Teema: Elukaaslase haigus

On siin varemgi depressiivikuid tümitatud elukaaslastena. Ka siin teemas. Õudne tegelikult. Mõeldes sellele, KUI levinud ikkagi depressioon meie ühiskonnas on. Ja paraku paljud ei tegele selle raviga ka korralikult. Statistika põhjal võiks tegelikult ju öelda, et päris suurel osal on depressiivikust elukaaslane. Ühel või teisel ajahetkel siin elus. Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on? Sest pole enam rõõmus ja tore? Minu meelest on see parim näide tänapäeva tarbimisühiskonnast.

Kui võtaks siin mõni mees sõna, et ülekaalulisus rasvumise tasandil on ju ka haigus tegelt. Jätaks naise maha, kui see pärast laste sünnitamist 20kg juurde võtaks ega seda langetada ei suudaks…Siis oleks küll kõik tal kallal nagu raisakotkad.

Samasugune teema vähiga ja muude raskete haigustega. Inimene pole enamjaolt süüdi ju oma haigustes. Ja siis kõige raskemal hetkel see kaaslane maha jätta, sest endal on ju raske, kuna paratamatult mõjutab partneri heaolu ka ennast – egoistlik!
Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

Ehk siis…Oled ikka teadlik, et eesti täiskasvanutest on julgelt 50% ülekaalus. Vaatad tänaval ringi, siis neid väga ülekaalulisi, silmnähtavalt pakse mehi ja naisi ikka leidub. Aga huvitaval kombel on nad sageli suhtes ja veel pikki aastaid.
Sama depressiivikutega. Pigem ei jäeta neid maha.
Millegipärast alati võrdsustatakse depressioonis inimene = teistest mittehooliv nähvav, närvitsev ja laisk inimene, kes kõik kohustused teistele jätab. Ei ole ju nii! Sageli need depressiivikud töötavad ju edasi ja teevad oma teisi töökohustusi. Ei karju, nähva ka. Lihtsalt selline rusutud tuim olek.
Võtavad ravimeid ka, järgivad arsti ettekirjutisi. Aga mingil põhjusel see depressioon ikkagi nii mõnelgi üle ei lähe. Sellised kroonilised depressiivikud kipuvadki langema tagasi auku mingi aja tagant.

Aga ikka võrdsustakse, et depressioonis = automaatselt teistest mittehooliv. Mis loogikaga? Need enesetapjad (mehed enamjaolt) ongi sellised, kes ei taha teisi koormata. Ja depressioon tekibki/süveneb sellest, et jäetakse kõik enda teada, ei taheta teisi koormata. Tõmbutakse täielikult endasse. Nii palju siis sellest, kuidas pereliikmetest ei hoolita ja kõik teiste kaela jäetakse.

Sellisel juhul pole mõtet rääkida ei kooselust, armastusest ega abielust nagu “nii heas kui halvas”. Automaatselt on juures tingimus, “seni kui MINUL hea ja huvitav on”.
Elukaaslane kaotab töö, langeb depressiooni, satub õnnetusse, jääb invaliidiks, jääb vähki, saab insuldi, osaliselt halvatuks, võtab kaalus juurde (tegelikult suhtes olles võtab enamus inimesi kaalus juurde, vana statistikafakt), jääb kiilakaks, jääb vanaks, avastatakse mistahes krooniline haigus – aidaa-pakaa! Iseenda vaimse tervise ja heaolu huvides on ju kõigil vaja, et kaaslane peab olema alati rõõmus, töötav, täiesti terve, sale jne. Kõik muud variandid kohe üle parda.

Peaasi, et ise siis neile tingimustele alati vastata suudad.
Võtad kaalus juurde, siis arvesta kohe, et mehel on oma heaolu huvides mõttekam sind maha jätta. Sama kehtib, kui sul peaks tekkima mõni suurem terviserike, avastatama raskem haigus, langed depressiooni või kaotad töö.

Maailm ei ole mustvalge. Ei söö midagi kõik need ülekaalulised hommikust õhtuni hamburgereid ja ei vedele depressioonis inimesed karjudes ja tujutsedes diivanil pikali maas, oodates, et teised kõik nende eest ära teeks.

#3510885:

Ei söö midagi kõik need ülekaalulised hommikust õhtuni hamburgereid ja ei vedele depressioonis inimesed karjudes ja tujutsedes diivanil pikali maas, oodates, et teised kõik nende eest ära teeks.

Ei söö muidugi KÕIK ülekaalulised vaid hamburgereid, aga enamik ülekaalulistest on lihtsalt leppinud sellega, et nad on ülekaalulised ja ei võta kaalu langetamiseks ka midagi ette. Kui elukaaslane julgeb iitsatada, et võiks veidike dieeti pidada, siis on elukaaslane paha. No enamik ülekaalulisi on meil siiski veel mõõdukalt prisked ja sellega erilisi terviseprobleeme ei kaasne, aga on ka niisuguseid, kelle ülekaal on suureks terviseriskiks. Kui sellel ülekaalulisel on pere, siis võiks ka tema oma pere peale mõelda ja liigsed kilod maha võtta, et ta ei lõpetaks infarktiga kirstus või mõne mitte nii fataalse haigusega tõvevoodis.

Depressiivik aga ei peagi kellegi peale karjuma. Ta lihtsalt ei tee. Sest ta ei jaksa. On tuim. Sest ta ei suuda. Räägib, kui mõttetu kõik on või siis on üldse vait. Mingi perioodi sa jaksad sellise inimese kõrval olla, aga kui asi ei muutu, siis sina ka enam ei jaksa. Kas sinul siis ei ole õigust ära minna? Tema mittejaksamine on sinu mittejaksamisest ülemal? Teist inimest ei jõua lõputult kaasa lohistada.

Nii et mina küll ei mõista hukka inimesi, kes jätavad elukaaslase maha, sest too on liiga paks või sügavas depressioonis. Mõistlik oleks sellele eelnevalt siiski pingutada ja püüda olukorda lahendada, aga kui ikka on näha, et pingutused ei kanna üldse vilja, siis ei ole mõtet oma elu lõpuni seda olukorda kannatada. Tihtipeale juhtub sedagi, et kui inimene on maha jäetud, alles siis ta suudab end kokku võtta ja ära teha selle, mida kooselus ei suutnud. Lahkuminemine võib mõlemale olla parem variant kui koos edasi vindumine.

#3510945:

Olen kõik selle läbi teinud. Jäeti ka mind maha väikese lapsega. Depressioon tekkiski mehe hoolimatusest ja keerulisest lapsepõlvest. Ma rabasin kogu aja tööd teha, ei istunud voodis. Paljud inimesed kadusid sel ajal. Üks ütles isegi, et ma olen su sõber ainult siis, kui oled õnnelik.
Õnneks leidsin armastava ja hooliva kaaslase, kadus depressioon. Need libasõbrad tahtsid siis suhelda jälle. Jätsin nad sinnapaika. Elu on karm ja maaslamaja lööjaid on väga palju. Oma praegust meest hoian, mis iganes ka ei juhtuks. Ta on teinud mulle meeletult head, toetanud mind igasugustes hingepiinades ja see ongi armastus.

No näed, sinule tegi endisest mehest lahkuminek head. Valisidki endale esimeseks meheks vale inimese. Kas sa arvad, et see hoolimatu mees oleks pidanud sinu kõrvale edasi jääma? Oleks pidanud ennast muutma ja sind depressioonist välja aitama? Oleks ta selleks suuteline olnud? Vaevalt küll. Nii et see mees tegi vähemalt ühe asja sinu suhtes õigesti – ta jättis sind ise maha.

Libasõprade suhtes ma kommenteerida ei oska, väga võimalik, et sa ise ei kuulanud neid. Sa olid mingis vägivaldses suhtes ja sulle räägiti, et jäta ta maha, tule ära, aga sa ei teinud seda. No ja siis öeldigi, et eks ise tead, aga kuni sa niisugune õnnetu seal oled, siis mina ei suhtle. Ma ei väida kindlalt, et see nii oli, aga see on võimalik versioon.

Igal juhul oli teie puhul lahkuminek edasiviiv valik.

#3511011:

#3510945:

Olen kõik selle läbi teinud. Jäeti ka mind maha väikese lapsega. Depressioon tekkiski mehe hoolimatusest ja keerulisest lapsepõlvest. Ma rabasin kogu aja tööd teha, ei istunud voodis. Paljud inimesed kadusid sel ajal. Üks ütles isegi, et ma olen su sõber ainult siis, kui oled õnnelik.

Õnneks leidsin armastava ja hooliva kaaslase, kadus depressioon. Need libasõbrad tahtsid siis suhelda jälle. Jätsin nad sinnapaika. Elu on karm ja maaslamaja lööjaid on väga palju. Oma praegust meest hoian, mis iganes ka ei juhtuks. Ta on teinud mulle meeletult head, toetanud mind igasugustes hingepiinades ja see ongi armastus.

No näed, sinule tegi endisest mehest lahkuminek head. Valisidki endale esimeseks meheks vale inimese. Kas sa arvad, et see hoolimatu mees oleks pidanud sinu kõrvale edasi jääma? Oleks pidanud ennast muutma ja sind depressioonist välja aitama? Oleks ta selleks suuteline olnud? Vaevalt küll. Nii et see mees tegi vähemalt ühe asja sinu suhtes õigesti – ta jättis sind ise maha.

Libasõprade suhtes ma kommenteerida ei oska, väga võimalik, et sa ise ei kuulanud neid. Sa olid mingis vägivaldses suhtes ja sulle räägiti, et jäta ta maha, tule ära, aga sa ei teinud seda. No ja siis öeldigi, et eks ise tead, aga kuni sa niisugune õnnetu seal oled, siis mina ei suhtle. Ma ei väida kindlalt, et see nii oli, aga see on võimalik versioon.

Igal juhul oli teie puhul lahkuminek edasiviiv valik.

Ma ei leia, et väikese lapsega naise mahajätmine on hea ja edasiviiv jõud. Loomulikult arvasin, et mees muutub hoolivamaks ja väärtustab peret. Mõne nõrgema natuuri oleks selline olukord murdnud. Mina õppisin seda, et inimesed on hullemad, kui paistab ja noa võivad selga lüüa ka lähedased. Elasin teadmisega, et oma peret ei jäeta ka probleemide korral. Ma soovin, et mu ellu poleks seda inimest ja kogemust tulnud.

Need libasõbrad ei talunud minu kurbust ja meeleheidet pärast lahutust. Jah, igaühel on “õigus” soovida oma kõrvale õnnelikke inimesi, kuid põhimõte on sama. Sõpra tunned hädas. Miks siis hiljem oli soov suhelda? Tegin jah valearvestuse inimesi usaldades.

Ma arvan, et kui ma saaks praegu teada, et elukaaslasel on HIV, millest ta ise midagi enne ei teadnud ja enne polnud testinud, siis pole eriti mõtet pikalt juurelda, kust ikka ja millal – meil kõigil on minevik. Ei jätaks, juhul, kui ta oma ravimeid korralikutlt võtab, aga ise võtaksin ka oma igapäevase doosi Truvadat. Lisaks kondoom loomulikult, ma ei leia, et see nii hirmus ohver oleks.

#3510783:

Abielludes peaks mõtlema, kas selle inimesega tahetakse koos olla rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises õnnes ja õnnetuses jne. Siin ongi põhjus, miks paljud abielluda ei taha, sest abiellumine on konkreetne otsus, mis paratamatult sunnib sellistele asjadele mõtlema.

Muidugi peaks mõtlema. Kuid ka kõige fantaasiarikkam inimene ei suuda ette ennustada, mis elus võib juhtuda. Naiivselt või erinevaid haigusi romantiseerides võib ju mõelda, kui vapralt ja kindlameelselt kõigega toime tullakse. Kuid reaalne elu paneb asjad väga kiiresti paika ning kahjuks võibki selguda, et lihtsalt ei suudeta sellist elu elada.

Kindel suhe püsib ka ilma abiellumata, ollaksegi koos täpselt samadel alustel nagu abielutõotustes sõnu loobitakse. Paber ei pane aga kedagi üle oma varju hüppama.

#3510836:

Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

Jah, armastabki ja toetabki. Ja sureb vaikselt sisemiselt ja võib ka ise depressiooni langeda. Kahjuks tean, millest räägin. See ei ole jätkusuutlik suhe, kui üks peab ka teise eest pingutama, kuid ise suurt midagi vastu ei saa. Depressiivikule see ju ka hästi ei mõju, kui ta tunneb end süüdi selles, et ta ei suuda piisavalt suhtesse panustada.

Väga vähesed kogevad elus tõelist armastust. Kui abikaasa jääb vähki, siis võib ka juhtuda, et ta ei suuda ise midagi vastu anda ja lõpuks ehk surebki. Siis tuleks selline kaaslane ka kohe maha jätta, et ikka ise valu ja vaeva nähes depressiooni ei langeks.
Abielu mõte on olla toeks, mis iganes ka ei juhtuks. Kahjuks vähesed on võimelised sellega arvestama.

#3511542:

#3510507:

Oi, mul on korra või paar aastas huulel herpes. Mida kiiremini jälile saan, seda rutem see taandub. Viimati ei arenenudki nähtavaks, panin kiirelt kreemi ja plaastri peale.

Ei tulnudki selle peale, et olen seepärast erivajadustega kaaslane.

Herpes on suuremal osal inimestest veres olemas, kõigil ei löö lihtsalt välja. See pole küll asi, mille pärast jalga lasta.

A mul näiteks pole. Tehti hiljuti test ühe haavandi puhul ja see oli negatiivne. Abikaasal lööb herpes villide kujul tihti välja ja sel perioodil on suhtlus hõre. Viisakas, aga hõre.

#3510836:

On siin varemgi depressiivikuid tümitatud elukaaslastena. Ka siin teemas. Õudne tegelikult. Mõeldes sellele, KUI levinud ikkagi depressioon meie ühiskonnas on. Ja paraku paljud ei tegele selle raviga ka korralikult. Statistika põhjal võiks tegelikult ju öelda, et päris suurel osal on depressiivikust elukaaslane. Ühel või teisel ajahetkel siin elus. Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on? Sest pole enam rõõmus ja tore? Minu meelest on see parim näide tänapäeva tarbimisühiskonnast.

Kui võtaks siin mõni mees sõna, et ülekaalulisus rasvumise tasandil on ju ka haigus tegelt. Jätaks naise maha, kui see pärast laste sünnitamist 20kg juurde võtaks ega seda langetada ei suudaks…Siis oleks küll kõik tal kallal nagu raisakotkad.

Samasugune teema vähiga ja muude raskete haigustega. Inimene pole enamjaolt süüdi ju oma haigustes. Ja siis kõige raskemal hetkel see kaaslane maha jätta, sest endal on ju raske, kuna paratamatult mõjutab partneri heaolu ka ennast – egoistlik!

Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

Tead, mu täiskasvanud tütrel (23) oli depressioon. Kolis koju tagasi. Ja siis hakkas pihta. Ma olin maailma halvim ema. Süüdistas mind hommikust õhtuni kõiges võimalikus. Ükskõik, mida ütlesin, kõike tõlgendas rünnakuna enda vastu.
Mina sain nendest süüdistustest ja sellest pingelisest õhkkonnast ärevushäire. Ma ei suutnud enam oma kodus olla. Mul oli kogu aeg hirm, mis ta jälle ütleb. Samuti nägin, kui laastavalt see pidev kisa ja süüdistamine mõjus mu kahele nooremale lapsele.
Ühel hommikul tööle sõites oleksin äärepealt väga hullu avarii teinud. Siis sain aru, et see ei saa jätkuda. Läksin koju ja ütlesin tütrele, et nüüd on kõik, lasku endale rohud peale panna, mingu psühholoogile jne või muidu lendab välja nagu pudrukuul. Ja minu kodus mind solvata ei tohi, peab olema austus ja viisakus. Seda, kui õudne ema ma olen, arutagu psühholoogiga. Mina seda kuulda ei taha. Mul on vaja tööl käia ja kahe noorema lapse eest hoolitseda.
Arvan siiani, et tegin õigesti. Laps sai rohud peale, läks ülikooli ja leidis uued sõbrad. Kui oleksin lõputult lasknud enda peal trampida, oleksin ise varsti ravile pidanud minema. Praegu läbisaamine tütrega väga hea. Tunnistab ise ka, et oli haige.

Inimene võib elada vähiga samuti aastakümneid. Et siis vähk on lihtsam haigus, sest kaaslane ei pea kaua kannatama? Abielu mõte on siiski olla koos nii heas kui halvas. Mitte seni, kuni tuleb depressioon, mõni muu haigus või raske olukord. Raskelt haigeks ja hooldatavaks võib jääda ka laps. Seda on väga ränk taluda. Kas peaks siis ka põgenema iseenda huvides? Leian, et abikaasa kuulub lapsega samasse kategooriasse ja haiget inimest ei jäta armastav inimene maha

Nagu sa näed, siis siin teemas on selgelt näha, kui palju on selliseid südametuid inimesi. Sest “enda heaolu nimel”. Muidugi on enda heaolu tähtis ja muidugi see kannatab, kui kaaslasel midagi viltu läheb. Olgu siis haigus, õnnetus, depressioon, töökaotus vms. See mõjutab ka teist ju. Aga ega siis reaalselt hooliv ja armastav inimene ei hakka kohe selle peale asju pakkima. Suhted, mis ei suuda läbida ühtki raskust, on ilmselgelt ainult inimeste heaolu ja kasu peale ehitatud, mitte siira armastuse peale.
Ja eriti südametu oli siin see Kägu, kes ütles põhimõtteliselt, et vähk on veel “hea” haigus, sest siis vähemalt inimene sureb kiiresti ära….Mul pole sõnu! Põhimõtteliselt eelistab, et tema armastatud (sügavalt kahtlane) kaaslane jääks pigem vähki, piinleks vaevades ja sureks siis maha, kui mõni krooniline haigus, mis võiks kuidagigi tema elu mõjutada pikemate aastate vältel. Tänapäeval võideldaksegi ka vähiga aastate viisi. Ma õnneks ei ole kuulnud, et vähiga inimesi eriti maha jäetakse. Normaaljuhul inimesed ei ole ikkagi nii südametud.

Ja jah, siin samas alles ema ju kirjutas, kuidas tema laps depressiooni langes ja ta ähvardas lapse majast välja visata, kui see oma depressioonist üle ei saa.

Nii et ma ei tea. Kas Perekooli on lihtsalt kogunenud selline eriti empaatiatu ja enesekeskne inimliik või on tõesti keskmine naine selline, kes arvab, et haigeks jäänud kaaslased ja lapsed tuleks kõik välja visata oma elust.

Kaugele arenenud vähkide puhul on üsna kindel, et inimene varsti sureb. Surija kõrval on kergem tulevikku vaadata.

Jätan meelega selle mõtte siia lõppu kõlama. Südametus kuubis mu jaoks.
Ehk siis mõne jaoks on kaaslase fataalne haigus ja lõpuks surm lootusrikas…Kergem tulevikku vaadata, sest vähemalt sureb see haige raibe maha ja siis on murest prii, saab muretult oma eluga edasi minna. Sõnatu..

#3510836:

Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on? Sest pole enam rõõmus ja tore? Minu meelest on see parim näide tänapäeva tarbimisühiskonnast.

Vaevalt, et keegi “kohe” maha jätab. Algul proovid olla toeks ja abiks, oled ise ekatratubli ja mōistev. Aga kui kaua sa jaksad? Mu eksil lõi depressioon välja 4.-5. suhteaastal ja ma lõpetasin suhte veel 6 aastat hiljem. Algul olid paarikuised episoodid, lõpuks juba pausideta must auk. Nagu eelpool kirjeldas üks ema, nii ka minu jaoks muutus kodu kohaks, kus end turvaliselt tunda ja lõõgastuda ei saa, sest iga hetk võib sind tabada verbaalne rünnak. See oli märksa kurnavamgi asjaolust, et kodu, toidu ja lastega seonduv oli kõik minu ōlul. Arsti või nõustaja juurde ta ei läinud (“mingisuguse võõra tädiga rääkimine mu probleeme ei lahenda ja rohtusid ma kûll võtma ei hakka”). Mingit võidurõõmu ma lahkuminekust ei tunne, ikka süüd ja kahetsust, et paremini ei osanud. Aga nüüd on mul endal palju parem ja usun, et lahkuminek tegi kokkuvõttes head nii eksile kui ka lastele.

Minu elukaaslasel on skisofreenia. Eks meil on aegu olnud niisuguseid ja naasuguseid. Võtab ravimeid ja hullematele episoodidele saab ise piirid peale. Alkoholiga peab ka piiri. Ma ei vahetaks teda küll mitte kellegi teise vastu! Armastan teda ja kõik.

#3512699:

Mu abikaasal on midagi jalaga. Jookseb mööda arste juba aasta aga vastust ja ravi pole siiani. Jalg lihtsalt ei kanna. Saab maksimaalselt pool kilomeetrit kõndida. Väga raske on. Kaks last tahavad ju käia ja joosta. Me olime varem väga liikuvad. Mõnusad matkad metsas, koeraga õhtul pikad tiirud- see oli nii lõõgastav ja jutuvestlused olid alati nii mõnusad. Aga nüüd. Sõidame koguaeg autoga ja koeraga käin nüüd üksi. Vahel tulevad lapsed kaasa. Mees on sellest seisundist ka väsinud ja mina ka. Kõige kurvem on see, et ta ise on ka juba väsinud ja kuna arstid pole leidnud põhjust, siis tunneb lootusetust. Praegugi ootame viimase uuringu vastust.

Hakkab mõjutama see liikumis vaevus meie kõigi tujusid ja mees tundub ka nukker. Kahjuks ma ei oska kuidagi teda aidata/rõõmustada. Ja nii me ootame. Igatsen tohutult õhtuseid pikki jalutuskäike. Vahel tuleb ikka kaasa suurema lapse tõukerattaga.

Maha jätmise mõtteid pole, lihtsalt pean mõtlema välja kuidas teda aidata ja kuidas elurõõmu taastada. Tihti mõtlen, kuidas mõni on vööst allapoole halvatud, aga elurõõmu mitme eest. Kuidas nad seda teevad? Mis me valesti teeme? Et laseme ühel laisal jalal kõigi tuju rikkuda.

Ratastool oleks abiks? Tõsi küll, metsarajal ei saa, aga kergliiklusteid on Eesti kaunites paikades palju, isegi rabades on ratastoolirajad. Kargud?

#3512685:

Inimene võib elada vähiga samuti aastakümneid. Et siis vähk on lihtsam haigus, sest kaaslane ei pea kaua kannatama? Abielu mõte on siiski olla koos nii heas kui halvas. Mitte seni, kuni tuleb depressioon, mõni muu haigus või raske olukord. Raskelt haigeks ja hooldatavaks võib jääda ka laps. Seda on väga ränk taluda. Kas peaks siis ka põgenema iseenda huvides? Leian, et abikaasa kuulub lapsega samasse kategooriasse ja haiget inimest ei jäta armastav inimene maha

Nagu sa näed, siis siin teemas on selgelt näha, kui palju on selliseid südametuid inimesi. Sest “enda heaolu nimel”. Muidugi on enda heaolu tähtis ja muidugi see kannatab, kui kaaslasel midagi viltu läheb. Olgu siis haigus, õnnetus, depressioon, töökaotus vms. See mõjutab ka teist ju. Aga ega siis reaalselt hooliv ja armastav inimene ei hakka kohe selle peale asju pakkima. Suhted, mis ei suuda läbida ühtki raskust, on ilmselgelt ainult inimeste heaolu ja kasu peale ehitatud, mitte siira armastuse peale.

Ja eriti südametu oli siin see Kägu, kes ütles põhimõtteliselt, et vähk on veel “hea” haigus, sest siis vähemalt inimene sureb kiiresti ära….Mul pole sõnu! Põhimõtteliselt eelistab, et tema armastatud (sügavalt kahtlane) kaaslane jääks pigem vähki, piinleks vaevades ja sureks siis maha, kui mõni krooniline haigus, mis võiks kuidagigi tema elu mõjutada pikemate aastate vältel. Tänapäeval võideldaksegi ka vähiga aastate viisi. Ma õnneks ei ole kuulnud, et vähiga inimesi eriti maha jäetakse. Normaaljuhul inimesed ei ole ikkagi nii südametud.

Ja jah, siin samas alles ema ju kirjutas, kuidas tema laps depressiooni langes ja ta ähvardas lapse majast välja visata, kui see oma depressioonist üle ei saa.

Nii et ma ei tea. Kas Perekooli on lihtsalt kogunenud selline eriti empaatiatu ja enesekeskne inimliik või on tõesti keskmine naine selline, kes arvab, et haigeks jäänud kaaslased ja lapsed tuleks kõik välja visata oma elust.

Kaugele arenenud vähkide puhul on üsna kindel, et inimene varsti sureb. Surija kõrval on kergem tulevikku vaadata.

Jätan meelega selle mõtte siia lõppu kõlama. Südametus kuubis mu jaoks.

Ehk siis mõne jaoks on kaaslase fataalne haigus ja lõpuks surm lootusrikas…Kergem tulevikku vaadata, sest vähemalt sureb see haige raibe maha ja siis on murest prii, saab muretult oma eluga edasi minna. Sõnatu..

Inimene peab eelkõige enda vaimse tervise eest hoolt kandma. Kui depressioonis abikaasa või täiskasvanud laps abi ei otsi ja kasutab tervet inimest solgipangena, siis on see terve inimene ka varsti depressioonis.
Ka puudega lapsega peres kannatavad terved lapsed, sest kogu vanemate jaks läheb tihtipeale puudega lapse eest hoolitsemisele.
Mina ei näe nendes inimestes, kes jagavad lugusid sellest, kuidas ise ellu ja vaimselt terveks jääda, isekust ja südametust. Kunagi ei tohi kedagi hukka mõista, nagu sina seda teed. Suuri sõnu on lihtne loopida, nii kaua kui ise pole selles olukorras olnud!

Keegi mainis, et vähihaigeid väga ei jäeta maha. Ei viitsi praegu tsiteerimiseks seda kommentaari üles otsida, aga tahtsin öelda, et selle maha jätmise või mitte jätmise osas on kahjuks päris kurb sooline erinevus. Naised jätavad oma haigeid mehi palju harvem maha kui mehed naisi.