Siin oli iga kord probleem, et kui oli lapse sõprade kutsumise aeg, siis soovijaid tulla oli 15, aga korraga me saime võtta vaid 5-6. Kusjuures me panime nad kõik alati tööle. 2-3 tundi iga päev, kes tegi süüa, kes trimmerdas, kes korjas õunu ja tegi mahla, kes ladus puid. Muidugi meie ka, ikka talgukorras.
Tasuta lapstööjõu kasutamine ei kõla just hästi. Aga kavalad rebased olete. Meelitate lapsed maale ja siis kohe 3 tundi päevas sunnitööd. Ega neil lapsukestel põgeneda ju ka kuhugi pole ja nii nad tööd rabavad. Kõhutäie eest, nagu vanas Roomas.
Meil nimetatakse seda eneseteeninduseks – soovid sauna, teed saunapuid, kapist mahla juua, osaled õunamahlateol. Oma kõhutäie ja sooja toa eest tuleb midagi teha, niiviisi kasvanud lastel on suureks kasvades vähem probleeme maandumisega.
Ja aru saamine, et maal ei vaadata ainult tähti ja tallata põlde ilusate fotode jaoks.
Nii ronitakse vähem maale elama, kui on sealsetest töödest vähe ettekujutlust ka.
Eks väikese korteri inimestel on ka kasulik mõelda ses kontekstis asju läbi, et mis tüüpi oleme kas viisime tahame ja oskame nii elada, et pidevalt on midagi vaja teha ja alati on isegi rohkem teha, kui aega jagub.
Samas on võimalus ka minimeerida, plats muru alla, robot seda näsima, ja elad kui linnas. Iseasi, kas sellist maaelu soovida, millega maaelu hüvesid ei kaasne (peterselli, ebaküdoonia krõpse, koduveini, 100%õunast mahla, suitsusauna vms.).
Kui maal mitte midagi teha ei taha, siis tekibki illusioon, et seal on igav, tühi, õõvastav, pime, sopane.
Ära nüüd üle dramatiseeri. Minu lastel, kes osaliselt eesti ihaldatuima eliitkooli lõpetanud ja viimased gümnaasiumis, pole mingit probleemi maandumisega:)
Juba 9.klassis elasid iseseisvalt välismaal, kõigega said hakkama. Lisaks veel üks võõrkeel. Maailm on valla.