Mul on hetkel ooteaeg, mõne aja pärast saan teada, kas on halb diagnoos või mitte. Millegipärast ma ise eriti ei usu, et halb on, aga samas ega tea. Avastasin end täna aga imelikult mõttelt – märkasin, et mul on justkui ükskõik, kas elan või mitte. Ei, päris ükskõik ei ole, aga eluga seovad mind vaid kohustused, mõtlen, et kuidas lapsed ilma minuta täiskasvanuks saavad, ega mees halba võõrasema võta jne – kuid iseendast pole üldse kahju, ei ole tunnet, et midagi tegemata jääb või isegi nagu natuke selline tunne on, oh, tore, saabki puhkama ja ah, ongi juba kõrini. Kas see tähendab, et mu elus on nii vähe rõõme võrreldes kohustustega? Olen 50, selles eas ei peaks ju ometi olema nii ükskõikne. Ja elul midagi viga ka ei ole, siiani on ikka justkui kõik hästi olnud. Järelikult aga pole piisavalt, et kahju millestki oleks?
Eh, kindlasti keegi hakkab mind halamises ja vingumises süüdistama, need postitused võite tegemata jätta kui asjakohatud. Mõtisklen täiesti emotsioonitult, et kuidas küll nii, et elad elu, mis on täitsa okei, aga siis saad aru, et rõõme, mida taga nutta tegelikult ei olegi. Kas kõik elud ongi siis sama apaatsed ja ükskõiksed? Kui ei, siis miks minu oma selline on?
Või on mul varjatud deprekas? Ise pole märganudki.
Teema: Elurõõm
Sa oled 50 ja ikka pead mingite võõrasemade pärast muretsema? Sul on ju suured lapsed siis?
Võibolla on mingi esmase šoki laadne asi, mis asjakohased tunded kuidagi ära tuimendab?
Alateadvus hoiab shokis, et võimaliku halva uudisega toime tulla. Kui sa kohe praegu surema hakkaksid, siis küll instinkt ja paanika sisse lülituks.
See on tavaline inimese käitumismuster kui saadakse teada uudis vähist vms. Alguses tahetakse kõigest loobuda, ollakse valmis kasvõi kohe ära surema, mitte miski ei huvita enam, kõik on mõttetu. Aga kui kohe ära ei surragi, siis minnakse arstile, käiakse paar tiiru psühholoogi juures ja elu läheb ikkagi edasi nii palju kui teda antud on. Mõned hakkavad hullult reisima või tegema neid tegevusi mida muidu tervena ei raatsitud, viitsitud teha. Osad ei räägi oma haigusest kellelegi, sest mida ikka teistele rääkida on.
Mul on tegelikult sama seis. Diagnoose juba üksjagu saanud. Ilmselt tuleb neid veel, siiani pole küll eluohtlikud, aga midagi väga imelikku toimub tervisega. Eelmisel aastal toimus mingi suurem sisemine muutus. Mõtlen teisiti ja materjaalsetest asjadest on kuidagi liiga ükskõik. Ka surmale olen hakanud mõtlema, aga üldse mitte hirmus, vaid, et elus tulevikuks oleks kõik oluline tehtud. Tahan kuidagi palju vaikust, rahu ja omaette olemist. Unes olen ennast kirstus näinud rahulolevana, aga sel võivad reaalses elus hoopis teised seletused olla. Ei usu, et surema veel hakkan, aga midagi sügaval hinge ja ajusopis toimub ja ainuke hirm oleks vaid see, et mis lastest saaks.
Mina pole nn elurõõmu vist õieti kunagi tundnud. Mitte et ma oleksin õnnetu, aga neid hetki minu enam kui 50 aasta juures, mil oleks tundnud, et tahaks hirmsasti elada, on olnud üksikuid ja väga lühidalt. On olnud surmaigatsuse perioode, nüüdseks lihtsalt püüan kõike võtta kingitusena ja pigistada sellest välja parim. Ainus, mida ei taha, on pikk ja vaevarikas suremisprotsess. Aga surma kui sellist pole kunagi peljanud ega pelga praegugi.
Ainus, mida ei taha, on pikk ja vaevarikas suremisprotsess. Aga surma kui sellist pole kunagi peljanud ega pelga praegugi.
Oled siis üsna vapper (sest üsna vana, mis oleks teine seletus, sa ju ei ole). Loodan, et tervisega on ikkagi kõik hästi või on su haigus vähemalt ravitav.
Kui tervis jukerdab, ongi elust raskem rõõmu tunda. Mis lusti on lumest läbi haigla akna või lapse kilkamisest hirmsa peavaluga?
Meil kõigil on perioode, kus võtame elu enda ümber iseenesest mõistetavana. Vahel mõned erilised sündmused (positiivsed või negatiivsed) äratavad meid nagu üles.
Elasin ise ka kunagi sinu moodi mindset’iga. Kõik tundus mõtetu ja igav ja tavaline.
Aga siis leidsin enda ellu Jumala ja leidsin tänulikkuse. Tunnen rõõmu ja olen tänulik: et hommikul ärkan, et on hea kohvi, mida juua, et ka lapsed ja mees ärkavad, et meil on töö, lasteaed ja kool, kuhu minna, et meil on lähedased, soe kodu jnejne.
Igasuguse masenduse vastu onkõige parem ravi tänulikkus.
Ja tuleb leida muidugi ka võimalusi teha asju, mis sulle meeldivad.
Mina hakkasin tantsutrennis käima näiteks. Samuti planeerime reisi.
Loodan, et su diagnoos näitab, et oled terve. Oled 50 alles!! Sul pool elu veel ees! Hakka elama! Alusta juba täna!
Minul pole seda nn elurõõmu. Olen ka 50, halba diagnoosi ei tea veel oodata, aga juba mitu aastat on selline tülpimus ja ükskõiksus kõige vastu. Kõik nagu oleks juba olnud, ja korduvalt, mitte miski ei eruta ega huvita enam. Aasta läheb aasta järel, jälle jõulud ja verivorst, jaanipäev ja õlled, muudkui vahetan kalendrit seina peal. Kogu aeg alateadvuses nagu ootan midagi, selline tunne, et midagi peaks ju tulema, aga isegi ei tea, mida ootan. Ükskord mõtlesin, et vist surma, sest mis muud see saaks olla. Otseselt surra ei tahaks, aga midagi taga nutma ka ei jääks.
Meil kõigil on perioode, kus võtame elu enda ümber iseenesest mõistetavana. Vahel mõned erilised sündmused (positiivsed või negatiivsed) äratavad meid nagu üles.
Elasin ise ka kunagi sinu moodi mindset’iga. Kõik tundus mõtetu ja igav ja tavaline.
Aga siis leidsin enda ellu Jumala ja leidsin tänulikkuse. Tunnen rõõmu ja olen tänulik: et hommikul ärkan, et on hea kohvi, mida juua, et ka lapsed ja mees ärkavad, et meil on töö, lasteaed ja kool, kuhu minna, et meil on lähedased, soe kodu jnejne.
Igasuguse masenduse vastu onkõige parem ravi tänulikkus.
Ja tuleb leida muidugi ka võimalusi teha asju, mis sulle meeldivad.
Mina hakkasin tantsutrennis käima näiteks. Samuti planeerime reisi.
Loodan, et su diagnoos näitab, et oled terve. Oled 50 alles!! Sul pool elu veel ees! Hakka elama! Alusta juba täna!
Usuhullud jõulujärgselt laamendamas?
Minul pole seda nn elurõõmu. Olen ka 50, halba diagnoosi ei tea veel oodata, aga juba mitu aastat on selline tülpimus ja ükskõiksus kõige vastu. Kõik nagu oleks juba olnud, ja korduvalt, mitte miski ei eruta ega huvita enam. Aasta läheb aasta järel, jälle jõulud ja verivorst, jaanipäev ja õlled, muudkui vahetan kalendrit seina peal. Kogu aeg alateadvuses nagu ootan midagi, selline tunne, et midagi peaks ju tulema, aga isegi ei tea, mida ootan. Ükskord mõtlesin, et vist surma, sest mis muud see saaks olla. Otseselt surra ei tahaks, aga midagi taga nutma ka ei jääks.
Sulle soovitaks psühhoteraapiat – 50-selt on veel täiesti paras aeg iseennast otsima hakata ja ellu ärgata. Kas sa tõesti tahaksid sellise düstüümiaga elu lõpuni tiksuda ja ei tea mida oodata?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
