truuks jäänud ja pigem oma tähelepanu sinna suunanud. Ei tunne, et ta minust hooliks. Armastust pole üle 4 aasta juba avaldanud, mina ka loobusin sellest. Ainult tülid, sest kui üritan asju mainida, mis mulle haiget teevad või häirivad, hakkab ta lihtsalt röökima minu peale. Blokk ees, pea liiva all, kõik. Ütleb, et oma tunded ja emotsioonid tuleb endale hoida. Ja mina muutun aina ja aina rahulolematuks, sest kõik on selgeks rääkimata, ühiseid plaane ja soove ei ole, endal on vastik mina olla. Täna läks teema jälle probleemidele ja hakkasime mõlemad karjuma ja ta ütles, et sellise käitumise eest oleks tal lubatud mulle peksa anda.
See situatsioon ei ole normaalne. Tema väidab, et olen vinguja ja rahulolematu, mul pole absoluutselt selleks ei põhjust ega mingit alust. Kas sellise inimesega on kuidagi siiski võimalik rääkida? Soovitusi?