Esileht Beebi ja mitmikud Elukaaslane kritiseerib

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )

Teema: Elukaaslane kritiseerib

Postitas:
Kägu

Saime kaaslasega beebi ja oleme veel haiglas. Võib-olla teen ennatlikke järeldusi ja olen veidi emotsionaalsem kui muidu – kui tundub nii, siis öelge. Aga meil oli tore raseduse aeg, sünnitasime koos, kus kaaslane oli tõeliselt hea toetaja ja oleme nüüd peretoas natuke aega olnud. Ma olen ise rahulik, püüdlik, armastust täis ja natuke uimane, sest õnmeldud jalgevahe taastub ning kerge nõrkus on ka veel sünnitusest. Kaaslane on samuti väga püüdlik, hoolas ja asjalik. Laps teeb nii palju rõõmu ja nalja meile mõlemale. Aga mis mulle muret valmistab on see, et järsku kaaslane usutleb kõike, mis ma räägin. Raseduse ajal viisin mina end laste teemadega kurssi, lugesin mõned raamatud ja arutlesin palju oma emades sõbrannadega, tema ei uurinud midagi ja see oli mu jaoks ka okei. Aga haiglas on kogu tema tähelepanu beebil ning samade teadmiste omandamisel. Mul on hea meel, et ta on väga püüdlik ja tubli õppija, aga ta tunneb end järsku nii enesekindlalt ja arvab, et tema kussutamise, tõstmise, mähkimise, hooldamise võtted on kõik õiged ning mina teen asju suvaliselt ja hooletult (ausalt ei tee ja kui tulebki mõni viga, siis no kurat, kõike ei saagi kohe osata ning selleks me abilistega haiglas olemegi) Mõne päevaga on ta minu kallal juba nii palju tänitanud, et ma ei viitsi isegi talle otsa vaadata. See tegi mind algul kurvaks, et miks mind ei võiks hoopis toetada ja innustada, mitte maha teha. Nüüd ma tunnen pigem vimma tabl vastu. Tahan beebisid vaadata ning tegeleda nendega omamoodi. Mis ma 9 kuuga õppisin on see, et on õigele beebihooldusele on palju lahendusi ning ka sama maja ämmaemandad võivad eri juttu ajada. Ebakindel ma ei ole, aga ma ei saa ka 100% oma õigust ajada, kui mingi järjekordne teema tuleb üles.

 

Kas kellelgi on veel tänitavaid mehi, kes on nii kindlad, et nemad teevad asju õigesti ja siis kobisevad sinu puhul ka väikeste asjade kallal? Ilmsegelt ma ajan teda praegu miskipärast närvi ning siis ongi mu iga liigutus “vale”. Kuidas eksisteerida koos inimesega, kui tead, et ajad teda praegusel eluperioodil närvi oma olekuga?

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Katsu talle rahulikult öelda, et asju saabki teha erinevalt ja ta muudab su sellise kritiseerimisega ärevaks, mis jällegi beebile hea ei ole. Proovi tülli mitte minna. Iseenesest on ju tore, et tahab lapsega palju tegeleda. Kui ta hakkab tööl käima, siis nii ehk naa tegeled sina lapsega rohkem ja tead ka rohkem.

Teine variant. Ütlegi, et kuna sul tuleb kõik nii hästi välja, siis ma taastun voodis ja too beebi mulle söötmise ajaks. Las möllab siis. Küll varsti ära tüdib.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu abikaasa on küll vahel rahulolematu selles osas kuidas ma beebiga toimetan, aga ta etteheiteid ei tee, paluval toonil avaldab arvamust. Igasugused etteheited ajaks mind kurnatuse juures meeleheitele.

Oletan, et kaasa tujukus võib tulla uue olukorra stressist. Nüüd on ju laps päriselt käes ja ta tuleb parimal võimalikul moel suureks kasvatada. Ehk aitab see, kui püüad talle kinnitada, et te mõlemad olete selleks igati võimekad. Ja võib-olla ka väikesed läbirääkimised, et mis asjaolud kasvatamise juures olulised on ja mis vähem oluline. Siin tasub meeles pidada, et mõneti on tegu ellujäämiskursusega ning ideaali ei ole mõtet püüda – kõike lihtsalt ei jõua.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olete veel haiglas? Kui mu esimene laps sündis, siis oli raske sünnitus, mees tegeles lapsega, kuulas ämmaka õpetusi jne – mina lihtsalt puhkasin sünnitusest ja lasin mehel toimetada.  Küll sa jõuad seda last kantseldada, tore, et mehel on selline õhin peal. Ja tulevikuks – alati on vaidlusi mehe ja naise vahel, kuidas on parem last kasvatada, riietada, sööta – õppige tegema kompromisse, muidu muutub kooselu raskeks.

Ka minul oli esimese lapse puhul perioode, kus solvusin mehe peale väga kergelt ja nüüd järgi mõeldes tühistest asjadest, näiteks, kui mees ei pidanud mõnest lubadusest kinni, ütles midagi  minu jaoks sobimatut jne.  Meile ütles ämmakas perekoolis, et väga palju minnakse lahku just lapse esimesel eluaastal, et laps ikka väga palju muudab seniseid peresuhteid.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa oled äsjasünnitanud naine, kelle kallal mingi mees närvitseb ja kritiseerib. Ja sina küsid, kuidas sina saad paremini käituda?

Päriselt?

Viska välja ja kärata, et mokk maha

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Armas värske ema! Tean, mida Sa tunned, ka meie peres oli nii. Nii nagu sündis uus väike ilmakodanik, sündisite ka teie, lapsevanemad, uuesti. On täiesti normaalne, et ilmnevad ebakõlad ema ja isa vahel, kuid soovitan Sul jääda rahulikuks, ent enesekindlaks ning olla argumenteeritud (lugesin, et asi peaks olema nii, kuid kui Sina arvad teisiti, siis võid omamoodi proovida). Lohutan Sind sellega, et kui lapse isa tagasi tööle läheb ja Sina lapsega koju jääd, saad teha kõike oma tõekspidamiste järgi. Lõpuks, peale magamata öid ja üleüldist lapsevanemlusega kaasnevat väsimust, raugeb ka isade tarmukus ning käiku lähevad strateegiad, mis sobivad eelkõige lapsele. Palju õnne pisikese ilmakodaniku sünni puhul ning toredat kooskasvamist!

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Issand, mis mölakas mees ikka!

0
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas oled kunagi pidanud pealt vaatama, kuidas keegi sinust kehvem atvutis midagi teeb, teksti töötleb või telekas mingit saadet otsib? Et tundubki, et teine on nii saamatu.

Ilmselt mehel lihtsalt raske vaadata, kui kõik ei tee asju temamoodi. Variant a) läheb üle, kui isapuhkus läbi variant b( saad endale vähemalt liitlase vanaemade “õpetamise” näol, mida tohib ja ei tohi 🤣

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esmakordselt vanemateks saades on mõlemal ilmselt väike ärevus ka ja seesama ärevus võib panna mehe sind kritiseerima. Tegelikult õpib temagi kõike täitsa nullist nagu ka sina. Beebide puhul on see õige-spektrum tegelikult palju laiem kui esialgu tundub. Neid ei pea tingimata mingil kindlal viisil hoidma või pesema või krooksutama, igal tegevusel on palju-palju õigeid versioone ja ei juhtu mitte midagi kui üks vanem teeb ühtmoodi ja teine teistmoodi.

Enamikel värsketel emadel on hormoonid pea peale pööratud ja ollakse palju tundlikumad kui tavapäraselt. Seda ei saa kuidagi muuta, see on puhas ajukeemia ja loksub mõne kuuga ise paika. Mees võiks arvestada ja sinuga pigem tavapärasest leebem olla.

Kui ma enda esimese beebi sünnijärgsele ajale tagasi vaatan, siis mõtlesime mehega ikka peaaegu kõiges üle, see olukord oli lihtsalt nii uus ja erinev, hirm midagi valesti teha suur. Ja nagu teisedki juba mainisid, on terve esimene aasta raske, enamik beebisid magab halvasti ja ema uni on seetõttu katkendlik ja vähene, aega iseendale jääb vähe, tülid on kerged tekkima. Aga kuskil aastase lapse kõrvalt läheb juba palju paremaks, see esimene raske periood tuleb lihtsalt kuidagi vastu pidada ilma üksteisele liigselt kõrri hüppamata.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

Laps ei ole ainult naise oma (või üldse “omand”), et saab keelata isal lapsega koos olemast. Sama hästi võib mees nt öelda nt keisrist taastuvale emale, et okei, sina pead veel haiglas olema, aga laps ei pea, nii et me lapsega lähme koju.

Väga nõme niimoodi tüli õhutada, loisan vaid, et oma kaasaga sama suhtumine pole, et mokk maas ja täitku käsku.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

Laps ei ole ainult naise oma (või üldse “omand”), et saab keelata isal lapsega koos olemast. Sama hästi võib mees nt öelda nt keisrist taastuvale emale, et okei, sina pead veel haiglas olema, aga laps ei pea, nii et me lapsega lähme koju.

Väga nõme niimoodi tüli õhutada, loisan vaid, et oma kaasaga sama suhtumine pole, et mokk maas ja täitku käsku.

Aga mees võib juba sünnitusmajas naise kallal iriseda. Ja kui naine sellega rahul pole, siis lapse kaenkasse võtta ja uttu tõmmata.

Sinu kodu ja peremudelit küll ei taha.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

Laps ei ole ainult naise oma (või üldse “omand”), et saab keelata isal lapsega koos olemast. Sama hästi võib mees nt öelda nt keisrist taastuvale emale, et okei, sina pead veel haiglas olema, aga laps ei pea, nii et me lapsega lähme koju.

Väga nõme niimoodi tüli õhutada, loisan vaid, et oma kaasaga sama suhtumine pole, et mokk maas ja täitku käsku.

No aga siis on mehel ju võimalus olla mulle abiks ja toeks. Nii lihtne ongi. Sünnitus on asi, mille puhul ema siiski on olulisem kui isa, sest ema on teinud läbi tohutu trauma ja hormoonid teevad seda traumat talle edasi. Kui mees ei suuda sünnitusmajas olles naise tunnetega arvestada ja naise tundeid esikohale seada, siis mingu parem koju.

Tean ühte juhust, kus mees tõmbas sünnitaval naisel naerugaasi käest ära, sest mees leidis, et seda pole vaja, naine peab ikka ise selle ürgse ülesandega hakkama saama. Minu meelest sünnituse ja sellele järgneva taastusajaga seotud asju otsustab naine ja ainult naine.

Mul ei ole ka “mokk maas ja täidan käsku” mees, aga sünnituse ja lapsega seotud asjad otsustan mina ja mees ei tule mind kritiseerima ega õpetama. Kui tema teeb midagi teistmoodi, siis palun väga, kuniks see lapsele kuidagi kahjulik pole.

Oi aga mu eksmees saab ka kohe uue naisega lapse, ja kuna see on naisel esimene, siis kujutan ette, kuidas mees, kogenud isa, teda õpetama hakkab.

 

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

Laps ei ole ainult naise oma (või üldse “omand”), et saab keelata isal lapsega koos olemast. Sama hästi võib mees nt öelda nt keisrist taastuvale emale, et okei, sina pead veel haiglas olema, aga laps ei pea, nii et me lapsega lähme koju.

Väga nõme niimoodi tüli õhutada, loisan vaid, et oma kaasaga sama suhtumine pole, et mokk maas ja täitku käsku.

No aga siis on mehel ju võimalus olla mulle abiks ja toeks. Nii lihtne ongi. Sünnitus on asi, mille puhul ema siiski on olulisem kui isa, sest ema on teinud läbi tohutu trauma ja hormoonid teevad seda traumat talle edasi. Kui mees ei suuda sünnitusmajas olles naise tunnetega arvestada ja naise tundeid esikohale seada, siis mingu parem koju. Ja kohe kindlasti ei või mees last koju viia, kui ema soovib last rinnaga toita, sest see on jällegi puhtalt naise otsustada.

Tean ühte juhust, kus mees tõmbas sünnitaval naisel naerugaasi käest ära, sest mees leidis, et seda pole vaja, naine peab ikka ise selle ürgse ülesandega hakkama saama. Minu meelest sünnituse ja sellele järgneva taastusajaga seotud asju otsustab naine ja ainult naine.

Mul ei ole ka “mokk maas ja täidan käsku” mees, aga sünnituse ja lapsega seotud asjad otsustan mina ja mees ei tule mind kritiseerima ega õpetama. Kui tema teeb midagi teistmoodi, siis palun väga, kuniks see lapsele kuidagi kahjulik pole.

Oi aga mu eksmees saab ka kohe uue naisega lapse, ja kuna see on naisel esimene, siis kujutan ette, kuidas mees, kogenud isa, teda õpetama hakkab.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sorry, aga mina ütleksingi mehele, et kui sa ei soovi abiks ja toeks olla, siis palun mine koju.

Laps ei ole ainult naise oma (või üldse “omand”), et saab keelata isal lapsega koos olemast. Sama hästi võib mees nt öelda nt keisrist taastuvale emale, et okei, sina pead veel haiglas olema, aga laps ei pea, nii et me lapsega lähme koju.

Väga nõme niimoodi tüli õhutada, loisan vaid, et oma kaasaga sama suhtumine pole, et mokk maas ja täitku käsku.

No aga siis on mehel ju võimalus olla mulle abiks ja toeks. Nii lihtne ongi. Sünnitus on asi, mille puhul ema siiski on olulisem kui isa, sest ema on teinud läbi tohutu trauma ja hormoonid teevad seda traumat talle edasi. Kui mees ei suuda sünnitusmajas olles naise tunnetega arvestada ja naise tundeid esikohale seada, siis mingu parem koju. Ja kohe kindlasti ei või mees last koju viia, kui ema soovib last rinnaga toita, sest see on jällegi puhtalt naise otsustada.

Tean ühte juhust, kus mees tõmbas sünnitaval naisel naerugaasi käest ära, sest mees leidis, et seda pole vaja, naine peab ikka ise selle ürgse ülesandega hakkama saama. Minu meelest sünnituse ja sellele järgneva taastusajaga seotud asju otsustab naine ja ainult naine.

Mul ei ole ka “mokk maas ja täidan käsku” mees, aga sünnituse ja lapsega seotud asjad otsustan mina ja mees ei tule mind kritiseerima ega õpetama. Kui tema teeb midagi teistmoodi, siis palun väga, kuniks see lapsele kuidagi kahjulik pole.

Oi aga mu eksmees saab ka kohe uue naisega lapse, ja kuna see on naisel esimene, siis kujutan ette, kuidas mees, kogenud isa, teda õpetama hakkab.

Andestust, muuta enam ei saa, kogemata tsiteerisin. Täiendasin oma vastust natuke.

0
0
Please wait...

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )


Esileht Beebi ja mitmikud Elukaaslane kritiseerib