Esileht Pereelu ja suhted Ema ja tema haigus.

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 91 )

Teema: Ema ja tema haigus.

Postitas:
Kägu

Aga kes ta eest siis hoolitsema hakkab? See on ju minu, kui tema tütre kohus. Seaduslik kohus.

Sellise eluviisiga, ta eriti pikalt tervelt ei ela. Ta isegi praegu ei suuda hästi liikuda, kaugel see suurem pauki enam on. Muidugi ma muretsen, miks ma ei peaks?

Sest tema mure luudega on selles vanuses väga tavaline, ühtlasi on ka sage, et ei joosta sellega arstide vahet, vaid elataksegi oma elu edasi nagu sinu ema teeb. Ei tea, miks sa teda jutuga kehvemaks teha tahad, kui ta tegutseb ja käib tööl, mitte pole olukorras, kus varsti ise voodist vetsuni ei saa.

Kui see põlv läbi läheb, siis saab ka meditsiinisüsteemist abi ega pea kohe ratastool olema.

Ja unustasid juba kirjutamistuhinas vajadusel lisanduva invaliidsuspensioni?

Ära hädalda nii palju, sa oled samasugune nagu su ema (temal on vähemalt reaalne probleem, sina ainult põed olematu pärast)

Võibolla tundubki mulle see asi nii suur, sest ta pidevalt räägib mulle sellest kui valus tal on. Kui me kohtume, siis ta vaevu liigub, sest ta ütleb, et tal on nii valus. Tal on jah reaalne haigus, aga ta ei tee mitte midagi, et seda parandada.
Ma ei hädalda, vaid ma olengi reaalselt mures. Ma olengi mures oma pere tuleviku pärast.
Aga kuidas sina seda asja lahendaksid? Kuidas sina paneksid inimese enda eest hoolitsema?
Tal mitte ainult ei ole põlv läbi, vaid ka õlg. Praegu käib tööl, aga kui kauaks, kui käsi ja jalg korralikult ei toimi?

+7
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ma räägin nii nagu asi oli/on. Miks ma peaks seda ilustama? Siin foorumis räägitakse oma meestest ka ja isadest jne.

Ära pane tähele, sa tegid õigesti.
Ja see kägu, kel halb lugeda on, see on tavaline kägu, kes ülevalt paremalt foorumi sulgemisnuppu iseseivalt üles ei leia.

Ja sa ei jõua kõigi juurde koju minna ja näidata, kus see nupp asub. Nende probleem, las googeldavad vms.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on samuti kogemusi klammerduva ema ja terviseärevikust lähedasega, lisaks olen ise 56 ja mul ka põlv valutab!
Esmalt lõpetage see 56-aastase vanainimeseks nimetamine! Selles vanuses on inimesel veel 10 aastat tööl käia ja kes hilised sünnitajad, nende lastel võib veel kool olla lõpetamata. See tähendab, et tuleb pidada elementaarseks, et 56-aastane saab ise oma eluga hakkama. Põlvevalu on selles vanuses üsna sage tervisehäire ega ole midagi katastroofilist. Kui liigeses põletik, tuleb lasta teha vastavad süstid. Üldiselt kirjutab arst igapäevaeks tarbimiseks välja glükosamiini.Sa ei ole kirjutanud, kas emal on diagnoositud luude hõrenemine, tegemist võib olla tavalise hooletusse jäetud liigesehädaga.
Klammerdumise kohta ütlen, et klammerduda saab just nii palju, kui teine inimene seda laseb. Sama pideva terviseteemadel rääkimisega. Mina lasen need kõrvust sisse, kõrvust välja. Kui päris ära tüütab või tuttavate ees piinlikkust valmistab, siis palun lõpetada.Soovitan Sul võimalusel emast kaugemale kolida, samuti telefonikõnesid lühendada. Kui Sul hakkab olema oma pere, on ehk lihtsamgi, sest on loomulik, et ise emana Sa keskendud eelkõige enda lastele. Samuti soovitan koguda julgust ja pidada emaga maha üks tõsine kõnelus, mida Sina sellest kõigest arvad, uskumatu, aga vahel võib see panna emad mõtlema. Ütlen Sulle veel, et kuna tütred on empaatilisemad, istutakse just neile pähe ja tekitatakse süütunnet. Kui Su emal oleksid ainult pojad, ei saaks ta endale sellist käitumist lubada, sest pojad ei nämmutaks kaasa, vaid lihtsalt distantseeruksid.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on samuti kogemusi klammerduva ema ja terviseärevikust lähedasega, lisaks olen ise 56 ja mul ka põlv valutab!

Esmalt lõpetage see 56-aastase vanainimeseks nimetamine! Selles vanuses on inimesel veel 10 aastat tööl käia ja kes hilised sünnitajad, nende lastel võib veel kool olla lõpetamata. See tähendab, et tuleb pidada elementaarseks, et 56-aastane saab ise oma eluga hakkama. Põlvevalu on selles vanuses üsna sage tervisehäire ega ole midagi katastroofilist. Kui liigeses põletik, tuleb lasta teha vastavad süstid. Üldiselt kirjutab arst igapäevaeks tarbimiseks välja glükosamiini.Sa ei ole kirjutanud, kas emal on diagnoositud luude hõrenemine, tegemist võib olla tavalise hooletusse jäetud liigesehädaga.

Klammerdumise kohta ütlen, et klammerduda saab just nii palju, kui teine inimene seda laseb. Sama pideva terviseteemadel rääkimisega. Mina lasen need kõrvust sisse, kõrvust välja. Kui päris ära tüütab või tuttavate ees piinlikkust valmistab, siis palun lõpetada.Soovitan Sul võimalusel emast kaugemale kolida, samuti telefonikõnesid lühendada. Kui Sul hakkab olema oma pere, on ehk lihtsamgi, sest on loomulik, et ise emana Sa keskendud eelkõige enda lastele. Samuti soovitan koguda julgust ja pidada emaga maha üks tõsine kõnelus, mida Sina sellest kõigest arvad, uskumatu, aga vahel võib see panna emad mõtlema. Ütlen Sulle veel, et kuna tütred on empaatilisemad, istutakse just neile pähe ja tekitatakse süütunnet. Kui Su emal oleksid ainult pojad, ei saaks ta endale sellist käitumist lubada, sest pojad ei nämmutaks kaasa, vaid lihtsalt distantseeruksid.

Väidetavalt on tal diagnoos. No ta on seda ammu rääkinud.

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Natukne minu emast siis, et oleks arusaadav, miks ma temast nii räägin.

Minu ema on üksikema ja hästi halva psühhigaga, iga väiksemgi asi ajas teda täiesti endast välja. Ma sain alati ta käest peksa, sellest ajast saadik, mis aega ma mäletan. Ja mitte ainult, ta oli ka psühhiliselt väga vägivaldne. Näiteks ma mäletan, kui ma olin kuuene, siis ütles mulle, et ma võiksin rongi alla hüpata, kuna tal on minust kõrini. Ta mõnitas mind igal võimalikul moel, näiteks jõuludel pidin ma laua kõrval seisma ja vaatama kuidas tema sööb ja hiljem ta saatis mu tühja kõhuga magama. Miks? Sest see vist lõbuatas teda.

Kui ta oli füüsiliselt vägivaldne, siis see ei tähendanud, et ta tutistas või, et andis rihma. Ei. Ta peksis mind veneaegse ahjuroobiga, jalgadega ja kätega. Ja mitte, et korra oleks andnud mingi sähvaka, vaid mina olin põrandal maas ja tema lihtsalt peksis. Ma ei tohtinud nutta, sest ta alati sisistas mulle: “kui sa pillid, siis saad veel rohkem.” Väiksest peale ma oskan nutta nii, et mul tulevad ainult pisarad. Vajalik oskus, kas pole?

Minu esimene ära jooksmine oli, siis kui ma olin 5 aastane ja teine oli, siis kui ma olin 6 aastane. Peksmine muidugi jätkus.
Kui ma olin 10, siis ta sai uue lapse, kuigi ta ei saanud minugagi hakkama, ka rahaliselt mitte. Füüsiline kestis kuni ma olin 15, aga vaimne kestab siiani, ainuke vahe on see, et praeguseks hetkeks ma neid asju sùdamesse ei võta.
Kuidas ma sain hakkama sellega? Ma käisin aastaid teraapias, panin magama sinna kohutava summa magama, tänu talle!
Ja nüüd jah, ma olen mures. Tõesti olen, sest ma ei sooviks ta eest hoolt kanda, aga tema teeb selleks kõik, et ta tervis igasmõttes hullemaks läheb.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hooldushaiglasse ei saa kedagi PANNA. See mõte viska kohe peast. Tema lapsena sa oledki täielikus paanikas, kuid mõtled üle. Konsulteeri hoopis mõne arstiga, kes sulle saab selgitada kõike, mis toimub ja lähtu sellest, mida arst räägib selle haiguse kohta ja mis prognoos on.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Muidugi on see mure õigustatud ka, aga osalt siiski tundub teemaalgataja olevat oma ema tütar. Kui ema naudib oma haigust, siis tütar naudib oma muret ema pärast. Paar parajaid. Võta vabalt, emaga suhtle vähem, ära võta telefoni vastu rohkem kui korra nädalas. Siis räägi ainult muudel teemadel. Kui ema hakkab jaurama oma tervisest, ütled: ema ma ei soovi sinu haigusest jälle rääkida, sa niikuinii ei tee midagi oma tervise heaks. Kui meil muust ei ole rääkida, siis lõpetame kõne. Ja soovidki viisakalt head päeva ja lõpetad kõne.
Aga selle nartsissistliku isiksusehäire sa diagnoosisid oma emal ju ise, mitte arst?

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas ma sain hakkama sellega? Ma käisin aastaid teraapias, panin magama sinna kohutava summa magama, tänu talle!
Ja nüüd jah, ma olen mures. Tõesti olen, sest ma ei sooviks ta eest hoolt kanda, aga tema teeb selleks kõik, et ta tervis igasmõttes hullemaks läheb.

Sa ei ole hakkama saanud. Sinus on endiselt solvumine, viha, pettumus. Tunned, et ema tõttu sa ei saa oma elu alustada.

+5
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nagu ma ennist mainisin, tal on isiksusehäire.

On, siis on, aga sellesse SUL ennast matta ei tohi. Isiksusehäire ei tähenda vaimuhaigust ega dementsust, ta peab ise endaga hakkama saama ja sind kasutab ta ära täpselt niikaua ja niipalju, kui sina ise lased. Ta ei ole vana või alaarenenud, ta ei ole tegelikult haige, ta on tegelikult täiesti vastutusvõimeline, jah, tal on teatud eripära, ta on nii lodev ja lohakas ja laisk, kui tal lastakse olla. Eluaeg oled sina pooled kohustused temalt nagunii endale võtnud ja tema lapse kasvatanud üles ja vastutanud jne. Aga sina ei saa ega pea teda läbi elu vedama, lõpuks on sul endal suuured probleemid elus.

Millega tal on puue, nartsissism ei ole puue ja kes tal selle diagnoosis?

+10
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jutu järgi on proua emal siiski osteoartroos, millega tuleks esmalt pöörduda perearsti juurde. Keskenduda ühele probleemile- põlvevalu tõttu ei saa enam normaalselt liikuda (funktsioon on oluliselt häiritud) ja soov on jõuda ortopeedi vastuvõtule. Perearst peaks tegema haigest liigesest röntgenpildid, kui liiges on piisavalt kulunud, on näidustus liigese vahetuseks. Edasi saatekiri ortopeedile jne.
Seniks võib abi olla põlveortoosist. Perearst saab kirjutada abivahendi kaardi ja sellega saab soodustusega ühe asja aastas- sel aastal ortoosi ja järgmisel kargud või vastupidi. Tuhanded inimesed elavad liigesevaludega aastakümneid, keegi ei sure sellesse ega lähe hooldekodusse. Valu vastu on valuvaigistid, mõned määrivad erinevaid salve oma liigestele. Kui praegune valuravi skeem ei ole piisav, siis tuleb sellega tegeleda. Kui karkudega ka enam liikuda ei saa, siis on olemas veel ratastool. Eesti riik vahetab ravikindlustusega inimesel tasuta liigese ära, kui see on piisavalt kulunud. Ehk pöörduge aegsasti arsti poole, need vitamiinid ja kehakaal ei ole praeguses staadiumis enam primaarsed.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jutu järgi on proua emal siiski osteoartroos, millega tuleks esmalt pöörduda perearsti juurde. Keskenduda ühele probleemile- põlvevalu tõttu ei saa enam normaalselt liikuda (funktsioon on oluliselt häiritud) ja soov on jõuda ortopeedi vastuvõtule. Perearst peaks tegema haigest liigesest röntgenpildid, kui liiges on piisavalt kulunud, on näidustus liigese vahetuseks. Edasi saatekiri ortopeedile jne.

Seniks võib abi olla põlveortoosist. Perearst saab kirjutada abivahendi kaardi ja sellega saab soodustusega ühe asja aastas- sel aastal ortoosi ja järgmisel kargud või vastupidi. Tuhanded inimesed elavad liigesevaludega aastakümneid, keegi ei sure sellesse ega lähe hooldekodusse. Valu vastu on valuvaigistid, mõned määrivad erinevaid salve oma liigestele. Kui praegune valuravi skeem ei ole piisav, siis tuleb sellega tegeleda. Kui karkudega ka enam liikuda ei saa, siis on olemas veel ratastool. Eesti riik vahetab ravikindlustusega inimesel tasuta liigese ära, kui see on piisavalt kulunud. Ehk pöörduge aegsasti arsti poole, need vitamiinid ja kehakaal ei ole praeguses staadiumis enam primaarsed.

Selles ongi ju kõige suurem mure, ta keeldub minemast arstile. Muidu ma ei muretseks, kui ta hoolitseks enda eest, aga ta ei tee seda.
Ta keeldub, sest ta naudib seda tähelepanu mida ta saab, kui ta halab seda kõgile.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nagu ma ennist mainisin, tal on isiksusehäire.

On, siis on, aga sellesse SUL ennast matta ei tohi. Isiksusehäire ei tähenda vaimuhaigust ega dementsust, ta peab ise endaga hakkama saama ja sind kasutab ta ära täpselt niikaua ja niipalju, kui sina ise lased. Ta ei ole vana või alaarenenud, ta ei ole tegelikult haige, ta on tegelikult täiesti vastutusvõimeline, jah, tal on teatud eripära, ta on nii lodev ja lohakas ja laisk, kui tal lastakse olla. Eluaeg oled sina pooled kohustused temalt nagunii endale võtnud ja tema lapse kasvatanud üles ja vastutanud jne. Aga sina ei saa ega pea teda läbi elu vedama, lõpuks on sul endal suuured probleemid elus.

Millega tal on puue, natsissism ei ole puue ja kes tal selle diagnoosis?

Puue tuleks siis kui ta invaliidistuks.
Tema isiksushäired on erinevate psühholoogide poolt arvatavaks diagnoosiks pandud, sest ta on keeldunud minemast diagnoosima, kuna väidetavalt ei ole tal midagi viga. Sundravi pole talle kunagi rakendunud, kahjuks.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgatajal siiski soovitaks pigem emast eemaldumist. Lugesin seda vägivaldset kohtlemist lapsepõlves- see, mis tema on teinud oma lapse sandistamiseks on kordades hullem kui see haigus, mille pärast teemaalgataja praegu muretseb. 56a inimene peaks saama oma liigesevaludega ise arsti juures käidud, ja kui pole siiani läinud, ju siis ei valuta veel nii väga. Ära tee teise inimese haigust oma haiguseks. Ära looda lõpuks saada emalt seda lapsena saamata jäänud armastust. Sa oled juba praegu piisavalt hea. Pole vaja oma elu rohkem rikkuda.

+20
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tema isiksushäired on erinevate psühholoogide poolt arvatavaks diagnoosiks pandud, sest ta on keeldunud minemast diagnoosima, kuna väidetavalt ei ole tal midagi viga. Sundravi pole talle kunagi rakendunud, kahjuks.

Siis ei ole tal mingit diagnoosi (psühholoog ei ole mingi diagnoosija) ja ei tule mingit puuet, vähemalt mitte psühhika poole pealt. Ja ilma puudeta on tal vaja tööl käia veel 7 aastat, kui ta enne maha surra ei kavatse.

Ja pooltel 60-aastastel valutavad puusad-põlved-seljad jne, see on tavaline liigesekulumine näiteks, sa lased ema hädaldamisel enda üle võimust võtta. Sa peaksid ju aru saama selle aja peale, et need inimesed pushivadki sellisele peale, kes seda endale teha laseb ja teevad seda väga järjekindlalt. Ja nad oskavad leida õige nupu, sinu ouhul siis tervis ja invaliidsus ja ema kaelapealejäämine jnejne. Pealegi ei tunne nad selle pärast grammigi häbi, niiet selle peale lootma ära jää, et ema äkki hakkab häbenema või kahetsema, mis ta sulle tegi või teeb. Sul tuleb oma emast kaugeneda psüühiliselt. Keegi ei pane 56-aastast põlvevalu pärast vanadekodusse!
Ja see põlvevalu võib vabalt ka üle minna veel, kui ta alla võtaks, kui tegu pole liigesekulumisega, vaid liigne kehakaal rikub liigesed ja tekitab ülekoormust. Nii ehk naa ei saa sina võtta täit vastutust teise täiskasvanud inimese eest, mida ta sööb, palju kaalub, mida teeb, et ei valutaks jne, ta saab selle kõigega ise hakkama, ta lihtsalt ei taha. Kui ta seda tunnistada ei taha, siis paha lugu küll, aga midagi ei parane. Ja sina ära riku oma närve selle “mis kõik olema hakkab, kui” jauramisega, sa praegu põed ju täiesti tühja. Jõge ületatakse siis, kui sinna jõutakse, selle pärast ennast mitu aastat ette halliks muretseda ei anna kellelegi mingit kasu! Jõudu!

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tema isiksushäired on erinevate psühholoogide poolt arvatavaks diagnoosiks pandud, sest ta on keeldunud minemast diagnoosima, kuna väidetavalt ei ole tal midagi viga. Sundravi pole talle kunagi rakendunud, kahjuks.

Siis ei ole tal mingit diagnoosi (psühholoog ei ole mingi diagnoosija) ja ei tule mingit puuet, vähemalt mitte psühhika poole pealt.

Ja pooltel 60-aastastel valutavad põlved-seljad jne, sa lased ema hädaldamisel enda üle võimust võtta. Sa peaksid ju aru saama selle aja peale, et need inimesed pushivadki sellisele peale, kes seda endale teha laseb ja teevad seda väga järjekindlalt. Sul tuleb oma emast kaugeneda psüühiliselt. Keegi ei pane 56-aastast põlvevalu pärast vanadekodusse!

Siin ei peetutki puuet psühholoogilises mõttes silmas.
Hooldekodu pidasin mina silmas siis, kui ta enam ei saa liikuda.
Aga ma mõistan nüüd siin lugedes, et tegelikult ta maalib mulle oma haigusest ikka oluliselt hullema pidi kui see on.
Päris ausalt oli mul hirm, et varsti pean ma teda hakkama hooldama/ülevalpidama.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuidas ma sain hakkama sellega? Ma käisin aastaid teraapias, panin magama sinna kohutava summa magama, tänu talle!

Ja nüüd jah, ma olen mures. Tõesti olen, sest ma ei sooviks ta eest hoolt kanda, aga tema teeb selleks kõik, et ta tervis igasmõttes hullemaks läheb.

Sa ei ole hakkama saanud. Sinus on endiselt solvumine, viha, pettumus. Tunned, et ema tõttu sa ei saa oma elu alustada.

Muidugi ma olen pettunud ta peale, miks ei peaks? 😀 Nagu päriselt ka, miks ei peaks?!
Ma sain hakkama sellega, et ma ei mõtle enam oma lapsepõlvele nii palju, see ei sega minu igapäevaelu, see ei sega minu teisi suhteid.
Aga jah, vihaseks ajab küll, kui pean teda hooldama.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hooldushaiglasse ei saa kedagi PANNA. See mõte viska kohe peast. Tema lapsena sa oledki täielikus paanikas, kuid mõtled üle. Konsulteeri hoopis mõne arstiga, kes sulle saab selgitada kõike, mis toimub ja lähtu sellest, mida arst räägib selle haiguse kohta ja mis prognoos on.

On see diagnoos ka päriselt või mis diagnoos tal üldse on. Kas arsti poolt pandud või kõik teavad et osteoporoos ähvardab naisi.
Arst saab rääkida üldiselt. Sama võib ka lugeda. Sest kui arst ei tea seda patsienti ja ta kõiki probleeme on ta jutt üldine. Tema oma arst ei saa ka tütrega rääkida emast. Ta ei tohi terviseandmeid lekitada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Muidugi on see mure õigustatud ka, aga osalt siiski tundub teemaalgataja olevat oma ema tütar. Kui ema naudib oma haigust, siis tütar naudib oma muret ema pärast. Paar parajaid. Võta vabalt, emaga suhtle vähem, ära võta telefoni vastu rohkem kui korra nädalas. Siis räägi ainult muudel teemadel. Kui ema hakkab jaurama oma tervisest, ütled: ema ma ei soovi sinu haigusest jälle rääkida, sa niikuinii ei tee midagi oma tervise heaks. Kui meil muust ei ole rääkida, siis lõpetame kõne. Ja soovidki viisakalt head päeva ja lõpetad kõne.

Aga selle nartsissistliku isiksusehäire sa diagnoosisid oma emal ju ise, mitte arst?

Ma ei ole temal ise midagi diagnoosinud, ka ei naudi ma tema haigust. Ausalt öeldes on see mulle väsitav.
Jah, kui see oleks nii lihtne, siis loomulikult ma lõpetaksin temaga suhtlemise, või teeks selle vähemaks. Aga paraku on nii, et siis ta hakkab terroriseerima. Ta hakkab helistama ja sõimama, kui ta kätte ei saa, sõimab sõnumite teel või saadab meile. Otsib kontakti mu elukaaslase kaudu.
Ma olen kõik juba läbi teinud, ma tean seda.

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Milline oleks võinud olla minu ema,

Ta oleks pidanud rohkem hoolima, veel rohkem hoolima, saate aru hoolima.

Ma arvan, et tal on isiksushäire, mõistate, ta on kulu, mitte lihtsalt käive.

Liisul oli ema kena, Mari ema keeras kringleid, Siimu ema tegi nalja, Jaani ema õmbles põlle.

Minu emal puudus oskus hoolida, ta oli üksikema, ta oli kooner- Ei, ta vääri ema nime.

Saate aru, tal on isiksushäire.

Kõik ma tegin päris ise. Maksin arved, söötsin õe.

Nartsiss, kohutav energiavampiir, haige tähelepanuvajadus- mulle aitab, piir on siin.

Mul on tegelikult oma mure, mul on oma hirmud.

Ta ei vääri ema nime- nüüd on puhas oma viga, miks ta siis ei olnud…

???

Ega sul endal isiksusehäiret pole?

0
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muidugi ma olen pettunud ta peale, miks ei peaks? 😀 Nagu päriselt ka, miks ei peaks?!
Ma sain hakkama sellega, et ma ei mõtle enam oma lapsepõlvele nii palju, see ei sega minu igapäevaelu, see ei sega minu teisi suhteid.
Aga jah, vihaseks ajab küll, kui pean teda hooldama.

Miks sa siis kirjutasid, et “tahad hakata pere looma, aga…” justkui ema sind segaks selles?

Sinu probleem ei ole selles, et sa ei saaks oma ema hooldada, kui peaks vajadus tekkima.
Ühtlasi, kui ta oma luudehõrenemist aktiivsemalt hakkaks ravima, ei tähenda see, et ta mitte kunagi (abi) abi ei vajaks. Ning sa juba eelnevalt jõudsid arusaamale, et invaliidususpensionit arvestades saaksite hakkama.
Siiski oled peale seda kirjutanud veel 10 postitust.

Kas sa tegelikult soovisid siia kirjutades, et saaksid õigustust oma tunnetele?
Meie tegelikult ei saa ju sulle öelda “kas peaks” või “miks ei peaks” midagi tundma, olles lugenud ainult ühe poole kirjeldust. Aga niipalju saab siit aru, et need ema terviseprobleemid ei ole sisuliselt sinu põhiliseks probleemiks, vaid sinu mureks on need üle saamata tunded (viha, pettumus). Need on teie omavaheliste suhete küsimused emaga ja foorumi rahvas ei saa selles aidata.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Hooldushaiglasse ei saa kedagi PANNA. See mõte viska kohe peast. Tema lapsena sa oledki täielikus paanikas, kuid mõtled üle. Konsulteeri hoopis mõne arstiga, kes sulle saab selgitada kõike, mis toimub ja lähtu sellest, mida arst räägib selle haiguse kohta ja mis prognoos on.

On see diagnoos ka päriselt või mis diagnoos tal üldse on. Kas arsti poolt pandud või kõik teavad et osteoporoos ähvardab naisi.

Arst saab rääkida üldiselt. Sama võib ka lugeda. Sest kui arst ei tea seda patsienti ja ta kõiki probleeme on ta jutt üldine. Tema oma arst ei saa ka tütrega rääkida emast. Ta ei tohi terviseandmeid lekitada.

Jah, tema ütleb, et tal see on.
Ma mäletan seda aega, kui ta käis laserravis ka selle õla pärast. Ma ei saa kellegilt küsida ka, aga ma just praegu mõtlesin, et ehk suudan ta vedada perearsti juurde, kes tema juuresolekul tutvustaks mulle ta diagnoosi täpsemalt.
Saaksin ise ka täpsema info.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Muidugi ma olen pettunud ta peale, miks ei peaks? 😀 Nagu päriselt ka, miks ei peaks?!

Ma sain hakkama sellega, et ma ei mõtle enam oma lapsepõlvele nii palju, see ei sega minu igapäevaelu, see ei sega minu teisi suhteid.

Aga jah, vihaseks ajab küll, kui pean teda hooldama.

Miks sa siis kirjutasid, et “tahad hakata pere looma, aga…” justkui ema sind segaks selles?

Sinu probleem ei ole selles, et sa ei saaks oma ema hooldada, kui peaks vajadus tekkima.

Ühtlasi, kui ta oma luudehõrenemist aktiivsemalt hakkaks ravima, ei tähenda see, et ta mitte kunagi (abi) abi ei vajaks. Ning sa juba eelnevalt jõudsid arusaamale, et invaliidususpensionit arvestades saaksite hakkama.

Siiski oled peale seda kirjutanud veel 10 postitust.

Kas sa tegelikult soovisid siia kirjutades, et saaksid õigustust oma tunnetele?

Meie tegelikult ei saa ju sulle öelda “kas peaks” või “miks ei peaks” midagi tundma, olles lugenud ainult ühe poole kirjeldust. Aga niipalju saab siit aru, et need ema terviseprobleemid ei ole sisuliselt sinu põhiliseks probleemiks, vaid sinu mureks on need üle saamata tunded (viha, pettumus). Need on teie omavaheliste suhete küsimused emaga ja foorumi rahvas ei saa selles aidata.

Ma tunnen siin, et mind justkui rünnatakse ja ma tunnen, et ma peaksin ennast kaitsma, sellepärast ma olengi nii palju vastanud.
No alguses ma arvasin, et ma ei saa tasuda ta haiglat, kui peaks abi vajama ja see tähendaks, et ta tuleb minu juurde, aga mina ei taha teda oma laste juurde.
Pealegi ma tahaks elada rahuliku elu, ilma tema asjadeta.
Aga jah, teema on läbi. Sain abi, tõenäoliselt on ta haigus kergem, kui ta mulle ette maalib ja lähen temaga arstile, kes mulle täpsemalt räägiks tema olukorra kohta.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 28 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

???
Ega sul endal isiksusehäiret pole?

🙂 See oli päris andekas haiku teemaalgataja inspireerivate postituste põhjal, häirest on asi kaugel (võibolla mõne lugeja huumorisoonel ainult)

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Natukne minu emast siis, et oleks arusaadav, miks ma temast nii räägin.

Minu ema on üksikema ja hästi halva psühhigaga, iga väiksemgi asi ajas teda täiesti endast välja. Ma sain alati ta käest peksa, sellest ajast saadik, mis aega ma mäletan. Ja mitte ainult, ta oli ka psühhiliselt väga vägivaldne. Näiteks ma mäletan, kui ma olin kuuene, siis ütles mulle, et ma võiksin rongi alla hüpata, kuna tal on minust kõrini. Ta mõnitas mind igal võimalikul moel, näiteks jõuludel pidin ma laua kõrval seisma ja vaatama kuidas tema sööb ja hiljem ta saatis mu tühja kõhuga magama. Miks? Sest see vist lõbuatas teda.

Kui ta oli füüsiliselt vägivaldne, siis see ei tähendanud, et ta tutistas või, et andis rihma. Ei. Ta peksis mind veneaegse ahjuroobiga, jalgadega ja kätega. Ja mitte, et korra oleks andnud mingi sähvaka, vaid mina olin põrandal maas ja tema lihtsalt peksis. Ma ei tohtinud nutta, sest ta alati sisistas mulle: “kui sa pillid, siis saad veel rohkem.” Väiksest peale ma oskan nutta nii, et mul tulevad ainult pisarad. Vajalik oskus, kas pole?

Minu esimene ära jooksmine oli, siis kui ma olin 5 aastane ja teine oli, siis kui ma olin 6 aastane. Peksmine muidugi jätkus.

Kui ma olin 10, siis ta sai uue lapse, kuigi ta ei saanud minugagi hakkama, ka rahaliselt mitte. Füüsiline kestis kuni ma olin 15, aga vaimne kestab siiani, ainuke vahe on see, et praeguseks hetkeks ma neid asju sùdamesse ei võta.

Kuidas ma sain hakkama sellega? Ma käisin aastaid teraapias, panin magama sinna kohutava summa magama, tänu talle!

Ja nüüd jah, ma olen mures. Tõesti olen, sest ma ei sooviks ta eest hoolt kanda, aga tema teeb selleks kõik, et ta tervis igasmõttes hullemaks läheb.

Piinas ja väärkohtles sind. Läbielamised, mida sa siin avalikustad on kohutavad. Hirmus, hirmus.

Paneb mõtlema küll, tavaliselt on ikka nii, et lapsed heale emale, maksud halvale isale, aga mis tegelikult toimub, seda ei huvita mitte kedagi.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Paraku oled sa endiselt tema võimu all, kannatad vägivaldses suhtes nagu lapsepõlveski, aga nüüd on jäänud ainult vaimne vägivald. Mina sinu asemel oleks kohe välja kolides suhted temaga lõpetanud. See, et ta hakkab terroriseerima telefoni või meili teel, no paned telefoninumbrile bloki, ei ava tema meile ja sõnumeid. Kui ta füüsiliselt nii hädine on enda sõnul, siis mida ta rohkem ikka teeb. Saate vajadusel ka kolida, et ema ei teaks teie elukohta. Kui kunagi tekib vajadus tema hooldamiseks, siis saab isegi seda teha ainult raha makstes, ei pea siis ka suhtlema. Seega jah, mina vähendaks suhtlust või lõpetaks selle täielikult, kui hakkab terroriseerima, siis blokid peale kõikides kanalites, saadad talle meili, kus räägid ära oma mõtted, et kui normaalselt suheldud ei saa, siis suhtlust ei toimugi.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et siin enamus inimesi ei saa tegelikult üldse aru, millisest emast teemaalgataja kirjutab ja lihtsalt loobivad pori. Ei viitsi lugedagi.
Aga, teemaalgataja, meie perekonnas on ka selline ema olemas. Tõenäoliselt loeb ka perekooli 🙂 Tema lapsed tulid ka kõik tema juurest riburada pidi ära ja oleme nad üles kasvatanud.
Samamoodi olen mõelnud, et ametlikult on ju nendel lastel samuti kohustus oma ema ülal pidada, kuigi see aeg lapsepõlvest, mis nad emaga veetsid, on olnud väga raske ja jätnud sügavad jäljed psüühikasse. Eks näis, mis aeg toob.
Arvan, et Sa pead praegu proovima oma emast distantseerida. Suhtle viisakalt, aga kindlasti harvem. Kurb tõsiasi on tegelikult see, et Sul võib olla temast kahju, aga SA EI SAA TEDA AIDATA. Mitte keegi kahjuks ei saa. Võimalik ju, et ta saab veel kaua aega ise elades hakkama. Järgmine samm on see, et hakkad talle nt. toitu koju viima paar korda nädalas ja aitad korra nädalas koristada või pesu pesta jne. Arvan, et sedasi saab ta juba palju aastaid jälle hakkama. Hooldekodu variant on kaugel.
Keskendu praegu kindlasti oma elule. Hakka peret looma ja maja ehitama. Mina ei soovita mitte mingil juhul kunagi ema enda juurde võtta. Aitad teda vajadusel, aga ta jääb oma pinnale. Eemaldu temast emotsionaalselt!

+14
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Distantseerumine tundub hea mõte. Võib kolada julmalt, aga kirjeldatud elu on olnud nagu on. Distantseerumine aga ei välista, et tulevikus hakkate hooldekodu tasusid maksma. Olge selleks valmis ning “töötle” oma õde ka 🙂 Astu sellest vägivallast välja. Keegi nii hästi kirjutas eespool, et see lapsepõlve vägivald jätkub ju täna emotsionaalse vägivallana.

Sellele kõigele mõeldes, meie ka distantseerusime vägivaldsest isast. Jäi üksi ning jõi kuni jõi end ratastooli. Loobusime rääkimast, aitamast jne. Ei jõua, oma elu on ka vaja elada. Jõi end ratastooli, läks hooldekodusse. Nüüd maksame kumbki siis seda sadat euri iga kuu. Elundid terved, ilmselt saame 20 aastat veel maksta. Vägivallast tulenevaid hingetraumasid lahendan siiani, olen 43.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et siin enamus inimesi ei saa tegelikult üldse aru, millisest emast teemaalgataja kirjutab

Ühiskonnas, kus ainult ema oskab lapsi kasvatada, paneb paratamatult küsima, Mis toimub?

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ühiskonnas, kus ainult ema oskab lapsi kasvatada, paneb paratamatult küsima, Mis toimub?

No ta kirjutas, et on üksikema laps! Ei ole kedagi teist.

See 8 korda kirjutav Kägu- kas maaslamajat on mõnus lüüa või mida sa nende sõnavõttudega üritad saavutada?
“Veel üks selline detail ja teemaalgataja paigutub kenasti Nõmmelt-liha-Tartusse-tädi ja Imelikult Naeratava klubisse.”
“Võimalik, et omad lapsed räägivad mõne aasta pärast täpselt sama, milline peast segane isiksushäiretega vanamutt meie ema oli, istus fb või suhtles anonüümsetega poole ööni. Mõtles aga omale hädasid külge ja tüütas teisi.”
“Teemaalgataja tundub ise ka veidi tähelepanunäljas, tahab olla suur heategija, mida pole aga keegi palunud.” JMS

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No ta kirjutas, et on üksikema laps!

Teemaalgatuse põhjal võtan ma nii, et teema kahe lapsega üksikemast, raske ju olnud emal ka.
See, et ema oma nime ei vääri- on mitmemõtteline. Sedaenam, kui mängu hakkavad hiilima hooldekodumaksud.
Pilt oleks palju selgem olnud kui kohe oleks vägivaldsest emast kirjutatud.

0
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 91 )


Esileht Pereelu ja suhted Ema ja tema haigus.