Mul on mure, suur mure ja ma ei hakka salgama, see mure on mul minu ja mu tulevase pere pärast.
Ma natukene annan ka varasemat taustainfot. Nimelt minu emal on suured isiksusehäired, tõenäoliselt on ta nartsissist. Ma võiksin öelda, et tema on selline ema, kes tegelikult ema nime ei vääriks. Mul oli hästi raske lapsepõlv temaga koos.
Mul on ka õde, kes sündis kui ma olin 10 aastane. Mina pidin teda nö. kasvatama, sest mu ema oli üksikema. Ja kui ma kodust välja kolisin, siis mõned aastad hiljem tuli ka õde minu juurde elama, kus ma teda toitma/kasima pidin, siis kui ta koolis käis. Ilma igasuguse ema rahalise toetuseta. Ärge saage valesti aru, ma võtsin ta heameelega vastu, sest tegemist on siiski minu õega. Praeguseks on ta ära kolinud Eestist ja tema meie emaga üldse ei suhtle.
Küll aga mina, peale pikki teraapaid, olen ta tagasi oma ellu võtnud. Miks? Sest mul on temast kahju, kuna ta on täiesti üksi jäänud. Ta tegelikult on kohutav energiavampiir, ta alustab minu hommikut alati sellega, et kas ta kirjutab või helistab mulle ja räägib mulle kui haige ta on. Enamus haiguseid ta loomulikult mõtleb välja, aga paraku on tal haigus, mis tal päriselt on ka ja see on luudehõrenemine. Tal on see olnud juba 10 aastat, ning olukord läheb aina hullemaks, sest ta teeb kõik ristivastupidi sellele, mida ta peaks tegema. Ta sööb mingit jama ja ta kosub ja kosub. Ta ostab mingeid odavaid vitamiine(mille kohta ma olen öelnud, et need on nii nõrgad, et tal pole nendest kasu), ning ka neid ta võtab kuidas jumal juhatab. Ta ühe jala põlv on läbi, ta ainult lonkab ja ta lihtsalt keeldub arstile minemast. Ta lihtsalt konkreetselt üldse ei tee midagi, et seda haigust pärssida. Miks? Sest tal on nii haige tàhelepanu vajadus. Ta vajab, et talle kaasatuntakse.
Minu suurim hirm on ja ka suurim reaalsus, et ta varsti ei ole võimeline enam ise hakkama saama ja ta tuleb minu kaelale elama, sest see on minu kohus, minu kohus on tema eest hoolisteda. Ma lihtsalt enam ei jaksa tema jamade eest vastutada. Ma ei taha teda enda juurde tulevikus, sest temaga kooselu oleks kohutav! Hooldushaigla on ka kallis. Ma tahaks ju panustada oma raha oma perele ja kodule. Oleks ta olnud hea ema, poleks lugu, aga ta ei olnud.
Kuidas ma saan sellele inimesele selgeks teha, et ta peaks hoolitsema enda eest? Ausalt, minu mõistus on otsas!
Igakord, kui ma räägin temaga sellest, siis ta vihastab ja ütleb, et see pole minu asi, aga on küll.
Teema: Ema ja tema haigus.
Paid sulle!
Sellel teisel tütrel on samasugune kohustus ema eest hoolt kanda. Hoopis talle peaksid selgeks tegema. See, et ta ei suhtle ja pea liiva alla paneb, ei ole lahendus ega õigustus mitte-hooldamiseks.
Hooldekodusse ja maksate pooleks. Kui õde ei maksa, siis kohtu kaudu. Midagi pole teha – tal on täpselt samasugune kohustus nagu sinul!
Samuti on võimalus kohalikust omavalitsusest toetust nuruda hooldekodu tasumiseks. Meil maksab kohalik ov poole ehk 200 EUR ja meie õega kumbki lisame 100. Ülejäänud tuleb pensionist.
Hooldekodu eeldus pole pensionär. Aga ühel päeval, kui ta endaga enam ise hakkama ei saa, tuleb tal sinna minna….
ära muretse asjade pärast, mida sina muuta ei saa ja mis võib-olla kunagi juhtuvad.
Kuidas see luudehõrenemine väljendub, on murdnud ära mingeid luid juba? Või nimetab teemaalgataja luudehõrenemiseks liigeste kulumise haigust?
Ega siin ei olegi midagi väga teha, ei saa santi sundida kui sant ei taha kõndida. Kui proual on osteoporoos, siis see areneb edasi nii, et kukub paar koda, murrab reieluukaela, saab erakorraliselt opi, siis murrab ka teise, kui pärast oppi ise liikuma ei hakka, jääb lamajaks voodihaigeks. Osteoporoosiga jälgib reumatoloog.
Põlveliigeste osas- neid tegelikult vahetatakse, perearstilt saatekiri ortopeedi konsultatsioonile, paar aastat järjekorras ja pannakse uued. KUI endaomad on piisavalt kulunud muidugi.
56a on alles noor inimene ja võiks ikka endaga ise hakkama saada. Ma võtaks telefoni vastu 1x nädalas umbes. Iga tervisemure kohta küsiks, kas on sellest perearstile rääkinud, kas on võtnud saatekirja eriarstile. Kui ei ole, siis pole midagi kurta ka, oma valik. Ümber kedagi ei kasvata selles vanuses. Praegu on teemaalgataja nii sisse elanud proua ema haigustesse ja juba otsapidi vanadekodu arvete juures. Ei maksa lasta ennast ühe dramaatilise isiksuse ajaviitmisse nii sügavalt kaasa tõmmata.
Ei, ta on koguaeg selline olnud. Nagu ma ennist mainisin, tal on isiksusehäire. Ja erinevates haigustest on ta rääkinud juba enne minu sündi, sest ta tahab tähelepanu. Muidugi ma tahan oma perele keskenduda, mitte tegeda emaga, kes pole olnud mitte mingi ema, mitte kunagi.
Ok, raske seis. Mis siin võõral inimesel ikka kommenteerida. Lihtsalt kahju ka inimesest.
Meil on kahjuks ebaõnn olla riigis kus hetkel lastel tuleb väikse pensioniga vanemate hooldus kõik endal välja taguda.
Tulevane põlv ehk säästetakse sellest kurioosumist. Kellel vanemate staazh jäi stagnaaega, need maksavad nii et hoia piip ja prillid. Riigivanemad leiavad et nii on kõige jätkusuutlikum. No aga vähemalt pagulased hoiavad siit seeeest eemale.
Ja nii nad välja suridki.
Mis vanainimesest te räägite??? Jutt käib 56-aastasest naisest ja luud hakkavad hõrenema väga paljudel inimestel selles eas. See pole küll põhjus hooldekodusse minna. Tundub, et TA endal on mingi häire.
Meil on kahjuks ebaõnn olla riigis kus hetkel lastel tuleb väikse pensioniga vanemate hooldus kõik endal välja taguda.
Tulevane põlv ehk säästetakse sellest kurioosumist. Kellel vanemate staazh jäi stagnaaega, need maksavad nii et hoia piip ja prillid. Riigivanemad leiavad et nii on kõige jätkusuutlikum. No aga vähemalt pagulased hoiavad siit seeeest eemale.
Ja nii nad välja suridki.
Erakordselt rumal jutt ja laim pealegi.
Mis oleks kui ütled emale et ei oska teda kuidagi aidata nende tervisemuredega. Et võid vaid lohutada, aga see lohutamine ei tee terveks ega võta vaevusi vähemaks.
Ainuke kellelt võib abi saada on vaid arst. Tema oskaks ravida.
Või küsi ema käest et mida ta teeb et ise oma tervist paremaks muuta. Kuna sina ega ta ise pole arst, siis ei tea ta ise ka kas neist vitamiininidest on üldse kasu. Lasku arstil kindlalt õigeid soovitada.
On ka kõhnadel luuhõrenemist. Aga kui luu läheb katki, on katkisele luule kaal paranemise puhul oluline.
perearstil ta siiski käib?
Milline oleks võinud olla minu ema,
Ta oleks pidanud rohkem hoolima, veel rohkem hoolima, saate aru hoolima.
Ma arvan, et tal on isiksushäire, mõistate, ta on kulu, mitte lihtsalt käive.
Liisul oli ema kena, Mari ema keeras kringleid, Siimu ema tegi nalja, Jaani ema õmbles põlle.
Minu emal puudus oskus hoolida, ta oli üksikema, ta oli kooner- Ei, ta vääri ema nime.
Saate aru, tal on isiksushäire.
Kõik ma tegin päris ise. Maksin arved, söötsin õe.
Nartsiss, kohutav energiavampiir, haige tähelepanuvajadus- mulle aitab, piir on siin.
Mul on tegelikult oma mure, mul on oma hirmud.
Ta ei vääri ema nime- nüüd on puhas oma viga, miks ta siis ei olnud…
Teemaalgatajal ei ole õigust ema kuhgi “panna”, te ei ela kooski ju. Kas emal on endale kuuluv korter/maja?
Teemaalgataja tundub ise ka veidi tähelepanunäljas, tahab olla suur heategija, mida pole aga keegi palunud.
ma ei taha seda ema enda kaelale
Ega sa ometi mingeid sundmõtteid ei mõtle?
Sul on hirm mingi kujutletud ohu ees.
kui oled teraapiates käinud, siis oled arvatavasti ka palju googeldanud/lugenud teemal “Daughters of narcissistic mothers”.
esmane soovitus täiskasvanud tütrele vastavas kirjanduses on, kas üldse mitte suhtlust nartsissistliku vanemaga või väga kindlate piiridega vähene suhtlus.
näiteks luba emal endaga rääkida telefonis iga päev 10 minutit, mitte rohkem. enda juurde elama võtta sa ei saa teda kindlasti, sest nartsissistliku isiksusehäirega inimene hävitab terve su tulevase pere.
hooldekoduni on veel aastaid aega. hooldekodu eest tasub isik oma pensionist. kui kohalik omavalitsus hakkab nõudma, et sina ülejäänud osa tasuksid, siis selleks ajaks on sul mitu last ja võimalus veel mõne isiku ülalpidamiseks panustada puudub. ka kohus ei saa välja mõista sealt, kus ei ole. isiku esmane kohustus on ülal pidada oma alaealisi lapsi, muud ülalpidamiskohustused kuuluvad täitmisele, kui lastel ja laste vanemal on endal piisav ülalpidamine. ema kunagisi hooldekodu arveid aitab kanda ka tema korteri väljaüürimine või müük.
see mõte, et ema tuleb sinu juurde elama, viska KOHE peast välja. parem üks psüühiliselt haige inimene, kui haige inimene ja tema ümber mitu psüühiliselt kurnatud inimest.
Teemaalgataja muudkui siunab oma ema, väga halb seda kõike lugeda.
Kuidas ma saan sellele inimesele selgeks teha, et ta peaks hoolitsema enda eest? Ausalt, minu mõistus on otsas!
Ega sa väga palju ei saagi midagi ära teha. Kui kangekaelne vanainimene midagi ise teeb, siis seda ei väära ühegi jutu ega jõuga.
Ainult üks asi jäi kõrva: ta helistab sulle igal hommikul. Ehk siis ta ikkagi sõltub sinust. Nagu ahv banaanist.
Ja seda sõltuvust peadki kuidagi ära kasutama, et teda nö. kasvatada.
Kuidas seda täpselt teha, pead mõtlema.
Aga see saaks olema midagi stiili, “kui sa mu sõna ei kuula, siis ma ei räägi sinuga”.
Sadistlik vblla, aga mida sa muud saad teha?
Selleks ajaks kui reaalselt on vaja mingeid hooldekodu arveid tasuda, on vast õekesel ka koolid asjad lõpetatud ja juba tööl.
Tuleviku pärast pole mõtet pabistada, sellega tegeled siis, kui sinna mäeni jõuad, mitte 200km enne.
Aga kes ta eest siis hoolitsema hakkab? See on ju minu, kui tema tütre kohus. Seaduslik kohus.
Sellise eluviisiga, ta eriti pikalt tervelt ei ela. Ta isegi praegu ei suuda hästi liikuda, kaugel see suurem pauki enam on. Muidugi ma muretsen, miks ma ei peaks?
Sest tema mure luudega on selles vanuses väga tavaline, ühtlasi on ka sage, et ei joosta sellega arstide vahet, vaid elataksegi oma elu edasi nagu sinu ema teeb. Ei tea, miks sa teda jutuga kehvemaks teha tahad, kui ta tegutseb ja käib tööl, mitte pole olukorras, kus varsti ise voodist vetsuni ei saa.
Kui see põlv läbi läheb, siis saab ka meditsiinisüsteemist abi ega pea kohe ratastool olema.
Ja unustasid juba kirjutamistuhinas vajadusel lisanduva invaliidsuspensioni?
Ära hädalda nii palju, sa oled samasugune nagu su ema (temal on vähemalt reaalne probleem, sina ainult põed olematu pärast)
