Ma pole küll süütu, elupõline poissmees kah mitte, on suhteid olnud, kuid nüüd juba mõned head aastad poissmees. Kokku puutunud naistega suht palju (35 aastane olen) ja seda müütilist tänapäeva naist ma ei ole tegelikult väga kohanud. Jah, enamik naisi on tulnud klubidest või ühiste sõprade kaudu, kuid jämedalt võttes on neist enamik ikkagi ühtmoodi: pingutavad vaid meeste leidmiseks. Enamasti vihkavad kõiki ja kõike, arvamus endast on väga madal, pidevalt kritiseeritse kõiki enda ümber, aru saamata, et tegelikult räägitakse endast, töö on vilets, sest süstemaatilist karjääri ei viistita teha, sest raha peaks ikkagi teenima mees. Raha on alati vähe, sest rahaga ümber ei osata käia — kõigepealt peab ennast meeste jaoks tuunima ilusaks, siis vaatame igapäeva kulud üle. Laulavad kui ühendkooris, kuidas kodutööd on kõik vaid nende kaelas, mehed üldse ei liiguta, sellest aru ei saa, et mees on teinud nende elu suhteliselt lihtsaks — iga asja jaoks on tänapäeval masin, mis võrreldes veel mõnekümne aasta taguse ajaga teeb kodutööd ikka väga lihtsaks ja kiireks. Süüa ei tehta, sest see on nende jaoks orjanduse erivorm.
Ma olen suhteliselt chill, ei ole kunagi unistanud korras kodust või kodusest söögist, pesupesemine on nuusata, oma särgid triigin ise ja paari nädala jooksul korra koristan enda korteri samuti ära, elik ei ole ma mingi “vanamoodne” mees, kes eeldab selliseid asju naiselt. Elan ise nii, nagu tahan, et mul lastaks elada. Enda arvates võiksin olla ju täitsa adekvaatne peigmees, aga ma ei soovi seda.
1. Tänapäevani naine, iseseisev ja -otsutav, on tuulelipp — ei tea ta tegelikult isegi, mida ta tahab. Ainus eesmärk on leida endale mees. Kui mees leitud, peab leidma endale parema mehe. Ja siis veel parema mehe jne… Ma ei heida seda absoluutselt ette, minu arvates on see täiesti aus käitumine — aga siis peaks endaga ka aus olema ja seda eelkõige endale tunnistama. Endale räägitakse ikka ja jälle, kuidas eesmärk on leida müstiline “normaalne” mees ja siis pere. Nad ei taha pere, nad tahavad meest, kes lubaks neil lihtsalt olla, lõputult netis istuda ja selfisid teha, shopata ja Instagrammi pilte üles panna. Sest nad arvavad, et see on “normaalne” elu. Suhte nimel ei viitsita pingutada, sest üks “normaalne” suhe peaks ikka ise toimima, no veel parem, kui toimiks nii nagu naine seda just parasjagu endale ette kujutab.
2. Meestejahis on ära unustatud isiklik areng. Jutt on ahastamaajavalt infatiiline — sügavaid teemasid arutada ei saa, teemadeks alati klats, nõme elu, nõmedad inimesed, tv seriaalid jne. No pole millestki rääkida. Oleks enesehinnag korras, siis ei peaks enda mõtlemist niiväga teiste järgi seadma, oleks ilusam elu, aga seda ju selgeks ei tee.
Niiet jääbki küsimus õhku — miks peaks üks mees tahtma endale statsionaarset suhet. Täpselt nagu latt vorsti ei vaja seapidamist, ei vaja klaas piima lehmapidamist.
Kõik suhted oleksid ausamad, kui välja jätta ühiskonna poolt nõrkadele indiviididele pähe surutud ideaalmaailm — “pereelu” (öäk), “kvaliteetaeg” (öäk), “kuni surm meid lahutab” (ahahaa) jne. Kõige kindlam on elus muutus, muutume me kõik ja aeg oleks aru saada, et elame siin ja praegu, mingeid pikki ja elukestvaid plaane ei ole arukas pidada, sest igikestev muutus seda ei võimalda ning väevõimu sellest idiootlikust plaanist kinni pidada külvab vaid paksu pahandust.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 19.12 15:57; 20.12 11:10;
