Teema: Elu teismelisega – kuidas suudate tuju üleval hoida?

Siis tuleb energiat ja positiivsust mujalt ammutada. Teismelise vanemal peab kaamelikannatus olema, huumorimeel ei tee ka paha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mitte et ma nüüd öelda oleks tahtnud, et see teema on mu elu ainus probleem … loomulikult on maailmas inimesei, kes on hullemas seisus – sõda, nälg, vägistamised. Muudkui mõtleks aga sellele ja tunneks aga tuju tõusmas kuna endal parem elu?[/tsitaat]
Ja sellepärast miinustad, et see, mis aitab minu puhul, ei sobi sulle? Aitäh.

Kui sa ei saa muuta olukorda, siis muuda enda suhtumist. Teismelise organismis toimuvad hormonaalsed muutused ja ta ei turtsu mitte sellepärast, et ta tahab sind piinata. See on meditsiinline probleem. Niimoodi suhtugi sellesse. Kui ta on sul haige ja halva enesetunde pärast pahas tujus, siis see ilmselt ei masenda sind, vaid sul on tast kahju. Ära võta pubekat kui endaga ühel tasandil asuvat inimest, kes sind kiusab oma tujudega.
Eks vanus määrab ka. Ma ise mäetan kuidas olles verinoor ema mind ajas jube närvi 3-aastase kiunumine. Teise lapsega vaatan sama asja ja paneb muigama. Ja lapsest on kahju, tal ju ka endal keeruline kasvuraskustega hakkama saada. Närvi ei aja enam üldse. Hoopis kallistame ja ma püüan ta naerma ajada ja siis on päike jälle väljas.
Kui sa nüüd ütled, et need on kaks eriasja, siis ega eriti ei ole. Pubekaga on muidugi asi pisut komplitseeritum – narkootkumid, alkohol, öised peod jms. aga põhimõte on sama.
Olgu öeldud, et pubeka kasvatamise etapp omal ka läbitud.