Keegi mainis, et vähihaigeid väga ei jäeta maha. Ei viitsi praegu tsiteerimiseks seda kommentaari üles otsida, aga tahtsin öelda, et selle maha jätmise või mitte jätmise osas on kahjuks päris kurb sooline erinevus. Naised jätavad oma haigeid mehi palju harvem maha kui mehed naisi.
Ise tean oma elust vaid üht sellist näidet, kus inimene jättis haige kaaslase maha. Justnimelt vähihaige. Ja kusjuures oli tegemist 60+ inimestega…
Naisel avastati vähk ja mees viskas naise oma kodust välja, võttis uue naise asemele. Naisel polnud enam oma kinnisvara ka, kuna enne abielu oli oma korteri maha müünud ja see raha läks vist ka suures osas mehe majja…Elasid mehe majas, mis oli tema oma enne abielu juba.
Naisel oli mingi suguelundkonna vähk ja see mees nõudis veel seksi temalt. Ise vanad inimesed.
Nii see naine üksi vähki surigi, elas kuskil üürikorteris. Oma isiklikust korterist jäi mehe käsul ilma (käskis abielludes müüki panna) ja mehe majale mingit õigust ei omanud. Lisaks visati raske vähihaigena kodust välja ja võeti uus naine asemele. Minu meelest nad isegi ei lahutanud, mis tähendab seda, et see sadistist meest koos oma uue armukusega vist päris veel lisaks selle välja visatud vähihaige naise vara ka…
Aga see mees pole ka normaalne. Isegi naabrid hoiavad eemale ja peavad psühhopaadiks.
Nii palju siis “enda heaolu” väärtustamisest ja “ellu jäämisest”…Just nii tulebki teha.
Mõistlik inimene ju viskab sureva kaaslase välja, hangib kohe uue ja pärib siis veel selle surnu vara ka…
No see on suurepärane peegeldus, et mehed on suhtes sageli mugavusest. Seni kui on mugav, et tädi peseb sokke, teeb süüa, kraamib kodu ja laseb end madratsina kasutada, on kõik ok. Siis, kui raskeks läheb, panevad kiirelt minema. Naiselt enam hüvesid ei tule, vajab hoopis ise abi ja tuge, siis aidaa! Jäle inimliik.
