Tere. Loen seda foorumit juba pikkemat aega ja lihtsalt imestan miks mehed peksavad, otsivad mingeid armukesi, ei hooli oma peredest ja teevad muid lollusi. Kohe ka vabandan enda eesti keele eest, suhlten pidevalt kolmes keeles keeruline grammi korras pidada.
Ise olen noormees pisut alla 30-ne, töökas, seltsiv, optimistlik, elurõõmus, seltskondlik, hea kokk, puhtus armastav, romantiline, pere austav ja hooliv oma lähedastest, mitte vägivaldne, alkohooliga ka ei sõprusta, ei suitseta, ajan oma väiksest ettevõtlust (kuna ei soovinud perest kaugel olla). Ühesõnaga soovisin olla kallimale unistuste mees (tean kõlab naljakalt) kuid hoolimatta sellest mikski tuli kallimale mingi jama pähe, pakkis asjad ja suht kiiresti leidis endale uue armastuse, mulle aga väites et tunded on kustunud ja ei mingit võimalust kooseluks meil rohkem pole, seletasin siiski talle et ta rumalust ei teeks ja lapse elu ohtu ei paneks. Tulutu, armunud ja näeb vinget tuleviku. Ise olen olnud truu, armastav ja hooliv mees ja isa pea 7 aastat.
Alguse sai see jama suvel, kui elukaaslase õe peika hakkas minu kallimale tähelepanu pöörama ja oma armastust talle avaldama. Jah kallim läks õnge ja nii nad armusid ning nüüd siis on neil suur armastus (täpsemalt siis armumine). Käidi isegi välismaal, küll mitte pikkaks ajaks ja peale seda tagasi tulles toodi mulle üleni sügelistes lapse, kellega ma nüüd siis mööda arste jooksen ja kodus toimetan, no pole hullu mina saan hakkama ja pean kokkuleppedest kinni. Teine pool aga esialgsest kokkuleppest kinni ei pea. Lubas et kohe kui ära kolib läheb tööle, saab lapsele koha lasteaeda ja kõik saab neil hästi olema, reaalselt situatsiooni vaadates teadsin juba alguses et nii lihtne see pole ja enda olekut kindlustamatta lootes mingi armastuse peale kes hetkel küll toetab ei jõua kuskile, asjad jäid seal stoppama. Nüüd siis oleme nii kaugel et poeg on hetkel minu juures ravil, teine pool aga seletab et lasteaia koht ja töökoht on tagatud jah seda alles peale seda kui ma natukene temaga üle pikka aja rääkisin et mida ta teeb et aitab pidudest ja muus jamast hakkaku toimetama, tõesti ajab endast välja natukene tema käitumine. Sooviti esialgu nüüd isegi lapse väljakirjutamist präegusest elukohast kuid sissekirjutus jääb puutumatta, linnas on siiski kõik eluolu vajalik olemas ja no ma pole kindel kas mulle mingi aja pärast last üle ukse ei visata ja öeldakse et kasvata ise.
Sotstöötaja juurde me siiski läheme ja räägime asjad selgeks sest no sellises olukorras ma ei sooviks lapsele kohe kuidagi midagi halba, ma tean et ema on lapsele kõikidest kõige tähtsaim. Aga hetkel seda käitumist vaadates on hirmus last tema kätte usaldada.
Tean kui halvasti see saab olla ja mõjuda lapsele.
Tean et suht segane jutt aga endal peas ka präegu segadus, sellepärast olengi selle looga siin.
Kes on midagi sellist läbi elanud jagage oma kogemusi. Kui miski on arusaamatuks jäänud täiendan lugu sest olen foorumis suht tihti.
