Teema: Elustandardi muutus ja suhted

Kulla sõber!
Esiteks, tunnen kaasa.

Teiseks, minu eks oli ilma igasuguse puudeta (kui empaatiapuudulikkus välja arvata) selline, kes ei panustanud kodusesse majapidamisse kuigi palju rohkem, kui ehk paarsada eurot kuus, kusjuures meie mõlema sissetulekud oli toona (10 a tagasi) umbes suurusjärgus 700 kuus, temal natuke rohkem. Tema raha läks väljas söömise, suitsu ja õhtuse meelelahutuse peale, minu raha kulus kodu ja pere peale. Njaa. Oleks ta invaliid olnud ja kodus toimetanud, ma oleks või sees olnud. Mingitest Bulgaariatest ja Tenerifedest ma mitte ei unistanudki, küll aga käis mees ise päris tihti huvitavatel retkedel ilma pereta.

Aga kolmandaks… Sa oled tubli küll ja annad pereellu oma panuse, aga kas sa oma naist vahel romantilises mõttes naisena ka kohtled? Sest romantikapuudulikkus võib naised ära viia ka täiesti terve ja hea sissetulekuga mehe juurest. Kas teie voodielu toimib?

Raske on su olukord igatahes. Eriti juhul, kui naine keeldub olukorda arutamastki. Katsu ta siiski kuidagi paarinõustamisse saada. Kui ei saa, mine vähemalt ise psühholoogi manu, kuna teoreetiliselt on täiesti võimalik, et suurem osa probleemist ongi sinu peas. Võibolla oled ise oma olukorra tõttu naise märkuste suhtes tundlikum, kui peaks.

Olen naine ja ligilähedases olukorras. Ainult selle vahega, et mina teadsin juba suhte algusest peale, et mees ei teeni suurt midagi. Ses mõttes, et on aegu, kui ta teenib, aga enamus aastast ta vireleb. Tööle ei lähe, sest tal on ettevõte, mis nõuab lakkamatut hoolt (loomad), kuid sisse toob vaid väga perioodiliselt, samas kulud tohutu suured aastaringi.

Hüva. MInul on kindel sissetulek ja pidev töö. On alati olnud. Meie peres katan praktiliselt KÕIK kulud mina. Meie suhte algusest peale on see nii olnud ja ma ei ole sellest mitte kunagi numbrit teinud. Mees ju panustab kõige muuga – hoiab kodu korras, teeb kõik kodutööd, teeb süüa, tegeleb hoidistamisega jne. Ehk et panustab muul moel, kui rahaliselt. Jah, me elame suhteliselt tagasihoidlikult, kuid samas ei ole me kumbki ka eriliste nõudmistega. Me ei unista Türgi reisist või uuemast aiföönist. Asjad ei ole meile kummalegi võtmetähtsusega, kaubamärkidest rääkimata.

Probleemi aga teeb sellest hoopis tema. Kuna mina ei ole kunagi teinud ühtegi etteheidet stiilis “mine tööle” või “miks sina nii vähe panustad”, on tema ometi võtnud omale pähe idee, et mind antud olukord meeletult häirib ja ma sisimas olen tema peale solvunud ning täis etteheidet. Ta keeldub uskumast, et ma isegi ei mõtle selle rahateema peale, rääkimata sellest, et ma teda kuidagi vähem meheks peaks seetõttu, et ta on vaene. Oma mõttetöö tulemusena on ta hakanud eemale tõmbuma. Kuni selleni välja, et väldib kodus söömist (nosib toimetades mingeid saiakontse või suvalisi asju), hoiab eemale ühistest käikudest ja üritustest (kuna mina ju maksan ja tal on piinlik), ei osale tulevikuplaanides (kuna tal ju raha pole!) ja absoluutselt igale asjale on tal vastus: minul ei ole midagi vaja, mind see ei puuduta. Ta on tore mees, pole mingeid pahesid. Ei joo, ei suitseta, ei vahi teisi naisi, intelligentne ja haritud, me oleme paljudes asjades ühel lainel ja sarnase huumorimeelega. Ja mind ei huvita karvavõrdki tema varanduslik seis, sest olen alati saanud ise hakkama. Tema aga keeldub seda uskumast. Kardan, et olukorra süvenedes lihtsalt kaotan ta.

#2882340:

Naistel üldiselt ei ole rahapuudusehäda. Ikka tähelepanust on puudu.

Nt see värskekapsahautis. Mina nt jälestan seda ja olen seda kindlasti ka väljendanud. Mu ema aga ka järjepidevslt teeb seda…kas ta ei pane kunagi tähele?? ja kuulaks mis mulle meeldib? Selle asemel et nähvata, et tehku ma siis ise, mis mulle meeldib.

See oli vist üks teine perekool, kus meestele öeldakse, et “kui ei meeldi, tehku ise, ega naine ei ole tema ori!”
Oli üks teine või?

Mul jäi samuti abikaasa peale avariid invaliidiks, oli ülipikalt haiguslehel.
mis probleemid meil tekkisid:
– minu kui tööl käiva inimese jaoks käis närvidele nt mitte see, et mees kodus toite vaaritas, vaid pigem see, et ta tahtis neid toite iga päev minuga jagada, neid koos süües. st ta ootas, et ma tuleksin töölt koju juba nt kella 15ks, ise enne sööma ei hakanudki. aga ta ei saanud aru, et kuigi mul oli suht enda valida tööaeg, siis mõnel päeval sain tõesti koju juba keskpäeval, aga mõnikord läks mingite nõupidamiste või koolituste vmt pärast ka kella 18ni välja (ja nt koolituste korral oli meil nagunii toitlustamine tellitud)
– teine asi see, et nt minu töö seisnes inimestega suhtlemises, aga tema istus terve päeva kodus, kui mina koju jõudes ihkasin ainult vaikust, tahtis tema just suhtlema hakata.
– kolmas. minu suht vaba graafikuga töö nõudis ühtteist ka kodus tegemist (mees ei teadnud, sest käis varem kellast-kellani tööl)+ mulle kuuluva väikefirma juhtimine, nüüd aga leidis mees, et kui naine on kodus, siis pean kogu vaba aja tegema nö naistetöid. sisuliselt istus mul nüüd kodus kontroll, kes sõna otseses mõttes iga mu kodus veedetud minuti kasulikkust mõõtis 🙁

rahapuudust meil ei tekkinud, sest elukindlustus maksis päris kopsaka summa, mehele määrati tollal veel töövõimetuspension (sõltus palgast, makstud sots.maksust ja tööstaažist)

meie pere jaoks oli suureks abiks see, kui mees otsustas uuesti ülikooli minna ennast täiendama. algul võttis lihtsalt avatud ülikoolis üksikuid kursuseid, hiljem läks magistriõppesse (2.ringile).
lisaks hakkas ta tegelema ühe spordialaga, mis väga suurt füüsilist pingutust ei nõua, kuid millega tegelemisest oli mees lapsepõlvest peale unistanud.
nii sai ta nüüd suhelda teiste inimestega, pääses kodunt välja ja jättis koduste närvidel närimise järele.

meil on nüüd sellest avariist möödas juba aastaid. elukorraldus on loksunud uuesti paika. lahku pole läinud ja ei plaani ka. mees leidis uuesti ka heapalgalise töö, nii et teenime taas enamvähem võrdselt.
reiside kohapealt ei oska midagi kommenteerida, sest me reisime pigem tööasjus (ühekaupa) ja perereisid on pigem lähiriikidesse

isiklik kogemus: kõige hullem ongi esimene aasta, siis harjub ära.

Kahju teemaalgatajast. Mina olen noor naine, kellel tervis hakkas ühe allamäge minema umbes aasta tagasi. Hiljuti pandi osaline töövõime ja võimalik, et ka saan puude. Olen väikese lapsega veel kodune ja mees on välismaal tööl juba aastaid käinud. Kui saan lapse lasteaeda, hakkan otsima sellist tööd, mida teha saan. Valikuid palju just pole. Kui mees hakkaks mu tervise pärast närvitsema ,etteheiteid tegema jne, siis pole küll muud kui, et pakib oma asjad ja teab, kus uks on. Nii palju peaks ikka kaaslasel empaatiavõimet olema, et mõista, et teine inimene ei ole oma terviseseisundis ise süüdi ja , et tervis on selline asi, mis polegi oma teha alati ja aimamagi, et kuidas teine end tunda võib sellises olukorras. Ega kaastunnet ei ole vaja, vaid lihtsalt mõistmist.

kust tuleb selline idee üldse, et peab koike saama, mida tahad? ja lubama perele koike, millest unistavad. natuke kummaline. eneseväärikus ei peaks nii tihedalt rahaga seotud ja rahas moodetud olema. äkki on see hoopis isekas, et sellest nii suure numbri teed, kui koik teised on tegelikult rahul, ja kohanevad, ja on onnelikud.

Olen alati oma mehest rohkem palka saanud. Kuni 4x rohkem, tavaliselt sain 2,5-3 tema kuupalka. Oleme koos 25+ aastat. Nüüd on viimase mõne aastaga tekkinud olukord, et koos töökohavahetusega mu töötasu oluliselt langes. Mu mees aga sai tasuvama töökoha ja peaaegu regulaarse lisasissetuleku (üle kuu saab 290 eur lisaks). Kokkuvõttes siiski on pere sissetulek minu tervisehädadega seoses töökohavahetuse tõttu vähenenud umbes kolme tuhande euro võrra kuus. Töökohavahetus oli minu soov, mees polnud vastu. Tervis väga poleks kaua lubanud enam seda tööd teha, aga ma pidanuks ennast rohkem kokku võtma! Kui istuda ei saa, siis seisan. Kui seista ei saa, kõnnin. Kui jalad nii valutavad, et karjuda tahaks, siis õgin tablette. Raske puue ja töövõimetus. Mida kuradit! Ma oleksin pidanud leidma tee, kuidas seda tasuvat töökohta hoida!

Tunnen peaaegu iga päev, kuidas mul on süümekad, et me ei saa seda või teist endale lubada. Mees küll kindlasti ei süüdista mind milleski, küll aga mina ise ennast. Nutt tuleb peale. Ükspäev istusime, rääkisime, mida enne talve vaja on ja nentisime, et me peale uute talvesaabaste neid kallimaid asju lubada ei saa ja ilmselt terve elu jooksul ei saa. Ja alles paar aastat tagasi ma ei pidanud isegi mõtlema, kas saame murutraktori osta või lasta majatäie aknaid ära vahetada – lihtsalt võtsin rahakoti välja, halvimal juhul koostasime maksegraafiku kahe-kolme kuu peale ja tehtud.

Nüüd on suhted meil halvenenud peres, sest mina tunnen süümekaid, et isekalt oma pere sissetulekud alla tõmbasin. Pidanuksin püüdma rohkem. Mees ei saa aru, miks ma pidevalt nii viril olen (sest ma ei taha seda neetud keedukartulit, ma tahan sellesse uude restorani või tollesse või tollesse). Mees ei saa aru, miks ma teda ei piisavalt tunnusta (no tubli, kui sa poleks nii tubli, siis see minu rumal otsus oleks meid päris pankrotti viinud). Mees ei saa aru, miks ma võin nutma hakata ainult selle peale, kui ukselukk katki läheb, tema jaoks on see pisiasi. Mina aga ei taha migit pagana Vasara 30 aastat vana ja kuue ukse ees olnud lukku, mis ei pea isegi viieaastast juuksenõelaga varustatud last. On nii kuradi piinlik, et ma paremat ei suuda oma perele lubada.

kui teil maja peaks maha põlema, mis teist siis saab? raha on elus vahend ja kui teda mingil eluperioodil oli rohkem, saitegi siis ägedamalt elada. ega see ei tähenda, et elulõpuni elu peabki selline olema. ma ise olen ka mingi eluperioodil hästi elanud ja kohati isegi raiskasin raha mida nüüd võiks vajagi olla, aga ma küll ei põe. hoopis tuleb vähem osta ja vahetada väärtused nende vastu mida sul praegusel eluetapil on. muidu rahulolu ei tekigi.

#2884914:

kui teil maja peaks maha põlema, mis teist siis saab?

Mis see küsimus siia teemasse puutub?

Aga siis tuleb onu kindlustusest, üleni valges, nimbus ümber pea ja maksab selle maja kinni. Ja vara. Päris lõbus küsimus muidugi, mida suvalistes seostes inimestele suvalistes vestlustes esitada ????

see puutubki kui praegu nutetakse kuidas murutraktorit ei suudeta osta, et mis süümekad siis veel on kui maja peaks maha põlema. kindlustusonu maksab maja väärtusest ainult mingi x osa, ega sulle tervet maja ei kompenseerita vaid kompenseeritakse taastamisväärtus.

ei suuda osta 150 eurost ukselukku nagu see varast peaks? aga sa mõtled ise seda jama igavusest välja või on tegemist luuludega?

#2884955:

#2884951:

#2884914:

kui teil maja peaks maha põlema, mis teist siis saab?

Mis see küsimus siia teemasse puutub?

Aga siis tuleb onu kindlustusest, üleni valges, nimbus ümber pea ja maksab selle maja kinni. Ja vara. Päris lõbus küsimus muidugi, mida suvalistes seostes inimestele suvalistes vestlustes esitada ????

see puutubki kui praegu nutetakse kuidas murutraktorit ei suudeta osta, et mis süümekad siis veel on kui maja peaks maha põlema. kindlustusonu maksab maja väärtusest ainult mingi x osa, ega sulle tervet maja ei kompenseerita vaid kompenseeritakse taastamisväärtus.

ei suuda osta 150 eurost ukselukku nagu see varast peaks? aga sa mõtled ise seda jama igavusest välja või on tegemist luuludega?

Mis sul juhtus, mis sind nii tigedaks teeb? Kas kuskil on mingi seadus, et ma peaksin suutma iga hetk osta 150 eurost ukselukku? Kas sul on kindlaid andmeid, et need ei pea vargaid? Millised siis peavad? Ja lisaks – kus sa minu kindlustuslepinguid nägid ???? või miks sa neist fantaseerid. Rääkisin lihtsalt ühe loo, teemaalgatajaga sarnase, aga naise seisukohalt. Sul puudub igasugune vajadus mind selle eest püüda algosakesteks lahti võtta ja tõestada, kui mõttetu ma olen. Või noh, sul ON see vajadus, aga ehk surud maha. Võõras teema, pole vaja siin sul mu näppe sahtli vahele peksta, kuigi tahaksid.

Sa paned väga segast, ise ju kirjutad ja nüüd siis heidad mulle ette seda kui mina pean sinu enda etteheiteid jaburateks. Ühesõnaga sa ikkagi luulutad, sest kogu su teema lonkab täiega.

Mul ei ole vaja sinu kindlustuslepingut näha, sest ma tean millised need on ja vaevalt sulle midagi teistmoodi on tehtud, eriti kui sul enam rahagi pole. Milleks nii palju valetada, see mind alati häirib.

Kuni 4x rohkem, tavaliselt sain 2,5-3 tema kuupalka. Oleme koos 25+ aastat. Nüüd on viimase mõne aastaga tekkinud olukord, et koos töökohavahetusega mu töötasu oluliselt langes. Mu mees aga sai tasuvama töökoha ja peaaegu regulaarse lisasissetuleku (üle kuu saab 290 eur lisaks). Kokkuvõttes siiski on pere sissetulek minu tervisehädadega seoses töökohavahetuse tõttu vähenenud umbes kolme tuhande euro võrra kuus.

Pole lihtsalt võimalik, et selline pere on järsku nii vaene, et isegi 100 eurot pole kuskilt tagavarast võtta järsku. Kui paar on kahe peale kokku teeninud 3000+ (tundub, et koos mehe palgaga mingi 4000+), siis võiks eeldada, et peres on mitu normaalset autot. Tavaliselt sellise aastatepikkuse sissetulekuga ka mitu kinnisvara. Loomulikult on ka raha investeerimiskontodel ja säästukontodel. Pole lihtsalt võimalik, et aastast aastasse on elatud 3000ga palgapäevast palgapäevani ja säästmine pole üldse mõttesse tulnud. Saaks aru, et noor inimene esimestel aastatel hästi teenides on veel selline tuulepea, et raiskab kõik ära. Aga sellist juttu siin ei usu kohe üldse, et nüüd ei saa enam 100 eurost lukku osta.

#2885344:

#2884887:

Kuni 4x rohkem, tavaliselt sain 2,5-3 tema kuupalka. Oleme koos 25+ aastat. Nüüd on viimase mõne aastaga tekkinud olukord, et koos töökohavahetusega mu töötasu oluliselt langes. Mu mees aga sai tasuvama töökoha ja peaaegu regulaarse lisasissetuleku (üle kuu saab 290 eur lisaks). Kokkuvõttes siiski on pere sissetulek minu tervisehädadega seoses töökohavahetuse tõttu vähenenud umbes kolme tuhande euro võrra kuus.

Pole lihtsalt võimalik, et selline pere on järsku nii vaene, et isegi 100 eurot pole kuskilt tagavarast võtta järsku. Kui paar on kahe peale kokku teeninud 3000+ (tundub, et koos mehe palgaga mingi 4000+), siis võiks eeldada, et peres on mitu normaalset autot. Tavaliselt sellise aastatepikkuse sissetulekuga ka mitu kinnisvara. Loomulikult on ka raha investeerimiskontodel ja säästukontodel. Pole lihtsalt võimalik, et aastast aastasse on elatud 3000ga palgapäevast palgapäevani ja säästmine pole üldse mõttesse tulnud. Saaks aru, et noor inimene esimestel aastatel hästi teenides on veel selline tuulepea, et raiskab kõik ära. Aga sellist juttu siin ei usu kohe üldse, et nüüd ei saa enam 100 eurost lukku osta.

Teemaväline, aga tahtsin lihtsalt sellele kommenteerijale öelda, et on küll võimalik. meil on mehega kahepeale sissetulek ca 6000eur kuus, no ise ka ei saa ru, kuhu see iga kuu kõik ära kulub. Piinlik on isegi kirjutada. Lihtsalt osadele silmaringi laiendamiseks, et on võimalik, laristada, on võimalik.

#2886711:

#2886630:

on võimalik, laristada, on võimalik.

Loomulikult on. Kõik on võimalik, kui on võimalik. Ja kui ühel päeval pole, siis ka ei larista – ja ka jäädakse üldjuhul ellu.

Siis ei oska enam ilma. Seda on tollest postitusest ju näha ka – igal õhtul lihtsalt peab restoranis sööma, muud võimalust ei tule pähegi. Ja ei jätku ju!

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.

Perekooli Moderaator

Ma ikkagi arvan, et teemaalgataja peaks kõigepealt iseendaga psühholoogi juurde minema, sest praegu keskendub ta püüdlikult ainult laste heaolule ja sellele, mida naine temast arvab, aga mulle endale tundub, et ta hoopis ise ei pea iseendast enam selle invaliidistumise tõttu lugu. Ja see on asja tuum, see kehtiks ka vastupidisel juhul, see kehtib igasugustes suhetes – kui inimene ise endast lugu ei pea, siis ei saa ka teised temast lugu pidada.
Perekonna toidupatta panustamine on siinkohal sümptom, mitte põhjus.