Teema: Elukaaslane kritiseerib

Minu abikaasa on küll vahel rahulolematu selles osas kuidas ma beebiga toimetan, aga ta etteheiteid ei tee, paluval toonil avaldab arvamust. Igasugused etteheited ajaks mind kurnatuse juures meeleheitele.

Oletan, et kaasa tujukus võib tulla uue olukorra stressist. Nüüd on ju laps päriselt käes ja ta tuleb parimal võimalikul moel suureks kasvatada. Ehk aitab see, kui püüad talle kinnitada, et te mõlemad olete selleks igati võimekad. Ja võib-olla ka väikesed läbirääkimised, et mis asjaolud kasvatamise juures olulised on ja mis vähem oluline. Siin tasub meeles pidada, et mõneti on tegu ellujäämiskursusega ning ideaali ei ole mõtet püüda – kõike lihtsalt ei jõua.

Sa oled äsjasünnitanud naine, kelle kallal mingi mees närvitseb ja kritiseerib. Ja sina küsid, kuidas sina saad paremini käituda?

Päriselt?

Viska välja ja kärata, et mokk maha

Issand, mis mölakas mees ikka!

Esmakordselt vanemateks saades on mõlemal ilmselt väike ärevus ka ja seesama ärevus võib panna mehe sind kritiseerima. Tegelikult õpib temagi kõike täitsa nullist nagu ka sina. Beebide puhul on see õige-spektrum tegelikult palju laiem kui esialgu tundub. Neid ei pea tingimata mingil kindlal viisil hoidma või pesema või krooksutama, igal tegevusel on palju-palju õigeid versioone ja ei juhtu mitte midagi kui üks vanem teeb ühtmoodi ja teine teistmoodi.

Enamikel värsketel emadel on hormoonid pea peale pööratud ja ollakse palju tundlikumad kui tavapäraselt. Seda ei saa kuidagi muuta, see on puhas ajukeemia ja loksub mõne kuuga ise paika. Mees võiks arvestada ja sinuga pigem tavapärasest leebem olla.

Kui ma enda esimese beebi sünnijärgsele ajale tagasi vaatan, siis mõtlesime mehega ikka peaaegu kõiges üle, see olukord oli lihtsalt nii uus ja erinev, hirm midagi valesti teha suur. Ja nagu teisedki juba mainisid, on terve esimene aasta raske, enamik beebisid magab halvasti ja ema uni on seetõttu katkendlik ja vähene, aega iseendale jääb vähe, tülid on kerged tekkima. Aga kuskil aastase lapse kõrvalt läheb juba palju paremaks, see esimene raske periood tuleb lihtsalt kuidagi vastu pidada ilma üksteisele liigselt kõrri hüppamata.

#3898659:

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

Laps ei ole ainult naise oma (või üldse “omand”), et saab keelata isal lapsega koos olemast. Sama hästi võib mees nt öelda nt keisrist taastuvale emale, et okei, sina pead veel haiglas olema, aga laps ei pea, nii et me lapsega lähme koju.

Väga nõme niimoodi tüli õhutada, loisan vaid, et oma kaasaga sama suhtumine pole, et mokk maas ja täitku käsku.

#3898972:

#3898659:

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

Laps ei ole ainult naise oma (või üldse “omand”), et saab keelata isal lapsega koos olemast. Sama hästi võib mees nt öelda nt keisrist taastuvale emale, et okei, sina pead veel haiglas olema, aga laps ei pea, nii et me lapsega lähme koju.

Väga nõme niimoodi tüli õhutada, loisan vaid, et oma kaasaga sama suhtumine pole, et mokk maas ja täitku käsku.

No aga siis on mehel ju võimalus olla mulle abiks ja toeks. Nii lihtne ongi. Sünnitus on asi, mille puhul ema siiski on olulisem kui isa, sest ema on teinud läbi tohutu trauma ja hormoonid teevad seda traumat talle edasi. Kui mees ei suuda sünnitusmajas olles naise tunnetega arvestada ja naise tundeid esikohale seada, siis mingu parem koju.

Tean ühte juhust, kus mees tõmbas sünnitaval naisel naerugaasi käest ära, sest mees leidis, et seda pole vaja, naine peab ikka ise selle ürgse ülesandega hakkama saama. Minu meelest sünnituse ja sellele järgneva taastusajaga seotud asju otsustab naine ja ainult naine.

Mul ei ole ka “mokk maas ja täidan käsku” mees, aga sünnituse ja lapsega seotud asjad otsustan mina ja mees ei tule mind kritiseerima ega õpetama. Kui tema teeb midagi teistmoodi, siis palun väga, kuniks see lapsele kuidagi kahjulik pole.

Oi aga mu eksmees saab ka kohe uue naisega lapse, ja kuna see on naisel esimene, siis kujutan ette, kuidas mees, kogenud isa, teda õpetama hakkab.

#3899128:

#3899125:

#3898972:

#3898659:

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

Laps ei ole ainult naise oma (või üldse “omand”), et saab keelata isal lapsega koos olemast. Sama hästi võib mees nt öelda nt keisrist taastuvale emale, et okei, sina pead veel haiglas olema, aga laps ei pea, nii et me lapsega lähme koju.

Väga nõme niimoodi tüli õhutada, loisan vaid, et oma kaasaga sama suhtumine pole, et mokk maas ja täitku käsku.

No aga siis on mehel ju võimalus olla mulle abiks ja toeks. Nii lihtne ongi. Sünnitus on asi, mille puhul ema siiski on olulisem kui isa, sest ema on teinud läbi tohutu trauma ja hormoonid teevad seda traumat talle edasi. Kui mees ei suuda sünnitusmajas olles naise tunnetega arvestada ja naise tundeid esikohale seada, siis mingu parem koju. Ja kohe kindlasti ei või mees last koju viia, kui ema soovib last rinnaga toita, sest see on jällegi puhtalt naise otsustada.

Tean ühte juhust, kus mees tõmbas sünnitaval naisel naerugaasi käest ära, sest mees leidis, et seda pole vaja, naine peab ikka ise selle ürgse ülesandega hakkama saama. Minu meelest sünnituse ja sellele järgneva taastusajaga seotud asju otsustab naine ja ainult naine.

Mul ei ole ka “mokk maas ja täidan käsku” mees, aga sünnituse ja lapsega seotud asjad otsustan mina ja mees ei tule mind kritiseerima ega õpetama. Kui tema teeb midagi teistmoodi, siis palun väga, kuniks see lapsele kuidagi kahjulik pole.

Oi aga mu eksmees saab ka kohe uue naisega lapse, ja kuna see on naisel esimene, siis kujutan ette, kuidas mees, kogenud isa, teda õpetama hakkab.

Andestust, muuta enam ei saa, kogemata tsiteerisin. Täiendasin oma vastust natuke.