Teema: Ema armastus

Kuna mul endal veel last ei ole, ei oska asjakohast nõu anda
Olen kuulnud, et peale sünnitust nii paar kuud võib sellist asja täitsa esineda, et pole mingit tunnet ega armastust, aga see on kindlasti ajaga mööduv
Küsi abi psühholoogilt nt?

Lapsega läheb lihtsamaks kui laps õpib ennast rohkem väljendama. Ronib ise sulle sülle, naeratab, kallistab, teeb musi ja pai. Loomulikult peab neid asju talle õpetama, aga kui laps neid asju tegema hakkab, siis last, kes tuleb ja põse peale märja pläraka musi teeb, on võimatu mitte armastada.
Mina soovitan mõelda nii, et kui otsustasid lapse saada, siis pead tema eest ka hoolitsema. Toitma, tegelema, hellitama jne. Sinu kiiksud ja nende põhjused pole su lapse süü ja talle pead püüdma parimat pakkuda.
Mis puudutab suhet kaaslasega, siis kas sa temaga oled lähedane? Mitte lõputute dialoogide mõttes (neid suudavad pidada vähesed mehed), vaid füüsiliselt. Kas te kallistate, tahate üksteise kaisus olla, seksite?
Võib-olla on lapse mitte-armastamine seotud pigem sellega, et sa pole suhtes õnnelik?

Kui oled nõustamises käinud ja pole aidanud, siis äkki on see sul lihtsalt mööduv faas.

Meie laps oli väga oodatud ja rvasinka, et ujun armastuses lapse vastu esimesest silma pilgust. Mitte midagi sellist ei juhtunud. Sünnitus oli väga raske ja nii oli ka esimesed 10 kuud lapsega. Olin nii väsinud ja shokis kogu aeg, et rõõmu oli sellest asjast raske tunda.

Kuid ma usun, et ka sul see kõik möödub. Mida aeg edasi, seda “lihtsam” lapsega on, sina saad natuke rohkem magada ja oma uude elusse sisse elada. Anna aega. Ahviarmastus oma lapse vastu võib tulla ka alles siis kui ta on 1aastane, tulemata see aga kindlasti ei jää, kuid samas selle armastuse eest tuleb ka hoolt kanda.

Muide, see ei ole reegel, et kellel endal ema armastust pole olnud, ei oska seda ka edasi anda. Ei tasu kinni jääda mingitesse klisheedesse.

Kirjutad, et ei tunne ennast emana…. Naljaga pooleks, aga mul on 2aastane laps ja ma vahel endiselt vaatan teda ja ei suuda uskuda, et mul laps on.

Mina ei ole kunagi beebiga mänginud. Kasutan seda aega, mil olen beebiga kodus, selleks et teha enda jaoks mõnusaid asju, lugeda, maalida, käsitööd teha. Beebi on minu külje vastus, annan talle järjest uusi asju , millega ta vehkida saab, iga natukese aja tagant ennetusena vaatan talle otsa, kallistan ning räägin temaga paar sõna päris asjadest, a la oma plaanidest, sellest, mil moel mingi praktiline asi lahendada vm. päris asjadest räägin, ta niikuinii sisust aru ei saa. No olgu, vahel õpetan sõnu nii, et näitan – pall, kiisu jne. Samas on tore, et on keegi, keda kallistada, kaisus hoida. Tüütut mängimist ma küll temaga ei harrasta. Näitan korra ette kuidas rõngaid pulga otsa sättida ja nohistan tema kõrval enda asju teha. Meil toimib. Kui heegeldan, annan talle ka piisavalt suure niidipuntra sasimiseks, et alla neelata ei saa (üksi sellega siiski ei jäta, võib ümber kaela endale nihveldada). Imetamist ma isegi ootan, siis saab rahulikult jälle mõnd põnevat raamatut lugeda või filmi vaadata, beebi muudkui nosib.

Mind aitas see, kui ma lugesin mingist teadusartiklist ja mulle jõudis kohale, et lapse jaoks oled sa kõige täiuslikum, parem ja kallim inimene maailmas. Ta armastab sind tingimusteta ega heida sulle midagi ette. See tegi südame väga soojaks. Ühel hetkel avastad, et on võimatu mitte armastada inimest, kes sind niimoodi armastab.

Kägu kirjutas:

Jah kindlasti mõned inimesed mõistavad hukka mind vms aga mul laps 7me kuune ja ma ei oska temaga eriti midagi teha mängida ja pole tunnet et ema olen, elukaaslane aitab mind last hoida jne aga vahel on kõigest nii siiber ja tüdimus tahaks lihtsalt ära põgeneda

Kuule, teemaalgataja – mul on 2 last (vanem 4a) ja ausalt – ma ei mäleta, et ma oleks nendega koos midagi mänginud!

Ma tegin igasuguseid hoolitsemiseks vajalike asju (imetasin, vahetasin mähkmeid ja riideid, vannitasin) ja sinna tegevuse juurde rääkisin ka mitte eriti huvitavat juttu: “Nii, vahetame nüüd mähku ära, tubli!” või “Jalad on sul sellised pontsakad, ponts-ponts-ponts” ) – kuna ma teadsin, et beebi tahab kuulda heatahtlikku häält, siis on tal turvalisem. Aga mingeid väga huvitavad mänge ma küll ei leiutanud. Lihtsalt jälgisin beebi tegemisi ja tema arengut (ahaa, nüüd hakkas pead hoidma, nüüd keerab seljalt kõhuli), kiitsin kõigi uute pingutuste ja saavutuste eest: “Keerasid kõhuli – tubli!”. Jalutasin beebivankriga väljas. Kuskil 3-kuuselt panin beebi mängukaarte alla, ise vaatasin pealt kui mänguasja haarata püüdis, siis jälle kiitsin, et “Ahaa, haara jah mänguasja, tubli!” (aga vahepeal oli ka nii,et mina tegin omi asju ja beebi oli mängukaarte all). Kui virisema hakkas – siis järelikult tüdinud (“Sa oled tüdinud, jah, tule hakkame sööma, nii” )jälle rinna otsa, magama jne.

Sinu lapse (7k) vanuse beebi kohta on mul kirjas: “Pöörleb ümber oma telje ja ukerdab, liigub tagurpidi. Ajab käpuli ja kõigutab ennast, vahel õnnestub ennast ettepoole kukutades edasi liikuda. Mängib igasuguste mänguasjadega. Närib tektiilist asju, kortsutab ajalehti, tahab suhu panna. Õla peale võttes närib õlga (edasi jutt hammaste lõikumisest ja et siis hammaste lõimumise ajal tahtis öösiti rohkem imeda.). Magab 2 päevaund”. Mäletan, et 7-kuuse beebiga elu põhiosas nii oligi: oli maas mängumatt (kaared olid juba maha võetud), matile ja selle ümber “külvasin” erinevaid mänguasju. Kui laps mängis ja oma liikumisharjutusi tegi, kas vahtisin pealt ja kiitsin või siis tegin omi asju. Kui virises, võtsin sülle ja loksutasin, rääkisin (“Kas jälle need hambad…”). Tegin päevas 2 vankriga jalutuskäiku – sest liikuvas vankris ta magas. Toppisin “reklaamijutu” (“Oi kui maitsev, njämmm, teadsa, siin on palju karotiini! Karotiini – tead mis see on? Oi, kasulik asi on…””) saatel ka mingeid püreesid – no midagi sõi ka.

Edasi läks laps juba liikuma, hakkaks toas erinevatesse kohtadesse pandud mänguasju uurima, mööblit. Siis hakkaks juba püsti ajamist treenima, istudes mänguasjadega mängima. Ikka ise.

Teemaalgataja – ega sul äkki enda suhtes liiga kõrged nõudmised pole? Miks sa üldse arvad, et pead beebiga tingimata midagi mängima, mingit tohutut meelelahutusprogrammi tegema? Sa hoolitse tema eest, räägi sinna juurde midagi, paku eakohaseid mänguasju, jälgi tema tegevusi kõrvalt, kiida aeg-ajalt tema pingustusi ja saavutusi. Kui viriseb, siis rahusta. Olen lugenud ka, et lapse mäng ja täiskasvanu mäng on erinevad asjad. Täiskasvanu ei oskagi enam nii innustunult ja süvenenult mängida, nagu laps mängib – pole vaja mingeid süümepiinu tunda.See lapse mänguasjadega mängimine on maitseasi (mõni ema teeb seda, mõni mitte).

Ah et mis on mu lastest saanud? Suurem on 4a, käib lasteaias, on tegus, jutukas, küsib iga asja kohta “Miks..?”, tähelepanelik, seltsib nii teiste laste kui täiskasvanutega. Noorem on alla 2a, samuti tegus, ütleb sõnu, tuleb vahel näitab omi mänguasju (ja tahab selle kohta mingit kommnetaari, et ikka äge asi on )- aga läheb siis mängima tagasi. Täitsa vinks-vonks lapsed.

Kägu kirjutas:

aga vahel on kõigest nii siiber ja tüdimus tahaks lihtsalt ära põgeneda

Seda kommenteeriksin eraldi. Usu – asi on selles, et beebiga kodus oleks on lihtsalt rutiinne! Beebi vajabki oma rutiini – aga emal kui täiskasvanul tekib aeg-ajalt tüdimus! See ei näita, et oled kole inimene ega armasta oma last! Tüdimust vähendada on mõned viisid:
-jäta beebi üheks söögivaheks mehega ja mine ise üksi poodi, jalutama, kellelegi sõbrannale külla, kohtuge sõbrannaga pargipingil või mis iganes. See on sinu aeg. Juba lühike aeg üksi väljaspool kodu olemist või kellegagi rääkimist, keda sa iga päev ei kohta – see on värskendus!
– kui beebi lepib mehega hästi, võid trenniski käima hakata
– hakka beebiga kuskil beebide-emmede ringis käima. Alguses võid mõelda, et “äh, mis ma seal veel teen!” – aga usu, seegi on ajaviide ja vaheldus ja peale selle – sa ei tunne ennast enam rutiinses “beebimaailmas” üksi!
– muidugi on ka palju hetki, kus tuleb endale lihtsalt öelda: “Jah, vahel on tüdimus küll, aga nii need lapse esimesed eluaastad on ja pole midagi – saan selle ajaga hakkama” – ja jälle kannatlikult oma toimetusi lapsega teha, teha, teha.

Kui su praegune beebi on kuskil 2,5 läheb huvitavamaks – saad kuulata tema juttu, vastu rääkida jne. 3-4 räägib juba oma vahvaid jutte, läheb aina lihtsamaks lapsega suhelda.

Rahu, ainult rahu. Tundub, et sul on emaarmastusest-emaks olemisest liiga kitsas pilt -“teised on nii/teevad oma lastega nii, mina pean ka nii, muidu ma polegi ema nagu”. Ja see paneb sind pidevalt endas sorkima, paneb pingesse ega ei lase emadust vabalt võtta.

Kallike, see ongi emaarmastus, kui sa muretsed, kas sa oled piisavalt hea ema oma lapsele. 🙂 Oled enda vastu liiga karm. Meie laps oli vägagi oodatud. Olin 27 kui sünnitasin, tundub ju piisav vanus, et teada, kuidas ema olla jne. Aga vot pole nii. Esimene aasta oli meile mõlemale abikaasaga raske. Magamata ööd, laps ei oska ennast selgelt väljendada, üksteise jaoks on vähe aega jne. Olin vahel ka lapse vastu liiga kuri ja närviline. Süda kisub siiani iga kord krampi, kui ma avastan, et ma pole liiga kannatlik/mõistev olnud. Aga tema just kui ei saa aru, tuleb ja kallistab, annab musi. Siis me lepime jälle ära ja elu läheb edasi. See 1.6a preili tunneb mind läbi ja lõhku, tema õpetabki mul olema parem ema. See pisike inimene on nii uskumatult tark. Kallista ja musita teda palju. Ta on veel üsna pisike, ega ma ei mäletaks, et oleks oma lapsega siis väga palju mänginud. Oluline, et sa oled tema jaoks olemas, räägid temaga, laulad talle. Kui raamatud loed, siis loe valjult, et ta ka kuuleks jne. Hiljem kujunevad teil välja oma teatud mängud ja tegevused. Aga ega siiski sa koguaeg lapsega koos mängi. Minu ema oli super ema aga näed, oma esimesele lapsele ei oska ma enda arvates ikka piisavalt hea olla. Mehega pead sa avameelselt suhtlema, muidu lõpeb see asi kehvasti. Mõjutab teid kõiki. Hetkel olen teise lapse ootel, ka planeeritud. Tunne aga hoopis teine. Esimesel korral olin murelikum, ootasin mingil määral ka rohkem. Seekord aga kõik juba tuttav ja rahulikum. Emaarmastus ei alga kohe rasestumisega, ikka koosoldud aeg kasvatab seda.