Ma olen tõeliselt pettunud oma emas ja ões. Nende käitumine teeb mind kurvaks, sest ma ei mõista neid enam.
Nimelt siis igapäevaselt käin emaga läbi mina, vanem õde. Noorem õde mul töötab ja elab inglismaal, aegajalt helistab emale, kurdab oma rasket elu, mangub vahest söögiraha. Kui tal endal on mõni suhe seal parasjagu hästi minemas, siis ta meiega pea kunagi ühendust ei võta. Kui tal on aga kehvasti, pean olema 24/7 valmis temaga suhtlema.
Emast siis niipalju. Aitan tal arveid maksta, haldan tema interneti panka, aitan teda, kui vaja, vaatan veenäitu, helistan, panen arstiaegu kinni, annan nõu, suhtlen, käin külas, aitan koristada. Ema on 60 aastane. Kui abi palub, siis aitan.
Eile siis sai räägitud arvete maksmisest ja üldse rahaülekannetest. Täna püüdsin internetipangas sisse logida, aga ei õnnestu. Keegi oli konto proovimistega blokkinud. Ja teate, mis välja tuli? Ema oli palunud minu inglismaal oleval õel oma internetipanka sisse logida, et ta kontrolliks, palju ta arvetel raha on. Tal on üks nö säästuarve, millele panime puhkuserahad, et tal oleks ka see kuu, millest elada. Milliste koodidega nad sinna püüdsid logida, jääb mulle arusaamatuks? Piisaks ju ainult ühest telefonikõnest minule. Ma saaks vaadata ja teada anda. Et siis mind ei usaldata? Aga igakuiste arvetemaksmise jaoks kõlban küll? Või kui on vaja koristamisel abi? Veenäidu vaatamiseks käin küll? Et lähen oma ema paarisaja euriga kõige kaduva teed? Seda nad arvavadki …
Esiteks, minu arust on nad mõlemad rumalad. See, et ema midagi sellist palus õel teha, ja see, et mu õde midagi sellst tegigi. Muudkui susivad ja susserdavad seljataga.
Samamoodi on siis, kui ema on millegi peale solvunud. Siis kurdab mu õele, jättes muidugi omapoolse käitumise ja reageeringud rääkimata, ja lõpptulemus on see, et need kaks on omavahel jutud hästi klappima saanud, ja mina olen siis see paha. Tegelikkuses aga … Ja siis õde muudkui räägib, kui paha ma olen, ja ema üldse ei aita, ja …
Ja üleüldse – ma tunnen, et mulle tehakse selget ülekohtu. Tahan head, aga lõpptulemus on selline, nagu tavaliselt. Palju närvikulu ja muud midagi.
Nüüd siis … kui ema tahab, et teda veel aitan, peaks ta minema pangast uusi koode tooma, ja siis oleks vaja arved vaadata, ja – ahjaa, veenäit vajab vaatamist. Ja ta tahtis minuga koos laadale minna, ja midagi oli kindlasti veel.
Miks mina saan piki pead selle eest, kui aitan?
Õde oodatakse inglismaalt koju kui taevamannat. Kui mu ema aga ainult mu õe peale panustab, on ta lõpuks üksi ja kõigest ilma. Neetud susserdamine …