Esileht Pereelu ja suhted Elukaaslase haigus

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 70 )

Teema: Elukaaslase haigus

Postitas:
Kägu

HIV

No kui see suhte ajal välja lööb, siis mis tuju ja meeleolu mul olla saab? Mees lendab koos oma haigusega elamisest välja, tõmmaku endale sinna otsa kasvõi kolm kondoomi.

Ja küll sul endal on lõbus, kui oled saanud haiguse näiteks vereülekandest ja mees su samamoodi kodust välja viskab.

Vereülekandel ei ole tänapäeval enam võimalik haiguseid saada, sest veri on kontrollitud ja vahendid ühekordsed.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

TA toodud näited pole kõige paremad, sest ükski neist pole raske ja suuresti elumuutev haigus.
Mina elan koos dementse emaga. Elu emaga pole alati olnud meelakkumine ja vanade inimestega on oma raskused, aga vot dementsust ma oma koju küll ei taha! Paraku ta seal on ja mõjutab tõesti elu pidevalt oma etteaimamatusega.
Nüüd tuleb kohe hõise: aga hooldekodu! No pole mu ema veel sellises staadiumis, et hooldekodu vajaks. Nii et hetkel laiutab see haigus minu kodus ja ma pean sellega kohanema.
On terve hulk raskeid haigusi, mis võivad inimese isiksusele ja toimetulekule sedavõrd suure muutuse tekitada, et tõesti tekib küsimus, kas ma tahan elamist haigusega jagada (elukaaslasega võiks, kui seda haigust ei oleks – eks ju!) Näiteks ema järgi koristamine (mida mõnikord tuleb ette) või asjade otsimine, sest ta on jälle midagi pannud tavalisest erinevale kohale, on kukepea võrreldes sellega, et temaga ei saa normaalselt suhelda, et ta ei saa olukordadest aru, et ta meeleolu võib käis seinast seina… et kurnav pole füüsilise toimetuleku puudujääkide likvideerimine, vaid emotsionaalsed pinged, mis tekivad võimatusest normaalselt suhelda.
Sellised olukorrad võivad tekkida insuldi tagajärjel näiteks või mõne muu raske haigusega (vähk, sclerosis multiplex jms) koos elades.

+18
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Diabeet ja kõrge vererõhk…. Ma ei kujuta ette, mida need haigused muudavad nii palju, et lausa pereelu ja paarisuhet mõjutaksid. Tervislikumalt toituda ning regulaarselt liikuda on niikuinii tervele perele kasulikum ning see, kas elukaaslane võtab igal hommikul vererõhutableti või mõõdab teatud aegadel veresuhkrut ei ole nagu eriline teema. Mul mitu diabeediga tuttavat ning nad on ajaga nii kohanenud ning osavaks muutunud, et sisuliselt ei pane tähelegi, kui korra suhkrut mõõtis nt.

Kuna olen töös puutunud palju kokku psüühikahäirega inimestega, siis ainus, kus ma tõesti paarisuhet loomises või püsima jäämises kahtlesin, on mõni psüühikahäire, mis tõesti muudab kogu isiksust. Kroonilise psüühikahäirega inimese kõrval on tõesti väga väga raske igapäevaelu elada ja paarisuhet elutervena hoida. Paljudel tõsise psüühikahäirega inimestel on endal kahjuks raviteadlikkus ka selline suht vähene või olematu ning seega langeb veel ka kogu ravi korraldamine ja tagamine elukaaslase õlule.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On siin varemgi depressiivikuid tümitatud elukaaslastena. Ka siin teemas. Õudne tegelikult. Mõeldes sellele, KUI levinud ikkagi depressioon meie ühiskonnas on. Ja paraku paljud ei tegele selle raviga ka korralikult. Statistika põhjal võiks tegelikult ju öelda, et päris suurel osal on depressiivikust elukaaslane. Ühel või teisel ajahetkel siin elus. Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on? Sest pole enam rõõmus ja tore? Minu meelest on see parim näide tänapäeva tarbimisühiskonnast.

Kui võtaks siin mõni mees sõna, et ülekaalulisus rasvumise tasandil on ju ka haigus tegelt. Jätaks naise maha, kui see pärast laste sünnitamist 20kg juurde võtaks ega seda langetada ei suudaks…Siis oleks küll kõik tal kallal nagu raisakotkad.

Samasugune teema vähiga ja muude raskete haigustega. Inimene pole enamjaolt süüdi ju oma haigustes. Ja siis kõige raskemal hetkel see kaaslane maha jätta, sest endal on ju raske, kuna paratamatult mõjutab partneri heaolu ka ennast – egoistlik!
Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

+4
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on?

Peaks küll, iseenda vaimse tervise huvides.

Ma ei ütle, et kui inimesel diagnoositakse depressioon, et siis kohe klõpsti peaks maha jätma, aga kirjutad ju isegi, et PIKEMALT. Pikka aega kestev depressioon, eriti kui depressioonis inimene ise teiste pereliikmete heaolust ei hooli, viib ka need, kes veel ei ole depressioonis, musta auku. Ja mingil hetkel võib iseenda ellujäämise ja vaimse tervise säilitamise nimel ollagi õigem samm see depressiivne inimene maha jätta.

Sama kehtib ka paksuse kohta. Kui ikka näed, et teisel on oma tervisest poogen, ta vohmib endale sisse viis kana ja kümme hamburgerit, siis ei ole ju küsimustki, et ta sooviks rasvumisest vabaneda.

Toetada saab ikka neid inimesi, kes ka ise pingutavad tervenemise nimel. Ei jäta oma ravimeid võtmata ja järgivad arstide nõuandeid.

+7
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ehk siis…Oled ikka teadlik, et eesti täiskasvanutest on julgelt 50% ülekaalus. Vaatad tänaval ringi, siis neid väga ülekaalulisi, silmnähtavalt pakse mehi ja naisi ikka leidub. Aga huvitaval kombel on nad sageli suhtes ja veel pikki aastaid.
Sama depressiivikutega. Pigem ei jäeta neid maha.
Millegipärast alati võrdsustatakse depressioonis inimene = teistest mittehooliv nähvav, närvitsev ja laisk inimene, kes kõik kohustused teistele jätab. Ei ole ju nii! Sageli need depressiivikud töötavad ju edasi ja teevad oma teisi töökohustusi. Ei karju, nähva ka. Lihtsalt selline rusutud tuim olek.
Võtavad ravimeid ka, järgivad arsti ettekirjutisi. Aga mingil põhjusel see depressioon ikkagi nii mõnelgi üle ei lähe. Sellised kroonilised depressiivikud kipuvadki langema tagasi auku mingi aja tagant.

Aga ikka võrdsustakse, et depressioonis = automaatselt teistest mittehooliv. Mis loogikaga? Need enesetapjad (mehed enamjaolt) ongi sellised, kes ei taha teisi koormata. Ja depressioon tekibki/süveneb sellest, et jäetakse kõik enda teada, ei taheta teisi koormata. Tõmbutakse täielikult endasse. Nii palju siis sellest, kuidas pereliikmetest ei hoolita ja kõik teiste kaela jäetakse.

Sellisel juhul pole mõtet rääkida ei kooselust, armastusest ega abielust nagu “nii heas kui halvas”. Automaatselt on juures tingimus, “seni kui MINUL hea ja huvitav on”.
Elukaaslane kaotab töö, langeb depressiooni, satub õnnetusse, jääb invaliidiks, jääb vähki, saab insuldi, osaliselt halvatuks, võtab kaalus juurde (tegelikult suhtes olles võtab enamus inimesi kaalus juurde, vana statistikafakt), jääb kiilakaks, jääb vanaks, avastatakse mistahes krooniline haigus – aidaa-pakaa! Iseenda vaimse tervise ja heaolu huvides on ju kõigil vaja, et kaaslane peab olema alati rõõmus, töötav, täiesti terve, sale jne. Kõik muud variandid kohe üle parda.

Peaasi, et ise siis neile tingimustele alati vastata suudad.
Võtad kaalus juurde, siis arvesta kohe, et mehel on oma heaolu huvides mõttekam sind maha jätta. Sama kehtib, kui sul peaks tekkima mõni suurem terviserike, avastatama raskem haigus, langed depressiooni või kaotad töö.

Maailm ei ole mustvalge. Ei söö midagi kõik need ülekaalulised hommikust õhtuni hamburgereid ja ei vedele depressioonis inimesed karjudes ja tujutsedes diivanil pikali maas, oodates, et teised kõik nende eest ära teeks.

+9
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On siin varemgi depressiivikuid tümitatud elukaaslastena. Ka siin teemas. Õudne tegelikult. Mõeldes sellele, KUI levinud ikkagi depressioon meie ühiskonnas on. Ja paraku paljud ei tegele selle raviga ka korralikult. Statistika põhjal võiks tegelikult ju öelda, et päris suurel osal on depressiivikust elukaaslane. Ühel või teisel ajahetkel siin elus. Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on? Sest pole enam rõõmus ja tore? Minu meelest on see parim näide tänapäeva tarbimisühiskonnast.

Sa ise ju ütled ka, et ei ravi korralikult, st inimene ise ei üritagi oma ja teiste elukvaliteeti parandada. Tõesti tarbimisühiskond – minu pere, ise nad mu kunagi omaks võtsid, nüüd kannatagu eluaeg.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei söö midagi kõik need ülekaalulised hommikust õhtuni hamburgereid ja ei vedele depressioonis inimesed karjudes ja tujutsedes diivanil pikali maas, oodates, et teised kõik nende eest ära teeks.

Ei söö muidugi KÕIK ülekaalulised vaid hamburgereid, aga enamik ülekaalulistest on lihtsalt leppinud sellega, et nad on ülekaalulised ja ei võta kaalu langetamiseks ka midagi ette. Kui elukaaslane julgeb iitsatada, et võiks veidike dieeti pidada, siis on elukaaslane paha. No enamik ülekaalulisi on meil siiski veel mõõdukalt prisked ja sellega erilisi terviseprobleeme ei kaasne, aga on ka niisuguseid, kelle ülekaal on suureks terviseriskiks. Kui sellel ülekaalulisel on pere, siis võiks ka tema oma pere peale mõelda ja liigsed kilod maha võtta, et ta ei lõpetaks infarktiga kirstus või mõne mitte nii fataalse haigusega tõvevoodis.

Depressiivik aga ei peagi kellegi peale karjuma. Ta lihtsalt ei tee. Sest ta ei jaksa. On tuim. Sest ta ei suuda. Räägib, kui mõttetu kõik on või siis on üldse vait. Mingi perioodi sa jaksad sellise inimese kõrval olla, aga kui asi ei muutu, siis sina ka enam ei jaksa. Kas sinul siis ei ole õigust ära minna? Tema mittejaksamine on sinu mittejaksamisest ülemal? Teist inimest ei jõua lõputult kaasa lohistada.

Nii et mina küll ei mõista hukka inimesi, kes jätavad elukaaslase maha, sest too on liiga paks või sügavas depressioonis. Mõistlik oleks sellele eelnevalt siiski pingutada ja püüda olukorda lahendada, aga kui ikka on näha, et pingutused ei kanna üldse vilja, siis ei ole mõtet oma elu lõpuni seda olukorda kannatada. Tihtipeale juhtub sedagi, et kui inimene on maha jäetud, alles siis ta suudab end kokku võtta ja ära teha selle, mida kooselus ei suutnud. Lahkuminemine võib mõlemale olla parem variant kui koos edasi vindumine.

+9
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On siin varemgi depressiivikuid tümitatud elukaaslastena. Ka siin teemas. Õudne tegelikult. Mõeldes sellele, KUI levinud ikkagi depressioon meie ühiskonnas on. Ja paraku paljud ei tegele selle raviga ka korralikult. Statistika põhjal võiks tegelikult ju öelda, et päris suurel osal on depressiivikust elukaaslane. Ühel või teisel ajahetkel siin elus. Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on? Sest pole enam rõõmus ja tore? Minu meelest on see parim näide tänapäeva tarbimisühiskonnast.

Kui võtaks siin mõni mees sõna, et ülekaalulisus rasvumise tasandil on ju ka haigus tegelt. Jätaks naise maha, kui see pärast laste sünnitamist 20kg juurde võtaks ega seda langetada ei suudaks…Siis oleks küll kõik tal kallal nagu raisakotkad.

Samasugune teema vähiga ja muude raskete haigustega. Inimene pole enamjaolt süüdi ju oma haigustes. Ja siis kõige raskemal hetkel see kaaslane maha jätta, sest endal on ju raske, kuna paratamatult mõjutab partneri heaolu ka ennast – egoistlik!

Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

Olen kõik selle läbi teinud. Jäeti ka mind maha väikese lapsega. Depressioon tekkiski mehe hoolimatusest ja keerulisest lapsepõlvest. Ma rabasin kogu aja tööd teha, ei istunud voodis. Paljud inimesed kadusid sel ajal. Üks ütles isegi, et ma olen su sõber ainult siis, kui oled õnnelik.
Õnneks leidsin armastava ja hooliva kaaslase, kadus depressioon. Need libasõbrad tahtsid siis suhelda jälle. Jätsin nad sinnapaika. Elu on karm ja maaslamaja lööjaid on väga palju. Oma praegust meest hoian, mis iganes ka ei juhtuks. Ta on teinud mulle meeletult head, toetanud mind igasugustes hingepiinades ja see ongi armastus.

+10
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen kõik selle läbi teinud. Jäeti ka mind maha väikese lapsega. Depressioon tekkiski mehe hoolimatusest ja keerulisest lapsepõlvest. Ma rabasin kogu aja tööd teha, ei istunud voodis. Paljud inimesed kadusid sel ajal. Üks ütles isegi, et ma olen su sõber ainult siis, kui oled õnnelik.
Õnneks leidsin armastava ja hooliva kaaslase, kadus depressioon. Need libasõbrad tahtsid siis suhelda jälle. Jätsin nad sinnapaika. Elu on karm ja maaslamaja lööjaid on väga palju. Oma praegust meest hoian, mis iganes ka ei juhtuks. Ta on teinud mulle meeletult head, toetanud mind igasugustes hingepiinades ja see ongi armastus.

No näed, sinule tegi endisest mehest lahkuminek head. Valisidki endale esimeseks meheks vale inimese. Kas sa arvad, et see hoolimatu mees oleks pidanud sinu kõrvale edasi jääma? Oleks pidanud ennast muutma ja sind depressioonist välja aitama? Oleks ta selleks suuteline olnud? Vaevalt küll. Nii et see mees tegi vähemalt ühe asja sinu suhtes õigesti – ta jättis sind ise maha.

Libasõprade suhtes ma kommenteerida ei oska, väga võimalik, et sa ise ei kuulanud neid. Sa olid mingis vägivaldses suhtes ja sulle räägiti, et jäta ta maha, tule ära, aga sa ei teinud seda. No ja siis öeldigi, et eks ise tead, aga kuni sa niisugune õnnetu seal oled, siis mina ei suhtle. Ma ei väida kindlalt, et see nii oli, aga see on võimalik versioon.

Igal juhul oli teie puhul lahkuminek edasiviiv valik.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kohtusin mehega kes salgas oma diabeeti, uneapnoet ning unehäired ning lisaks sellele oli tal ka madal libiido no kokkuvõttes oli see suhe tõeline piin ja kõik need ilusad jutud – tore inimene, väline sarm ja ilus hing no ei toida ära ja tekitas minus pigem ängi kui rõõmu.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kõik selle läbi teinud. Jäeti ka mind maha väikese lapsega. Depressioon tekkiski mehe hoolimatusest ja keerulisest lapsepõlvest. Ma rabasin kogu aja tööd teha, ei istunud voodis. Paljud inimesed kadusid sel ajal. Üks ütles isegi, et ma olen su sõber ainult siis, kui oled õnnelik.

Õnneks leidsin armastava ja hooliva kaaslase, kadus depressioon. Need libasõbrad tahtsid siis suhelda jälle. Jätsin nad sinnapaika. Elu on karm ja maaslamaja lööjaid on väga palju. Oma praegust meest hoian, mis iganes ka ei juhtuks. Ta on teinud mulle meeletult head, toetanud mind igasugustes hingepiinades ja see ongi armastus.

No näed, sinule tegi endisest mehest lahkuminek head. Valisidki endale esimeseks meheks vale inimese. Kas sa arvad, et see hoolimatu mees oleks pidanud sinu kõrvale edasi jääma? Oleks pidanud ennast muutma ja sind depressioonist välja aitama? Oleks ta selleks suuteline olnud? Vaevalt küll. Nii et see mees tegi vähemalt ühe asja sinu suhtes õigesti – ta jättis sind ise maha.

Libasõprade suhtes ma kommenteerida ei oska, väga võimalik, et sa ise ei kuulanud neid. Sa olid mingis vägivaldses suhtes ja sulle räägiti, et jäta ta maha, tule ära, aga sa ei teinud seda. No ja siis öeldigi, et eks ise tead, aga kuni sa niisugune õnnetu seal oled, siis mina ei suhtle. Ma ei väida kindlalt, et see nii oli, aga see on võimalik versioon.

Igal juhul oli teie puhul lahkuminek edasiviiv valik.

Ma ei leia, et väikese lapsega naise mahajätmine on hea ja edasiviiv jõud. Loomulikult arvasin, et mees muutub hoolivamaks ja väärtustab peret. Mõne nõrgema natuuri oleks selline olukord murdnud. Mina õppisin seda, et inimesed on hullemad, kui paistab ja noa võivad selga lüüa ka lähedased. Elasin teadmisega, et oma peret ei jäeta ka probleemide korral. Ma soovin, et mu ellu poleks seda inimest ja kogemust tulnud.

Need libasõbrad ei talunud minu kurbust ja meeleheidet pärast lahutust. Jah, igaühel on “õigus” soovida oma kõrvale õnnelikke inimesi, kuid põhimõte on sama. Sõpra tunned hädas. Miks siis hiljem oli soov suhelda? Tegin jah valearvestuse inimesi usaldades.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Elasin teadmisega, et oma peret ei jäeta ka probleemide korral.

Mina ka olen elanud teadmisega, et pereliikmed ei jäta üksteist hädas – eksisin, õde ei taha midagi teada dementsest emast ega minust, ainult raiub, et ema tuleb hooldekodusse panna. Nagu see lahendaks kõik probleemid.

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et kui ma saaks praegu teada, et elukaaslasel on HIV, millest ta ise midagi enne ei teadnud ja enne polnud testinud, siis pole eriti mõtet pikalt juurelda, kust ikka ja millal – meil kõigil on minevik. Ei jätaks, juhul, kui ta oma ravimeid korralikutlt võtab, aga ise võtaksin ka oma igapäevase doosi Truvadat. Lisaks kondoom loomulikult, ma ei leia, et see nii hirmus ohver oleks.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Abielludes peaks mõtlema, kas selle inimesega tahetakse koos olla rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises õnnes ja õnnetuses jne. Siin ongi põhjus, miks paljud abielluda ei taha, sest abiellumine on konkreetne otsus, mis paratamatult sunnib sellistele asjadele mõtlema.

Muidugi peaks mõtlema. Kuid ka kõige fantaasiarikkam inimene ei suuda ette ennustada, mis elus võib juhtuda. Naiivselt või erinevaid haigusi romantiseerides võib ju mõelda, kui vapralt ja kindlameelselt kõigega toime tullakse. Kuid reaalne elu paneb asjad väga kiiresti paika ning kahjuks võibki selguda, et lihtsalt ei suudeta sellist elu elada.

Kindel suhe püsib ka ilma abiellumata, ollaksegi koos täpselt samadel alustel nagu abielutõotustes sõnu loobitakse. Paber ei pane aga kedagi üle oma varju hüppama.

Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

Jah, armastabki ja toetabki. Ja sureb vaikselt sisemiselt ja võib ka ise depressiooni langeda. Kahjuks tean, millest räägin. See ei ole jätkusuutlik suhe, kui üks peab ka teise eest pingutama, kuid ise suurt midagi vastu ei saa. Depressiivikule see ju ka hästi ei mõju, kui ta tunneb end süüdi selles, et ta ei suuda piisavalt suhtesse panustada.

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Abielludes peaks mõtlema, kas selle inimesega tahetakse koos olla rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises õnnes ja õnnetuses jne. Siin ongi põhjus, miks paljud abielluda ei taha, sest abiellumine on konkreetne otsus, mis paratamatult sunnib sellistele asjadele mõtlema.

Muidugi peaks mõtlema. Kuid ka kõige fantaasiarikkam inimene ei suuda ette ennustada, mis elus võib juhtuda. Naiivselt või erinevaid haigusi romantiseerides võib ju mõelda, kui vapralt ja kindlameelselt kõigega toime tullakse. Kuid reaalne elu paneb asjad väga kiiresti paika ning kahjuks võibki selguda, et lihtsalt ei suudeta sellist elu elada.

Kindel suhe püsib ka ilma abiellumata, ollaksegi koos täpselt samadel alustel nagu abielutõotustes sõnu loobitakse. Paber ei pane aga kedagi üle oma varju hüppama.

Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

Jah, armastabki ja toetabki. Ja sureb vaikselt sisemiselt ja võib ka ise depressiooni langeda. Kahjuks tean, millest räägin. See ei ole jätkusuutlik suhe, kui üks peab ka teise eest pingutama, kuid ise suurt midagi vastu ei saa. Depressiivikule see ju ka hästi ei mõju, kui ta tunneb end süüdi selles, et ta ei suuda piisavalt suhtesse panustada.

Ei, paber ei anna, aga soov ja otsus see paber hankida küll. Niisama kooselamine lihtsalt kulgeb, seal ei ole konkreetse läbimõtlemise ja otsustamise hetke, aga see on siiski vajalik. Jutud igandist, mõttetu paberi hankimisest, abielu ebaolulisusest on täielik jama. Tegelikult ei olda küpsed otsust vastu võtma. Tore on teada, et probleemide tekkimisel astun lihtsalt minema!
Kui inimesel tekivad probleemid, siis peab ta üksi jääma? Ajal, kui vajab tuge kõige enam? Suhe vaid headel aegadel? Kurb küll…
Tean, millest räägin, sest olen üle elanud abikaasa ränga depressiooni ja tema minu raske ja pikaajalise haiguse. Sest me otsustasime nii ja tõotasime seda teieneteisele! Tunnistan, et mul olid küll lahkumismõtted. Aga siis keerutasin juhuslikult sõrmust ja mulle meenus, mis mõte on abielul. Lapsed õpivad eeskujust – nad näevad, et nende vanemad tõesti hoolivad teineteisest ka rasketel aegadel. See moodustab turvalise kasvukeskkonna, vundamendi noore inimese kujunemisel.
Olin enne abielu ka vabas kooselus. Partner rääkis mulle paberi ebaolulisusest, armastusest, mis niigi suur on, vabast tahtest, mitte paberi sunnil kooselamisest jne. Kuni pärast lahkumist tunnistas, et tegelikult ei olnud ta kindel, kas just mina olen see õige, ta polnud veel valmis nii tõsiseks otsuseks. Loomulikult on hea, et me ei abiellunud. Aga milleks valetada?

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Abielludes peaks mõtlema, kas selle inimesega tahetakse koos olla rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises õnnes ja õnnetuses jne. Siin ongi põhjus, miks paljud abielluda ei taha, sest abiellumine on konkreetne otsus, mis paratamatult sunnib sellistele asjadele mõtlema.

Muidugi peaks mõtlema. Kuid ka kõige fantaasiarikkam inimene ei suuda ette ennustada, mis elus võib juhtuda. Naiivselt või erinevaid haigusi romantiseerides võib ju mõelda, kui vapralt ja kindlameelselt kõigega toime tullakse. Kuid reaalne elu paneb asjad väga kiiresti paika ning kahjuks võibki selguda, et lihtsalt ei suudeta sellist elu elada.

Kindel suhe püsib ka ilma abiellumata, ollaksegi koos täpselt samadel alustel nagu abielutõotustes sõnu loobitakse. Paber ei pane aga kedagi üle oma varju hüppama.

Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

Jah, armastabki ja toetabki. Ja sureb vaikselt sisemiselt ja võib ka ise depressiooni langeda. Kahjuks tean, millest räägin. See ei ole jätkusuutlik suhe, kui üks peab ka teise eest pingutama, kuid ise suurt midagi vastu ei saa. Depressiivikule see ju ka hästi ei mõju, kui ta tunneb end süüdi selles, et ta ei suuda piisavalt suhtesse panustada.

Väga vähesed kogevad elus tõelist armastust. Kui abikaasa jääb vähki, siis võib ka juhtuda, et ta ei suuda ise midagi vastu anda ja lõpuks ehk surebki. Siis tuleks selline kaaslane ka kohe maha jätta, et ikka ise valu ja vaeva nähes depressiooni ei langeks.
Abielu mõte on olla toeks, mis iganes ka ei juhtuks. Kahjuks vähesed on võimelised sellega arvestama.

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oi, mul on korra või paar aastas huulel herpes. Mida kiiremini jälile saan, seda rutem see taandub. Viimati ei arenenudki nähtavaks, panin kiirelt kreemi ja plaastri peale.

Ei tulnudki selle peale, et olen seepärast erivajadustega kaaslane.

Herpes on suuremal osal inimestest veres olemas, kõigil ei löö lihtsalt välja. See pole küll asi, mille pärast jalga lasta.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei, paber ei anna, aga soov ja otsus see paber hankida küll. Niisama kooselamine lihtsalt kulgeb, seal ei ole konkreetse läbimõtlemise ja otsustamise hetke, aga see on siiski vajalik. Jutud igandist, mõttetu paberi hankimisest, abielu ebaolulisusest on täielik jama. Tegelikult ei olda küpsed otsust vastu võtma. Tore on teada, et probleemide tekkimisel astun lihtsalt minema!
Kui inimesel tekivad probleemid, siis peab ta üksi jääma? Ajal, kui vajab tuge kõige enam? Suhe vaid headel aegadel? Kurb küll…

Oleneb ikka inimestest. Mõne jaoks on juba sisemine otsus, et just selle inimesega olen koos, palju tugevam kui ametlik abielu. Abielu ei ole kohustuslik, aga jutt sellest, et abielust ei saa probleemide tekkimisel lihtsalt minema jalutada on ka natuke naiivne. Kahjuks saab küll. Ma ei pea abielu mõttetuks ega tühiseks paberiks. Aga paberist enam loeb mulle inimese sisemine veendumus.

Keegi ei pea üksi jääma. Kuid keegi ei pea ka kannatama sellises suhtes, mida tema vabatahtlikult ei valinud. See on iga inimese otsus, mida teha siis, kui suhe muutub mingi välise faktori mõjul nagu haigus või õnnetus. Armastus toimib mõlemapoolselt. Sa võid armastuse pärast jääda sellisesse suhtesse, mis sinu elu pöördumatult muudab kas paremuse või halvemuse poole, kuid samuti võib haige osapool oma armastatu vabaks lasta, et ta saaks elada teistsugust elu kui temaga. Lõppude lõpuks peab suhe olema ju mõlema osapoole vaba valik, mitte sunniviisiline paratamatus.

Väga vähesed kogevad elus tõelist armastust. Kui abikaasa jääb vähki, siis võib ka juhtuda, et ta ei suuda ise midagi vastu anda ja lõpuks ehk surebki. Siis tuleks selline kaaslane ka kohe maha jätta, et ikka ise valu ja vaeva nähes depressiooni ei langeks.
Abielu mõte on olla toeks, mis iganes ka ei juhtuks. Kahjuks vähesed on võimelised sellega arvestama.

Kõike seda saab teha ka ilma abieluta. Abielu ei ole mingiks garantiiks. Kui üks abikaasa ei suuda või taha toeks olla, mis on siis abielu mõte?

Kui tõelist armastust on nii vähe, milleks siis üldse suhetega vaeva näha? Väga veider masohhism. Järelikult sinu loogikat järgides toimivad enamik suhetest ainult isekatel motiividel – soovitakse lähedust, abi ja tuge, lapsi, paremat toimetulekut, ühiskonna heakskiitu jne. Kui see on nii, siis miks peaks kellegi isekas soov end õnnelikuna tunda ja end mitte elusalt matta nii jälestusväärne olema?

Vähiga ei anna hästi võrrelda näiteks multiskleroosi, kroonilist depressiooni, skisofreeniat jne. Kaugele arenenud vähkide puhul on üsna kindel, et inimene varsti sureb. Surija kõrval on kergem tulevikku vaadata. Seda võib olla karm kuulda, aga see on tõsi, sest surm tähendab mingi perioodi lõppu, mingite kannatuste lõppu kõikide osapoolte jaoks.

Nimetatud haiguste puhul aga võib inimene vabalt aastakümneid elada. Jah, nad võivad ka õnnelikult elada koos oma kaaslastega ning pidada elu elamisväärseks. Aga võivad ka mitte, võivad väga õnnetult elada ise ning teha õnnetuks ka kõik neid ümbritsevad inimesed.

Igal juhul on see väga keeruline teema sest haigused on erinevad, inimesed on erinevad. Minu vaatenurk on ka erinev, sest olen kroonilise depressiivikuga aastaid koos elanud ning ei sooviks sellist elu mitte kellelegi. Armastusest üksinda ei piisa.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oi, mul on korra või paar aastas huulel herpes. Mida kiiremini jälile saan, seda rutem see taandub. Viimati ei arenenudki nähtavaks, panin kiirelt kreemi ja plaastri peale.

Ei tulnudki selle peale, et olen seepärast erivajadustega kaaslane.

Herpes on suuremal osal inimestest veres olemas, kõigil ei löö lihtsalt välja. See pole küll asi, mille pärast jalga lasta.

A mul näiteks pole. Tehti hiljuti test ühe haavandi puhul ja see oli negatiivne. Abikaasal lööb herpes villide kujul tihti välja ja sel perioodil on suhtlus hõre. Viisakas, aga hõre.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuid ka kõige fantaasiarikkam inimene ei suuda ette ennustada, mis elus võib juhtuda. Naiivselt või erinevaid haigusi romantiseerides võib ju mõelda, kui vapralt ja kindlameelselt kõigega toime tullakse. Kuid reaalne elu paneb asjad väga kiiresti paika ning kahjuks võibki selguda, et lihtsalt ei suudeta sellist elu elada.

Just. Ma olen näinud, mida mu igapäevane kooselu ema dementsusega minuga teeb. Veel mõni aasta tagasi ei oleks ma iial uskunud, et ma võin ühe vanainimesega, rääkimata veel oma emast, nii käituda, nagu ma olen käitunud.
Ma saan aru, miks sõbrad kaovad. Ma saan aru ka vennast, kes eelistab probleemi suruda hooldekodusse (minu jaoks ei lahenda see probleemi).
Ja ometi pole ju päevad vennad. Väga hullude päevade kõrval on imeliselt kauneid pikki perioodegi, isegi kui need on täis haiguse ümber askeldamist.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

On siin varemgi depressiivikuid tümitatud elukaaslastena. Ka siin teemas. Õudne tegelikult. Mõeldes sellele, KUI levinud ikkagi depressioon meie ühiskonnas on. Ja paraku paljud ei tegele selle raviga ka korralikult. Statistika põhjal võiks tegelikult ju öelda, et päris suurel osal on depressiivikust elukaaslane. Ühel või teisel ajahetkel siin elus. Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on? Sest pole enam rõõmus ja tore? Minu meelest on see parim näide tänapäeva tarbimisühiskonnast.

Kui võtaks siin mõni mees sõna, et ülekaalulisus rasvumise tasandil on ju ka haigus tegelt. Jätaks naise maha, kui see pärast laste sünnitamist 20kg juurde võtaks ega seda langetada ei suudaks…Siis oleks küll kõik tal kallal nagu raisakotkad.

Samasugune teema vähiga ja muude raskete haigustega. Inimene pole enamjaolt süüdi ju oma haigustes. Ja siis kõige raskemal hetkel see kaaslane maha jätta, sest endal on ju raske, kuna paratamatult mõjutab partneri heaolu ka ennast – egoistlik!

Depressiooniga kaob kogu jaks, vajud musta auku ja lisaks kõigele muule jäetakse maha. See oleks ilmselt paljudele depressiivikutele väga ränk löök. Maaslamajale veel hoop kõhtu.

Reaalselt hooliv partner ikka toetab inimest, keda armastab.

Tead, mu täiskasvanud tütrel (23) oli depressioon. Kolis koju tagasi. Ja siis hakkas pihta. Ma olin maailma halvim ema. Süüdistas mind hommikust õhtuni kõiges võimalikus. Ükskõik, mida ütlesin, kõike tõlgendas rünnakuna enda vastu.
Mina sain nendest süüdistustest ja sellest pingelisest õhkkonnast ärevushäire. Ma ei suutnud enam oma kodus olla. Mul oli kogu aeg hirm, mis ta jälle ütleb. Samuti nägin, kui laastavalt see pidev kisa ja süüdistamine mõjus mu kahele nooremale lapsele.
Ühel hommikul tööle sõites oleksin äärepealt väga hullu avarii teinud. Siis sain aru, et see ei saa jätkuda. Läksin koju ja ütlesin tütrele, et nüüd on kõik, lasku endale rohud peale panna, mingu psühholoogile jne või muidu lendab välja nagu pudrukuul. Ja minu kodus mind solvata ei tohi, peab olema austus ja viisakus. Seda, kui õudne ema ma olen, arutagu psühholoogiga. Mina seda kuulda ei taha. Mul on vaja tööl käia ja kahe noorema lapse eest hoolitseda.
Arvan siiani, et tegin õigesti. Laps sai rohud peale, läks ülikooli ja leidis uued sõbrad. Kui oleksin lõputult lasknud enda peal trampida, oleksin ise varsti ravile pidanud minema. Praegu läbisaamine tütrega väga hea. Tunnistab ise ka, et oli haige.

+12
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei, paber ei anna, aga soov ja otsus see paber hankida küll. Niisama kooselamine lihtsalt kulgeb, seal ei ole konkreetse läbimõtlemise ja otsustamise hetke, aga see on siiski vajalik. Jutud igandist, mõttetu paberi hankimisest, abielu ebaolulisusest on täielik jama. Tegelikult ei olda küpsed otsust vastu võtma. Tore on teada, et probleemide tekkimisel astun lihtsalt minema!

Kui inimesel tekivad probleemid, siis peab ta üksi jääma? Ajal, kui vajab tuge kõige enam? Suhe vaid headel aegadel? Kurb küll…

Oleneb ikka inimestest. Mõne jaoks on juba sisemine otsus, et just selle inimesega olen koos, palju tugevam kui ametlik abielu. Abielu ei ole kohustuslik, aga jutt sellest, et abielust ei saa probleemide tekkimisel lihtsalt minema jalutada on ka natuke naiivne. Kahjuks saab küll. Ma ei pea abielu mõttetuks ega tühiseks paberiks. Aga paberist enam loeb mulle inimese sisemine veendumus.

Keegi ei pea üksi jääma. Kuid keegi ei pea ka kannatama sellises suhtes, mida tema vabatahtlikult ei valinud. See on iga inimese otsus, mida teha siis, kui suhe muutub mingi välise faktori mõjul nagu haigus või õnnetus. Armastus toimib mõlemapoolselt. Sa võid armastuse pärast jääda sellisesse suhtesse, mis sinu elu pöördumatult muudab kas paremuse või halvemuse poole, kuid samuti võib haige osapool oma armastatu vabaks lasta, et ta saaks elada teistsugust elu kui temaga. Lõppude lõpuks peab suhe olema ju mõlema osapoole vaba valik, mitte sunniviisiline paratamatus.

Väga vähesed kogevad elus tõelist armastust. Kui abikaasa jääb vähki, siis võib ka juhtuda, et ta ei suuda ise midagi vastu anda ja lõpuks ehk surebki. Siis tuleks selline kaaslane ka kohe maha jätta, et ikka ise valu ja vaeva nähes depressiooni ei langeks.

Abielu mõte on olla toeks, mis iganes ka ei juhtuks. Kahjuks vähesed on võimelised sellega arvestama.

Kõike seda saab teha ka ilma abieluta. Abielu ei ole mingiks garantiiks. Kui üks abikaasa ei suuda või taha toeks olla, mis on siis abielu mõte?

Kui tõelist armastust on nii vähe, milleks siis üldse suhetega vaeva näha? Väga veider masohhism. Järelikult sinu loogikat järgides toimivad enamik suhetest ainult isekatel motiividel – soovitakse lähedust, abi ja tuge, lapsi, paremat toimetulekut, ühiskonna heakskiitu jne. Kui see on nii, siis miks peaks kellegi isekas soov end õnnelikuna tunda ja end mitte elusalt matta nii jälestusväärne olema?

Vähiga ei anna hästi võrrelda näiteks multiskleroosi, kroonilist depressiooni, skisofreeniat jne. Kaugele arenenud vähkide puhul on üsna kindel, et inimene varsti sureb. Surija kõrval on kergem tulevikku vaadata. Seda võib olla karm kuulda, aga see on tõsi, sest surm tähendab mingi perioodi lõppu, mingite kannatuste lõppu kõikide osapoolte jaoks.

Nimetatud haiguste puhul aga võib inimene vabalt aastakümneid elada. Jah, nad võivad ka õnnelikult elada koos oma kaaslastega ning pidada elu elamisväärseks. Aga võivad ka mitte, võivad väga õnnetult elada ise ning teha õnnetuks ka kõik neid ümbritsevad inimesed.

Igal juhul on see väga keeruline teema sest haigused on erinevad, inimesed on erinevad. Minu vaatenurk on ka erinev, sest olen kroonilise depressiivikuga aastaid koos elanud ning ei sooviks sellist elu mitte kellelegi. Armastusest üksinda ei piisa.

Inimene võib elada vähiga samuti aastakümneid. Et siis vähk on lihtsam haigus, sest kaaslane ei pea kaua kannatama? Abielu mõte on siiski olla koos nii heas kui halvas. Mitte seni, kuni tuleb depressioon, mõni muu haigus või raske olukord. Raskelt haigeks ja hooldatavaks võib jääda ka laps. Seda on väga ränk taluda. Kas peaks siis ka põgenema iseenda huvides? Leian, et abikaasa kuulub lapsega samasse kategooriasse ja haiget inimest ei jäta armastav inimene maha.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Inimene võib elada vähiga samuti aastakümneid. Et siis vähk on lihtsam haigus, sest kaaslane ei pea kaua kannatama? Abielu mõte on siiski olla koos nii heas kui halvas. Mitte seni, kuni tuleb depressioon, mõni muu haigus või raske olukord. Raskelt haigeks ja hooldatavaks võib jääda ka laps. Seda on väga ränk taluda. Kas peaks siis ka põgenema iseenda huvides? Leian, et abikaasa kuulub lapsega samasse kategooriasse ja haiget inimest ei jäta armastav inimene maha

Nagu sa näed, siis siin teemas on selgelt näha, kui palju on selliseid südametuid inimesi. Sest “enda heaolu nimel”. Muidugi on enda heaolu tähtis ja muidugi see kannatab, kui kaaslasel midagi viltu läheb. Olgu siis haigus, õnnetus, depressioon, töökaotus vms. See mõjutab ka teist ju. Aga ega siis reaalselt hooliv ja armastav inimene ei hakka kohe selle peale asju pakkima. Suhted, mis ei suuda läbida ühtki raskust, on ilmselgelt ainult inimeste heaolu ja kasu peale ehitatud, mitte siira armastuse peale.
Ja eriti südametu oli siin see Kägu, kes ütles põhimõtteliselt, et vähk on veel “hea” haigus, sest siis vähemalt inimene sureb kiiresti ära….Mul pole sõnu! Põhimõtteliselt eelistab, et tema armastatud (sügavalt kahtlane) kaaslane jääks pigem vähki, piinleks vaevades ja sureks siis maha, kui mõni krooniline haigus, mis võiks kuidagigi tema elu mõjutada pikemate aastate vältel. Tänapäeval võideldaksegi ka vähiga aastate viisi. Ma õnneks ei ole kuulnud, et vähiga inimesi eriti maha jäetakse. Normaaljuhul inimesed ei ole ikkagi nii südametud.

Ja jah, siin samas alles ema ju kirjutas, kuidas tema laps depressiooni langes ja ta ähvardas lapse majast välja visata, kui see oma depressioonist üle ei saa.

Nii et ma ei tea. Kas Perekooli on lihtsalt kogunenud selline eriti empaatiatu ja enesekeskne inimliik või on tõesti keskmine naine selline, kes arvab, et haigeks jäänud kaaslased ja lapsed tuleks kõik välja visata oma elust.

Kaugele arenenud vähkide puhul on üsna kindel, et inimene varsti sureb. Surija kõrval on kergem tulevikku vaadata.

Jätan meelega selle mõtte siia lõppu kõlama. Südametus kuubis mu jaoks.
Ehk siis mõne jaoks on kaaslase fataalne haigus ja lõpuks surm lootusrikas…Kergem tulevikku vaadata, sest vähemalt sureb see haige raibe maha ja siis on murest prii, saab muretult oma eluga edasi minna. Sõnatu..

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu abikaasal on midagi jalaga. Jookseb mööda arste juba aasta aga vastust ja ravi pole siiani. Jalg lihtsalt ei kanna. Saab maksimaalselt pool kilomeetrit kõndida. Väga raske on. Kaks last tahavad ju käia ja joosta. Me olime varem väga liikuvad. Mõnusad matkad metsas, koeraga õhtul pikad tiirud- see oli nii lõõgastav ja jutuvestlused olid alati nii mõnusad. Aga nüüd. Sõidame koguaeg autoga ja koeraga käin nüüd üksi. Vahel tulevad lapsed kaasa. Mees on sellest seisundist ka väsinud ja mina ka. Kõige kurvem on see, et ta ise on ka juba väsinud ja kuna arstid pole leidnud põhjust, siis tunneb lootusetust. Praegugi ootame viimase uuringu vastust.

Hakkab mõjutama see liikumis vaevus meie kõigi tujusid ja mees tundub ka nukker. Kahjuks ma ei oska kuidagi teda aidata/rõõmustada. Ja nii me ootame. Igatsen tohutult õhtuseid pikki jalutuskäike. Vahel tuleb ikka kaasa suurema lapse tõukerattaga.

Maha jätmise mõtteid pole, lihtsalt pean mõtlema välja kuidas teda aidata ja kuidas elurõõmu taastada. Tihti mõtlen, kuidas mõni on vööst allapoole halvatud, aga elurõõmu mitme eest. Kuidas nad seda teevad? Mis me valesti teeme? Et laseme ühel laisal jalal kõigi tuju rikkuda.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja inimese peaks kohe maha jätma, kui ta pikemalt depresioonis on? Sest pole enam rõõmus ja tore? Minu meelest on see parim näide tänapäeva tarbimisühiskonnast.

Vaevalt, et keegi “kohe” maha jätab. Algul proovid olla toeks ja abiks, oled ise ekatratubli ja mōistev. Aga kui kaua sa jaksad? Mu eksil lõi depressioon välja 4.-5. suhteaastal ja ma lõpetasin suhte veel 6 aastat hiljem. Algul olid paarikuised episoodid, lõpuks juba pausideta must auk. Nagu eelpool kirjeldas üks ema, nii ka minu jaoks muutus kodu kohaks, kus end turvaliselt tunda ja lõõgastuda ei saa, sest iga hetk võib sind tabada verbaalne rünnak. See oli märksa kurnavamgi asjaolust, et kodu, toidu ja lastega seonduv oli kõik minu ōlul. Arsti või nõustaja juurde ta ei läinud (“mingisuguse võõra tädiga rääkimine mu probleeme ei lahenda ja rohtusid ma kûll võtma ei hakka”). Mingit võidurõõmu ma lahkuminekust ei tunne, ikka süüd ja kahetsust, et paremini ei osanud. Aga nüüd on mul endal palju parem ja usun, et lahkuminek tegi kokkuvõttes head nii eksile kui ka lastele.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Maha jätmise mõtteid pole, lihtsalt pean mõtlema välja kuidas teda aidata ja kuidas elurõõmu taastada. Tihti mõtlen, kuidas mõni on vööst allapoole halvatud, aga elurõõmu mitme eest. Kuidas nad seda teevad? Mis me valesti teeme? Et laseme ühel laisal jalal kõigi tuju rikkuda.

Midagi ei tee te valesti, harjute alles olukorraga. Lisaks on praegu ju siiski veel lootust, et leitakse viga ja tehakse korda. Kui juhtub nii, et lootus kaob ja edasi jääb valikusse kas pidev must auk või leiate lahenduse, küll te siis lahenduse leiate. Ega neil ratastooliinimestel ka kõik korraga paika loksunud. Küll saate.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu elukaaslasel on skisofreenia. Eks meil on aegu olnud niisuguseid ja naasuguseid. Võtab ravimeid ja hullematele episoodidele saab ise piirid peale. Alkoholiga peab ka piiri. Ma ei vahetaks teda küll mitte kellegi teise vastu! Armastan teda ja kõik.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vahe ongi selles, et kas see haige inimene ise ka tegeleb oma haigusega või mitte. Lapse puhul ju lapsevanem on see, kes rohtusid annab, aga täiskasvanu puhul vägisi ravida ei saa. Nii et kui see kroonilise haigusega inimene ise on huvitatud oma tervise parandamisest, korralikult rohte võtab ja hoiab oma haiguse kontrolli all, siis muidugi on ju kaaslasel ka lihtsam talle toeks olla. Aga kui see skisofreenik või depressioonis inimene ise eitab oma haigust, rohte ei võta, siis on kaaslasel ikka väga väga raske, rääkimata sellest, et see võib nii talle kui lastele ka ohtlikuks muutuda.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu abikaasal on midagi jalaga. Jookseb mööda arste juba aasta aga vastust ja ravi pole siiani. Jalg lihtsalt ei kanna. Saab maksimaalselt pool kilomeetrit kõndida. Väga raske on. Kaks last tahavad ju käia ja joosta. Me olime varem väga liikuvad. Mõnusad matkad metsas, koeraga õhtul pikad tiirud- see oli nii lõõgastav ja jutuvestlused olid alati nii mõnusad. Aga nüüd. Sõidame koguaeg autoga ja koeraga käin nüüd üksi. Vahel tulevad lapsed kaasa. Mees on sellest seisundist ka väsinud ja mina ka. Kõige kurvem on see, et ta ise on ka juba väsinud ja kuna arstid pole leidnud põhjust, siis tunneb lootusetust. Praegugi ootame viimase uuringu vastust.

Hakkab mõjutama see liikumis vaevus meie kõigi tujusid ja mees tundub ka nukker. Kahjuks ma ei oska kuidagi teda aidata/rõõmustada. Ja nii me ootame. Igatsen tohutult õhtuseid pikki jalutuskäike. Vahel tuleb ikka kaasa suurema lapse tõukerattaga.

Maha jätmise mõtteid pole, lihtsalt pean mõtlema välja kuidas teda aidata ja kuidas elurõõmu taastada. Tihti mõtlen, kuidas mõni on vööst allapoole halvatud, aga elurõõmu mitme eest. Kuidas nad seda teevad? Mis me valesti teeme? Et laseme ühel laisal jalal kõigi tuju rikkuda.

Ratastool oleks abiks? Tõsi küll, metsarajal ei saa, aga kergliiklusteid on Eesti kaunites paikades palju, isegi rabades on ratastoolirajad. Kargud?

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 70 )


Esileht Pereelu ja suhted Elukaaslase haigus