Naine kannab last 9 kuud, sünnitab mõnel juhul päevi valudes, imetab, hooldab esimesed eluaastad. Karm on ette kujutada, et lahkumineku korral jäetaks laps elama isaga.
Aga vaata teisest punktist, et 9 kuud kandsid, sünnitasid päevi valudes, hooldasid täiega mitu aastat….ja nüüd on puhkus! Ega siis ema lapse elust ära ei lõigata. Mul oleks küll hea meel, kui keegi teine (st siis lapse isa) jageleks teismelisega õppimise, kooliskäimise ja väljaskäimise osas. Ostaks iga 3 kuu tagant uued tossud ja riided, sest eelmised jäid väikseks ja üleüldse, kasvataks-õpetaks-hooldaks. Ma käiks heameelega oma “väikese tiburulliga” ainult söömas ja kinos. Muidugi sätiks end uhkelt pildile, kui ta saab kiituskirja või võidab mingi võistluse või läheb kuskil muidu hästi. Jne.
Ma ei suuda emana sellist asja taluda, ma armastan oma last ja tahan temaga tegeleda iga päev. On see imelik?
Aga kui ühel päeval su teismeline laps sulle ütleb, et ta tahab nüüd isa juurde elama minna, kuidas sa siis reageeriks? Keelaks selle ära, sest sa armastad oma last ja tahad temaga tegeleda? Ütleksid oma lapsele, et kuna sina tema sünnitasid, siis peab ta sinu juures elama?