Teema: Elustrateegia üksi(ndusega) toimetulekuks

Mul on mitu sõbrannat, kes on üksikuks jäänud. Kindlasti pole leppimine sellega, et pole õiget kaaslast leidnud ning pole võimalust peret luua, kergesti tulnud. Sisemisi üleelamisi ja mõõnaperioode on mitu olnud. Aga vähemalt ühe pealt näen, et leppimisega on tulnud ka teatav rahulolu enda ja oma eluga, tal on mitu hobi, käib teatris jne. Ilmselt pead leidma enda elus selle miski, mis pakub tasakaalu ja rahulolu. Kui oled loomainimene, siis võib-olla tasub selle peale mõelda, et lemmikloom võtta. Üks võimalus oleks ka midagi õppima minna, et oleks miski, mis ree peal hoiab.

Ma ise leidsin endale kaaslase vanuses 30+, nii et osaliselt tean seda tunnet, kui näed, et ümberringi kõik loovad peret, saavad lapsi, liiguvad nagu teises suunas. Sünnitasin esimese lapse 34-aastaselt, kui paljudel mu eakaaslastel juba lapsed koolilapsed olid. Lapsesaamise mõttes on teemaalgatajal muidugi veel väike varu, aga iseasi on, kas tahta last üksi kasvatama hakata. See vastutus, mis lapsega kaasneb, on ülisuur ja võib omal moel ka murda, kui ei ole lähedastest tugivõrgustikku.

Kui on soov enda kõrvale kaaslane leida, tuleb ise ka tegutseda.
Ma ise olen halb suhtleja, väikese tutvusringkonnaga. Peale lahutust mõni aasta olin üksi ja seejärel otsisingi neti abil omale kaaslase kellega juba 15a koos. Sai kohatud igasugu karvalisi ja sulelisi. Inimesed ongi erinevad. Ja ei ole see vanuses 30+ meeste valik nii väike midagi.
Ja last ei tasu küll teha üksinduse peletamiseks, laps tajub seda ja kolib täiskasvanuna esimesel võimalusel võimalikult kaugele. Ja see kes sinuga elama jääb sinu elu lõpuni, on ka halb variant. Eestis viimasel ajal pidavat olema tüüpiline peremudel kus on 80-ndates ema koos pojaga kes viinaveaga ja 50-ndates.

Hea kaaslane on isegi tähtsam kui laps. Ma ei ütle, et ära saa last, aga arvestama peab ka sellega, et võid saada igasuguse lapse, sh puudega. Laps võib raskelt haigestuda, pead kuid töölt eemal olema. Kõige sellega on väga raske, peaaegu võimatu, üksi toime tulla.
Head kaaslast peab otsima, sellises vanuses kindlasti aitavad tutvumisportaalid. Ja olla aus ning julge oma ootuste osas: st ütledki välja, et soovid last, kooselu, abielu surmani. Selle peale jooksevad ebasobivad minema, aga sul ongi ainult ühte sobivat vaja. Mina tegin nii ja toimis 🙂

#3343560:

Aga teemaalgataja, kas sul pereliikmeid ei ole? Vanemad, õed-vennad või sõbrad-tuttavad, töökaaslased?

See pole ju relevantne küsimus. Kas sinu meelest nt ema või venna olemasolu kuidagi kompenseerib puuduvat paarisuhet?

Ma olin 35 ja vaikselt juba mõtlesin, et ju siis ei tulegi peret ja lapsi. Läks aga nii, et tutvusin ühe mehega, kes soovis ka kohe lapsi. Meil läks mitu aastat aega ja lõpuks tegime kunstviljastamise ja saime kohe esimese korraga kaksikud. Nüüd oleme abielus ja kasvatame oma lapsi. Läks napilt, olin natuke alla 40 kui lapsed sündisid. Praegu ei kujutaks elu teistmoodi ettegi. Samas kui mehega poleks kokku saanud, siis üksi ma katseklaasilast poleks saama läinud, siis oleks leppinud sugulaste laste kantseldamisega.

Miks sa, teemaalgataja, üksinda kardad jääda?

#3354204:

Emadus on suurim kingitus elus. Õnneks need, kes seda ei koge, ei tea täpselt ette kujutada.

Oskan. On õdede-vendade lapsed, on nüüdseks lapseks muutunud ema. Ja tean, et otsus lapsi mitte saada on olnud kõige õigem otsus minu elus. Vähem õnnetuid inimesi, sest ma kohe üldse ei sobi emaks. Kohe üldse mitte. Aga tädi olla on tore.

#3332370:

Samuti meestel sellist võimalust pole – endale lihtsalt laps hankida. See on ju ebaõiglane. Mõelge selle peale. Mitte keegi ei võimalda üksikul mehel last saada, aga miks üksikud naised peaks seda saama, mille poolest nad paremad on?

Vaata, naistel on võimalik saada laps üksi näiteks katseklaasi või juhusuhte abil. Meestel mitte. Ja kõik! Kui mees tahab lapsi, peab ta leidma mingi naise, kes oleks nõus talle lapse sünnitama. Või maksma surrogaatema teenuse eest korraliku raha. Naine aga saab lihtsalt ise endale lapse teha, sest k… näljas mehi on iga nurga peal, või minna lihtsalt spermapanka. Seetõttu peaks mehes, kes lapsi tahavad kandma kätel oma laste ema ja olema talle tänulik. Paraku nad seda ei tee… naist võetakse iseenesestmõistetavalt…

See tähendab, et naisel oleks suurim rumalus endale looduse poolt antud eelis kasutamata jätta mingite idiootide negatiivse arvamuse tõttu, eriti selles valguses, et mehed kasutavad äärmiselt agaralt sedasama eelist viisil, et jätavad oma rasedad (või neile lapsed sünnitanud) naised maha koos omaenda lastega… sest meestel puudub see tugev loomuomane sund ja vastutus laste ees, kuna nemad pole ise oma kehas last kandnud ja ilmale toonud.

Mis puutub lapsesse, siis ideaalne oleks kasvada terves ja armastavas peres või vähemalt teada, kes on isa. Samas, kui naine üksi kasvatab oma lapse edukalt üles talle kõik kasvamise ajal ära selgitades, siis pole sel lapsel ka miskit häda, sest ega ühe inimese elu sisu ei seisne oma juurte üle juurdlemises, vaid hoopis muudes toredates tegevustes-suhetes.

#3355962:

#3354310:

#3354204:

Emadus on suurim kingitus elus. Õnneks need, kes seda ei koge, ei tea täpselt ette kujutada.

Oskan. On õdede-vendade lapsed, on nüüdseks lapseks muutunud ema. Ja tean, et otsus lapsi mitte saada on olnud kõige õigem otsus minu elus. Vähem õnnetuid inimesi, sest ma kohe üldse ei sobi emaks. Kohe üldse mitte. Aga tädi olla on tore.

Äärmiselt õige ja tark otsus!

On palju inimesi, nii mehi kui naisi, kes ei sobi lapsevanemaks, aga ikka teevad lapsi, sest on liiga lollid, et sellest aru saada kui halvad vanemad nad on. Nii kasvatatakse katkiseid ja õnnetuid lapsi.

Häda on selles, et meespartneri leidmine ja emaks sobimine on kas eri asja, mis ei pruugi naises üldse kokku langeda. On naisi, kellel meespartneri leidmisega on kõik hästi, aga kes samas ei sobi emaks (kuni selleni, et ei tahagi lapsi) või siis elavad emarollis olemise kuidagimoodi üle. Ning samas on naisi, kes omaduste poolest sobivad väga hästi emarolli täitma, kuid meespartneri leidmisega on neil raskusi või ei leiagi.

Lapsepõlvest mäletan endavanustel lastel peresid, kus pere koosneski sellest lapsest ja emast. Käisime nendega läbi ning nad olid emadena suurepärased – lahked, kannatlikud, asjalikud ja vaprad igasugu haiguste jms. lastega ette tulevate probleemide osas, mitte närvilised, mõnusat kodu luua oskavad. Ka nüüd (täiskasvanud ja oma elu peal lapsega) suhted jätkuvalt head. Kuid meeste silmis ilmselt märkamatud, kuna ei lapse biol. isa ega ka üksi mees pole nende elus figureerinud, puhtalt üksi kasvatasid.