Olen olnud nii mehe uus naine kui ka mehe vana naine 🙂 ehk siis mul on olemas mehe exnaine ja minu exmehe uus naine.
Mina ei sekku oma mehe ja tema exabikaasa koostegemistesse nende laste kasvatamisel. See POLE MINU ASI. Jah, ma tuletan mehele aegajalt midagi meelde, mida ta nende lastega lubas teha, aitan kingitust osta, teen vajadusel oma kontolt elatisraha ülekandeid vms, aga mina neid lapsi ei hoia ja kui nad tulevad oma isa vaatama, siis tegeleb isa nendega. Mina võin laua katta ja tekid-padjad valmis seada, aga mina ei kasvata oma mehe lapsi eelmisest abielust. Selleks on neil lastel oma isa ja oma ema. Mina ei otsusta, mis kell nad magama lähevad või mida söövad – ma olen kõrvaline isik.
Ja kui on öösel vaja vahetada teavet mõne järgmise hommikuse tegevuse kohta, mis on ununenud või teatada lapse haigusest – ma toon kasvõi ise selle telefoni. Mu mehel on lapsed teise naisega ja tal on sellega seonduvad kohustused.
Ka eeldan ma, et minu exi uus naine hoiab end rahulikult eemale, kui minu ex meie lastega tegeleb ja ei kuku mu lapsi kuidagi enda järgi kasvatama. Ei pea tema minu lapsi armastama ega mina oma mehe exi omi, küll aga peame me neid austama ja tagama heaolu, kui nad on meie majas/korteris.
Kindlasti ei vihka mina teda ega tema mind – me saame lihtsalt aru, et mehel on lapsed. Ja eelmise kooselu lapsed on TÄPSELT sama olulised kui uue kooselu lapsed.
Iial ei elaks ma mehega, kes oma eelmise elu lastele ei maksa, nende eest ei hoolitse ja ei olee valmis kasvõi öösel kell 3 vastu võtma oma laste ema kõnet, kui midagi on juhtunud või vajab kiiret reaktsiooni.