Esileht Pereelu ja suhted Elu töönarkomaaniga…

Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )

Teema: Elu töönarkomaaniga…

Postitas:
Kägu

Eelkõige küsimus siis neile, kellel juba lapsedki. Kas millalgi toimub töönarkomaanil ka muutus ja on aega rohkem lastega, naisega olla?
Hulluks ajab. Iga päev, iga päev, iga päev… Vahest isegi ei tea, kas reaalselt üksikvanem olla oleks lihtsam. Ja kui siis tuleb nädalavahetus, siis pool laupäeva, pool pühapäeva ikka läheb töö alla. Mees tuleb juba koju kaustade ja suure portfelliga, kus miljon lõpetatavat aruannet, kus sada uut asja juba järjekorras ootamas. Tunnen, kudas lause \”ma pean tööd tegema\” tekitab juba klombi kurku…
Kellel veel selliseid tööhulle kodus, kuidas hakkama saate?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Tegelikult teeb mees seda, mis tema jaoks lihtsam ja nauditavam on. Tema puhul siis töö ise. Pere pole tema jaoks ja nii matabki ta end parema meelega töösse.
Muutub midagi? Vaevalt. Võibolla vanaduses, kui ta hakkab pereväärtusest aru saama. Teda otseses mõttes väsitab pereelu, lapsed ja kõik sellega kaasnev. Nii kahjuks on. Kas lepid, või valid teise tee

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Olen 11:18 Käoga nõus. See on suures osas siiski mehe iseenda teha, kas inimene teeb töö päeval ära ja naudib perekonnaga koosolemist või mitte. Tean meest, kes tegi hilisööni kontoris tööd, tulemus oli nulli lähedane. Aga ta tunnistas seda ka ise, kodus pole midagi teha, nii tunneb end kasulikuna. Teine jällegi (minu enda mees, tema partner), on alati oma pere jaoks olemas ja puhkab kodus, tuleb magama koos minuga jne. Jah, vahel peab mõne kõne või töötunnikese lisaks tegema, aga see on pigem erand. Päeval seevastu, on teda väga raske tabada, telefon enamasti hõivatud või unustab isegi vahel ära, et naine talle vahepeal helistas. 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

… ja sinul on aega istuda keset tööpäeva foorumis ja vinguda? no aga hakka üksikvanemaks? siis saab su motoks ka kiirelt \”tööd on vaja teha\”.

minu mees ka töönarkomaan, aga ma tunnen, et ma ei suudaks elu sees armastada ega austada inimest, kel puuduvad eesmärgid ja tahe neid saavutada, kes laekuks koju diivanile punktuaalselt kell 17:00 koos õlle ja sõpradega. meie puhkame teistmoodi hetkel, vehime tööd teha kuude viisi ja siis kaome 3-4 nädalaks ühisele pere-puhkusele. ei tunne absoluutselt, et ma vajaks praeguse 2-3 õhtutunni asemel 7 tundi koos mehega. pigem olgu 2-3 h kvaliteetset aega kui 7 h kvantitatiivset aega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Mul ka mees töönarkomaan. Suhtun täiesti rahulikult. Ma saan enda lõbustamisega ka ise hakkama.Eelmise nädala laupäeval ja pühapäeval käis kokku neli korda töö juures. Ja mis siis. Kõige tähtsam on, mis inimene ikka ise on. Minu arvates tuleb meest võtta sellisena nagu ta on, mitte hakata mingeid tingimusi ja nõudmisi esitama. Kujuta ette, kui sul oleks hommikust õhtuni diivanil lebotav mees, kes mitte midagi ei viitsi teha, siis on sinu mees ju tunduvalt normaalsem variant. Ma saan aru, et mõlemad variandid on äärmuslikud, kuid kahjuks elu ei olegi nii lihtne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

…pole miski pereelu. Ja ei muutu kunagi. Varsti on tal töö juures veel värske ja vaba suurte tissidega \”töö\”, sest asjad saab kohapeal ära ajada, pole vaja tulla koju vinguvate laste ja klomp-kurgus-naise juurde.
Ainuke pluss on see, et kui lahku lähete, pole sul probleemi, sest sa oled nagunii olnud üksi ja iseseisev koos oma lastega, elatusraha peaks ka normaalne olema, kui see töönarkomaania piisavalt sisse toob.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Minu mees oli täpselt selline, kui suhet alustasime. Nädalavahetusel võttis ühe vaba päeva umbes kord kuus, pikemast puhkusest polnud juttugi. Algul mulle sobis, sest ise vihtusin ka kõvasti tööd, magistrit ja trenni teha ning teiste sõprade ning sugulastega suhelda. Kui koos hakkasime elama, sai selgeks, et tema on mees, kellega ma tahaksingi kokku jääda ja pere luua, aga sellise elukorralduse juures ei lähe see mitte. Ja vaikselt ja visa tööga pöörasin ta prioriteedid täieliklt tagurpidi :). Aga olgu ka öeldud, et selleks kulus aastaid ning laste saamisega me ei kiirustaud!

Tänaseks oleme juba palju aastaid abielus ja ka väikesed lapsed peres kasvamas ning mees on nagu äravahetatud. Töö on tema jaoks üsna viimane tähtsuse järjekorras, kuigi tema töö pole lihtsalt töö, vaid ühtlasi ta tõeline kutsumus ja hobi. On ikka meeletult koormust maha võtnud, et võimalikult palju minu ja lastega koos aega veeta. Vahel võtab nädala sees vaba hommikupooliku, vähemalt kord kuus teeb pika nädalavahetuse, suvel puhkab pikemalt jne. Eks rahaliselt tuleb muidugi kokku hoida, eriti kuna leiame mõlemad, et enne pisema 2.5-aastaseks saamist põnnid lasteaeda ei lähe. Aga väikesed on lapsed ainult 1 kord ja oleme mõlemad nõus selle aja võimalikult kvaliteetseks muutmise nimel kokku hoidma.

Nii et on selline muutus võimalik küll, aga see ei tule üleöö ja rusikaga lauale tagumisega- mehel peab endal olema huvi ja kui seda huvi või oskust aega võtta ei ole, siis peab naine olema piisavalt tark, et see mehes tekitada. Kuigi eks ole muidugi ka päris lootusetuid juhtumeid ja siis ei aita ilmselt miski.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Meil on ajaga palju muutunud. Mitte nõudmiste ja näägutamistega, vaid ühel hetkel järsku mees ise taipas, et töö pole elus kõige tähtsam, perekond hoopis. ei tea, võibolla see tuleb vanusega, võibolla mõnel ei tule kunagi. Igal juhul meil on juba mõni aasta nii õhtuti kui nädalavahetuseti täiesti töövaba.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

See ei ole töönarkoman, see näitab, et mees ei suuda oma töö õigel ajal ära teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]…pole miski pereelu. Ja ei muutu kunagi. Varsti on tal töö juures veel värske ja vaba suurte tissidega \”töö\”, sest asjad saab kohapeal ära ajada, pole vaja tulla koju vinguvate laste ja klomp-kurgus-naise juurde. [/tsitaat]

kahju, kui sul kogemused elus vaid nii primitiivsete meestega on, kes selliseid auke väärtustavad.

[tsitaat]Ainuke pluss on see, et kui lahku lähete, pole sul probleemi, sest sa oled nagunii olnud üksi ja iseseisev koos oma lastega, elatusraha peaks ka normaalne olema, kui see töönarkomaania piisavalt sisse toob. [/tsitaat]

väga suur enamus eestlastest ei ole abielus. seega üldjuhul saavad sellised naised lihtsalt koti endale pähe ja lahkuvad varatult koos lastega kuuse alla ja jäävad mehelt miinimumelatist ootama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Minu jaoks pole tähtis mitte töötunnid, vaid tulemus, kui ikka 8 tunniga toime ei tule, siis peab tõdema, et miskit on mäda. Mulle meeldivad töötajad, kes tulevad õigel ajal tööle puhanult ning rõõmsalt ning märkavad õigel ajal koju minna. Mitte nüüd kõik ei ole mäda, vaid peaks aegajalt peeglisse vaatama. Töötasin varem ühes ettevõttes, kus me mõlemad (mina ja tööandaja) saime aru, et see töö ei sobi mulle, kuigi ma oskasin seda teha. Ma lihtsalt tegin tööd, mida tegin, see ei tähenda veel seda, et kõik väga hästi välja kukub alati. 2 aastat tegin tööd 1,5 inimese koormusega, sinna sisse läksid nii nädalavahetused ning isegi jõululaupäevad, nüüd olen natuke kindlustanud end ja lasen ka teistel tööd teha ning töötan 1,2 inimese koormusega ning nädalavahetused jäävad vabaks kui tahan. Ka nädala sees on päevi, mis jäävad vabaks, sest olen enda peremees. Minu jaoks pole vahet, kas teha tööd laupäeval või kolmapäeval, tähtis on töö tulemus. Tähtis pole teha tööd kellast kellani, tähtis on töö teha korralikult ja kiiresti. Kui mulle hetkel see tegevus sobib, siis ma teengi seda tegevust suure innga ning hobi korras ning tegelikult viimased paar aastat pole ma tööl käinud (tööd teinud), ma olen lihtsalt väga palju teinud, mis mulle on meeldinud, seda nimetatakse sageli ka tööks. Jah, ma jõuan selleni, et on võimalik teha ca 4 tundi nädalas, kuid sinna läheb veel 5-10 aastat. Kas ma saan pensionit kunagi, oleneb sellest millal ma pensionile lähen, ehk millal ma endaga kokku lepin, millal ma enam ei tööta. Riigipension, see on boonus, kui seda saab, kuid tõenäoliselt meie enam ei saa, sest me oleme liiga noored hetkel. Tõenäoliselt pension kui selline kaob ca 20-30 aasta pärast. Elu on tegelikult väga lühike aeg, et seda raisata. Kui oled noor, siis sa jõuad pingutada ja joosta tunduvalt rohkem, kui vanaduses, miks mitte siis joosta ja tegutseda, kui tervist on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Paljud räägivad siin palgatöölistest, mitte ettevõtjatest.
Ettevõtjad saavad ka mingil määral aega planeerida, kuid väga tihti on siiski nii, et kui ära ei tee, siis pole mõtet ka ettevõtja enam olla.
Ja nii need juhuslikud tööajad sisse sõidavadki.
Põhiline perekondlike asjade organiseerija olen mina ja kui ma ütlen, et see ja see kell on kusagil vaja koos olla, siis ollakse ka enamasti.
Naisel endal on ka vaja ilmselt ümber harjuda ja hinnata, kas pidev töötamine on tõesti väga vajalik, vajalik või mitte väga vajalik ja kellele see on vajalik. Mis siis juhtub, kui vähem töötada jne?
Mingi kuldne kesktee on alati vaja leida.
Loomulikult käib vahel närvidele see liigne töötamine, kuid kui ikka vähegi ta suudab ennast lastele pühenduda ja lastel ei teki mahajäetuse tunnet, siis on kõik veel korras.
Ja kuna ma ise tegelen ka väikest viisi väikeste kõrvalt ettevõtlusega, siis ma saan sellest ettevõtja elust suurepäraselt aru. Palgatööline saab ettevõtlusest tavaliselt sama palju aru, kui lasteta inimene lastega inimesest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See ei ole töönarkoman, see näitab, et mees ei suuda oma töö õigel ajal ära teha. [/tsitaat]

Kusjuures tõesti tuleks välja selgitada, kas mees ikka oma töönarkomaania eest vääriliselt tasustatud saab. Võib ka olla, et tema ülemus on vaimne manipulaator, kes ainult õlale patsutab ja kiidab ning mees muudkui rügab mingit reaalset kasu saamata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil on ajaga palju muutunud. Mitte nõudmiste ja näägutamistega, vaid ühel hetkel järsku mees ise taipas, et töö pole elus kõige tähtsam, perekond hoopis. ei tea, võibolla see tuleb vanusega, võibolla mõnel ei tule kunagi. Igal juhul meil on juba mõni aasta nii õhtuti kui nädalavahetuseti täiesti töövaba. [/tsitaat]
Armuke jättis maha 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Meil oli asutuses just hiljuti üks huvitav foorum – tõlkes võiks selle nimi olla sotsio-psühholoogilised tegurid. Seal analüüsitud kahest vormist on sinu abikaasa puhul tegu just ühega neist – inimene, kes asub tööle, energiat ning tegutsemistuhinat täis. Tal on vaja positiivset stressi, uusi väljakutseid jne. Kohustused suurenevad, päevad venivad pikemaks, ülemused nõuavad kiiremaid ning ambitsioonikamaid tulemusi. Sporti enam teha ei jõua, perele jääb järjest vähem aega. Kuna kodus on kõik rahulolematud, tõmbub inimene endasse, eelistab näiteks üksi süüa, hommikul enne kodust lahkuda, kui teised ärkavad, et mitte jälle etteheited kuulda. Tööalaselt tunneb inimene ennast asendamatuna, ilma temata asutus eksisteerida ei saaks. Stress ja pinged kogunevad, muuhulgas tekivad unehäired, kuni ühel päeval see inimene murdub – \”burn out\”. See inimene on läbipõlenud. Kusjuures see pidi täpselt üleöö juhtuma – õhtul on kõik korras ning hommikul inimene enam ei tõuse. Järgneb pikk paranemisprotsess, millest päris kõik kahjuks välja ei tulegi.

Selle foorumi käigus pandi meile kõigile südamele, et pole olemas sellist asja nagu positiivne stress – stress on alati halb. Tuleb teadlikult kuulata oma keha ning vaim ning füüsis tasakaalus hoida. Ainult puhanud ning oma eluga rahulolev inimene tagab parimad ning kõige efektiivsemad tulemused. Kahjuks jäävad töönarkomaanid nende tarkuseterade suhtes kurtideks.

Reaalselt – oma mehele teatasin, et ostsin nädalase puhkusepaketi päikese alla, lapsed organiseerisin vanavanemate juurde. Põhimõtteliselt lasin valida, kas tuled minuga, või lähen kellegi teisega. Karm, aga mõjus – veetsime teised mesinädalad kaugel muredest ning töökohustustest. Hotellis (5*) maksis internet üle 100EURi nädal, nii et meilide lugemise isu läks tal küll üle. Arvuteid ei võtnud me aga teadlikult kaasa, ainult bikiiid ning päevituskreemi. Edasi mõtle juba ise…

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Olen naine, kuid \”töönarkomaani\” rollis. Räägin asjast enda poolt vaadatuna.

Kõik majanduslikud otsused on minu teha ja organiseerida, kulutused minu kanda. Mehel on eriala, kus vahel on tööd, vahel mitte. Nii ma siis teen tööd põhikohal + lisatööd uneajast, nädalavahetustel jne. Pean leidma lisaraha ehituseks, autoremondiks, kogu pere ülevalpidamiseks, vajadusel lastehoiurahad jne. Mees panustab, kui ta palka saab, kuid sellele ei saa kunagi kindel olla. Põhikohal eeldatakse minult kiiretel aegadel ületunde, nädalavahetuste ohverdamist. Õnneks on mul vähemalt meeldiv töö.

Sellel pinnal on palju koduseid hõõrumisi. Lisaks veel proleem, et millisele mehele meeldib olla kodune, sisustada suurt osa oma ajast kahe väikese lapsega tegelemisega? Tulen õhtul koju ja hakkan koristama, nõusid ja pesu pesema. Sealt edasi liigne väsimus, aga osa öötunde tuleb veel lisaks tööd teha. Ma püüan selgitada, aga inimene ei mõista lihtsalt! Tõenäoliselt on tema samuti masenduses, sest pole piisavalt tööd, ei saa ennast teostada. Saan temast aru, püüan mitte etteheiteid teha, et mul on raske ja tahaks koormast osaliselt vabaneda. Aga milles mina süüdi olen, et pean kuulama pidevat näägutamist, etteheiteid, taluma närvilisust jne?

Siit edasi, kui tööpäev venib pikemaks, tunnen juba hirmu kojuminemise ees, väsimust tülidest, etteheitvatest pilkudest. Lisaks pidevad süümepiinad, kuna ei saa lastega ise piisavalt koos olla ja aega veeta. Tunne on nagu täiskiirusel sõitva rongi peal, millelt maha ei saa hüpata, sest vastasel juhul saad surma. Teisisõnu siis majanduslik krahh – millegist peab ju elama, maksma makse, söögiraha on vaja, eluruume jne.

Mis te arvate, et ma olen olukorra üle õnnelik? Loomulikult mitte. Aga mis oleks lahendus? Et teine inimene läheb mujale tööle? Jah, oleks variant, aga mõni inimene näikse lihtsalt kehvemini eluga hakkama saavat, ei oska valida paremat eriala, ei taha ümber õppida jne. Mõned inimesed jälle ei adu, millised on reaalsed kulutused elamisele ning kui raske võib olla kõige ülevalpidamine.

Niisiis naised, kas te olete ikka kursis mehe rahaliste kohustustega? Kas tema organiseerib suure osa eluks vajaliku? Kas tema töökoht sõltub valmisolekust pingutada tavapärasest rohkem? Kas te mehe väiksema palga puhul olete valmis leppima sellega, et kogu perekonna elustandart langeb ja seda ilma vingumata? Kas te aitate oma meest kasvõi pisiasjadega? Teete näiteks makseid ise, planeerite ühise puhkuse, annate varakult teada laste sünnipäevapidudest ja tuletate seda igaks juhuks leebelt ka vahetult enne nende toimumist veelkord meelde? Või olete suurema osa ajast rahulolematud ja nääklevad ning ei ole tähelegi pannud, kuidas meest endast eemale tõukate? Kas olete valmis ise minema tööle ja rohkem pingutama, et tema seda nii palju tegema ei peaks?

Küsimusi oleks veelgi, aga ma ei räägi seda kõike mitte niivõrd teie, vaid iseenda pärast. Lihtsalt enda väljaelamiseks ja äkki paneb see kedagi asjale natuke teistmoodi vaatama. Kes muretseb elatise pärast – pole mõtet. Töönarkomaan on üldiselt väga kohusetundlik inimene ja ei jää teile võlgu, mis toimub mahajätmisel tema hinges, seda võite ise ette kujutada. Enne kui selja keerate, püüdke mõista ja toetada, vajadusel võrdselt panustada, kui inimene teeb tööd kõigest mingist sisemisest entusiasmist, siis maa peale tuua.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

EI usu et muutub 😀
Mul tuttava mees on koguaeg mega töönarkomaan..Ta töötab E-R hommikust kuni õhtul mini 8ni…Vahel isegi nädalavahetusel….Peret näebki nädalavahetusel rohkem 😀 Minuarust päris hull…Naine tuleb töölt teeb lastele süüa ja koristab(koolilapsed).
Mu mehe ülemusel on aastane laps…Isegi kui mu mehe ülemus on kodus, siis ta koguaeg helistab töö juurde ja no ei oska rahulikult kodus olla ja puhata 😀 Muretseb vist kuigi põhjust ei ole…Ja ta helistab ikka kümneid kordi päevas iga vähe aja pärast 😀 Naine tal tahab puhkama minna, aga mehe koju jätta, sest see ei oska puhata vaid ripub telefoni otsas koguaeg 😀 Julm…:D Eks see ülemuse töö vist selline on 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

Mind võib ka ilmselt liigitada töönarkomaaniks. Naine olen. Lisaks olen nüüdseks mitmed kuud kodunt ära välismaal olnud. Tõsi, varsti tulen tagasi, aga seni toimetab mees lastega. Minu töö on minu hobi ja ma püüan oma karjäärile praegu tuult alla saada. Ja tõepoolest, selleks on rohkem tarvis kui 5 * 8 tundi nädalas. Praegu, kodunt ära olles, töötan ma põhimõtteliselt varahommikust hilisõhtuni ja puhkan alles siis, kui tõesti tunnen, et enam pea midagi ei võta. Nädalavahetustel töötan ka, aga ma ka näen, et mu tegevus hakkab vaikselt vilja kandma.

Muidugi on mu mehel praegu raske, aga ta otseselt ei mossita. Ja kui mossitaks, mida ma siis tegema peaksin? Valima, kumma ma võtan ja kumma jätan? Kuidas ma saaksin teha sellist valikut? Ma ei saaks teha oma tööd, kui ma ei panustaks praegu nii palju, see lihtsalt poleks piisav, et kuhugi jõuda. Samas ma pole nõus ka oma mehest ja lastest loobuma. Elu ongi raske ses osas keeruline, aga püüan mitte väga ette muretseda ja loodan, et kuidagi saan ma hundid toidetud, nii et lambad ka terveks jäävad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Elu töönarkomaaniga…

See ei ole töönarkomaania. Sel juhul oleks see nagu pidev vajadus tööd teha. Aga nii see vaevalt on. See on narkomaania hea elu järele. See on see, et ise tahaks head autot, kehvalt süüa ei taha, riideid tahaks häid. Paljudel sellistel inimestel on veel kamaluga ülalpeetavaid – vastutus nende ees.

Ka mina olen naine ja samamoodi kihutan nagu kiirrongil. Firmal on välisomanikud. Kes saadavad ainult meile – kümnete ja sadade lehekülgede kaupa aruandeid täita, protsesse luua ja juurutada, jälle ette kanda. See on selline ilma inimliku puudutuseta töö – tuleb mööd traati, kui palju verd ja higi selle töö tegemiseks kulub, välisomanik ei näe, ei huvita ka. Tehke parem eelarve, kas ei saaks kulusid kärpida. Kuramus palgad on teil seal ka nii kõrgeks tõusnud – koondage.

Aga kui on nö puhas töö, meeldivad inimesed, palk laekub alati õigeaegselt – kas sa siis ikka lööd lihtsalt käega ja leiad hops uue ja samasuguse? Kohustused suruvad, kodulaen tahab maksmist …

Kui te kogu perega otsustate, et meil pole vaja seda kodu, seda autot, sellist elu, siis võib ju korraks aja seisma panna. Aga teemaalgataja, ma olen kindel – stress raha puudusest on kordades hullem sellest et tööd on liiga palju.

Please wait...
Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )


Esileht Pereelu ja suhted Elu töönarkomaaniga…

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.