Kellelgi” ei ole kohustust tasuda teise inimese arveid,
Kujutad ette, et pärijal, kui ta pärandi on vastu võtnud, on lausa kohustus surnu võlad ära maksta.
Eelnevat juttu ka lugesid enne sisse hüppamist. SIin öeldigi, et kui tegu pärijaga, on see raha võtmine arusaadav, aga kui lihtsalt “keegi” (jutumärkides põhjusega) tahab suures abistamistuhinas seda teha, siis ei ole see päris juriidiliselt korrektne.
Tegelikult ei ole ka see lubatud seni kuni pole ametlikult pärismistunnistust ja ametlikult pärija.
Selle jaoks pärimismenetlus tehakse, et võin ju küll arvata, et olen oma isa ainus laps ja pärija, aga tegelikult tegi hoopis koduse testamendi ja jättis oma vara kellelegi teisele. Või tuleb välja, et isal on tegelikult üks laps veel, kes on saladuses hoitud/või ei teadnud vmt. Kuigi tundub filmilik siis juhtub ka päriselus.
Aga jah – nii tehakse. Kõige nõmedam oli veel olukord, kus enne pärimismenetlust (ca 3 kuud) ei öelnud ka pank, kas abikaasa! konto on võlgu, mis lepingud/arveid tal veel on, et mida tasuma peaks, et võlgu ei jääks vmt või missuguseid otsekorraldusi näiteks on tehtud, et a la netflix, postimees, delfi vmt maha ei läheks. Lisaks kui on näiteks ka otsekorraldus prügiveofirmale, aga sa surmatunnistusega muudad lepingu ära, aga otsekorraldus jääb siis läheb ikka kogu see periood raha maha jne.