Teema: Elu peale lahkuminekut

Ma ei hakka siin ümber kirjutama, nett on paksult materjali täis, eriti kui oskad inglise keelt. Youtube’i videod jne.

Peaasi, et ei hakka emtsionaalseks vägivallaks tembeldama lihtsalt keerulisi suhteid, kus teine ei tee kõike sulle meelepäraselt. Vaimselt vägivaldseks nimetavad oma partnerit muide ka ise vägivaldsed inimesed, kui kõik ei käi nende tahtmist mööda ja partner põhjustab neile mingit ebamugavust.

Samuti tuleb eristada situatsioonilist vägivalda, mis tuleb esile mingites kindlates konfliktsitutsioonides ning hõlmab mõlemapoolset vägivalda, situatsioonist, kus üks pool on teise suhtes süstemaatiliselt vaimselt vägivaldne, et saavutada teise üle kontrolli.

Ei ole selliseid probleeme olnud õnneks, aga igaüks oskab kirjutada, et nett on materjali täis. Ühe näite oleks võinud tuua ikka konkreetse.

No näited – pidevalt teisele kinnitamine, kuidas too midagi õigesti ei tee, kuidas enne kohtumist üldse hakkma sai jne. Õiget käitumist nagu ei olegi – teed ühtmoodi, on valesti, teed täpselt vastupidi, ikka on valesti. Kõiki mõtteid ja tegevusi naeruvääristatakse ja laidetakse maha.
Või siis topeltstandardid – suhtes pole õiglust, vaimselt vägivaldne inimene usub siiralt, et talle on rohkem lubatud. Või siis oskab olukorra selliseks keerata, nagu hoopis ta ise oleks ohver. Näide – on väga kontrolliv ja armukade, ei luba kaaslasel kuskil käia, teeb pidevalt armukadedusstseene jne. Iseendale lubab vägagi vaba käitumist. Kui nüüd kaaslane vahel tema käitumise kohta märkusi teeb või mingitki armukadedust üles näitab, siis järgneb täielik soodom ja komorra. Vägivallatseja tembeldab teise täiesti maniakaalseks hulluks, kes täielikult liialdab, ahistab jne. (Seda, et ta ise käitub palju hullemini, paraku ei näe, või oskab tuua sada põhjust, miks tema käitumine on põhjendatud.)
Kolmas näide – ootamatud vihahood või paha tuju pursked, ‘pauk’ võib tulla täiesti ootamatust kohast, isegi kui teine üritab igatpidi meele järele olla. Tekib ‘munakoortel’ käimise efekt, kus üks pool üritab pidevalt oma käitumist kontrollida ja teisele meele järele olla, et mitte katastroofi esile kutsuda. Ometi on need üritused tulutud ning aja jooksul muutuvad need plahvatuse esile kutsuvad tegurid aina tühisemaks ja vägivallatsejale meele järele olemine aina võimatumaks.
Kusjuures füüsilist vägivalda ei pruugi mitte mingisugust olla, aga suhtes tekib täiesti ebaterve dünaamika, kus üks pidevalt kardab ning teine domineerib ja võimutseb.

#3536820:

Iga lahkuminek peabki olema valus. Sa tõmbad joone alla senisele elule, ühistele lastele, ühiselt kogetule, mälestused, õnnestumised, st ka kõigele heale mis on lisaks halvale, mis pidevalt kuklasse taob ja ei lase lahkumineku mõtel peas vaibuda.

See on nagu iseendale tunnistamine, et elasin oma elu valesti. Siit edasi kas tunnistad viga ja proovid parandada või elad oma eituses edasi. Vajudes aina sügavamale, sest see sitt mis peas keerleb imeb endasse ja mõjutab ka teisi lähedasi.

Ehk siis kui oled loomu poolest soiguja siis läheb pikalt aega, enne kui uue eluga harjud ja hakkad ilusamaid värve nägema. Kui oled julge otsustaja siis tead, et edasi saab minna paremaks ainult siis kui ise esimese sammu teed.

Kui on kindel töö ja sõbrad siis enamasti saab elu kuu-paariga uuesti rööpasse.

Olen kõige muuga nõus peale selle ‘valesti elamise’. Võtsin omal ajal vastu, mis elu tolles olukorras pakkus, ning elasin vastavalt toonastele oludele nii hästi, kui oskasin. Jah, sai valitud praeguseks hetkeks ebasobivaks osutunud partner, aga tänu tollastele valikutele on mul nüüd lapsed – kõige parem ja olulisem, mis mu elus on. Nii et võib-olla ma elan edasi eituses, kui ütlen, et minu meelest ma pole oma elu valesti elanud ja kahetseda pole midagi, isegi kui samamoodi edasi enam ei saa.

#3536327:

Olen elanud pool sajandit, ja nii ma ise, kui ka kõik mu sõbrannad elavad senini koos oma laste isadega. Jaa, täitsa õnnelikult kah veel. Ja me räägime oma abikaasadega ja suhtleme nagu parimate sõpradega.
Kas see on mingi perekoolika tunnus, et nii kangesti lahutatakse?
Keskenduge oma suhete hoidmisele, mitte kogu aeg uue (mehe, elu, tunde, vabaduse jms.) järele jooksmisele.

Sa oled umbes 10 a vanem kui mina ja mul on siiralt hea meel, et tõenäoliselt Sa oled saanud üles kasvada täiesti teistsuguses keskkonnas kui mina ja see ehk seletab Sinu empaatiavõimetust. Üritan ignoreerida ka Sinu kommentaari kellegi ülekaalu kohta ja ette kujutada, et Sa oled siiski üpriski tsiviliseeritud indiviid. Mis puudutab aga Sinu muret nende lahutajate suhtes, siis täiesti otse rääkides on perekonnaeluks sobilikud Eestis ainult orienteeruvalt 1/3 meestest. Ülejäänutel puuudub täielik arusaam, mis on perekonnaelu ja milline on nende roll selles: kes on isa enda lastele ja mees enda naisele. Põhjused on suhteliselt komplitseeritud aga peamine algallikas on, et meil ühiskonnas puuduvad pea igasugused nõudmised ja standardid meestele. Üks standard on, et mehel peaks olema palju raha aga kahjuks raha ei tee inimesest vastutusvõimelist indiviidi. Palju raha ainult võimendab omadusi, mis inimeses juba on. Koolis ja ühiskonnas on poiste jaoks madalamad käitumise standardid, sest nad on ju ainult poisid ju. Nende akadeemilisi teadmisi hinnatakse nõrgemalt, sest nad on ju ainult poisid ja neist saavad kunagi ettevõtjad ainult seetõttu, et nad on poisid. Naised las õpivad, sest nemad läheb kellegi juurde tööle ja ilma paberita head töökohta leida on väga raske, right? Kui poisid jõuavad ikka, kus hormoonid möllavad, siis me leiame, et “kui naised käituksid väärikalt, siis noormehed käituksid nendega vastavalt ja igasugu halbu asju ei juhtuks” analoogiliselt “kui naised ei näägutaks (loe: ei nõuaks neilt midagi elementaarset) , siis mehed ei peksaks neid (vaeseomaks ja siniseks)”. Lisaks, kui paljusid poisse te teate, kelledel on kodus mingid kindlad igapäevased majapidamisülesanded, sõltuvalt tema vanusest. Midagi, mis on ainult tema vastutada. Poiss hakkab koos elama: hormoonid möllavad, seks, söök, puhas tuba ja pesu on kogu aeg käepärast. Peaaegu nagu eelnevalt kodus, kus ema ennastsalgavalt hoolitses,et kõikidel oleks hea! Kõik on ilus! Ka naispoolele! Asjad hakkavad üldiselt väga kiiresti minema hapuks siis kui naine jääb rasedaks. Sest siis hakkab naine tahtma enda partnerilt turvalisust, kaitstust, usaldust, stabiilsust ja hoolivust, sest need on asjad, mille jaoks arhetüüpselt naine enda ellu meest vajab. Mehe ülesanne perekonnas ei ole mitte eelkõige pesumasina parandamine, vaid kaitsta ja hoolitseda enda perekonna eest. See kõik võib väljenduda tõepoolest ka töötavas pesumasinas aga eelkõige väljendub see keskkonna loomises kõige üleüldisemas mõttes. Nõukogude ajal õpetati, et mehed armastavad silmadega ja naised kõrvadega. Praktikas tähendas see, et mees olemise jaoks piisas kui ta oskas ilusasti rääkida, ilusaid sõnu (ka purjus peaga) naisele ritta seada, mille taga ei olnud ei tähendust ega ka reaalset tulevast panust ja tuua naisele lilli. Sellest väga paljudele naistele piisas, nad ei osanudki midagi muud tahta ja elamufondi piiratuse tõttu polnud ka mitte kusagile minna. Kui mu ema lõpuks enda alkohoolikust lahti sai (Jumal tänatud, et ta lõpuks ära läks!), siis naabrinaine haletses mu ema, et ta on nüüd üksik ja ohkas, et “oleks pidanud rohkem kannatama”…Tema elab ikka veel koos enda alkohooliga, kes nüüdseks on juba liiga vana ja kehva tervisega, et samades kogustes juua.
Nõukogude ajaga võrreldes on muidugi asjad muutunud: igal ajal võib endale korteri üürida ja minema minna. Seda paljud naised teevadki. Nende “miks” ei jõua aga väga paljudele kohale. Kes küll kaitseks Eesti meest naise eest, kes tahab temast lahutada ja jätta lapsed isata? Isata, kes terroriseerib igapäevaselt ema, ei tegele lastega, ilmub koju millal iganes, mis olekus iganes, kepib keda iganes (vabandust naisi, teisi naisi ainult), ei panusta materiaalselt, ei tee midagi kodus jne. Ehk et ei too perekonda grammigi turvalisust, usaldust, stabiilsust, vaid justnimelt sellele vastupidist. Miks? Sest ei oska, ei taha, ei viitsi, pole oluline, pole õpetatud jne. ja mis kõige hullem, väga paljude jaoks see ongi mehelik, üks õige mees ongi vaba kui lind ja teeb mis tahab ja kes ei lase, saab kolaka! Naisele jalamassaazi tegemine, tema voodis rahuldamine ja tema ära kuulamine on liiga emotsionaalne, naiselik ja jumal hoidku, isegi kui ta peaks seda paar korda aastas naise suure vingumise peale tegema, et sellest keegi ometi teada ei saaks!
“Konservatiivide” arvates päästab Eesti perekonna eelkõige abielu sätestamine põhiseaduses mehe ja naise vaheliseks ainult: homod, homod on kõiges süüdi ja nendele abiellumiseks loa andmine lörtsib abielu tähendust! See pidev homopropaganda ei lase Eesti perekonnal õitseda! Naiste manitsemine enda standardeid madaldama, naiste naeruvääristamine, kes on pere loonud välismaalasega ja naiste õiguste piiramine: korter, kuhu minna on ehk tänapäeva naisel olemas, aga kui ta pole saanud midagi teha, et ära hoida veel ühe lapse sündi mehelt, kelle juurest ta on tahtnud tegelikult ammu lahkuda (näiteks juba olemasolevate laste heaolu nimel), siis iga uue lapse sünd teeb selle raskemaks!
Miks nii pikalt? Sest see ükskõik mis omadustega Eesti meesindiviidi kaela määrimine ärritab mind. Et eesti rahvus jääks püsima, peavad Eesti naised taluma päevast päeva kodust vägivalda, alandusi, alkoholismi, kaitsma omaenda lapsi nende isa eest, omaenda kodudes? Ja kui nad pärast mitmeid aastaid selle talumist tõstatavad argliku küsimuse, et kas see ikka on ok, ma tõepoolest ei jõua enam, äkki on mingi lahendus, siis ütleb teine naine, kellel ehk on vedanud selles osas või kellel pole kooselu suhtes ehk mingeid standardeid (nagu minu ema naabrinaine) et möh, teil on midagi viga, et te kogu aeg lahutada tahate ja enda vabadust taga ajate? Ja vaadake, et te ülearu paks ei ole, äkki ükski mees ei tahagi teid niimoodi!

#3536296:

#3536013:

Kuna teenisin oluliselt rohkem kui mees, siis hakkas jubedalt raha üle jääma – tuleb välja, et ma endale kulutasin minimaalselt, aga raha kadus üldise majapidamise sildi all väga palju mehe heaoluks. Lõin ta ilusti lille: panen kenasti ja kallilt riidesse, tegin hambad korda, ostsin uue autogi – ja selle võit oli see, et jäi kohe teisele silma. Ma nüüd vaikselt itisitan, et see uus elukaaslane kujutas ette, et selline kena rikkamapoolne härra. Saagu nüüd hakkama.

Noh sellel uuel naisel siis vedas. Mina leidsin samuti nn lahutatud mehe ja paraku tema oli oma 20 aastase abielu jooksul unarusse jäänud. Nii poole aasta jooksul aitasin tal uue garderoobi osta, sest kõik riided olid ajast ja arust ( nahkvest jne ), lisaks puudus ülikond. Uued parfüümid, hooldusvahendid, hambad korda jne.

Meil kahjuks tekkisid probleemid liigsest alkoholitarbimisest, kuid tean et leidis suht kähku uue tibi, kuna välimus oli ikka muutunud tunduvalt paremuse poole.

Kui vana naine meest käekõrval hambaarstile ei viinud, siis nüüd viib uus naine? Mees on mingi puudega, et ei saa ise oma tervise eest hoolitseda? Nüüd vannitad teda iga õhtul, et higisena voodisse seksima ei tuleks?

#4172631:

#3535650:

Jagage kogemusi, mis on olnud kõige suuremad muutused, mis lahkuminek kaasa on toonud? Nii head kui halvad. Mul terendab olukord ees, tahaksin teada, milleks valmis olla.

Rahaasjad on paljudel. Ka neil, keda mees pole mingil moel ülal pidanud, tekib sageli raskusi sellega, et mingid arve pole meeles, mida mees enne maksis. Enda makstuid tead, teised ei tule meelde.

Leebematest asjadest. Kui elada üksi või koos lapsega, on toidukraamis vaja teha suur muudatus. Näiteks sõbranna oli hädas pärast lahutust sellega, et sepikut ja röstleiba müüakse enamasti nii suures pakis, et see läheb enne hallitama, kui üksi ära sööd. Topid osa sügavkülma, topid, topid, aga palju sa seda ikka sinna paned.

Karmimatest asjadest. Nüüd vastutad sa kõige eest üksi. Kui mees nt aitas varem poekotti kanda või pani pesu pesumasinasse või pühkis tolmu kõrgemalt kapilt, nüüd teed kõike üksi.

Pisiasjad tunduvad, aga ma vaatan kõrvalt ja aasta kulub ikka, et nendega harjuda.

Pesu on vaja vähem pesta, samuti toitu osta ja tassida.

#4172583:

Kui vana naine meest käekõrval hambaarstile ei viinud, siis nüüd viib uus naine? Mees on mingi puudega, et ei saa ise oma tervise eest hoolitseda? Nüüd vannitad teda iga õhtul, et higisena voodisse seksima ei tuleks?

Sa kaevasid üles 3a vana teema, et SELLEGA hiilata?!

#3536880:

Loen ja mõtlen, et polegi nagu midagi ootamatut tulemas. Teen praegugi enamuse üksi ära(lapsed, kodu, söögid, lõbustuse, arved, transport, poeskäigud, riided) ja loota ei ole kellelegi, isegi mõtete või arvamuse vahetamise osas. Tõesti mingid tassimised jääksid tegemata, aga kui tihti ikka mööblit tassida on vaja. Autoremont on vast ainuke suur muutus, see on seni kõik mehe rida olnud.

Elu oleks meil tõesti stabiilsem, kui ei peaks nuputama, mitmel päeval sel nädalal mees diivanile magama saabub ja mis olekus.

Vanem laps on oma isa peale pidevalt pahane, sest muudkui lubatakse, aga veatakse alt, noorem laps võõrastab isa ja vast ajaga ei saakski aru kes see mees oli ja miks ta vahest meil kodus käis.

Aitäh teile!

-Teemaalgataja

Jah ja kui nüüd mõtled, kas kõik see auto/maja/mööbli abi kaalub kuidagi üles kõik negatiivse, mis mees põhjustab. Auto pärast ju kokku ei jääks…

#4172812:

#4172692:

Ja arved…kõik on otsekorraldus. Ainult KÜ kord kuus.

Jah, aga osa neist läksid mehe arvelt. Maamaksu ja prügiveo suurusest polnud enne aimu…

Selle mitteteadmine on puhas pohhuism, mitte, et kelle arvelt läks.

#4172631:

#3535650:

Jagage kogemusi, mis on olnud kõige suuremad muutused, mis lahkuminek kaasa on toonud? Nii head kui halvad. Mul terendab olukord ees, tahaksin teada, milleks valmis olla.

Rahaasjad on paljudel. Ka neil, keda mees pole mingil moel ülal pidanud, tekib sageli raskusi sellega, et mingid arve pole meeles, mida mees enne maksis. Enda makstuid tead, teised ei tule meelde.

Leebematest asjadest. Kui elada üksi või koos lapsega, on toidukraamis vaja teha suur muudatus. Näiteks sõbranna oli hädas pärast lahutust sellega, et sepikut ja röstleiba müüakse enamasti nii suures pakis, et see läheb enne hallitama, kui üksi ära sööd. Topid osa sügavkülma, topid, topid, aga palju sa seda ikka sinna paned.

Karmimatest asjadest. Nüüd vastutad sa kõige eest üksi. Kui mees nt aitas varem poekotti kanda või pani pesu pesumasinasse või pühkis tolmu kõrgemalt kapilt, nüüd teed kõike üksi.

Pisiasjad tunduvad, aga ma vaatan kõrvalt ja aasta kulub ikka, et nendega harjuda.

Need tunduvad ikka nii haledalt tühised asjad….Kah probleem et ei saa poekotti kantud, pesu masinasse pandud või tolmu kapilt pühitud. Enamus naisi teevad neid asju nagunii sageli üksi ka pikalt suhtes olles. Täiesti mõttetud asjad. Pesu ise masinasse panna ja prügi välja viia on niivõrd mõttetult väiksed asjad, et see ei tohiks küll mingit muret tekitada.

Ma ise olin aastaid suhtes, kus meil polnud isegi ühist elamist, vaid olime kordamööda teineteise juures. Ja endale üllatuseks avastasin pärast lahkuminekut, et puhtalt pragmaatilises mõttes ei muutunud mu elus tõesti peaaegu mitte midagi. Ainult see, et varem oli mu kaaslane sageli mind tööle ära visanud või sain temaga autoga koos poes vms käia. Kuna mul endal autot pole ega sõida. Kui oleks auto, siis poleks tõesti pmst mingit vahet olnud puhtpraktilistes asjades. Oma kodu koristasin nagunii üksi, kuna meil polnud ühine kodu ja tal oli enda oma. Pesu pesin ka ise.

Minu jaoks oligi ainuke raskus emotsionaalses pooles. Kuigi meil oli üsna kehv suhe ja palju tülisid, siis vähemalt füüsilisest lähedusest hoolisime mõlemad ja enamjaolt magasime kaisus või vaatasime filme kaisus. Ja sai ikkagi kelllelgi oma mõtteid ja muresid jagada. See oli ja on mu jaoks suurim raskus. Üksi olemine ja läheduse puudumine. Seda ka kõige rohkem kartsin ja seetõttu lahkuminekut pikalt edasi lükkasin. Paraku olengi aastateks üksi jäänud, mida ka kartsin ja seetõttu sellest suhtest ja mehest kinni hoidsin. Kogu enda ülalpidamine oli mul nagunii täiesti enda õlul ja praktiliselt oligi kasutegur ainult selles, et remonditöödes vms mees aitas. See mind suhtes poleks ka hoidnud.

Ma hästi ei saa aru naistest, kes suhtes just praktilisi asju kõige olulisemaks peavad ja sellepärast lahkuminekut edasi lükkavad. Minu jaoks peamine põhjus suhet soovida ja pidada on ikkagi emotsionaalne pool ja inimlik lähedus.

#3542439:

#3542368:

#3536327:

Olen elanud pool sajandit, ja nii ma ise, kui ka kõik mu sõbrannad elavad senini koos oma laste isadega. Jaa, täitsa õnnelikult kah veel. Ja me räägime oma abikaasadega ja suhtleme nagu parimate sõpradega.

Kas see on mingi perekoolika tunnus, et nii kangesti lahutatakse?

Keskenduge oma suhete hoidmisele, mitte kogu aeg uue (mehe, elu, tunde, vabaduse jms.) järele jooksmisele.

Sa oled umbes 10 a vanem kui mina ja mul on siiralt hea meel, et tõenäoliselt Sa oled saanud üles kasvada täiesti teistsuguses keskkonnas kui mina ja see ehk seletab Sinu empaatiavõimetust. Üritan ignoreerida ka Sinu kommentaari kellegi ülekaalu kohta ja ette kujutada, et Sa oled siiski üpriski tsiviliseeritud indiviid. Mis puudutab aga Sinu muret nende lahutajate suhtes, siis täiesti otse rääkides on perekonnaeluks sobilikud Eestis ainult orienteeruvalt 1/3 meestest. Ülejäänutel puuudub täielik arusaam, mis on perekonnaelu ja milline on nende roll selles: kes on isa enda lastele ja mees enda naisele. Põhjused on suhteliselt komplitseeritud aga peamine algallikas on, et meil ühiskonnas puuduvad pea igasugused nõudmised ja standardid meestele. Üks standard on, et mehel peaks olema palju raha aga kahjuks raha ei tee inimesest vastutusvõimelist indiviidi. Palju raha ainult võimendab omadusi, mis inimeses juba on. Koolis ja ühiskonnas on poiste jaoks madalamad käitumise standardid, sest nad on ju ainult poisid ju. Nende akadeemilisi teadmisi hinnatakse nõrgemalt, sest nad on ju ainult poisid ja neist saavad kunagi ettevõtjad ainult seetõttu, et nad on poisid. Naised las õpivad, sest nemad läheb kellegi juurde tööle ja ilma paberita head töökohta leida on väga raske, right? Kui poisid jõuavad ikka, kus hormoonid möllavad, siis me leiame, et “kui naised käituksid väärikalt, siis noormehed käituksid nendega vastavalt ja igasugu halbu asju ei juhtuks” analoogiliselt “kui naised ei näägutaks (loe: ei nõuaks neilt midagi elementaarset) , siis mehed ei peksaks neid (vaeseomaks ja siniseks)”. Lisaks, kui paljusid poisse te teate, kelledel on kodus mingid kindlad igapäevased majapidamisülesanded, sõltuvalt tema vanusest. Midagi, mis on ainult tema vastutada. Poiss hakkab koos elama: hormoonid möllavad, seks, söök, puhas tuba ja pesu on kogu aeg käepärast. Peaaegu nagu eelnevalt kodus, kus ema ennastsalgavalt hoolitses,et kõikidel oleks hea! Kõik on ilus! Ka naispoolele! Asjad hakkavad üldiselt väga kiiresti minema hapuks siis kui naine jääb rasedaks. Sest siis hakkab naine tahtma enda partnerilt turvalisust, kaitstust, usaldust, stabiilsust ja hoolivust, sest need on asjad, mille jaoks arhetüüpselt naine enda ellu meest vajab. Mehe ülesanne perekonnas ei ole mitte eelkõige pesumasina parandamine, vaid kaitsta ja hoolitseda enda perekonna eest. See kõik võib väljenduda tõepoolest ka töötavas pesumasinas aga eelkõige väljendub see keskkonna loomises kõige üleüldisemas mõttes. Nõukogude ajal õpetati, et mehed armastavad silmadega ja naised kõrvadega. Praktikas tähendas see, et mees olemise jaoks piisas kui ta oskas ilusasti rääkida, ilusaid sõnu (ka purjus peaga) naisele ritta seada, mille taga ei olnud ei tähendust ega ka reaalset tulevast panust ja tuua naisele lilli. Sellest väga paljudele naistele piisas, nad ei osanudki midagi muud tahta ja elamufondi piiratuse tõttu polnud ka mitte kusagile minna. Kui mu ema lõpuks enda alkohoolikust lahti sai (Jumal tänatud, et ta lõpuks ära läks!), siis naabrinaine haletses mu ema, et ta on nüüd üksik ja ohkas, et “oleks pidanud rohkem kannatama”…Tema elab ikka veel koos enda alkohooliga, kes nüüdseks on juba liiga vana ja kehva tervisega, et samades kogustes juua.

Nõukogude ajaga võrreldes on muidugi asjad muutunud: igal ajal võib endale korteri üürida ja minema minna. Seda paljud naised teevadki. Nende “miks” ei jõua aga väga paljudele kohale. Kes küll kaitseks Eesti meest naise eest, kes tahab temast lahutada ja jätta lapsed isata? Isata, kes terroriseerib igapäevaselt ema, ei tegele lastega, ilmub koju millal iganes, mis olekus iganes, kepib keda iganes (vabandust naisi, teisi naisi ainult), ei panusta materiaalselt, ei tee midagi kodus jne. Ehk et ei too perekonda grammigi turvalisust, usaldust, stabiilsust, vaid justnimelt sellele vastupidist. Miks? Sest ei oska, ei taha, ei viitsi, pole oluline, pole õpetatud jne. ja mis kõige hullem, väga paljude jaoks see ongi mehelik, üks õige mees ongi vaba kui lind ja teeb mis tahab ja kes ei lase, saab kolaka! Naisele jalamassaazi tegemine, tema voodis rahuldamine ja tema ära kuulamine on liiga emotsionaalne, naiselik ja jumal hoidku, isegi kui ta peaks seda paar korda aastas naise suure vingumise peale tegema, et sellest keegi ometi teada ei saaks!

“Konservatiivide” arvates päästab Eesti perekonna eelkõige abielu sätestamine põhiseaduses mehe ja naise vaheliseks ainult: homod, homod on kõiges süüdi ja nendele abiellumiseks loa andmine lörtsib abielu tähendust! See pidev homopropaganda ei lase Eesti perekonnal õitseda! Naiste manitsemine enda standardeid madaldama, naiste naeruvääristamine, kes on pere loonud välismaalasega ja naiste õiguste piiramine: korter, kuhu minna on ehk tänapäeva naisel olemas, aga kui ta pole saanud midagi teha, et ära hoida veel ühe lapse sündi mehelt, kelle juurest ta on tahtnud tegelikult ammu lahkuda (näiteks juba olemasolevate laste heaolu nimel), siis iga uue lapse sünd teeb selle raskemaks!

Miks nii pikalt? Sest see ükskõik mis omadustega Eesti meesindiviidi kaela määrimine ärritab mind. Et eesti rahvus jääks püsima, peavad Eesti naised taluma päevast päeva kodust vägivalda, alandusi, alkoholismi, kaitsma omaenda lapsi nende isa eest, omaenda kodudes? Ja kui nad pärast mitmeid aastaid selle talumist tõstatavad argliku küsimuse, et kas see ikka on ok, ma tõepoolest ei jõua enam, äkki on mingi lahendus, siis ütleb teine naine, kellel ehk on vedanud selles osas või kellel pole kooselu suhtes ehk mingeid standardeid (nagu minu ema naabrinaine) et möh, teil on midagi viga, et te kogu aeg lahutada tahate ja enda vabadust taga ajate? Ja vaadake, et te ülearu paks ei ole, äkki ükski mees ei tahagi teid niimoodi!

Üldiselt kipub perekoolis olema nii, et pikk jutt, s… jutt. Mida ei saa õnneks öelda tsiteeritud kirjatüki kohta. Ma arvan, et sellega nõustuvad paljud naised, kes on pärast pikka kõhklemist vaimselt või füüsiliselt vägivaldse suhte lõpetanud, või ka lihtsalt sellise suhte, kus osapoolte väärtushinnangud on teineteise omadest valgusaastate kaugusel.

See on hämmastav, kui palju on sellist haletsevat või mõnel juhul ka parastavat suhtumist naiste suhtes, kes ei ole suhtes. Viimast õnneks siiski päriselus otse ei väljendata, see on pigem netiteema. Kui sa oled üle 30 ja sul ei ole meest, siis sul peab ju midagi viga olema!?

Ma ei ole kindlasti see naine, kes arvab, et kõik mehed on nõmedad ja sead. Ka minul on sõbrannasid, kellel on väga toredad mehed ja aastatepikkused stabiilsed kooselud. Paraku vabade meeste hulgas on teatud vanusest alates valik ikka väga ahtake. Kui just standardid väga madalad ei ole. Miks ma pean ennast siduma ebaturvalise, ebastabiilse isikuga, kellest on kohe näha, et sealt hakkab jama tulema? Kooselu mõte on ikka see, et see inimene loob sinu elus mingit lisandväärtust, toob ellu positiivse märgiga kogemusi ja see on vastastikune. Miks ma pean võtma enda kaaslaseks inimese, kes mulle ei meeldi? Sellepärast, et mees peab ühel õigel naisel olema?

Minu kogemus näitab, et laias laastus jagunevad nö “turul” olevad mehed kaheks. Esiteks, natuke saamatud, uut emmet otsivad tüübid, kes halvimal juhul veel kõigis enda hädades teisi, eriti naisi kipuvad süüdistama. Teiseks, mehed, kellel selja taga pikemat sorti üliahistav kooselu segase eksnaisega (seda tasub võtta teatava kriitikameelega, eksole), ja kes on nüüd nii vabad, nii lahedad ja jälle nii noooooored ???? Ja kõige selle juures ebareaalselt enesekesksed. Kumbki mehetüüp ei ole kahjuks mulle vastuvõetav, ma ei oska ega taha selliste inimestega midagi peale hakata.

Mis absoluutselt ei tähenda, et normaalseid, usaldusväärseid toredaid vabu mehi ei olegi olemas. Kindlasti on. Lihtsalt seni, kuni mina ei ole ühegi sellisega kokku puutunud, olen suurima rõõmuga suhtevaba. Mitte mingil juhul ei pane end enam

samasse olukorda, nagu olin oma pikaaegses kooselus, kus suur hulk energiat läks selle koosluse kuidagi toimimas hoidmisele ja mis lõpuaastatel oli vaimsele tervisele üsna tugev väljakutse.

Milleks keskeas kurta, et normaalsete meeste valik väike? Ma ei saa aru, kaardista 20-ndates need parimad palad ja vali välja.  Edasi on juba sinus asi, kas oskasid targa valiku teha ja see mees osutubki inimeseks, kellega surmani koos olla.

#4172631:

Leebematest asjadest. Kui elada üksi või koos lapsega, on toidukraamis vaja teha suur muudatus. Näiteks sõbranna oli hädas pärast lahutust sellega, et sepikut ja röstleiba müüakse enamasti nii suures pakis, et see läheb enne hallitama, kui üksi ära sööd. Topid osa sügavkülma, topid, topid, aga palju sa seda ikka sinna paned.

Ja mina ei saa aru, kellele on mõeldud leivapakid, milles vaid neli viilu…

#4172840:

#4172812:

#4172692:

Ja arved…kõik on otsekorraldus. Ainult KÜ kord kuus.

Jah, aga osa neist läksid mehe arvelt. Maamaksu ja prügiveo suurusest polnud enne aimu…

Selle mitteteadmine on puhas pohhuism, mitte, et kelle arvelt läks.

Miks? Miks naine peaks kogu aeg mehe järel luurama, kas see ikka maksab tema kohustuseks jäänud arved? Sa ei usalda oma meest?
Meie abielu on kestnud 27 aastat ja algusest alates on minu maksta kindlad arved. Kui peaks lahutus tulema, olen kindel, et unustaksin esialgu midagi mehe makstavatest asjadest ära või pole kunagi teadnudki.

Tõepoolest, mul pole aimugi, millal ja kui palju makstakse maamaksu või millal peab uue Sirbi tellimuse tegema. Samamoodi pole mu mehel aimu, palju elektriarve näiteks märtsis oli või millal see arve tuleb. Ei, me ei aruta igat senti ja ei aja teineteise rahakotis näpuga järge 🙂 Igaühel omad kohustused perekonna ees. Ei tea mina, mis summa eest ta viimati poes käis ega küsi tšekki näha. Ei küsi tema, millal kass vaktsineerima peab minema, sest see on minu töö seda järge pidada. Prügikasti tee äärde vedamine ja ajagraafiku meelespidamine jälle on tema töö. Pidev kontrollivajadus ja mikoromanageerimine ei ole usaldavas perekonnas teemaks.

Ütle nüüd veel, et see naine, kes ei tea, kui palju ta mehel arvel on, on ka pohhuist.

#4173040:

#4172963:

Mitte et naine ei saaks üksi koduseid asju tehtud, nagu poekoti tassida, pesumasinasse pesu panna jne, saab küll. Kuid kodused tööd on ju tüütu rutiin ja oleks hea seda kõike mehega jagada. Lisaks veel enda tööpäev, väsinud, ei viitsi, jääb kodu veidi unarusse. On ju hea, kui kodus keegi juba toimetab nende kodutöödega. Kui meest pole, teedki kõike üksi.

Möh?

Isegi töötu mees ei tee seda. Millal see töötav mees seda veel keset tööpäeva teeb? Mees teeb töö ära, läheb pärast tööd trenni, sõpradega õlut jooma, autot putitama, tulevad koju, viskavad riided nurka ja magama.

Naise eest kodutöid ära tegev mees, oh mis nali.

Sul pole küll elus meestega vedanud. Kui sul neid olnud on. Miks küll sa sellised valinud oled. Lisaks sellele, et ma ei tea kõiki mehe makstavaid arveid, pole mul ka näiteks aimu, kuidas läheb tööle meie robotmuruniiduk või kus on kodus varupirnid ega oma ma aimugi, kuidas nõudepesumasin meil tööle läheb. Lihtsalt seepärast, et need on mehe kohustused ja ma pole aastakümneid pidanud nendega tegelema. Neid töid on veel, näiteks aknad väljast. Kui meest ei ole kodus, niidan see kaks korda suve jooksul murutraktoriga ja oma nõud pesen käsitsi, asi see kaks taldrikut ja üks tass päevas siis ära loputada ole, nõudekat niikuinii selle kogusega tööle ei pane. Kui vaja hakkab minema, otsin manuaali, pool tundi ja selge.

#4172997:

#3542439:

#3542368:

#3536327:

Olen elanud pool sajandit, ja nii ma ise, kui ka kõik mu sõbrannad elavad senini koos oma laste isadega. Jaa, täitsa õnnelikult kah veel. Ja me räägime oma abikaasadega ja suhtleme nagu parimate sõpradega.

Kas see on mingi perekoolika tunnus, et nii kangesti lahutatakse?

Keskenduge oma suhete hoidmisele, mitte kogu aeg uue (mehe, elu, tunde, vabaduse jms.) järele jooksmisele.

Sa oled umbes 10 a vanem kui mina ja mul on siiralt hea meel, et tõenäoliselt Sa oled saanud üles kasvada täiesti teistsuguses keskkonnas kui mina ja see ehk seletab Sinu empaatiavõimetust. Üritan ignoreerida ka Sinu kommentaari kellegi ülekaalu kohta ja ette kujutada, et Sa oled siiski üpriski tsiviliseeritud indiviid. Mis puudutab aga Sinu muret nende lahutajate suhtes, siis täiesti otse rääkides on perekonnaeluks sobilikud Eestis ainult orienteeruvalt 1/3 meestest. Ülejäänutel puuudub täielik arusaam, mis on perekonnaelu ja milline on nende roll selles: kes on isa enda lastele ja mees enda naisele. Põhjused on suhteliselt komplitseeritud aga peamine algallikas on, et meil ühiskonnas puuduvad pea igasugused nõudmised ja standardid meestele. Üks standard on, et mehel peaks olema palju raha aga kahjuks raha ei tee inimesest vastutusvõimelist indiviidi. Palju raha ainult võimendab omadusi, mis inimeses juba on. Koolis ja ühiskonnas on poiste jaoks madalamad käitumise standardid, sest nad on ju ainult poisid ju. Nende akadeemilisi teadmisi hinnatakse nõrgemalt, sest nad on ju ainult poisid ja neist saavad kunagi ettevõtjad ainult seetõttu, et nad on poisid. Naised las õpivad, sest nemad läheb kellegi juurde tööle ja ilma paberita head töökohta leida on väga raske, right? Kui poisid jõuavad ikka, kus hormoonid möllavad, siis me leiame, et “kui naised käituksid väärikalt, siis noormehed käituksid nendega vastavalt ja igasugu halbu asju ei juhtuks” analoogiliselt “kui naised ei näägutaks (loe: ei nõuaks neilt midagi elementaarset) , siis mehed ei peksaks neid (vaeseomaks ja siniseks)”. Lisaks, kui paljusid poisse te teate, kelledel on kodus mingid kindlad igapäevased majapidamisülesanded, sõltuvalt tema vanusest. Midagi, mis on ainult tema vastutada. Poiss hakkab koos elama: hormoonid möllavad, seks, söök, puhas tuba ja pesu on kogu aeg käepärast. Peaaegu nagu eelnevalt kodus, kus ema ennastsalgavalt hoolitses,et kõikidel oleks hea! Kõik on ilus! Ka naispoolele! Asjad hakkavad üldiselt väga kiiresti minema hapuks siis kui naine jääb rasedaks. Sest siis hakkab naine tahtma enda partnerilt turvalisust, kaitstust, usaldust, stabiilsust ja hoolivust, sest need on asjad, mille jaoks arhetüüpselt naine enda ellu meest vajab. Mehe ülesanne perekonnas ei ole mitte eelkõige pesumasina parandamine, vaid kaitsta ja hoolitseda enda perekonna eest. See kõik võib väljenduda tõepoolest ka töötavas pesumasinas aga eelkõige väljendub see keskkonna loomises kõige üleüldisemas mõttes. Nõukogude ajal õpetati, et mehed armastavad silmadega ja naised kõrvadega. Praktikas tähendas see, et mees olemise jaoks piisas kui ta oskas ilusasti rääkida, ilusaid sõnu (ka purjus peaga) naisele ritta seada, mille taga ei olnud ei tähendust ega ka reaalset tulevast panust ja tuua naisele lilli. Sellest väga paljudele naistele piisas, nad ei osanudki midagi muud tahta ja elamufondi piiratuse tõttu polnud ka mitte kusagile minna. Kui mu ema lõpuks enda alkohoolikust lahti sai (Jumal tänatud, et ta lõpuks ära läks!), siis naabrinaine haletses mu ema, et ta on nüüd üksik ja ohkas, et “oleks pidanud rohkem kannatama”…Tema elab ikka veel koos enda alkohooliga, kes nüüdseks on juba liiga vana ja kehva tervisega, et samades kogustes juua.

Nõukogude ajaga võrreldes on muidugi asjad muutunud: igal ajal võib endale korteri üürida ja minema minna. Seda paljud naised teevadki. Nende “miks” ei jõua aga väga paljudele kohale. Kes küll kaitseks Eesti meest naise eest, kes tahab temast lahutada ja jätta lapsed isata? Isata, kes terroriseerib igapäevaselt ema, ei tegele lastega, ilmub koju millal iganes, mis olekus iganes, kepib keda iganes (vabandust naisi, teisi naisi ainult), ei panusta materiaalselt, ei tee midagi kodus jne. Ehk et ei too perekonda grammigi turvalisust, usaldust, stabiilsust, vaid justnimelt sellele vastupidist. Miks? Sest ei oska, ei taha, ei viitsi, pole oluline, pole õpetatud jne. ja mis kõige hullem, väga paljude jaoks see ongi mehelik, üks õige mees ongi vaba kui lind ja teeb mis tahab ja kes ei lase, saab kolaka! Naisele jalamassaazi tegemine, tema voodis rahuldamine ja tema ära kuulamine on liiga emotsionaalne, naiselik ja jumal hoidku, isegi kui ta peaks seda paar korda aastas naise suure vingumise peale tegema, et sellest keegi ometi teada ei saaks!

“Konservatiivide” arvates päästab Eesti perekonna eelkõige abielu sätestamine põhiseaduses mehe ja naise vaheliseks ainult: homod, homod on kõiges süüdi ja nendele abiellumiseks loa andmine lörtsib abielu tähendust! See pidev homopropaganda ei lase Eesti perekonnal õitseda! Naiste manitsemine enda standardeid madaldama, naiste naeruvääristamine, kes on pere loonud välismaalasega ja naiste õiguste piiramine: korter, kuhu minna on ehk tänapäeva naisel olemas, aga kui ta pole saanud midagi teha, et ära hoida veel ühe lapse sündi mehelt, kelle juurest ta on tahtnud tegelikult ammu lahkuda (näiteks juba olemasolevate laste heaolu nimel), siis iga uue lapse sünd teeb selle raskemaks!

Miks nii pikalt? Sest see ükskõik mis omadustega Eesti meesindiviidi kaela määrimine ärritab mind. Et eesti rahvus jääks püsima, peavad Eesti naised taluma päevast päeva kodust vägivalda, alandusi, alkoholismi, kaitsma omaenda lapsi nende isa eest, omaenda kodudes? Ja kui nad pärast mitmeid aastaid selle talumist tõstatavad argliku küsimuse, et kas see ikka on ok, ma tõepoolest ei jõua enam, äkki on mingi lahendus, siis ütleb teine naine, kellel ehk on vedanud selles osas või kellel pole kooselu suhtes ehk mingeid standardeid (nagu minu ema naabrinaine) et möh, teil on midagi viga, et te kogu aeg lahutada tahate ja enda vabadust taga ajate? Ja vaadake, et te ülearu paks ei ole, äkki ükski mees ei tahagi teid niimoodi!

Üldiselt kipub perekoolis olema nii, et pikk jutt, s… jutt. Mida ei saa õnneks öelda tsiteeritud kirjatüki kohta. Ma arvan, et sellega nõustuvad paljud naised, kes on pärast pikka kõhklemist vaimselt või füüsiliselt vägivaldse suhte lõpetanud, või ka lihtsalt sellise suhte, kus osapoolte väärtushinnangud on teineteise omadest valgusaastate kaugusel.

See on hämmastav, kui palju on sellist haletsevat või mõnel juhul ka parastavat suhtumist naiste suhtes, kes ei ole suhtes. Viimast õnneks siiski päriselus otse ei väljendata, see on pigem netiteema. Kui sa oled üle 30 ja sul ei ole meest, siis sul peab ju midagi viga olema!?

Ma ei ole kindlasti see naine, kes arvab, et kõik mehed on nõmedad ja sead. Ka minul on sõbrannasid, kellel on väga toredad mehed ja aastatepikkused stabiilsed kooselud. Paraku vabade meeste hulgas on teatud vanusest alates valik ikka väga ahtake. Kui just standardid väga madalad ei ole. Miks ma pean ennast siduma ebaturvalise, ebastabiilse isikuga, kellest on kohe näha, et sealt hakkab jama tulema? Kooselu mõte on ikka see, et see inimene loob sinu elus mingit lisandväärtust, toob ellu positiivse märgiga kogemusi ja see on vastastikune. Miks ma pean võtma enda kaaslaseks inimese, kes mulle ei meeldi? Sellepärast, et mees peab ühel õigel naisel olema?

Minu kogemus näitab, et laias laastus jagunevad nö “turul” olevad mehed kaheks. Esiteks, natuke saamatud, uut emmet otsivad tüübid, kes halvimal juhul veel kõigis enda hädades teisi, eriti naisi kipuvad süüdistama. Teiseks, mehed, kellel selja taga pikemat sorti üliahistav kooselu segase eksnaisega (seda tasub võtta teatava kriitikameelega, eksole), ja kes on nüüd nii vabad, nii lahedad ja jälle nii noooooored ???? Ja kõige selle juures ebareaalselt enesekesksed. Kumbki mehetüüp ei ole kahjuks mulle vastuvõetav, ma ei oska ega taha selliste inimestega midagi peale hakata.

Mis absoluutselt ei tähenda, et normaalseid, usaldusväärseid toredaid vabu mehi ei olegi olemas. Kindlasti on. Lihtsalt seni, kuni mina ei ole ühegi sellisega kokku puutunud, olen suurima rõõmuga suhtevaba. Mitte mingil juhul ei pane end enam

samasse olukorda, nagu olin oma pikaaegses kooselus, kus suur hulk energiat läks selle koosluse kuidagi toimimas hoidmisele ja mis lõpuaastatel oli vaimsele tervisele üsna tugev väljakutse.

Milleks keskeas kurta, et normaalsete meeste valik väike? Ma ei saa aru, kaardista 20-ndates need parimad palad ja vali välja. Edasi on juba sinus asi, kas oskasid targa valiku teha ja see mees osutubki inimeseks, kellega surmani koos olla.

Nii hea targutada. Nagu ei teaks tõde, et väga väike osa mehi on need parimad palad suhteks ja et enamus naisi tahab neid samu mehi. Pigem valib see parim mees siis need parimad välja. Valik on tal lai.

Lisaks ei saa oodata, et 20ndates naisel oleks mingit kogemust ja küpsust hinnata ja valida seda eluks ajaks parimat partnerit. Mina tutvusin 20ndates kellegagi, kellega tegelikult ei sobinud ja poleks olnud ka isana asja. Teadsin juba alguses, et ta pole see parim mu jaoks ja mitte selline mees, keda oma peas ette olin kujutanud, kellest unistanud. Aga polnud ka muid variante ja miski tema poole tõmbas. Raiskasin talle aastaid, kuni vanus oli sealmaal, et mõtlesin, et jäängi selle mõttetu suhte pärast lastetuks ja õnnetuks veel pikaks ajaks või kogu eluks. 30 saades oli viimane punkt mu jaoks, saatsin selle suhte pikalt, aga kahjuks lastetu ja mehetu olen siiani. Ja nüüd 30ndates on meest leida veel raskem kui oli 20ndates.