Teema: Elukaaslane nähvab

Oeh, mul kestab selline kooselu juba 20 aastat. Ega ei ole nii, et suur kannatamine. Mehes on ikka head ka palju, aga seda, et ta oma arvamust endale hoiaks, seda ei ole. Kui ikka on vaja midagi sapist kellelegi öelda, siis seda ka öeldakse jne.  Mehe isa on veel hullem, nüüd vana penskar – kõik on lollid, riiki juhivad lollid, naabrid on lollid jne :). Kui äia elukaaslane midagi ei leia üles, siis röögatab. Aga neil on tohutu töövõime ja elamine on korras. Suurepärane manipuleerimine on.

Nt kui peaks pliit katki minema, siis ma kas lõhun KOGU aeg, aga kui temal läheb, siis juhtub. Kukub minul midagi maha – sa oled nii lohakas KOGU aeg. Kukub temal, juhtub.
jne jne. Unustab keegi lähedastest talle sünnipäeval helistamata, või helistab õhtul hilja, tuleb sellest suur traagika. Kuidas on võimalik, et oma lähedasi ei mäleta, juttu jätkub umbeks nädalaks. No sellised pisikesed sutsakad käivad kogu aeg.  Ja mind panevad sellised asjad õlgu kehitama, ma tõesti ei nähva inimestele ja olen rahulik. Seda ei muuda, ajapikku väheneb, aga ära ei muuda. Aeg-ajalt mulle tundub, et ma räägin jumalusega 🙂

A mehed ongi tihtipeale kuked.

Hetkel on meil jälle ring käimas. Ma olen pikalt keelt hammaste taga hoidnud, nüüd esmaspäeval viskas üle ja plahvatasin. Tulemuseks, nagu tavaliselt, on kodus totaalne märter, kes on viha täis: kas midagi head ka on ja mitte midagi sulle ei kõlba ja mida kõike ma teen jne. Vahet pole, ma võin pead ka vastu seina lüüa, arusaamine on null. Mingi aeg leebub tüliõhustik ja kõik hakkab otsast pihta.

Paljud sellises suhtes olijad elavad unistuses, et kaaslane muutub või teda on võimalik ümber kasvatada. Nähakse potentsiaali, mis oleks siis, kui seda ja teist omadust enam poleks. See on puhas illusioon. Tuleb tõele näkku vaadata ja lähtuda sellest, milline on igapäevane reaalsus, mitte sellest, missugune võiks tulevik olla.

Endaga heas kohas olev inimene saab aru, et niisugune suhtlemisviis pole austav ega aktsepteeritav ja lahkub sellise kaaslase juurest. Paljud aga peavad alateadlikult ennast sellise madala kohtlemise vääriliseks – vastasel juhul ei laseks nad endaga nii käituda. Muidugi on ka ohvrimeelseid, kes läbi elu märtrid tahavad olla, aga sageli on asi nii varjatud kujul alateadvuses, et juurpõhjuse saab kätte ainult terapeudi abiga. Inimene ise võib hoopis vastupidist raiuda, aga kui psühholoogiliselt asja uurima hakata, tuleb välja, et seal all on ikkagi näiteks alaväärsustunne või enesehinnangu probleemid.

#4079528:

Paljud sellises suhtes olijad elavad unistuses, et kaaslane muutub või teda on võimalik ümber kasvatada.

Jah, vaata, kui paljud pakuvad mingit välist abi. Küll terapeudid jne.

Mina olen see nähvaja. Olen kõrgesti haritud humanitaaralal, st palju lugenud ja laia sõnavaraga mitmes keeles. Mul on terav keel ja tänu oma haridusele ka hulgaliselt “laskemoona”, millega vajalikul hetkel klähvata.

Kunagi väga noorelt töötasin mõnda aega gümnaasiumis õpetajana ja esimesed aastad ma ainult sülitasin tuld ja tõrva seal. Pubekad ju ikka tulevad laiama noore õpetajaga ja ma laksasin neile selliseid sarkastilisi kommentaare vastu, et mõne aja pärast nad ainult põrnitsesid mind vaikselt, vihaselt ja ärevalt. Ringiga jõudsid minuni jutud, et ma olen tige õpetaja ja “mõnitavat õpilasi”. Hiljem leidsin muid mooduseid enesekehtestamiseks,  muutusin empaatilisemaks ja hakkasin aru saama, et ma ei tohi harjunud kombel suud pruukida nendega, see mõjub neile liiga rängalt.

Olen ka tihti pisarateni viinud oma ema, kes varem oli samuti kange iseloomuga, aga nüüd eakana enam ei talu, kui keegi talle teravalt ütleb.

Ah et miks ma seda teen? Palun väga — mul on enamasti paha olla. Ja on olnud praktiliselt kogu aeg. Lapsena olin ma arglik ja tagasihoidlik, seda soodustas ema, kes mind kiivalt oma põllepaelte küljes hoidis ja takistas iseseisvalt eakohaseid tegevusi tegemast. Ükskõik, mis ma tegin, polnud piisavalt hea ega õige. Kiita sain küll, see oli nt nii, et kui mul olid tunnistusel kõik viied ja kehaline kasvatus neli, siis öeldi, no väga tubli, aga järgmine kord võiks see 4 ka ikka 5 olla. Loomulikult oli mul sellise kasvatuse tulemusena madal enesehinnang ja olematu enesekindlus. Loomulikult hakati mind seetõttu koolis kiusama. Terve põhikooli aja ja keskkoolis lihtsalt rafineeritumalt. Enesekaitseks hakkasin keskkooli ajal teravalt vastu ütlema. Ikka korralikult teravalt. Selle peale mind küll jäeti rahule, aga loomulikult ei olnud mul sõpru ega keegi ei sallinud mind. Ülikoolis läks elu ilusaks, järsku ümbritsesid mind normaalsed inimesed. Aga see sisse harjutatud kaitsemehhanism ei läinud kunagi üle. Kui ma tunnen, et mu turvatunne on ohustatud, siis ma salvan. Kui mul on mingi probleem peas keerlemas, mis mind häirib, siis saavad mu kodakondsed tühja-tähja pärast tuld ja tõrva. Mul on teatud päästikud, millele ma jalamaid valusalt reageerin ise alles hiljem aru saades, mis selle purtsatuse põhjustas. Ma olen õnnetu ja mul on enamasti paha olla ja ma elan seda teiste peal välja.

Päris sitt lugu, kas pole? Aga vaat niisugused ongi koolikiusu, keerulise lapsepõlve, traumade jm raskete läbielamiste tulemused. Nendel teie nähvavatel elukaaslastel on ka paha olla ja nad on õnnetud. Kui nad on mehed, siis nad teile põhjust ei ütle ja vbl ei saa ise arugi.

Vaid mõned üksikud meist käivad kuskil teraapias. Kõik ülejäänud on tavalised funktsioneerivad täiskasvanud, kelle sisemus küll vahel keeb, aga üldiselt ei takista eluga hakkama saamist ja igapäevaselt ei pea seda meelde tulemagi.. Lihtsalt vahel viskab kaane alt natuke tegelikku olukorda välja. Tavaliselt peetakse meid õelateks troppideks, kes teiste kallal nõmetsevad. See on õige ka. Kõik, mis teisele teed, ei tule sulle endale kunagi tagasi. Enamus sellest kantakse hoopis edasi kolmandatele isikutele.

#4079716:

Mina olen see nähvaja. Olen kõrgesti haritud humanitaaralal, st palju lugenud ja laia sõnavaraga mitmes keeles. Mul on terav keel ja tänu oma haridusele ka hulgaliselt “laskemoona”, millega vajalikul hetkel klähvata.

Kunagi väga noorelt töötasin mõnda aega gümnaasiumis õpetajana ja esimesed aastad ma ainult sülitasin tuld ja tõrva seal. Pubekad ju ikka tulevad laiama noore õpetajaga ja ma laksasin neile selliseid sarkastilisi kommentaare vastu, et mõne aja pärast nad ainult põrnitsesid mind vaikselt, vihaselt ja ärevalt. Ringiga jõudsid minuni jutud, et ma olen tige õpetaja ja “mõnitavat õpilasi”. Hiljem leidsin muid mooduseid enesekehtestamiseks, muutusin empaatilisemaks ja hakkasin aru saama, et ma ei tohi harjunud kombel suud pruukida nendega, see mõjub neile liiga rängalt.

Olen ka tihti pisarateni viinud oma ema, kes varem oli samuti kange iseloomuga, aga nüüd eakana enam ei talu, kui keegi talle teravalt ütleb.

Ah et miks ma seda teen? Palun väga — mul on enamasti paha olla. Ja on olnud praktiliselt kogu aeg. Lapsena olin ma arglik ja tagasihoidlik, seda soodustas ema, kes mind kiivalt oma põllepaelte küljes hoidis ja takistas iseseisvalt eakohaseid tegevusi tegemast. Ükskõik, mis ma tegin, polnud piisavalt hea ega õige. Kiita sain küll, see oli nt nii, et kui mul olid tunnistusel kõik viied ja kehaline kasvatus neli, siis öeldi, no väga tubli, aga järgmine kord võiks see 4 ka ikka 5 olla. Loomulikult oli mul sellise kasvatuse tulemusena madal enesehinnang ja olematu enesekindlus. Loomulikult hakati mind seetõttu koolis kiusama. Terve põhikooli aja ja keskkoolis lihtsalt rafineeritumalt. Enesekaitseks hakkasin keskkooli ajal teravalt vastu ütlema. Ikka korralikult teravalt. Selle peale mind küll jäeti rahule, aga loomulikult ei olnud mul sõpru ega keegi ei sallinud mind. Ülikoolis läks elu ilusaks, järsku ümbritsesid mind normaalsed inimesed. Aga see sisse harjutatud kaitsemehhanism ei läinud kunagi üle. Kui ma tunnen, et mu turvatunne on ohustatud, siis ma salvan. Kui mul on mingi probleem peas keerlemas, mis mind häirib, siis saavad mu kodakondsed tühja-tähja pärast tuld ja tõrva. Mul on teatud päästikud, millele ma jalamaid valusalt reageerin ise alles hiljem aru saades, mis selle purtsatuse põhjustas. Ma olen õnnetu ja mul on enamasti paha olla ja ma elan seda teiste peal välja.

Päris sitt lugu, kas pole? Aga vaat niisugused ongi koolikiusu, keerulise lapsepõlve, traumade jm raskete läbielamiste tulemused. Nendel teie nähvavatel elukaaslastel on ka paha olla ja nad on õnnetud. Kui nad on mehed, siis nad teile põhjust ei ütle ja vbl ei saa ise arugi.

Vaid mõned üksikud meist käivad kuskil teraapias. Kõik ülejäänud on tavalised funktsioneerivad täiskasvanud, kelle sisemus küll vahel keeb, aga üldiselt ei takista eluga hakkama saamist ja igapäevaselt ei pea seda meelde tulemagi.. Lihtsalt vahel viskab kaane alt natuke tegelikku olukorda välja. Tavaliselt peetakse meid õelateks troppideks, kes teiste kallal nõmetsevad. See on õige ka. Kõik, mis teisele teed, ei tule sulle endale kunagi tagasi. Enamus sellest kantakse hoopis edasi kolmandatele isikutele.

Väga tore, et oskad ennast ja teisi põhjalikult analüüsida. Aga loodan, et saad ka aru, et see tekst langeb lahtrisse – ma tean küll, mis mul viga on ja tean ka, mida teha, et viga enam poleks, aga vot ei tee midagi vaid ainult õigustan ennast. Mul on samad argumendid, kui ma oma kehvast konditsioonist ja ülekaalust räägin. Tean küll, et tuleb tervislikumalt süüa, trenni teha ja magada, aga ikka olen samas mustris kinni. Igal inimesel on oma traumasid, aga see ei ole absoluudselt mingi õigustus, et võib teisi inimesi (või ennast) mutta tallata. Iga päev on meil võimalus teha uusi valikuid.

Ja tõesti, sapised inimesed on parem jätta omaette, kui igapäev ennast lasta sit*ga üle määrida.

#4078891:

#4078883:

#4078844:

Kes sellise asjaga kokku puutunud – elukaaslase suhtlusviis on selline terav ja nähvav. Enda sõnul on ta otsekohene, minu arvates konfliktne. Kas on häid soovitusi sellise inimesega suhtlemiseks. Kui ta tähelepanu juhin, siis ütleb, et tema ei saa midagi aru ja pole midagi halvasti öelnud ja kas tal polegi õigust oma arvamusele. Mulle otsekohesed inimesed väga meeldivad, aga antud juhul on tegemist ebavajalike teravustega, mis mind kinniseks, ebakindlaks ja kurvaks muudavad.

Kõigepealt küsi ENDALT, milleks on sulle inimest vaja, kes nähvab. Sa ju ise valid endale elukaaslase. Teine inimene ei muutu. Või kui siis aastatega ainult hullemaks. Kui sa jääd suhtesse, mis sulle ei sobi, siis on see sinu valik. Tegelikult ju sulle meeldib kui sinuga terav ollakse ja nähvakse. Kui ei meeldiks, läheks sa ära või õpid sellises suhtlemise ära, et nähvad ise ka ja teise nähvamine ei tekita sulle enam midagi. Olen ise kõrval näinud, kuidas üks pool provotseerib ja teine siis on terav ja siis provotseerija solvub ja tõmbub endasse. Mis siis kui teravus tuleb sellest, et sina käitud teravust väljakutsuvalt ? Ja samamoodi nagu teine ei näe, et on terav, ei näe sina, et provotseerid ja jonnid.

Tema jaoks on väljakutse see, et ta näeb et ma saan haiget, et mul on halb. Et ma üritan teha nägu, et ma ei pannud tähelegi. See pole nii, et ma teeks midagi, et seda “ära teenida”, tegelt ka! Selles ongi asi, et kui tal endal midagi krutib, siis ta suvalisel hetkel, kui ma rõõmsalt tegutsen või räägin midagi, lihtsalt nähvab. Nagu piitsahoop reaalselt. Asi pole tüli ega võimuvõitluse situatsioonis. Ja pole ka selline olukord, et ma tahan oma tahtmist ja olen kriitiline, passiiv-agressiivne vms. Need on täiesti lambi olukorrad. Ma olen rõõmsa loomuga ja kontrollin end hästi, ei nori, mossita ega tänita.

Ta on suures plaanis hea ja hooliv inimene ja teeb õigeid asju, aga vilets iseloom ja ekstreemne ärahellitatus lapsena +eeskuju kodust, kus ema jumaldab isa. Ise saeb oma oksa ja kooselud ei püsi.

See selleks, lihtsalt et peab olema paremaid taktikaid kui need mida mina oskan 1. ei tee välja (pole jätkusuutlik); 2. üritan sellest rääkida (“mis ma siis jälle valesti tegin, kas ma ei või oma arvamust avaldada”. Kui ma järele ei anna ja jätkan, venib tüli pikaks, emotsionaalseks, süüdistavaks ja fakte väänavaks).

kõlab nagu kaksiku tähtkuju mees.

teemaalgataja, sa pole midagi valesti teinud. täiesti tuttav on see olukord ja see nähvik mees on paras manipulaator. ilmselt ei taluks ta elu seeski, et sina temaga samuti käituks. soovitan suhe lõpetada, las otsib omale uue ohvri või on üksi.

#4079874:

Nagu sinu kasvukeskkond sind mõjutas, nii mõjutas isa-ema kasvukeskkond ka su isa ja ema. Ühesönaga: vanaema ja vanaisa on SÜÜDI! Ja nii tagasi ja nii tagasi. Jalgu võib ikka trampida ja jonnida.

Jah, loomulikult, meid kõiki mõjutab me kasvukeskkond, selge see. Ma ei tea oma isa ja ema kasvukeskonnast niipalju, et teada, mis seal täpselt valesti oli, aga no sõja aegsed lapsed, paljugi võis valesti olla. Küll aga tean seda, et täiskasvanu ei saa igavesti oma lapsepõlve jamade taha pugeda. Mina õppisin oma lasepõlvest ühelt poolt end eest seisma, ei lasknud ennast isal niimoodi kiusata. Ja teiselt poolt seda, et pean ise vaeva nägema selleks, et normaalseks inimeseks saada, mitte isa närviline nähvav kloon olla. Ja sain ka normaalseks inimeseks. Mis jonnimisest sa minu puhul räägid, ma aru ei saa. Siis kui see mu nähvimise kõrgaeg oli, olin teismeline, laps alles. Sain vanemaks ja targemaks ja enam nii ei käitu.

Samamoodi saavad ka teised ise endaga tööd teha, et oma lapsepõlve kasvukeskkonna halbu mõjusid neutraliseerida. Ja oma lastele paremat lapsepõlve pakkuda, kui neil endal oli.

#4079505:

Mina olen ka sinuga samas paadis, TA.

Kahjuks head nõu ei oska anda, kuna mulle tundub, et miski ei tööta.

Kõige hullem on see, et tavaline normaalne päev võib täiesti lambist keerata pea peale, lihtsalt mingist väikesest asjast leiab ta põhjuse jälle nähvata, halvasti öelda, ära panna. See võib olla mingi täiesti süütu küsimus, mis tema arvates on liiga rumal ja ärritav. Ma elan selliseid asju väga traagiliselt üle, nutan palju, olen hakanud rohkem alkoholi tarbima, … Miks lahku ei lähe? Vist on salaja kuklas lootus, et ehk kuidagi annab parandada, möödub, läheb paremaks. Ei taha lapsest eemal olla ja kardan uusi tülisid, mis tekivad lapse jagamisega. Samas väga kahju, et ta sellise suhte keskel kasvab. Tean, et see tegelikult ei ole lapse suhtes õige.

Masohist oled lihtsalt.  Sa vaata oma suhet läbi lapse silmade.  Kas ta tunneb end kodus turvaliselt? Või on koguaeg ärev, et äkki isa jälle teeb ema kurvaks.

#4079505:

Mina olen ka sinuga samas paadis, TA.

Kahjuks head nõu ei oska anda, kuna mulle tundub, et miski ei tööta.

Kõige hullem on see, et tavaline normaalne päev võib täiesti lambist keerata pea peale, lihtsalt mingist väikesest asjast leiab ta põhjuse jälle nähvata, halvasti öelda, ära panna. See võib olla mingi täiesti süütu küsimus, mis tema arvates on liiga rumal ja ärritav. Ma elan selliseid asju väga traagiliselt üle, nutan palju, olen hakanud rohkem alkoholi tarbima, … Miks lahku ei lähe? Vist on salaja kuklas lootus, et ehk kuidagi annab parandada, möödub, läheb paremaks. Ei taha lapsest eemal olla ja kardan uusi tülisid, mis tekivad lapse jagamisega. Samas väga kahju, et ta sellise suhte keskel kasvab. Tean, et see tegelikult ei ole lapse suhtes õige.

Kui kellegi sõnakasutus või sitt tuju/iseloom su päeva nii totaalselt pea peale pöörab ja elu rikub, on sul endal ka probleem.

Teine inimene ei vastuta sinu heaolu eest. Kui inimene nimetab mind lollakas, siis mitte mina pole lollakas, vaid ütleja sõnakasutus on lollakas…

Suhtumist tuleb muuta, ja astuda mingist ohvrirollist välja. Kui mehel oli sitt päev, mingi saamatus või ebakindlus närib…  vastan: “sitt päev, ela end mujal välja. Sinuga pole mõtet rääkida, esiteks ei oska sa kuulata, teiseks kaasa rääkida, ega mõelda… Kasva suureks” “kui lemiswga hakkama ei saa tee oma firma” “kui naine on loll, vali parem, võis õhtul kohe tegutsema asuda”

A kuidas see minu probleem peaks olema? Naeran inimese üle, kes oma niru tuju minu peal raseerida üritaks. , tema sitt tuju, tema ebakindlus, tema närvi kava. Osta talle poksikott  või kumminaine, rädigu selle kallal.. . Kui naisega rääkida ei oska, siis võib kuule sõita, mitte koju.

#4080130:

… Soovitan vastu haukumist õppida: “ohohh, mees majas mõtled, et keegi ei märganud?” ” mingi äpu kiun jälle lahti” “ei saanud tööl hakkama we, et naaksud siin” “ahah tööl läks sitasti”, “naiskolleeg ei teinud välja?”

.. Ja vastata tuleb väga teravalt

#4078891:

#4078883:

#4078844:

Kes sellise asjaga kokku puutunud – elukaaslase suhtlusviis on selline terav ja nähvav. Enda sõnul on ta otsekohene, minu arvates konfliktne. Kas on häid soovitusi sellise inimesega suhtlemiseks. Kui ta tähelepanu juhin, siis ütleb, et tema ei saa midagi aru ja pole midagi halvasti öelnud ja kas tal polegi õigust oma arvamusele. Mulle otsekohesed inimesed väga meeldivad, aga antud juhul on tegemist ebavajalike teravustega, mis mind kinniseks, ebakindlaks ja kurvaks muudavad.

Kõigepealt küsi ENDALT, milleks on sulle inimest vaja, kes nähvab. Sa ju ise valid endale elukaaslase. Teine inimene ei muutu. Või kui siis aastatega ainult hullemaks. Kui sa jääd suhtesse, mis sulle ei sobi, siis on see sinu valik. Tegelikult ju sulle meeldib kui sinuga terav ollakse ja nähvakse. Kui ei meeldiks, läheks sa ära või õpid sellises suhtlemise ära, et nähvad ise ka ja teise nähvamine ei tekita sulle enam midagi. Olen ise kõrval näinud, kuidas üks pool provotseerib ja teine siis on terav ja siis provotseerija solvub ja tõmbub endasse. Mis siis kui teravus tuleb sellest, et sina käitud teravust väljakutsuvalt ? Ja samamoodi nagu teine ei näe, et on terav, ei näe sina, et provotseerid ja jonnid.

Tema jaoks on väljakutse see, et ta näeb et ma saan haiget, et mul on halb. Et ma üritan teha nägu, et ma ei pannud tähelegi. See pole nii, et ma teeks midagi, et seda “ära teenida”, tegelt ka! Selles ongi asi, et kui tal endal midagi krutib, siis ta suvalisel hetkel, kui ma rõõmsalt tegutsen või räägin midagi, lihtsalt nähvab. Nagu piitsahoop reaalselt. Asi pole tüli ega võimuvõitluse situatsioonis. Ja pole ka selline olukord, et ma tahan oma tahtmist ja olen kriitiline, passiiv-agressiivne vms. Need on täiesti lambi olukorrad. Ma olen rõõmsa loomuga ja kontrollin end hästi, ei nori, mossita ega tänita.

Ta on suures plaanis hea ja hooliv inimene ja teeb õigeid asju, aga vilets iseloom ja ekstreemne ärahellitatus lapsena +eeskuju kodust, kus ema jumaldab isa. Ise saeb oma oksa ja kooselud ei püsi.

See selleks, lihtsalt et peab olema paremaid taktikaid kui need mida mina oskan 1. ei tee välja (pole jätkusuutlik); 2. üritan sellest rääkida (“mis ma siis jälle valesti tegin, kas ma ei või oma arvamust avaldada”. Kui ma järele ei anna ja jätkan, venib tüli pikaks, emotsionaalseks, süüdistavaks ja fakte väänavaks).

Vot, Sa võiksid talle rääkida asjadest nii, nagu siin kirjutasid. Kohe väga otse, ehk saab aru? Kui Sa ei ütle, ega siis midagi ei muutu ka. See oleks võimalus äkki suhet veel käigus hoida, vastasel juhul on lahkuminek üsna kindel. Aga proovima peaks, võimaluse võiks anda.

Lugesin siin neid vastuseid ja tahaks ka öelda, et tegelikult saab neile nähvajatele vastu küll, iseloomu peab olema lihtsalt. Elukaaslasega ma ei vitsiks võidelda, siis parem lahkuks, aga on nt. Sugulussuhted, kust ei saa lahkuda. Ema mul näiteks oli selline, kellele kunagi ei sobinud miski, mis ma tegin, eks seal karastusin, õppisin õlgu kehitama ja kui väga närvidele käis, siis ka teravalt vastama. Nüüd, mul elukaaslase isa on selline, kes  pidevalt närib inimeste kallal, sh. Oma naise kallal. Elukaaslanegi palju kordi nutbud isa ütlemiste pärast – no tõesti sellised alandavad ja teravad sõnad. Mina aga ei kannata tänu lapsepõlvele selliseid asju enam üldse ja tulistan vastu. Viimane kord tuli seltskonnas källe sealtpoolt tuld ja tõrva, sh lause ” no kes see nii tark oli, et niimoodi ütles”? , ma siis vaatasin talle otsa ja ütlesin, et “mina ütlesin”- vastuseks tuli ahah ja liikus teisele teemale. Ma tahaks öelda, et see kõik on kohutavalt närvesööv ja pommi otsas elu. Kui suhe ei ole just väga pikk olnud, siis jookse!

Mitte kellegagi ei pea suhtlema, kes vaimselt halvasti mõjub, olgu või sugulane. Ainult teie saate enda eest seista ja kui te seda ei tee, siis keegi teine seda ka tegema ei tule. Ärge lükake vastutust teise poole (agressori) peale, kes enamasti nagunii ei muutu, võtke ise enda kaitsmiseks vajalikud meetmed tarvitusele. Kui nähvajale vastu hakata nähvama, langete ise samale tasemele ja sisimas kannatate, sest ilmselgelt ei tunne te end selles suhtlusolukorras hästi. See tõstab ärrituvus- ja stressitaset, kui kogu aeg on mingisugune võitlusolukord – kunagi ei tea, millal ennast rünnakute eest tuleb kaitsta. Teil on võimalik elada täies rahus ja ümbritseda end positiivsete inimestega, teie ise valite oma lähikonna. Mõnikord on sõbrad rohkem pere kui veresugulased.

Kui lähisuhtes tuleb mängu nähvamine, on see märk, et “meie” selles suhtes on surnud. Jäänud  on omavahel konkureerivad “minu” ja “sinu”, olgu selleks siis soovid, tegemised või unistused. Pole (enam) ühist eesmärki, projekti, mille nimel koos tegutseda. Jah, inimesed võivad küll puhtalt harjumusest koos ühe katuse all edasi elada, kuid lähisuhe ekui selline puudub.