Esileht › Pereelu ja suhted › Elu loomeinimesega
Ja miks peaks siis TA mittekooselupartneriga toimuma mingi imeline muutus, mis teeks ta sinu unistuste meheks ?
Ülbest, ebaviisakast , hoolimatust ,närvilisest isikust võiks saada äkki nipsust tore pereisa, kes oma naisest hoolib ? Ebaloogiline.
TA – loe oma teksti ” võõra pilguga ” , vaata mis nõu sa ise iseendale annaksid ?
Mõned näpunäited siis, kuidas seda õiget leida.
Esiteks muidugi ühised huvid ja sarnane tulevikusoov.
Teiseks kas see on see inimene, kes sinu peput pühib, kui sina ei saa mingil põhjusel mõnda aega ise painduda?
Kolmandaks kuidas käitub inimene siis, kui tuleb ette ootamatusi või ebamugavust ja ebameeldivust. Kas võtab raudlati ja läheb teist autojuhti ähvardama? Läheb närvi ja röögib, kui ei saa oma tahtmist. Jne.
Neljandaks, kui sind solvab või sulle midagi ütleb, siis ütleb järgmisel päeval, et pole olnud, tema pole öelnud või kui ütled, et oled kurb mingi asja pärast, siis ütleb, et sul pole õigust neid tundeid tunda või oled nõrk vms.
Kui sulle ei meeldi selline suhe, siis sul on kaks võimalust. Esimene maha jätta ja teine leppida selle mehe loomusega.
See on siis ühe kliinilise psühholoogi nõu, mille youtube’ist kokku kraapisin. Üks asi on veel, nimelt, ta räägib, kuidas inimesed, kes ei koge armastust, no lapsepõlves näiteks, tahavad pidevalt sellist suhet, kus peavad üle oma varju hüppama, sest see tekitab selle sama tunde, mis lapsepõlves, kus halvale ajale järgnes alati head ajad. Ja ära mõtle endale, et ”ta nagunii ei muutu”(näitab siiski eeldust, et usud muutumisse), vaid mõtle enda jaoks selgeks ”ta jääb samaks, missugune on ta täna” (päris kindlasti jääb). Keegi tõi ka eelpool välja, kuidas tema ajutine partner läks tagasi alkohooliku juurde. Arvesta sellega, TA, et ka selline käitumine on mõistetav, et suhet jätkad täiesti vabatahtlikult, aga analüüsi siis selgeks, kas keegi teine on süüdi (mees, keegi teine), või on see sinu valik olnud.
enese kehtestamisest. Ilmselgelt oled sa jätnud talle ütlemata, mis sulle ei meeldi ja mis sind häirib ja kuna sa ei ole piire seadmnud, siis mees käitub nii nagu tahab.
Ei ole mingeid enese kehtestamisi. Halb suhe on selle loo nimi. Joostakse ja roomatakse teise järgi. Kui inimene valetab, käib ja magab salaja teistega, tahab üksinda discotada jne, siis mingid kokkulepped ja usaldusjutud unustage ära. Ei ole vaja hakata ennast kehtestama inimese ees, kes sinuga koos olla ei taha. Ja need haigused- ei ma ei väsi neist rääkimast. Ei ole olemas sellist armastust, kus teise nimel ollakse valmis surema ja vähki haigestuma (hpv), hiv. Suhe koosnebki sõnadest, ütlustest, käitumisest, need komponendid sünnitavadki tundeid ja emotsioon. Kui suhtes küsitakse mis sa jõllitada? siis sa hakkad tõestama, ei jõllita ju.
On hea meel, et selle suhte lõpetasin, sest ilmselgelt oleks muidu seni täpselt samas kohas, kuigi suhtes oleks oldud üle 8a nüüdseks. Kurb, et pole seni õnnestunud leida ka kedagi teist, aga samas on mul vähemalt see võimalus olemas, mida suhtes olles ei oleks.
5 aastat on täiesti normaalne aeg olla pärast püsisuhet ilma tõsise suhteta ja tegeleda iseenda tervendamisega.
Mina ei poolda, et peale lahkuminekut kohe uus partner otsitakse, tuleb ikka endaga ka tegeleda, teraapia jne. Aasta võiks ikka vahet pidada. Muidu liigutakse ühest ämbrist teise kuna töö iseendaga tegemata.
Miks inimene peaks teraapiasse minema, kui ta ei vaja teraapiat. Kui lahkuminek on kõige õnnestavam päev ta senises elus, ehkki mõned kuud tagasi poleks ta seda uskunud.
On hea meel, et selle suhte lõpetasin, sest ilmselgelt oleks muidu seni täpselt samas kohas, kuigi suhtes oleks oldud üle 8a nüüdseks. Kurb, et pole seni õnnestunud leida ka kedagi teist, aga samas on mul vähemalt see võimalus olemas, mida suhtes olles ei oleks.
5 aastat on täiesti normaalne aeg olla pärast püsisuhet ilma tõsise suhteta ja tegeleda iseenda tervendamisega.
Olen see, kes selle kirjutas ja üldse ei nõustu sellega. Ma olin ligi 5a vildakas “suhtes” ja see oli ühtlasi mu esimene. Juba suhte ajal unistasin väga, et mul oleks hea ja toimiv suhe ning mõistev ja toetav partner. Olin suhtes tõeliselt õnnetu ja ärev. Tolles suhtes olin pidevalt tühistatud, minu tunded/mõtted tehti maha, neid vähendati ja üleüldiselt oli kaaslasel puudulik empaatia-ja mõistmisvõime (ka teiste inimeste suhtes peale minu).
Püsivast suhtest tunnen väga puudust jätkuvalt ja olen õnnetu, et mul 4 aastaga pole kindlat inimest kõrvale tekkinud. Tekitab iga korraga suuremat nördimust, kui järjekordne kandidaat osutub ebasobivaks. Ma arvan, et 5a on küll liiga pikk aeg vallaline olemiseks iga püsisuhte järel. Eriti kui vanus on juba 30+ ja tahaks ikkagi väga peret. Kui selja taga oleks 10+ lastega paarisuhe, siis ehk tõesti tunduks 5a selline optimaalne, mille vältel ei tahakski püsivat suhet ega uut kooselu, vaid selline vaba visiitsuhe või seksisõprus olekski ideaal. Aga mina olen algusest peale soovinud siiski püsivat kaaslast, kohe pärast suhte lõppu (see vindus nii kaua, et lahku läksime lõpuks üpris ükskõikselt ja ilma tülita).
Samuti tunnen, et ajalises mõttes pole vahet. Võib veel ka 10a mööda minna, see eelnev kogemus jääb ikka minuga ja säilib teatav hirm või skepsis uue suhte ja kaaslase osas. Selleks, et terveks saada ja tekiks uuesti usk, usaldus on vähemalt minul justnimelt vaja POSITIIVSEID kogemusi ja suhteid teiste meestega. Kahjuks on ka järgnevad kogemused olnud pettumust tekitavad ja mitte just sellised, mida saaks hea tooniga meenutada. Ühtlasi tunnen, et mida vähem meestega suhtlen ja kokku puutun, seda suurem barjäär tekib.
Miks inimene peaks teraapiasse minema, kui ta ei vaja teraapiat. Kui lahkuminek on kõige õnnestavam päev ta senises elus, ehkki mõned kuud tagasi poleks ta seda uskunud.
Sellepärast, et mehest pole üle saadud, kui selliseid küsimusi viis aastat esitatakse juba ja kõik on sama, mis 1. aastal. See näitab, et pole üle saanud ja ei suuda lahku minna.
Sellepärast, et mehest pole üle saadud, kui selliseid küsimusi viis aastat esitatakse juba ja kõik on sama, mis 1. aastal. See näitab, et pole üle saanud ja ei suuda lahku minna.
Parim teraapia: küsida kas naisel piss on peas? Miks nii? Siis tekib inimesel viha, ja sellest vihast saab alguse inimene ise. Ta hakkab küsima, kes siis mina üldse olen ja kes siis mina olen selles suhtes. äkki ongi lihtsalt tavaline seksinuku.
Mehe mõtted ja jutt on väga imelikud. Loomeinimene olemine ei puutu asjasse. Räägib, et tal on lubatud mingi jutu eest naisterahvale peksa anda? Mina kardaks sellist meest ja hoiaks peale sellist reaktsiooni kindlasti temast eemale. Igaks juhuks katkestaksin peale sellist jutuajamist igasuguse suhtluse. Kindlasti on olemas ka mehi, kes ei mõlguta taolisi mõtteid, kes sobiks paremini kaaslaseks, kellega luua stabiilne elu.
Parim teraapia: küsida kas naisel piss on peas? Miks nii? Siis tekib inimesel viha, ja sellest vihast saab alguse inimene ise. Ta hakkab küsima, kes siis mina üldse olen ja kes siis mina olen selles suhtes. äkki ongi lihtsalt tavaline seksinuku.
Taban mõtet, aga mõni ongi ühtedes punktides otsustaja ja tark jne, aga mingis ühes valdkonnas või punktis täiesti rumal. Võimalik, et muudes eluaspektides on tubli naine, aga suhteasjades rumal ja/või laisk.
Või arg ka. Ei julge uuesti vallaline olla ja pelgab mehi. Üks eelpool ütles tabavalt, et mida rohkem eemal oled vastassoost, seda raskem on kedagi leida. Telib nö barjäär, ei oska alustada, ei julge suhelda, kuigi kollektiivis võid olla ainus naine.
Mees räägib sõpradele, et tal on kaela peal vinguja, ming tite jutt käib ainult. Inimesed ei ole mitte idiooodid, vaid erinevad. Naine üritab meest muuta ja nutab, kuidas ta temaga ei arvesta. Maailmas elab mitu inimest? otsi see oma inimene, kes tahab last , tahab ühist kodu jne.
Mees räägib sõpradele, et tal on kaela peal vinguja, ming tite jutt käib ainult. Inimesed ei ole mitte idiooodid, vaid erinevad. Naine üritab meest muuta ja nutab, kuidas ta temaga ei arvesta. Maailmas elab mitu inimest? otsi see oma inimene, kes tahab last , tahab ühist kodu jne.
Idioot mitte, aga mingi piir läheb ka juba. Kui ennast ei aita, ei aita mitte keegi. Kõik on elus iseenda eest väljas ja teine inimene ei vastuta heaolu eest. Ka muutmine on vägivald. Samas on ka vägivald suhte lõpetamine mõnele inimesele, aga muutmine on hullem vägivald kui ära kadumine.
Kõik on elus iseenda eest väljas
Tundub mõttena paha. Kas üks petetakse tühjaks ja siis järgmise kallale? Siis segatakse jälgi ja hämatakse armastusega ja teab veel millega.
Tundub mõttena paha. Kas üks petetakse tühjaks ja siis järgmise kallale? Siis segatakse jälgi ja hämatakse armastusega ja teab veel millega.
Ei, seda mitte, aga kui TA mees on talle neid asju öelnud, millest kirjutab, siis isegi kõige suuremas armuimas analüüsides saab vähemalt 5ndaks aastaks aru kui mitte varem juba, et selle inimesega lapsi ei saa/taha.
Lahkuminekud ongi väga valusad, keegi ei taha neid teha, aga selleks, et saada nö oma tahtmist (TA-l on selleks lapsed ja pereelu), peab ise selle vastutuse võtma. Mehel on oma tahtmine (vaba aeg, ei taha isa olla) ja teda ju ei häiri.
Mees loomeinimene, tööl tavapärases mõistes ei käi, teeb oma asju, tööd, fanaatiliselt. Iga jumala päev E-P 10 tundi päevas. Kui kohtusime, ei olnud tal sellist graafikut. Selle sättis üles koroona ajal. Teadis algusest peale, et minul on lapsesoov ja kooselu soov, ei ole selliseid asju kunagi varjanud. Nüüd 5a “koos” oldud, ei ole kumbagi. Ei lapsi ega ka kooselu, sest oma asja saab ta pühendunult teha ainult oma asukohas, mujal pole selleks sobivaid võimalusi. Laps segaks tema hinnangul kindlasti tema tööd, sest selline on tema kogemus eelmisest kooselust ja üldse eelmine naine ilmselt “pettis” talt lapse välja. Kaugsuhe – teadsin ja jagasin algusest peale, et mulle ei sobi. Tema ütleb, et ei ole kaugsuhe, meil on kaks kodu, muudkui raiub seda. Tal probleemi pole, sest nagunii tegeleb kogu aeg oma asjaga, ka siis kui koos oleme, on graafik sama. Kui nädalavahetusel koos oleme (ja on ka muidugi pikemaid perioode, kus ei näe), magab enamjaolt eraldi, sest ma segan tema und, kui vaatan õhtul veel filmi kõrvaklappidega ja ei lähe samal ajal magama. Mõnikord magame ka koos, aga siis peab olema vaikselt, muidu rikuks tema rütmi paariks nädalaks ära. Koos me ei ärka, koos hommikust ei söö, Magama läheb vara, sest ärkab enne kuke kiremist. Oleks muidugi tore, kui suure töö eest ka raha ka tuleks, aga sellega on ikka väga väga kehvasti.
Tunnen, et mul on depressioon ja läheb aina hullemaks, ei lähe üle, ka ravimid ei aidanud. Isegi rasketel hetkedel on ta siiski oma tööle truuks jäänud ja pigem oma tähelepanu sinna suunanud. Ei tunne, et ta minust hooliks. Armastust pole üle 4 aasta juba avaldanud, mina ka loobusin sellest. Ainult tülid, sest kui üritan asju mainida, mis mulle haiget teevad või häirivad, hakkab ta lihtsalt röökima minu peale. Blokk ees, pea liiva all, kõik. Ütleb, et oma tunded ja emotsioonid tuleb endale hoida. Ja mina muutun aina ja aina rahulolematuks, sest kõik on selgeks rääkimata, ühiseid plaane ja soove ei ole, endal on vastik mina olla. Täna läks teema jälle probleemidele ja hakkasime mõlemad karjuma ja ta ütles, et sellise käitumise eest oleks tal lubatud mulle peksa anda.
See situatsioon ei ole normaalne. Tema väidab, et olen vinguja ja rahulolematu, mul pole absoluutselt selleks ei põhjust ega mingit alust. Kas sellise inimesega on kuidagi siiski võimalik rääkida? Soovitusi?
Teil ei ole ju kooselu, isegi lähedussuhet mitte. Täiesti perspektiivitu suhtlemine. Parim, mida teha saad, on see jama lõpetada.
Ma ei saa aru miks ja mida Sa temaga rääkida tahad?
Fakt on see, et ta ei muutu nagunii.
Esileht › Pereelu ja suhted › Elu loomeinimesega
