Olen varsti 40-aastane, mul on kõrgharidus ja olen oma erialal töötanud 15 aastat samas töökohas ja teinud sama tööd. Palk on üle eesti keskmise (ei ela Tallinnas, nii et oma kodulinnas on see üsna kõrge palk), töökaaslased ja ülemus toredad. Aga ma olen oma tööst nii tüdinenud. Ma oskangi väga hästi ainult oma kitsast eriala – kui isegi töökohta vahetaksin või oma firmas (töökoha kõrvalt on väike oma firma ka) rohkem töötaksin, siis töö iseloom on ju ikka täpselt sama. Erialad, mida sooviksin õppida on kõik ülikoolis päevaõppes ja pole mõeldav et oma pere ja laste kõrvalt teises linnas täiskohaga õpiksin – liiati ei saaks seda majanduslikult lubada – teenime küll abikaasaga keskmiselt sama palka, kuid abikaasa sissetulek pole stabiilne – mõni kuu teenib suurema summa, teine kuu võib sissetulek ka null olla – vaja oleks siiski ühte stabiilset sissetulekut peres. Liiati sooviksin õppida nö pehmeid erialasid, mille palk oleks tulevikus nähtavasti märksa väiksem, kui mu praegune sissetulek. Tunnen end täiesti ummikus olevat – iga hommik sunnin end tööle minema, tööl ei ole enam motiveeritud ja pühendunud. Ei suuda mingit head lahendust välja mõelda.
Teema: Elukutse vahetus?
Siin polegi mingit head lahendust. Ma samas seisus, käin ka hambad ristis tööl. Kevadel registreerisin ennast kursustele, et õpin ühe teise asja selgeks, ehk sellega saan mõne tööpakkumise – no koroona tõttu jäid kõik kursused ära ju. Nüüd ei teagi enam, kas seda õppida on hea mõte, kursus päris kallis ja koroona on ka vabadele töökohtadele piiri pannud. Ei julgegi kuskile minna praegu vana koha pealt. Hommikul istun parklas autos, sest nii väga ei taha tööle minna, aga ilma rahata või mujal naeruväärse palgaga ka elada ei saa.
Palun, mõelge natuke!! Te olete oma alal, mida oskate hästi, saate üle keskmise, ja vingute??!!
Ma olin töötanud oma alal üle 15 aasta (kogu aeg kartsin, et teen midagi valesti, sest ala on selline, kus ei ole selgeid ja lihtsaid vastuseid). Siis mind koondati – kui aus olla, siis ma arvan, et tegelikult lasti lahti 2 vea tõttu, mille tegin – ja eelkõige tulid need vead sellest, et mul pole ühtegi kolleegi, kellega arutada (ala on kiiresti arenev, tuhandeid erinevaid variante).
Ja siis otsisin uue töö, mis oli kohutav. Koosolekud, kus inimesed rääkisid midagi ja justkui mitte midagi. Mingid imelikud terminid, see kõik oli nii sisutühi. Minu töö oli nii keeruline ja aeganõudev, iga natukese aja tahant ikkagi mainiti kriitiliselt, et kas ei saaks juba kiiremini ja miks ma kogu aeg kolleegidelt küsin. Et kuidas ma juba 1.5 aastaga pole asja selgeks saanud (ma tegin reaalselt 1. korda seda asja ja ülemus teadis seda).
Ma töötasin öösiti, et neile vastu tulla. Ma ei naernud IGA kaastöötaja nalja peale, julgesin MITTE osaleda motivatsiooniüritustel. Ja lõpuks mind koondati – kõikide uutega oldi kogu aeg rahul, ainult minuga mitte. See töö oli mõttetu aja raiskamine, keegi sellest tööst midagi ei saa, lihtsalt ajatäide -et näidata, et see asutus teeb midagi.
Pärast koondamist on see firma kümnneid inimesi juurde palganud, ehk siis miks te ei ole rahul sellega, et te OSKATE oma ala ja nii ongi hea.
Mul on IGA PÄEV hirm, et ma täna eksin. Ja nii juba üle 15 aasta (töö on vastutusrikas, mitte mingi liinitöö). Laste kasvamisest ei tea ma eriti midagi, kogu aeg on kiire. Viimasel suvel puhkasin 5 päeva, sest oli vaja tähtajaks mitu asja valmis teha. Terve septembri jooksul olen 1. klassi lapsega aega veetnud mõne tunni nädala sees, sest lihtsalt ei ole aega. Kogu aeg kas googelda, otsin infot, nüüd käin 2 kursusel, et veidigi oma erialal järele jõuda.
See stress on meeletu.
Viimasele vastajale, väga huvitaks, mis erialaga tegemist on. Kas eriala nimetus algab f tähega?
Palun, mõelge natuke!! Te olete oma alal, mida oskate hästi, saate üle keskmise, ja vingute??!!
Ma olin töötanud oma alal üle 15 aasta (kogu aeg kartsin, et teen midagi valesti, sest ala on selline, kus ei ole selgeid ja lihtsaid vastuseid). Siis mind koondati – kui aus olla, siis ma arvan, et tegelikult lasti lahti 2 vea tõttu, mille tegin – ja eelkõige tulid need vead sellest, et mul pole ühtegi kolleegi, kellega arutada (ala on kiiresti arenev, tuhandeid erinevaid variante).
Ja siis otsisin uue töö, mis oli kohutav. Koosolekud, kus inimesed rääkisid midagi ja justkui mitte midagi. Mingid imelikud terminid, see kõik oli nii sisutühi. Minu töö oli nii keeruline ja aeganõudev, iga natukese aja tahant ikkagi mainiti kriitiliselt, et kas ei saaks juba kiiremini ja miks ma kogu aeg kolleegidelt küsin. Et kuidas ma juba 1.5 aastaga pole asja selgeks saanud (ma tegin reaalselt 1. korda seda asja ja ülemus teadis seda).
Ma töötasin öösiti, et neile vastu tulla. Ma ei naernud IGA kaastöötaja nalja peale, julgesin MITTE osaleda motivatsiooniüritustel. Ja lõpuks mind koondati – kõikide uutega oldi kogu aeg rahul, ainult minuga mitte. See töö oli mõttetu aja raiskamine, keegi sellest tööst midagi ei saa, lihtsalt ajatäide -et näidata, et see asutus teeb midagi.
Pärast koondamist on see firma kümnneid inimesi juurde palganud, ehk siis miks te ei ole rahul sellega, et te OSKATE oma ala ja nii ongi hea.
Mul on IGA PÄEV hirm, et ma täna eksin. Ja nii juba üle 15 aasta (töö on vastutusrikas, mitte mingi liinitöö). Laste kasvamisest ei tea ma eriti midagi, kogu aeg on kiire. Viimasel suvel puhkasin 5 päeva, sest oli vaja tähtajaks mitu asja valmis teha. Terve septembri jooksul olen 1. klassi lapsega aega veetnud mõne tunni nädala sees, sest lihtsalt ei ole aega. Kogu aeg kas googelda, otsin infot, nüüd käin 2 kursusel, et veidigi oma erialal järele jõuda.
See stress on meeletu.
Liinitöö võib ka muide päris vastutusrikas olla. Eriti kui tegemist on toidutootmise ja lastega.
Vaataks ehk seda, et miks mees teenib mõnel kuul 0, äkki ta vahetaks ametit. Sa lased veel sellega endale meeletut stressi tekitada rahumeeli. Ma olen päris töötu ja mu sissetulek pole ühelgi kuul päris 0.
äkki lõpetaks ükskord selle argumendiga, et mul on kõrgharidus. väga paljudel inimestel on kõrgharidus ja kõrgharidus võib olla mingis mõttetus pehmes erialas ala liblika tantsu teooria, mis on täielik nonsense. kapitalism soosib inseneri erialasi, keevitaja, kraanajuht, pikamaa veokijuht.. lihtsamad neist.
Äkki oleks hoopis abi uuest hobist, mis kompenseeriks neid vajadusi, mida töökoht ei täida?
Mina näiteks omandasin eriala, mis tundus ja ongi väga põnev, aga tähendab sisuliselt 90% ajast üksinda arvuti taga nokitsemist, kuid tuli välja, et mulle selline isolatsioonis olek tegelikult ei sobi. Kui olin pärast ülikooli lõpetamist seda tööd mõned aastad teinud, siis olin täiesti läbipõlenud ja tundsin, et see töö pole üldse mulle.
Siis tekkis võimalus hakata hobikorras tegelema natuke noorsootööga – noorsootöö valdkonnas töötavad sõbrad vajasid mõne projekti juures abikäsi. Selle käigus avastasingi, et kui ma oma inimestega suhtlemise ja koos tegutsemise laengu kuskilt mujalt kätte saan, siis ma tegelikult üldse ei vihka enam oma tööd. Ja noorsootööga samas ka ei tahakski tegelikult 100% ajast tegeleda, sest esiteks pole see tasuv ja teiseks mulle ei meeldi ka kogu aeg inimestega suhelda. Õnneks olengi väga hea tasakaalu leidnud.
Võibolla on sinu töös ka hetkel mingeid selliseid kindlaid rahuldamata vajadusi, mida annaks tegelikult mõne hobi või lisaprojektiga rahuldada.
Kui ma olin oma tööeluga ummikus ja ei teadnud kuidas edasi, läksin hoopis ühele vabatahtlike koolitusele. Silmaring laienes ja sain ka psühholoogilist abi ning tõuke edasi liikuda ja midagi muud teha.
Praegu olen mitmeid aastaid hoopis teises valdkonnas ja teen ka aeg-ajalt vabatahtlikku tööd. Seda pere kõrvalt.Olen väga rahul.
Lihtsalt niisama pole mõtet ka õppida kui ei tea mida tahad.
äkki lõpetaks ükskord selle argumendiga, et mul on kõrgharidus. väga paljudel inimestel on kõrgharidus ja kõrgharidus võib olla mingis mõttetus pehmes erialas ala liblika tantsu teooria, mis on täielik nonsense. kapitalism soosib inseneri erialasi, keevitaja, kraanajuht, pikamaa veokijuht.. lihtsamad neist.
Kõrgharidusest võib ikka natuke kasu ka olla. Näiteks oskad siis vähemalt mingil määral kirjutada, see võib juba enne tööleasumist eelarvamuse tekitada, kui keegi kirjutab nagu sina. Kui sa nii räägid ka, tõmbab see juba mõned töövõimalused maha. Rekajuhilt muidugi ehk keegi ei ootagi midagi muud.
Palun, mõelge natuke!! Te olete oma alal, mida oskate hästi, saate üle keskmise, ja vingute??!!
Ma olin töötanud oma alal üle 15 aasta (kogu aeg kartsin, et teen midagi valesti, sest ala on selline, kus ei ole selgeid ja lihtsaid vastuseid). Siis mind koondati – kui aus olla, siis ma arvan, et tegelikult lasti lahti 2 vea tõttu, mille tegin – ja eelkõige tulid need vead sellest, et mul pole ühtegi kolleegi, kellega arutada (ala on kiiresti arenev, tuhandeid erinevaid variante).
Ja siis otsisin uue töö, mis oli kohutav. Koosolekud, kus inimesed rääkisid midagi ja justkui mitte midagi. Mingid imelikud terminid, see kõik oli nii sisutühi. Minu töö oli nii keeruline ja aeganõudev, iga natukese aja tahant ikkagi mainiti kriitiliselt, et kas ei saaks juba kiiremini ja miks ma kogu aeg kolleegidelt küsin. Et kuidas ma juba 1.5 aastaga pole asja selgeks saanud (ma tegin reaalselt 1. korda seda asja ja ülemus teadis seda).
Ma töötasin öösiti, et neile vastu tulla. Ma ei naernud IGA kaastöötaja nalja peale, julgesin MITTE osaleda motivatsiooniüritustel. Ja lõpuks mind koondati – kõikide uutega oldi kogu aeg rahul, ainult minuga mitte. See töö oli mõttetu aja raiskamine, keegi sellest tööst midagi ei saa, lihtsalt ajatäide -et näidata, et see asutus teeb midagi.
Pärast koondamist on see firma kümnneid inimesi juurde palganud, ehk siis miks te ei ole rahul sellega, et te OSKATE oma ala ja nii ongi hea.
Mul on IGA PÄEV hirm, et ma täna eksin. Ja nii juba üle 15 aasta (töö on vastutusrikas, mitte mingi liinitöö). Laste kasvamisest ei tea ma eriti midagi, kogu aeg on kiire. Viimasel suvel puhkasin 5 päeva, sest oli vaja tähtajaks mitu asja valmis teha. Terve septembri jooksul olen 1. klassi lapsega aega veetnud mõne tunni nädala sees, sest lihtsalt ei ole aega. Kogu aeg kas googelda, otsin infot, nüüd käin 2 kursusel, et veidigi oma erialal järele jõuda.
See stress on meeletu.
Täiesti arusaamatu, miks ja mille nimel sa oma elu ära rikud. Absurd.
Arhitekt, mine kooli õpetajaks. Saad kasulik olla ja ümberõppeks on sinu haridusega väga vähe vaja
Jahmatav tõesti lugeda sellisest tööstressist. Selline elu pole ju midagi väärt.
Olen esimest korda elus koondatud ja patt öelda, aga naudin praegust elu väga. Lesin diivanil, vaatan meeletus koguses tvd, käin jalutamas. Täielik aja mahavõtmine. Natuke teen oma erialal ka nn tööampse e natuke tööd.
Olen pikalt olnud graafiku alusel töötaja ja 5 p nädalas ei soovi kindlasti töötada, tundub meeletu ajaraisk. Siis ongi koos mineku tulekuga terve päev ainult töö.
Raha on muidugi vaja, aga sellisel juhul oleksin nõus elama kasvõi väiksemas majas või korteris (ei korteris ikka elada ei tahaks…). Aga vaba aeg ja meelerahu on väga olulised.
Vaata, äkki leiad siit mingeid koolitusi või kursuseid.
Kui soovid mingit ametit õppida või enda erialale midagi lisaks, siis need kursused on korraldatud nii, et peaks saama töö kõrvalt käia küll.
https://www.hm.ee/et/tegevused/taiskasvanuharidus/tasuta-kursused
Nüüd lugesin, et oled arhitekt. Äkki oleks sulle sobiv selline kursus kunstiülikooli juures? Tähtaeg kandideerimiseks 30. oktoober. Selleks peaks sul mingi idee olemas olema, aga hetkel ju aega oleks: https://www.artun.ee/avatud-akadeemia/toote-ja-teenusearenduse-tasuta-praktikum/
Loomemajanduse kursuseid saab ka võtta, disaini valdkonnas mõnikord pakutakse põnevaid kursuseid. Praegu juba september läbi, aga igatahes soovitan sellel lehel silma peal hoida.
Palun, mõelge natuke!! Te olete oma alal, mida oskate hästi, saate üle keskmise, ja vingute??!!
Ma olin töötanud oma alal üle 15 aasta (kogu aeg kartsin, et teen midagi valesti, sest ala on selline, kus ei ole selgeid ja lihtsaid vastuseid). Siis mind koondati – kui aus olla, siis ma arvan, et tegelikult lasti lahti 2 vea tõttu, mille tegin – ja eelkõige tulid need vead sellest, et mul pole ühtegi kolleegi, kellega arutada (ala on kiiresti arenev, tuhandeid erinevaid variante).
Ja siis otsisin uue töö, mis oli kohutav. Koosolekud, kus inimesed rääkisid midagi ja justkui mitte midagi. Mingid imelikud terminid, see kõik oli nii sisutühi. Minu töö oli nii keeruline ja aeganõudev, iga natukese aja tahant ikkagi mainiti kriitiliselt, et kas ei saaks juba kiiremini ja miks ma kogu aeg kolleegidelt küsin. Et kuidas ma juba 1.5 aastaga pole asja selgeks saanud (ma tegin reaalselt 1. korda seda asja ja ülemus teadis seda).
Ma töötasin öösiti, et neile vastu tulla. Ma ei naernud IGA kaastöötaja nalja peale, julgesin MITTE osaleda motivatsiooniüritustel. Ja lõpuks mind koondati – kõikide uutega oldi kogu aeg rahul, ainult minuga mitte. See töö oli mõttetu aja raiskamine, keegi sellest tööst midagi ei saa, lihtsalt ajatäide -et näidata, et see asutus teeb midagi.
Pärast koondamist on see firma kümnneid inimesi juurde palganud, ehk siis miks te ei ole rahul sellega, et te OSKATE oma ala ja nii ongi hea.
Mul on IGA PÄEV hirm, et ma täna eksin. Ja nii juba üle 15 aasta (töö on vastutusrikas, mitte mingi liinitöö). Laste kasvamisest ei tea ma eriti midagi, kogu aeg on kiire. Viimasel suvel puhkasin 5 päeva, sest oli vaja tähtajaks mitu asja valmis teha. Terve septembri jooksul olen 1. klassi lapsega aega veetnud mõne tunni nädala sees, sest lihtsalt ei ole aega. Kogu aeg kas googelda, otsin infot, nüüd käin 2 kursusel, et veidigi oma erialal järele jõuda.
See stress on meeletu.
Aga miks sa seda tööd teed? Sinu kirjas selgub, et sul pole selle erialal läbilöömiseks piisavalt mõistust ega vastavaid isikuomadusi, väga ebakindel oled selle töö jaoks, kus just tundub, et enesekindlus on vajalik.
Äkki kasvataks lapsed suure(ma)ks ja hakkaks siis eriala vahetama. Praegu tundub vastutustundetu riskida kõigega.
Tegutsen just sarnasel nö pehmemal alal, kuhu soovid siirduda, erialane magister+kutse, ja ei soovita, sest 1) tunnet, et vot nüüd olen kedagi aidanud on vähem võrrelduna tundega, et inimest siiski ei õnnestu eriti aidata; 2) oma töö tulemusi eriti ei näe; 3) põhimõtteliselt kohtud päev otsa inimestega, kes on hädas; 4) palk on tööga võrreldes tagasihoidlik; 5) töö suures asutuses, kus kedagi eriti ei huvita. Soovitan mõelda hobide peale, õpetajaamet on ka muidugi variant.
äkki lõpetaks ükskord selle argumendiga, et mul on kõrgharidus. väga paljudel inimestel on kõrgharidus ja kõrgharidus võib olla mingis mõttetus pehmes erialas ala liblika tantsu teooria, mis on täielik nonsense. kapitalism soosib inseneri erialasi, keevitaja, kraanajuht, pikamaa veokijuht.. lihtsamad neist.
Olen teema-algataja. Minu praegune kõrgharidus pole nö pehme eriala – ma olen arhitekt. Minus puudub ambitsioon oma erialal edasi areneda – et teeks ja looks üha suuremalt ja üha vägevamalt ja töötaks üha rohkem. Minu praegune töö on pingeline ja vastutusrikas ja kui selles sooviks edasi areneda, siis oleks veel rohkem pinget. Selleks ,et olla minu erialal tipp, peab töötama, töötama ja töötama – nägemata oma pere ja lapsi, omamata hobisid – ma pole seda kunagi soovinud ja seetõttu tunnengi ,et ma ei soovi seda tööd rohkem teha. Ma sooviksin õppida pigem midagi, millega inimesi reaalselt aidata, sotsiaaltöö, eripedagoogika?
Sotsiaaltööd saaksid proovida nii mõneski kohas alguses vabatahtlikuna. See tundub nii tore ja humaanne aga väga lihtne on seal läbipõleda. Uuri – proovi ja pakun, et arhidekti amet muutub taas unistuste tööks???? Eripedagoogika puhul mine näiteks tugiisiku kursustele alguses ja otsi võimalusi olla mõnele lapsele tugiisikuks. Siis näed, kas see on ikka päris see mida sa tahad.
Lihtsalt ära vana kaevu enne täis sülita kui uus valmis pole.
Palun, mõelge natuke!! Te olete oma alal, mida oskate hästi, saate üle keskmise, ja vingute??!!
Ma olin töötanud oma alal üle 15 aasta (kogu aeg kartsin, et teen midagi valesti, sest ala on selline, kus ei ole selgeid ja lihtsaid vastuseid). Siis mind koondati – kui aus olla, siis ma arvan, et tegelikult lasti lahti 2 vea tõttu, mille tegin – ja eelkõige tulid need vead sellest, et mul pole ühtegi kolleegi, kellega arutada (ala on kiiresti arenev, tuhandeid erinevaid variante).
Ja siis otsisin uue töö, mis oli kohutav. Koosolekud, kus inimesed rääkisid midagi ja justkui mitte midagi. Mingid imelikud terminid, see kõik oli nii sisutühi. Minu töö oli nii keeruline ja aeganõudev, iga natukese aja tahant ikkagi mainiti kriitiliselt, et kas ei saaks juba kiiremini ja miks ma kogu aeg kolleegidelt küsin. Et kuidas ma juba 1.5 aastaga pole asja selgeks saanud (ma tegin reaalselt 1. korda seda asja ja ülemus teadis seda).
Ma töötasin öösiti, et neile vastu tulla. Ma ei naernud IGA kaastöötaja nalja peale, julgesin MITTE osaleda motivatsiooniüritustel. Ja lõpuks mind koondati – kõikide uutega oldi kogu aeg rahul, ainult minuga mitte. See töö oli mõttetu aja raiskamine, keegi sellest tööst midagi ei saa, lihtsalt ajatäide -et näidata, et see asutus teeb midagi.
Pärast koondamist on see firma kümnneid inimesi juurde palganud, ehk siis miks te ei ole rahul sellega, et te OSKATE oma ala ja nii ongi hea.
Mul on IGA PÄEV hirm, et ma täna eksin. Ja nii juba üle 15 aasta (töö on vastutusrikas, mitte mingi liinitöö). Laste kasvamisest ei tea ma eriti midagi, kogu aeg on kiire. Viimasel suvel puhkasin 5 päeva, sest oli vaja tähtajaks mitu asja valmis teha. Terve septembri jooksul olen 1. klassi lapsega aega veetnud mõne tunni nädala sees, sest lihtsalt ei ole aega. Kogu aeg kas googelda, otsin infot, nüüd käin 2 kursusel, et veidigi oma erialal järele jõuda.
See stress on meeletu.
See mutt on küll sooda
Palun, mõelge natuke!! Te olete oma alal, mida oskate hästi, saate üle keskmise, ja vingute??!!
Ma olin töötanud oma alal üle 15 aasta (kogu aeg kartsin, et teen midagi valesti, sest ala on selline, kus ei ole selgeid ja lihtsaid vastuseid). Siis mind koondati – kui aus olla, siis ma arvan, et tegelikult lasti lahti 2 vea tõttu, mille tegin – ja eelkõige tulid need vead sellest, et mul pole ühtegi kolleegi, kellega arutada (ala on kiiresti arenev, tuhandeid erinevaid variante).
Ja siis otsisin uue töö, mis oli kohutav. Koosolekud, kus inimesed rääkisid midagi ja justkui mitte midagi. Mingid imelikud terminid, see kõik oli nii sisutühi. Minu töö oli nii keeruline ja aeganõudev, iga natukese aja tahant ikkagi mainiti kriitiliselt, et kas ei saaks juba kiiremini ja miks ma kogu aeg kolleegidelt küsin. Et kuidas ma juba 1.5 aastaga pole asja selgeks saanud (ma tegin reaalselt 1. korda seda asja ja ülemus teadis seda).
Ma töötasin öösiti, et neile vastu tulla. Ma ei naernud IGA kaastöötaja nalja peale, julgesin MITTE osaleda motivatsiooniüritustel. Ja lõpuks mind koondati – kõikide uutega oldi kogu aeg rahul, ainult minuga mitte. See töö oli mõttetu aja raiskamine, keegi sellest tööst midagi ei saa, lihtsalt ajatäide -et näidata, et see asutus teeb midagi.
Pärast koondamist on see firma kümnneid inimesi juurde palganud, ehk siis miks te ei ole rahul sellega, et te OSKATE oma ala ja nii ongi hea.
Mul on IGA PÄEV hirm, et ma täna eksin. Ja nii juba üle 15 aasta (töö on vastutusrikas, mitte mingi liinitöö). Laste kasvamisest ei tea ma eriti midagi, kogu aeg on kiire. Viimasel suvel puhkasin 5 päeva, sest oli vaja tähtajaks mitu asja valmis teha. Terve septembri jooksul olen 1. klassi lapsega aega veetnud mõne tunni nädala sees, sest lihtsalt ei ole aega. Kogu aeg kas googelda, otsin infot, nüüd käin 2 kursusel, et veidigi oma erialal järele jõuda.
See stress on meeletu.
See mutt on küll sooda
Eks sellise pärast ongi tööandjate ootused ja lootused laes. Väljast nähes säravad silmad, suu kõrvuni koguaeg (laksu all või)
,1000 koolitust läbitud ja 100 magistrit, töökogemus 150 aastat ühel kohal jne. Ainult, et varsti lõpetab psühhaatriahaiglas.
Palun, mõelge natuke!! Te olete oma alal, mida oskate hästi, saate üle keskmise, ja vingute??!!
Ma olin töötanud oma alal üle 15 aasta (kogu aeg kartsin, et teen midagi valesti, sest ala on selline, kus ei ole selgeid ja lihtsaid vastuseid). Siis mind koondati – kui aus olla, siis ma arvan, et tegelikult lasti lahti 2 vea tõttu, mille tegin – ja eelkõige tulid need vead sellest, et mul pole ühtegi kolleegi, kellega arutada (ala on kiiresti arenev, tuhandeid erinevaid variante).
Ja siis otsisin uue töö, mis oli kohutav. Koosolekud, kus inimesed rääkisid midagi ja justkui mitte midagi. Mingid imelikud terminid, see kõik oli nii sisutühi. Minu töö oli nii keeruline ja aeganõudev, iga natukese aja tahant ikkagi mainiti kriitiliselt, et kas ei saaks juba kiiremini ja miks ma kogu aeg kolleegidelt küsin. Et kuidas ma juba 1.5 aastaga pole asja selgeks saanud (ma tegin reaalselt 1. korda seda asja ja ülemus teadis seda).
Ma töötasin öösiti, et neile vastu tulla. Ma ei naernud IGA kaastöötaja nalja peale, julgesin MITTE osaleda motivatsiooniüritustel. Ja lõpuks mind koondati – kõikide uutega oldi kogu aeg rahul, ainult minuga mitte. See töö oli mõttetu aja raiskamine, keegi sellest tööst midagi ei saa, lihtsalt ajatäide -et näidata, et see asutus teeb midagi.
Pärast koondamist on see firma kümnneid inimesi juurde palganud, ehk siis miks te ei ole rahul sellega, et te OSKATE oma ala ja nii ongi hea.
Mul on IGA PÄEV hirm, et ma täna eksin. Ja nii juba üle 15 aasta (töö on vastutusrikas, mitte mingi liinitöö). Laste kasvamisest ei tea ma eriti midagi, kogu aeg on kiire. Viimasel suvel puhkasin 5 päeva, sest oli vaja tähtajaks mitu asja valmis teha. Terve septembri jooksul olen 1. klassi lapsega aega veetnud mõne tunni nädala sees, sest lihtsalt ei ole aega. Kogu aeg kas googelda, otsin infot, nüüd käin 2 kursusel, et veidigi oma erialal järele jõuda.
See stress on meeletu.
See mutt on küll sooda
Eks sellise pärast ongi tööandjate ootused ja lootused laes. Väljast nähes säravad silmad, suu kõrvuni koguaeg (laksu all või)
,1000 koolitust läbitud ja 100 magistrit, töökogemus 150 aastat ühel kohal jne. Ainult, et varsti lõpetab psühhaatriahaiglas.
Mina kirjutasin enne.
Miks ma sooda olen??!!
Lisaks, mind lasti ju lahti just seetõttu, et ma ei osanud ülemusele meelejärele olla (ma ei naernud konkreetselt AINUKESENA mitmel koosolekul, kui kõik teised võltsilt naersid ülemuse jutu peale), tegin vigu, ei olnud üle 10 aasta ühelgi koolitusel käinud. Kõik oli google abil õpitud.
Ja vaid 1 magister, see ka 15+ aastat tagasi omandatud alal, mis iga aastaga aina areneb.
Aga sooda selles müttes, et töö on pingeline…seda küll. Öösiti töötamine on pigem ju minu süü, ju ma olen aeglane, eriti kuna kogu teoreetiline teadmine tuleb hankida google abiga, kus peab mitmeid erialaseid asju läbi tötama, et õige vastus leida. Erialal, kus õigeid vastuseid reeglina ei ole ka (või on neid lausa mitu).
Miks ma sooda olen??!!
Sa oled sooda sellepärast: “Mul on IGA PÄEV hirm, et ma täna eksin. Ja nii juba üle 15 aasta (töö on vastutusrikas, mitte mingi liinitöö). Laste kasvamisest ei tea ma eriti midagi, kogu aeg on kiire. Viimasel suvel puhkasin 5 päeva, sest oli vaja tähtajaks mitu asja valmis teha. Terve septembri jooksul olen 1. klassi lapsega aega veetnud mõne tunni nädala sees, sest lihtsalt ei ole aega. Kogu aeg kas googelda, otsin infot, nüüd käin 2 kursusel, et veidigi oma erialal järele jõuda. See stress on meeletu.”
Krt, mida sa hädaldad, otsi endale mingi normaalne töö, mis sulle sobib ja millest jõud üle käib. Sa ei pea oma lapsi unarusse jättes öösel rabama mingit tööd teha, mis sulle üldse ei meeldigi ja täiesti mõttetu tundub. Sa arvad, et teised inimesed on lollid ja ei adu seda ära, et sulle su töö üldse ei meeldigi? Sa arvad, et teised on nõmedad, kui käivad motivatsiooniüritustel ja sinu arvates teevad nad nõmedaid nalju. Su kolleegid tajuvad su negatiivset suhtumist, sa oled mingi masohhist, selline vastik kibe junn, kes nühib teha midagi sellist, mis röövib kogu aja ja energia ja tekitab stressi ja siis selle juures veel leiab, et keegi teine ei tohi kurta, et tal on oma tööst kopp ees?
Sa oled sooda, sest sa piinad ennast ja arvad, et kõigil teistel on kõik palju paremini. Ise elad enda elu raskeks ja teed ennast mingiks märtriks, täiesti mõttetult. Ja sellepärast sa oledki sooda.
Mine kergemale tööle üle ja ära ohi nii palju.
Minu soovitus teemaalgatajale oleks võtta ette mingi eriala, mis kuidagi seondub praeguse erialaga, et vähemalt päris nullist ei alusta. Soovitaksin ise õppida, selles mõttes, et need kutseka õppeprogrammid ja ka ülikooli õppekavad on tehtud eelkõige koolilõpetajatele (hästi noortele). Ühesõnaga õppides raiskad meeletult aega ja aitad õppejõudude palka välja teenida, ise sellest kasu saamata. Lisaks käitutakse õppuriga nagu lapsega, olenemata vanusest.
Hiljuti rääkisin ühe kolleegiga, kes on suurepärane töötaja, tuli välja et ta pole küllalt keeruliseks loetavat eriala üldse õppinud (tavaline õppeaeg 4-6 aastat), läbis vaid mõnepäevase üldise koolituse, mida kõigile soovijatele pakutakse. Tema edu võti on selles, et ta on oma tööga rahul ja teeb oma tööd huviga.
Kui keegi tahab õppida raamatupidajaks, sest teda huvitab raamatupidamine, siis ma saan sellest aru, sest see on reaalne amet kuhu saab oma reaalset huvi maandada. Aga õppida õppimise pärast, sellest ma aru ei saa. Ülikoolis on erialasid tõesti, aga ükski neist ei garanteeri mingit töökohta. Sest isegi ülikooli läbides, oled tööturul ikka blank ehk valgeleht null töökogemusega. Keegi ei võta sind tööle. Enesepetmine on see õppimine kui ei õpita seda mis tõesti ennast huvitaks, mille najal saaks kasvõi eraettevõtlust arendada. Paljude inimeste probleem ongi selles, et seda huvitavat eriala polegi nende jaoks olemas. Keskealisel inimesel pole ka võimalust teadusmaailmas nullist läbi lüüa.
Näiteks õendust õppides töökoht on garanteeritud, aga ma ei tea kedagi, kes selle tööga rahul on. Umbes sama nagu töötada kusagil poes, must töö ja palk igavesti väike. Pealegi õpid selleks mingi 2-3 aastat, keegi peab seni sind üleval pidama. Mees?
Teemaalgataja, aga kui sa ei taha tipp olla? Kui sa teeksid tööd osakoormusega just nii palju, et teenida välja piisavalt suur palk turvatunde jaoks, ja siis ülejäänud aja teeksid tööd vabatahtlikult või taskuraha eest? Kas selline variant ei oleks mõeldav sinu erialal?
