Tere,
Küsimus eelkõige suunatud inimestele, kellele on diagnoositud küll võrdlemisi raske ja eluaegne, kuid mitte konkreetselt surmaga lõppev haigus.
Kuidas olete selle kõigega toime tulnud? Hetkel olen veel haiglas ning kõik on minu jaoks uus. Enamus diagnoose on juba paika pandud, kuid olukorra tõsisuse hindamiseks on vaja teha veel mõned suured uuringud.
Meeleolud on praegu nagu Ameerika mäed. Kõige rohkem häirib mind teadmatus, sest arst ei jaga pea mingisugust infot, isegi mitte võimalikke arengusuundi, kui ma seda palun. Ei suuda ta isegi öelda millal võiksin potensiaalselt koju saada, kasvõi mõneks päevaks, hinge tõmbama.
Kõige rohkem häirib mind aga see, et inimene, kellega olen juba aastaid koos olnud, on olukorra suhtes täiesti apaatne. Oleme pooleldi elukaaslased, üksteise elu ja suguvõsaga väga tihedalt seotud, kuid inimene ütleb mulle, et tal pole kuu aega võimalik mulle haiglasse külla sõita (olen ainult tunnise autosõidu kaugusel).Varem on tal raskusi isegi nädal aega eemal olla ning tegelikult leiaks ta ka praegu mu jaoks mõne tunni.
Mõtlen endamisi, et järsku olen ma isekas, et ma ta lohutust ning tähelepanu vajan. Ma ei ole ju otseselt suremas, kuigi olukord võib osutuda väga halvaks. Siiski olen elus! Kas mul on üldse õigus sellises olukorras eeldada kõige lähedasema inimese toetust, sest ta ütles mulle otse, et tema külastuse palumine ja minu selline käitumine talle ei meeldi ja tal lihtsalt aega pole! Ei ütle ka lohutavat sõna, et küll kõik korda saab. Seetõttu tunnengi, et järsku olen talle koormaks.
Samas kogu mu perekond, töökaaslased, sõbrad ja isegi vanad tuttavad on väga toetavad. Hoiavad mõistlikult distantsi, samas uurivad kuidas mul läheb, kas midagi on juba selgunud jne.
Kuidas on teie lähedased teid sellises olukorras toetanud? Ma pole veel 25-aastanegi, kogu olukord on minu jaoks uus ja praegu veel väga raske.
Rääkige oma kogemustest, kuidas olete selliste olukordadega toime tulnud, kuidas kohanenud. Kas vajasite teiste lohutust või on seda palju oma lähedastelt oodata.