Saa sa nüüd aru, on see Tallinna elu parim või siiski mitte nii parim. Ühtepuhku üks kuldse elu jutt…
Ju kellelegi parim, paljudele ei. Kas sa soovid absoluutselt ja kõigile kehtivat tõde? Seda pole sellise küsimuse puhul ju olemas. Mina kadusin joostes Tallinnast, kohe praktilises mõttes jooooksin kolimisautole, et sünni- ja tollasest kodulinnast Tallinnast minema saada. Ju kuskil keegi joookseb sama suuure kiirusega Tallinna poole.
Olen Tallinnast ära kolinud, töö kodukontoris hommikumanti või retuusides-dzempris. Kulud on kolinal kukkunud, väike kool on lähemal kui linnas oli. Lasteaeda võetakse päevapealt vastu. Suur maakonnakool 10 km kaugusel, nagu enamusel Piritalt. Laps liigub bussiga 20 min, peatus on lähedal ja kooli ees maha, peale. Piritalt hommikul sõitsin linna kauem. Elusees ei lähe tagasi.
Sai ära ununeb, sõidan 4 km lähimasse, või laps toob peale kooli, tal käe-jala juures endiselt, kõik kooli ümbruses olemas. Ma ei muretse nii palju liiklemise pärast, see on paremini hoomatav. Koolist üle tee on pood, ta ei laveerida autorongide vahel. Aga tavapärane on poeteel nimekiri läbi mõelda, pidevat unustamist, käimist ei vaja ja aja-ja sõidukulud kasutame paremaks.
Pidevalt selle käe-jala juures võimaluste vahet tõmblemisest meil ka lapsed puudust ei tunne. Pigem on kadunud ärevus, et koguaeg on midagi vaja.
Spad, teater, kino, poed, kohvikud, kultuur, workshopid on 10 km ja 12 min sõidu kaugusel, nii kui soovi on, istume autosse. A, ja pileteid saab ka.
Aga paljud tegevused on koju kolinud, kõrvalhoones on töötoad, uuendan kappe-toole, mees lõikab liistud-lauad… , teeme mahla, keldrisse varusime just õunu. Koostegevust on igaks päevaks, meie lapsed löövad rõõmuga käsi külge. Vaheldumisi, teeme ja käime linnas tarbimas.
Internet on hea, lapsed ei nurise, sest pereelu on meie jaoks mõttekam ja sisukam, teeme praktilisi asju ja naudime, teeme sauna. Külalisi käib rohkem kui linnakorteris. Lastel kipuvad klassikaaslased sõbrad ise külla, vahest mõtlen, et vajan rohkem privaatsust. Samas kõigile on ruumi. Ma ei mäleta millega linnas tegelesime, a õhtu kuluski töölt koju ja käe-jala juures saalimiseks…nädalavahetusel sõitsime kogu aeg ära kuhugi. Jube väsitav oli.
Tohoh, miks nad küll Tallinnast ära tahtsid kolida?
Luminori panga uuringu kohaselt eelistab umbes kaks kolmandikku Baltimaade elanikest, kes kaaluvad linnast väljapoole kolimist, elada Tallinna, Riia või Vilniuse lähedal või maapiirkondades. Eesti vastajate seast sooviks 32 protsenti elada Tallinna läheduses ja peaaegu sama suur hulk inimesi maal.
Need siis on ca 63%.
Ülejäänud 47% Eesti elanikkonnast koosneb neist, kes
* tahaks elada muudes Eesti linnades (Tartu, Pärnu jne)
* pluss need, tahaks elada välismaal
* pluss need, kes tahaks elada Tallinnas
Isegi kui sellest 47% ütleme kolm viiendikku tahab elada Tallinnas, siis on see ikka vähem kui neid inimesi, kes tahaksid elada maal. Ja veel vähem on Tallinnas elamise soovijaid võrreldes nendega, kes sooviksid elada Tallinnale suhteliselt lähedal. KUi ma ei eksi, siis selle uuringu järgi 30 km raadiuses, aga kindlasti väljaspool Tallinna.
Tallinlased ise ei taha suures osas Tallinnas elada võta Tallinna elanike ja Eesti elanike arv ette ja kalkuleeri. Lihtne aritmeetika.
Siis need vähesed (küüniliselt) promovad Tallinna “parimat elu”
Olen Tallinnast ära kolinud, töö kodukontoris hommikumanti või retuusides-dzempris. Kulud on kolinal kukkunud, väike kool on lähemal kui linnas oli. Lasteaeda võetakse päevapealt vastu. Suur maakonnakool 10 km kaugusel, nagu enamusel Piritalt. Laps liigub bussiga 20 min, peatus on lähedal ja kooli ees maha, peale. Piritalt hommikul sõitsin linna kauem. Elusees ei lähe tagasi.
Sai ära ununeb, sõidan 4 km lähimasse, või laps toob peale kooli, tal käe-jala juures endiselt, kõik kooli ümbruses olemas. Ma ei muretse nii palju liiklemise pärast, see on paremini hoomatav. Koolist üle tee on pood, ta ei laveerida autorongide vahel. Aga tavapärane on poeteel nimekiri läbi mõelda, pidevat unustamist, käimist ei vaja ja aja-ja sõidukulud kasutame paremaks.
Pidevalt selle käe-jala juures võimaluste vahet tõmblemisest meil ka lapsed puudust ei tunne. Pigem on kadunud ärevus, et koguaeg on midagi vaja.
Spad, teater, kino, poed, kohvikud, kultuur, workshopid on 10 km ja 12 min sõidu kaugusel, nii kui soovi on, istume autosse. A, ja pileteid saab ka.
Aga paljud tegevused on koju kolinud, kõrvalhoones on töötoad, uuendan kappe-toole, mees lõikab liistud-lauad… , teeme mahla, keldrisse varusime just õunu. Koostegevust on igaks päevaks, meie lapsed löövad rõõmuga käsi külge. Vaheldumisi, teeme ja käime linnas tarbimas.
Internet on hea, lapsed ei nurise, sest pereelu on meie jaoks mõttekam ja sisukam, teeme praktilisi asju ja naudime, teeme sauna. Külalisi käib rohkem kui linnakorteris. Lastel kipuvad klassikaaslased sõbrad ise külla, vahest mõtlen, et vajan rohkem privaatsust. Samas kõigile on ruumi. Ma ei mäleta millega linnas tegelesime, a õhtu kuluski töölt koju ja käe-jala juures saalimiseks…nädalavahetusel sõitsime kogu aeg ära kuhugi. Jube väsitav oli.
Huvitav, mul on just vastupidi, maainimesed ise kogu aeg kutsuvad külla ja ütlevadki otse-tule lõbusta mind. Kutsud neid linna, siis kurdetakse vaid, et kuhu parkida, kõik on nii kallis. Ja elu käibki vaid nende parkimiskoha lähedal.
Ma ei mäleta millega linnas tegelesime, a õhtu kuluski töölt koju ja käe-jala juures saalimiseks…nädalavahetusel sõitsime kogu aeg ära kuhugi. Jube väsitav oli.
Mulle jälle meeldib variant korter Tallinnas ja maakodu linnast väljas. Suvel sõidad maakoju kui soovi on ning askeldad seal. Talvel maakodus ei käi ja oled rohkem linnas. Sellest oli siin ka teema. Aga igaühele oma. Las kõik elavad nii, nagu neile kõige sobivam tundub ja nagu rahakott võimaldab.
Me kolisime Nõmmelt 13 aastat tagasi Kiili valda. Laps käis juba koolis ja poole õppeaasta pealt vahetasime kooli. Alguses oli keeruline ühe autoga hakkama saada, aga kuidagi saime. Pool aastat hiljem ostime teise auto. Kuidagi läks nii, et mu tööandja otsustas keslinnast kolida Ülemistele ja see tegi elu palju lihtsamaks. Kool ja lasteaed on olemas. Vald korraldab ka koolitransporti, linna käivad mingid bussid. Lapsed teavad paremini kuidas see liiklemine ühistranspordiga käib. Ise me seda ei kasuta üldse. Eelmisel suvel soetasime lisaks ka kolmanda auto, et vanim laps saaks iseseisvalt liigelda.
Elame kohas, kus suvel on elanikke rohkem, aga talveks kolivad nad ära korteritesse ning elu justkui seisab. Metsavahel liiguvad kitsed, maanteemüra ei kostu. Rahu ja vaikus. Hing aga igatseb linna tagasi…
Kui oled liikuva eluviisiga inimene, armastad igal pool käia, siis rahulik maaelu pole kindlasti sinu jaoks. Hakkabki hing linna tagasi ihkama.
Me kolisime Nõmmelt 13 aastat tagasi Kiili valda. Laps käis juba koolis ja poole õppeaasta pealt vahetasime kooli. Alguses oli keeruline ühe autoga hakkama saada, aga kuidagi saime. Pool aastat hiljem ostime teise auto. Kuidagi läks nii, et mu tööandja otsustas keslinnast kolida Ülemistele ja see tegi elu palju lihtsamaks. Kool ja lasteaed on olemas. Vald korraldab ka koolitransporti, linna käivad mingid bussid. Lapsed teavad paremini kuidas see liiklemine ühistranspordiga käib. Ise me seda ei kasuta üldse. Eelmisel suvel soetasime lisaks ka kolmanda auto, et vanim laps saaks iseseisvalt liigelda.
Nojah siis. Tõesti lihtne, igaühele oma auto istumise alla ja pole mingit probleemi liigelda.
Panin meelega sellise tobeda pealkirja teemale ja paljudele tundub kindlasti tobe lumehelbekese teema, aga soov oleks infot saada neilt, kes samas olukorras on ja kuidas elukorraldus on kujunenud ja kas kahetsete ka midagi.
Hetkel elame lastega Tallinnas pisikeses korteris, aga samas kõik käe-jala juures. 15-30 minutiga jõuavad kõik kooli, tööle, trenni ja mujale. Lapsed varateismelised, vajadusel käivad ka ühistranspordiga seal kus vaja. Ja nüüd avanes meil võimalus osta Tallinnast ca. 30km eemale väikeasulasse oma maja. Oleme mehega tegelikult ammusest ajast juba oma majast unistanud ja see võimalus ning maja ise oleks ideaalne.
Mees ja lapsed on kolimisest vaimustatud, aga mina ise olen hakanud nüüd põdema – majast Tln kesklinna sõidaks autoga 35-40 minutit, rong sõidaks ca 30 minutit, maaliinibuss sõidab lausa 45 minutit. Kahjuks aga asuvad nii rongi kui ka bussipeatus majast ca 1,6km ehk 25 minuti jalgsikäigu kaugusel, õnneks on see tee vähemalt valgustatud ja kergliiklustee ka olemas, et ei pea mööda pimedat maanteed kõndima, mille välistaksin kindlasti. Linna kooli saaksid lapsed hommikul koos minu või mehega, aga koju peaksid ise tulema, kui ei taha just mitu tundi linnas oodata kuni tööpäev lõppeb. Ja seda siis iga ilmaga ja vahepeal ka pimedas. Kooli vahetada esialgu ei tahaks.
Mulle tundubki kuidagi nii hirmutav, et edaspidi hakkaks transpordi peale minema palju rohkem aega kui varem, hommikul veel varasemad tõusmised, õhtul veel hilisemad koju jõudmised. Kui lapsed ise koju tulevad, läheb neil selleks üle tunni aja aega. Lisaks veel sõltuvus ühistranspordist, kui jääd bussist/rongist maha, siis järgmine tuleb heal juhul alles tunni aja pärast. Kas sellised Harjumaa liinid on hommikul Tallinna suunas ja õhtul vastassuunas sõites puupüsti rahvast täis? Kui buss on täis, kas siis jäetakse inimesed peatusesse maha?
Sry lollide küsimuste eest, aga kelle elukorraldus sarnane, et ise elavad Harjumaal väikeasulas aga käivad Tallinnas tööl/koolis, kuidas see elu-olu teil on, kas olete üldiselt rahul või soovite Tln tagasi kolida või olete oma elu hoopis sättinud nii, et Tallinnas ei peaks igapäevaselt käima, lapsed on kohalikus koolis jne.
Minu elukorraldus ei saa kunagi selline olema. Oled oma elupaiga ori.
Misiganes alevi koolid on naljanumber. Arvutagu su mees kütusekulu ka kokku. Suuremad teismelised käivad õhtuti-öösiti tallinnas pidudel. Mõelge läbi, kas hakkate sõitma lisaotsa või tellite takso? Loodan, et su mehel siis raha ülejagu. Sel juhul laske käia.
Me kolisime Nõmmelt 13 aastat tagasi Kiili valda. Laps käis juba koolis ja poole õppeaasta pealt vahetasime kooli. Alguses oli keeruline ühe autoga hakkama saada, aga kuidagi saime. Pool aastat hiljem ostime teise auto. Kuidagi läks nii, et mu tööandja otsustas keslinnast kolida Ülemistele ja see tegi elu palju lihtsamaks. Kool ja lasteaed on olemas. Vald korraldab ka koolitransporti, linna käivad mingid bussid. Lapsed teavad paremini kuidas see liiklemine ühistranspordiga käib. Ise me seda ei kasuta üldse. Eelmisel suvel soetasime lisaks ka kolmanda auto, et vanim laps saaks iseseisvalt liigelda.
Elame kohas, kus suvel on elanikke rohkem, aga talveks kolivad nad ära korteritesse ning elu justkui seisab. Metsavahel liiguvad kitsed, maanteemüra ei kostu. Rahu ja vaikus. Hing aga igatseb linna tagasi…
Käin hilisõhtul koeraga ja metskitsed Nõmmel on igapäevane nähtus. Mingit maanteemüra pole, maja metsa ääres. Milleks kuhugi kanni kolida ja end lolliks sõita?
Tohoh, miks nad küll Tallinnast ära tahtsid kolida?
Luminori panga uuringu kohaselt eelistab umbes kaks kolmandikku Baltimaade elanikest, kes kaaluvad linnast väljapoole kolimist, elada Tallinna, Riia või Vilniuse lähedal või maapiirkondades. Eesti vastajate seast sooviks 32 protsenti elada Tallinna läheduses ja peaaegu sama suur hulk inimesi maal.
Need siis on ca 63%.
Ülejäänud 47% Eesti elanikkonnast koosneb neist, kes
* tahaks elada muudes Eesti linnades (Tartu, Pärnu jne)
* pluss need, tahaks elada välismaal
* pluss need, kes tahaks elada Tallinnas
Isegi kui sellest 47% ütleme kolm viiendikku tahab elada Tallinnas, siis on see ikka vähem kui neid inimesi, kes tahaksid elada maal. Ja veel vähem on Tallinnas elamise soovijaid võrreldes nendega, kes sooviksid elada Tallinnale suhteliselt lähedal. KUi ma ei eksi, siis selle uuringu järgi 30 km raadiuses, aga kindlasti väljaspool Tallinna.
Tallinlased ise ei taha suures osas Tallinnas elada võta Tallinna elanike ja Eesti elanike arv ette ja kalkuleeri. Lihtne aritmeetika.
Siis need vähesed (küüniliselt) promovad Tallinna “parimat elu”
Mina olen oma Tallinna Nõmme majaga ülirahul, kunagi ei koliks kuhugi maakonda. Ära üldista.
Ega muidu mingit probleemi väga polekski, aga tavaliselt paljud need inimesed, kelle meelest Tallinn hästi nõme koht on, pendeldavad igapäevaselt oma kolme autoga ikkagi linna vahet. Inimene võiks ikka elada seal, kus ta reaalselt kõige rohkem tegutseb, maal magamas käia pole just eriti mõttekas. Minul on ka plaan millalgi Tallinnast ära kolida (ja kindlasti mitte mõnda lähivalda) aga siis ma küll ei plaani selle vahet pidevalt sõeluma hakata.
Ega muidu mingit probleemi väga polekski, aga tavaliselt paljud need inimesed, kelle meelest Tallinn hästi nõme koht on, pendeldavad igapäevaselt oma kolme autoga ikkagi linna vahet. Inimene võiks ikka elada seal, kus ta reaalselt kõige rohkem tegutseb, maal magamas käia pole just eriti mõttekas. Minul on ka plaan millalgi Tallinnast ära kolida (ja kindlasti mitte mõnda lähivalda) aga siis ma küll ei plaani selle vahet pidevalt sõeluma hakata.
Täpselt.
Kui on vaja iga päev Tallinnas edasi käia ja ei ole tööautot, läheb kaugel elamine kallimazks maksma kui linnas, mis sest et maja hind tundub alugses nagu odav.
Kui saab teha kodukontorit ja lapsed panna kohalikku kooli, on lugu teine.
Soovitan soojalt ära oodata see aeg, kui lastel koolid läbi.
Maamajasid liigub saadaval alati.
Kõige rohkem innustan ma maamaja (või seda aelvimaja) seotama nii, et linnakodu jääb alles. Sest ikkagi võib juhtuda, et see maaelu ei sobi. Ja aja möödudes selle maakodu konverteerimine linnakodu vastu ei pruugi enam õnnestuda. Mul on mitme tuttavaga just nii juhtunud. Aeg on edasi läinud, vanus kasvanud, laenu enam kas üldse ei saa või ei saa piisavalt pika graafikuga. Maamajja tehtud investeeringud ei ole kahjuks samavõrra tõstnud selle maja turuväärtust. Ja nii see läheb – palju õnnetuid inimesi.
Tegelikult meil Eestis on maamajad nii odavad, et nö mõnusaks hobiks ja tegutsemiseks kevad-suvisel hooajal midagi ikka leiab.
Sry lollide küsimuste eest, aga kelle elukorraldus sarnane, et ise elavad Harjumaal väikeasulas aga käivad Tallinnas tööl/koolis, kuidas see elu-olu teil on, kas olete üldiselt rahul või soovite Tln tagasi kolida või olete oma elu hoopis sättinud nii, et Tallinnas ei peaks igapäevaselt käima, lapsed on kohalikus koolis jne.
Ma arvan, et elu väljaspool Tallinna (või väljaspool Pärnut, Viljandit) toimib rahuldustpakkuvalt eelkõige siis, kui perekonnal kasvõi midagigi (laste kool, huvitegevus, täiskasvanute huvitegevus, kogukondlik tegevus) seostud kohaliku valla pakutavaga.
Ma mõtlen, et on selline elu, kus vähemalt 1 pere täiskasvanu ei pea iga päev pendeldama “suure linna” vahet (töötab kasvõi osaliselt kodus) või on kasvõi ühel täiskasvanul töökoht lähiümbruses, lapsed käivad kohalikus koolis/huviringides jalgsi või kohaliku bussiga/koolibussiga jne. Et vähemalt keegigi pereliikmetest on selline, kes jõuab koju varem/on kodus rohkem, kui oletame, keegi teine pereliige, kes jõuab “suurest linnast” hiljem jne. Samas, kui “suures linnas'” toimub midagi eriti huvitavat, siis selline vahemaa, nagu teemaalgataja mainis, pole ju maha sõita ja osa võtta probleem.
Kui perekond jääb aga igapäevases elukorralduses täiesti irdunuks kohalikust elust ja KÕIK, absoluutselt kõik (töökohad, laste koolid, huvitegevus, täiskasvanute hobid) toimub ainult “suures linnas”… No siis ongi raskem. Siis ongi nii, nagu teemaalgataja mainis, et tuleb arvestada, et transpordile kulub kõigil pereliikmetel igapäevaselt rohkem aega ja õhtud kodus jäävad kindlasti lühemaks.
Oleneb muidugi, milleks maja tahetakse – kui tahetakse privaatsuse pärast (“keegi peakohal ei trambi”) – siis selle oma maja rahuldab. Kui tahetakse aeda, oma terrassil istumist, väljas kokkamist, grillimist, siis seda ka ilmselt saab: kevadest varasügiseni on õhtud veel valged ja aeda/terrassile õhtuks veel jõuab ka linnast tulles. Suvepuhkus on siis see hea aeg (kus lastel 2, 5 kuud koolivaheaeg, täiskasvanutel vähemalt 1 kuu puhkust, millal linna vahel pendeldada pole vaja ja aega kodus olla on aeg palju). Kui selle pärast tundub õigustatatud kaugemal elada ja kauem sõita, siis ilmselt ollakse rahul.
Minul tuttavad on ka kolinud Tallinnast välja, Tartust välja. Kuid nad on pannud lapsed kohalikesse asutustesse ja muud moodi seondunud kohaliku eluga. Ainult linna ja pendelrände peale pole lootma jäänud. Vanematel lastel (gümnaasium) pole kodu/linna vahet pendeldamine reeglina enam probleem ja kui koolid läbi, vaatavad ise, kuhu.
Meie kolisime maale, alguses oli raske.
Üks mida vaadata on hoone kvaliteet, meie saime korralikult petta kvaliteedi pealt.
Pärast tööd lumega sõidad koju, kus on külm olla.
Sügisel muidugi tegi eriti kadedaks, kui kolleegid 10 minutiga olid oma linnakodus.
Nüüdseks olen harjunud, linna elama tulla ei tahaks. Lapsed tulid kohalikku kooli, vähe lapsi klassis, hulkumisvõimalus puudub, koolibuss toob koju. Vald toetab spordi rahaga, trennid, huviringid on tasuta või olematu raha eest. Makstakse ka iga-aastast kooli toetust.
Mingi aeg muidugi vanem laps undas mitu aastat, et tahab linna tagasi kolida, et midagi ei ole teha, sõpradele külla minna ei saa.
TallinaT?
Kolisime sel aastal Piritalt oma majast Sauele ja meie elukvaliteet tõusis. Laps käib kesklinnas koolis ning jõuab sinna Sauelt rongiga sama kiiresti kui Piritalt bussiga jõudis. Raudteejaam on meilgi 1,6 km kaugusel, laps läheb sinna rattaga. Eks talvelt libedaga peab siis jalutama, aga no näidake mulle last, kellel on füüsilist koormust nii ülearu, et see jalutuskäik liiast oleks. Kesklinna kontorisse saan autoga kiiremini kui enne Piritalt – see kesklinna trammiteeehitusõudus ei jää enam tee peale. Poed on lähedal, internetikaubandus toimib, poole ajast töötame mehega mõlemad kodukontoris. Tallinna maja jätsime küll alles ja üürisime välja just selle mõttega, et äkki ikka selgub, et meile selline elukorraldus ei sobi, aga praeguseks tundub küll, et võitsime rohkem kui kaotasime. Ka lapse trenniskäigud muutusid logistiliselt mugavamaks – saab pärast kooli koju tulla, riided vahetada ja siis siia kohalikku trenni minna, mitte ei pea pärast kooli linnas aega parajaks tegema ja trenni ootama.
Poed on lähedal
poole ajast töötame mehega mõlemad kodukontoris.
Ka lapse trenniskäigud muutusid logistiliselt mugavamaks – saab pärast kooli koju tulla, riided vahetada ja siis siia kohalikku trenni minna, mitte ei pea pärast kooli linnas aega parajaks tegema ja trenni ootama.
Jälle hea näide sellest, et need Tallinnast väljaspoole kolinud, kes lõimivad oma igapäevasesse elukorraldusesse vähemalt midagi kohapeal olevat/kohalikku, on tõenäolisemalt rahul.
Kui nüüd vastata pealkirjas esitatud küsimusele, siis väljaspool Tallinnat on elu võimalik küll. Aga miskipärast TA ei julge Tallinnast lahti lasta. Pigem siis Tallinnast ära kolimine ei sobiks teie perele. Ise ma ka ei sooviks, et laps põhikooli ajal kooli peaks vahetama, aga siis ehk ei tasugi kooliajal kaugele kolida.
Kolisin 10a tagasi Tallinnast Keilasse. See aeg mis ma maanteel sõidan Tallinnas iga hommik, selle ma istusin iga hommik varem Tallinna ummikutes. Elusees ei vahetaks enam rahulikku väikelinnaelu Tallinna vastu.
See tähendab siis, et töökoht on linnapiiril või kuidas sa nüüd Tallinna ummikutest pääsed?
Tohoh, miks nad küll Tallinnast ära tahtsid kolida?
Luminori panga uuringu kohaselt eelistab umbes kaks kolmandikku Baltimaade elanikest, kes kaaluvad linnast väljapoole kolimist, elada Tallinna, Riia või Vilniuse lähedal või maapiirkondades. Eesti vastajate seast sooviks 32 protsenti elada Tallinna läheduses ja peaaegu sama suur hulk inimesi maal.
Need siis on ca 63%.
Ülejäänud 47% Eesti elanikkonnast koosneb neist, kes
* tahaks elada muudes Eesti linnades (Tartu, Pärnu jne)
* pluss need, tahaks elada välismaal
* pluss need, kes tahaks elada Tallinnas
Isegi kui sellest 47% ütleme kolm viiendikku tahab elada Tallinnas, siis on see ikka vähem kui neid inimesi, kes tahaksid elada maal. Ja veel vähem on Tallinnas elamise soovijaid võrreldes nendega, kes sooviksid elada Tallinnale suhteliselt lähedal. KUi ma ei eksi, siis selle uuringu järgi 30 km raadiuses, aga kindlasti väljaspool Tallinna.
Tallinlased ise ei taha suures osas Tallinnas elada võta Tallinna elanike ja Eesti elanike arv ette ja kalkuleeri. Lihtne aritmeetika.
Lihtne aritmeetika jah…
Kui 63 % inimestest tahab maal elada , siis linna eelistab elukohama ehk kõigest 37 % ? Mitte 47 % 🤷♀️
Teemaalgataja – kui maal elamine on unistus , siis on muud mured ju lahendatavad. 1, 6 km bussi peale saab kiiremini ka käia kui 25 min 😉
Mina see, kellel peres 3 autot. Mulle meeldib oma maja. Privaatsust on piisavalt, autod ei kihuta mööda tänavat. Piisavalt turvaline. Väiksemad lapsed käivad kohalikus koolis ja lasteaias. Ma saan teha tööd ka kodus, aga eelistan käia kontoris. Vahemaa on piisavalt lühike, et vajadusel ka peale tööd Tallinnasse sõita.
Eramaja pole minu jaoks selleks, et teha endale tööd juurde aiapidamisega. Ma pigem jälestan aiatöid kui hakkan mingeid totakaid peenraid tegema. Robot niidab muru ära ja ei ole mingi peale tööpäeva veel niitmist. Suveõhtud on pikad ja hea on õues istuda ning grillida või sõpradega aega veeta.
Sry lollide küsimuste eest, aga kelle elukorraldus sarnane, et ise elavad Harjumaal väikeasulas aga käivad Tallinnas tööl/koolis, kuidas see elu-olu teil on, kas olete üldiselt rahul või soovite Tln tagasi kolida või olete oma elu hoopis sättinud nii, et Tallinnas ei peaks igapäevaselt käima, lapsed on kohalikus koolis jne.
Ma arvan, et elu väljaspool Tallinna (või väljaspool Pärnut, Viljandit) toimib rahuldustpakkuvalt eelkõige siis, kui perekonnal kasvõi midagigi (laste kool, huvitegevus, täiskasvanute huvitegevus, kogukondlik tegevus) seostud kohaliku valla pakutavaga.
Ma mõtlen, et on selline elu, kus vähemalt 1 pere täiskasvanu ei pea iga päev pendeldama “suure linna” vahet (töötab kasvõi osaliselt kodus) või on kasvõi ühel täiskasvanul töökoht lähiümbruses, lapsed käivad kohalikus koolis/huviringides jalgsi või kohaliku bussiga/koolibussiga jne. Et vähemalt keegigi pereliikmetest on selline, kes jõuab koju varem/on kodus rohkem, kui oletame, keegi teine pereliige, kes jõuab “suurest linnast” hiljem jne. Samas, kui “suures linnas’” toimub midagi eriti huvitavat, siis selline vahemaa, nagu teemaalgataja mainis, pole ju maha sõita ja osa võtta probleem.
Kui perekond jääb aga igapäevases elukorralduses täiesti irdunuks kohalikust elust ja KÕIK, absoluutselt kõik (töökohad, laste koolid, huvitegevus, täiskasvanute hobid) toimub ainult “suures linnas”… No siis ongi raskem. Siis ongi nii, nagu teemaalgataja mainis, et tuleb arvestada, et transpordile kulub kõigil pereliikmetel igapäevaselt rohkem aega ja õhtud kodus jäävad kindlasti lühemaks.
Oleneb muidugi, milleks maja tahetakse – kui tahetakse privaatsuse pärast (“keegi peakohal ei trambi”) – siis selle oma maja rahuldab. Kui tahetakse aeda, oma terrassil istumist, väljas kokkamist, grillimist, siis seda ka ilmselt saab: kevadest varasügiseni on õhtud veel valged ja aeda/terrassile õhtuks veel jõuab ka linnast tulles. Suvepuhkus on siis see hea aeg (kus lastel 2, 5 kuud koolivaheaeg, täiskasvanutel vähemalt 1 kuu puhkust, millal linna vahel pendeldada pole vaja ja aega kodus olla on aeg palju). Kui selle pärast tundub õigustatatud kaugemal elada ja kauem sõita, siis ilmselt ollakse rahul.
Minul tuttavad on ka kolinud Tallinnast välja, Tartust välja. Kuid nad on pannud lapsed kohalikesse asutustesse ja muud moodi seondunud kohaliku eluga. Ainult linna ja pendelrände peale pole lootma jäänud. Vanematel lastel (gümnaasium) pole kodu/linna vahet pendeldamine reeglina enam probleem ja kui koolid läbi, vaatavad ise, kuhu.
Maale nn Linnaelu elama pole tõesti mõtet minna.
Aktiivsed on ka maainimesed – remondivad, ehitavad saunamaja, töökoda, ateljeed jne. Kujundavad ja teevad aiatööd, teevad, istutavad metsa, toidavad kanu jne jne. – rassivad ärkamisest magamiseni. Maale on mõtet minna, kui kogu pere on huvitatud maaelust ja selle tegevustest…
Kui soov on jätkata praegust eluviisi, et huvideks on kino, kohvik, jõusaal, workshopid jne. Siis maale kolida ja sealt kõikidesse igapäevaselt saalida on oma elu keeruliseks elamine.
Maal maaeluviis, linnas linnaeluviis, neid kõiki nagu pudru ja kapsad sassi ajada pole mõtet – nii ei saa ei liha ega ka kala.
Laste ja kaaslasega vestleksin, et mis neid maale kolimise juures vaimustab – kas ainult oma toad või ka lehtede riisumine, õunte korjamine, mahla tegu, lume lükkamine jne jne. Või arvavad, et jätkub kõik nagu täna ainult avaramates tingimustes…
Meie kolisimegi maale tänu oma ettevõtte tegevusele ja kodus töötamise võimalustele. Et igapäevaselt tööle 3x kaugemale saaks sõita, sellist kolimist me poleks ette võtnud.
Tean ka selliseid, kes on Tallinnast üsna kaugele maale kolinud ja sealt igapäevaselt rõõmsalt linna tööle saalinud, et oi, see töötab nii kenasti. Äge!
Aga poole a pärast on millegipärast linnas üürikorteris. Sest 50 km iga päev tööle-koju ja kell 5 üles ja 21 koju saabumine lihtsalt ei tööta.
Väiksemate lastega mõeldamatu, neid pannakse lihtsalt kodus magama. Maaelu kui selline jääb nii olematuks, sest enamuse ajast vaadetakse liikluses. Aeda korrastatakse suvel korra puhkuse ajal, enamuse ajast saadab stress, et tahaks (ja on vaja) teha mõnd asja, aga aega 0.
Sry lollide küsimuste eest, aga kelle elukorraldus sarnane, et ise elavad Harjumaal väikeasulas aga käivad Tallinnas tööl/koolis, kuidas see elu-olu teil on, kas olete üldiselt rahul või soovite Tln tagasi kolida või olete oma elu hoopis sättinud nii, et Tallinnas ei peaks igapäevaselt käima, lapsed on kohalikus koolis jne.
Ma arvan, et elu väljaspool Tallinna (või väljaspool Pärnut, Viljandit) toimib rahuldustpakkuvalt eelkõige siis, kui perekonnal kasvõi midagigi (laste kool, huvitegevus, täiskasvanute huvitegevus, kogukondlik tegevus) seostud kohaliku valla pakutavaga.
Ma mõtlen, et on selline elu, kus vähemalt 1 pere täiskasvanu ei pea iga päev pendeldama “suure linna” vahet (töötab kasvõi osaliselt kodus) või on kasvõi ühel täiskasvanul töökoht lähiümbruses, lapsed käivad kohalikus koolis/huviringides jalgsi või kohaliku bussiga/koolibussiga jne. Et vähemalt keegigi pereliikmetest on selline, kes jõuab koju varem/on kodus rohkem, kui oletame, keegi teine pereliige, kes jõuab “suurest linnast” hiljem jne. Samas, kui “suures linnas’” toimub midagi eriti huvitavat, siis selline vahemaa, nagu teemaalgataja mainis, pole ju maha sõita ja osa võtta probleem.
Kui perekond jääb aga igapäevases elukorralduses täiesti irdunuks kohalikust elust ja KÕIK, absoluutselt kõik (töökohad, laste koolid, huvitegevus, täiskasvanute hobid) toimub ainult “suures linnas”… No siis ongi raskem. Siis ongi nii, nagu teemaalgataja mainis, et tuleb arvestada, et transpordile kulub kõigil pereliikmetel igapäevaselt rohkem aega ja õhtud kodus jäävad kindlasti lühemaks.
Oleneb muidugi, milleks maja tahetakse – kui tahetakse privaatsuse pärast (“keegi peakohal ei trambi”) – siis selle oma maja rahuldab. Kui tahetakse aeda, oma terrassil istumist, väljas kokkamist, grillimist, siis seda ka ilmselt saab: kevadest varasügiseni on õhtud veel valged ja aeda/terrassile õhtuks veel jõuab ka linnast tulles. Suvepuhkus on siis see hea aeg (kus lastel 2, 5 kuud koolivaheaeg, täiskasvanutel vähemalt 1 kuu puhkust, millal linna vahel pendeldada pole vaja ja aega kodus olla on aeg palju). Kui selle pärast tundub õigustatatud kaugemal elada ja kauem sõita, siis ilmselt ollakse rahul.
Minul tuttavad on ka kolinud Tallinnast välja, Tartust välja. Kuid nad on pannud lapsed kohalikesse asutustesse ja muud moodi seondunud kohaliku eluga. Ainult linna ja pendelrände peale pole lootma jäänud. Vanematel lastel (gümnaasium) pole kodu/linna vahet pendeldamine reeglina enam probleem ja kui koolid läbi, vaatavad ise, kuhu.
Maale nn Linnaelu elama pole tõesti mõtet minna.
Aktiivsed on ka maainimesed – remondivad, ehitavad saunamaja, töökoda, ateljeed jne. Kujundavad ja teevad aiatööd, teevad, istutavad metsa, toidavad kanu jne jne. – rassivad ärkamisest magamiseni. Maale on mõtet minna, kui kogu pere on huvitatud maaelust ja selle tegevustest…
Kui soov on jätkata praegust eluviisi, et huvideks on kino, kohvik, jõusaal, workshopid jne. Siis maale kolida ja sealt kõikidesse igapäevaselt saalida on oma elu keeruliseks elamine.
Maal maaeluviis, linnas linnaeluviis, neid kõiki nagu pudru ja kapsad sassi ajada pole mõtet – nii ei saa ei liha ega ka kala.
Laste ja kaaslasega vestleksin, et mis neid maale kolimise juures vaimustab – kas ainult oma toad või ka lehtede riisumine, õunte korjamine, mahla tegu, lume lükkamine jne jne. Või arvavad, et jätkub kõik nagu täna ainult avaramates tingimustes…
Maainimesed, kusjuures, on täitsa mõistlikud. Kui on vaja kultuuri tarbida, siis autoga sõidetakse rongijaama, tullakse linna rongiga, ööbitakse kuskil airbnb’s jne. Ei mingit autoga tilbendamist. Normaalsed.
Misiganes alevi koolid on naljanumber.
Tallinnas on piisavalt koole, mis testide järgi on alla keskmist. Mul on sõber, kes käis Lasnamäe mingis eestikeelses gümnaasiumis ja neil pool aastat polnud matemaatikaõpetajat ega 1,5 (tähelepanu!) emakeeleüpetajat. Aastat 4-5 tagasi.
Meie kolisimegi maale tänu oma ettevõtte tegevusele ja kodus töötamise võimalustele. Et igapäevaselt tööle 3x kaugemale saaks sõita, sellist kolimist me poleks ette võtnud.
Tean ka selliseid, kes on Tallinnast üsna kaugele maale kolinud ja sealt igapäevaselt rõõmsalt linna tööle saalinud, et oi, see töötab nii kenasti. Äge!
Aga poole a pärast on millegipärast linnas üürikorteris. Sest 50 km iga päev tööle-koju ja kell 5 üles ja 21 koju saabumine lihtsalt ei tööta.
Väiksemate lastega mõeldamatu, neid pannakse lihtsalt kodus magama. Maaelu kui selline jääb nii olematuks, sest enamuse ajast vaadetakse liikluses. Aeda korrastatakse suvel korra puhkuse ajal, enamuse ajast saadab stress, et tahaks (ja on vaja) teha mõnd asja, aga aega 0.
Neil on kehv logistikaoskus ja halb kommunikatsioon. See ei ole perekond, mis peaks töötama nagu üks aju. Enamikul töötab.
Aktiivsed on ka maainimesed – remondivad, ehitavad saunamaja, töökoda, ateljeed jne. Kujundavad ja teevad aiatööd, teevad, istutavad metsa, toidavad kanu jne jne. – rassivad ärkamisest magamiseni. Maale on mõtet minna, kui kogu pere on huvitatud maaelust ja selle tegevustest…
ma pakuks, et vähemalt pooled tänapäevastest maaelanikest ei ole selles tähenduses maainimesed. põllud on karpe täis ehitatud, ei pea seal keegi kanu ega rassi aiamaal. sellist elustiili ei peaks otsustamisel küll enam kriteeriumiks valima.
