Teema: Ema ja tema haigus.

#3544749:

Aga ma räägin nii nagu asi oli/on. Miks ma peaks seda ilustama? Siin foorumis räägitakse oma meestest ka ja isadest jne.

Ära pane tähele, sa tegid õigesti.
Ja see kägu, kel halb lugeda on, see on tavaline kägu, kes ülevalt paremalt foorumi sulgemisnuppu iseseivalt üles ei leia.

Ja sa ei jõua kõigi juurde koju minna ja näidata, kus see nupp asub. Nende probleem, las googeldavad vms.

Hooldushaiglasse ei saa kedagi PANNA. See mõte viska kohe peast. Tema lapsena sa oledki täielikus paanikas, kuid mõtled üle. Konsulteeri hoopis mõne arstiga, kes sulle saab selgitada kõike, mis toimub ja lähtu sellest, mida arst räägib selle haiguse kohta ja mis prognoos on.

#3544784:

Kuidas ma sain hakkama sellega? Ma käisin aastaid teraapias, panin magama sinna kohutava summa magama, tänu talle!
Ja nüüd jah, ma olen mures. Tõesti olen, sest ma ei sooviks ta eest hoolt kanda, aga tema teeb selleks kõik, et ta tervis igasmõttes hullemaks läheb.

Sa ei ole hakkama saanud. Sinus on endiselt solvumine, viha, pettumus. Tunned, et ema tõttu sa ei saa oma elu alustada.

Jutu järgi on proua emal siiski osteoartroos, millega tuleks esmalt pöörduda perearsti juurde. Keskenduda ühele probleemile- põlvevalu tõttu ei saa enam normaalselt liikuda (funktsioon on oluliselt häiritud) ja soov on jõuda ortopeedi vastuvõtule. Perearst peaks tegema haigest liigesest röntgenpildid, kui liiges on piisavalt kulunud, on näidustus liigese vahetuseks. Edasi saatekiri ortopeedile jne.
Seniks võib abi olla põlveortoosist. Perearst saab kirjutada abivahendi kaardi ja sellega saab soodustusega ühe asja aastas- sel aastal ortoosi ja järgmisel kargud või vastupidi. Tuhanded inimesed elavad liigesevaludega aastakümneid, keegi ei sure sellesse ega lähe hooldekodusse. Valu vastu on valuvaigistid, mõned määrivad erinevaid salve oma liigestele. Kui praegune valuravi skeem ei ole piisav, siis tuleb sellega tegeleda. Kui karkudega ka enam liikuda ei saa, siis on olemas veel ratastool. Eesti riik vahetab ravikindlustusega inimesel tasuta liigese ära, kui see on piisavalt kulunud. Ehk pöörduge aegsasti arsti poole, need vitamiinid ja kehakaal ei ole praeguses staadiumis enam primaarsed.

#3544815:

Tema isiksushäired on erinevate psühholoogide poolt arvatavaks diagnoosiks pandud, sest ta on keeldunud minemast diagnoosima, kuna väidetavalt ei ole tal midagi viga. Sundravi pole talle kunagi rakendunud, kahjuks.

Siis ei ole tal mingit diagnoosi (psühholoog ei ole mingi diagnoosija) ja ei tule mingit puuet, vähemalt mitte psühhika poole pealt. Ja ilma puudeta on tal vaja tööl käia veel 7 aastat, kui ta enne maha surra ei kavatse.

Ja pooltel 60-aastastel valutavad puusad-põlved-seljad jne, see on tavaline liigesekulumine näiteks, sa lased ema hädaldamisel enda üle võimust võtta. Sa peaksid ju aru saama selle aja peale, et need inimesed pushivadki sellisele peale, kes seda endale teha laseb ja teevad seda väga järjekindlalt. Ja nad oskavad leida õige nupu, sinu ouhul siis tervis ja invaliidsus ja ema kaelapealejäämine jnejne. Pealegi ei tunne nad selle pärast grammigi häbi, niiet selle peale lootma ära jää, et ema äkki hakkab häbenema või kahetsema, mis ta sulle tegi või teeb. Sul tuleb oma emast kaugeneda psüühiliselt. Keegi ei pane 56-aastast põlvevalu pärast vanadekodusse!
Ja see põlvevalu võib vabalt ka üle minna veel, kui ta alla võtaks, kui tegu pole liigesekulumisega, vaid liigne kehakaal rikub liigesed ja tekitab ülekoormust. Nii ehk naa ei saa sina võtta täit vastutust teise täiskasvanud inimese eest, mida ta sööb, palju kaalub, mida teeb, et ei valutaks jne, ta saab selle kõigega ise hakkama, ta lihtsalt ei taha. Kui ta seda tunnistada ei taha, siis paha lugu küll, aga midagi ei parane. Ja sina ära riku oma närve selle “mis kõik olema hakkab, kui” jauramisega, sa praegu põed ju täiesti tühja. Jõge ületatakse siis, kui sinna jõutakse, selle pärast ennast mitu aastat ette halliks muretseda ei anna kellelegi mingit kasu! Jõudu!

#3544836:

Muidugi ma olen pettunud ta peale, miks ei peaks? ???? Nagu päriselt ka, miks ei peaks?!
Ma sain hakkama sellega, et ma ei mõtle enam oma lapsepõlvele nii palju, see ei sega minu igapäevaelu, see ei sega minu teisi suhteid.
Aga jah, vihaseks ajab küll, kui pean teda hooldama.

Miks sa siis kirjutasid, et “tahad hakata pere looma, aga…” justkui ema sind segaks selles?

Sinu probleem ei ole selles, et sa ei saaks oma ema hooldada, kui peaks vajadus tekkima.
Ühtlasi, kui ta oma luudehõrenemist aktiivsemalt hakkaks ravima, ei tähenda see, et ta mitte kunagi (abi) abi ei vajaks. Ning sa juba eelnevalt jõudsid arusaamale, et invaliidususpensionit arvestades saaksite hakkama.
Siiski oled peale seda kirjutanud veel 10 postitust.

Kas sa tegelikult soovisid siia kirjutades, et saaksid õigustust oma tunnetele?
Meie tegelikult ei saa ju sulle öelda “kas peaks” või “miks ei peaks” midagi tundma, olles lugenud ainult ühe poole kirjeldust. Aga niipalju saab siit aru, et need ema terviseprobleemid ei ole sisuliselt sinu põhiliseks probleemiks, vaid sinu mureks on need üle saamata tunded (viha, pettumus). Need on teie omavaheliste suhete küsimused emaga ja foorumi rahvas ei saa selles aidata.

#3544784:

Natukne minu emast siis, et oleks arusaadav, miks ma temast nii räägin.

Minu ema on üksikema ja hästi halva psühhigaga, iga väiksemgi asi ajas teda täiesti endast välja. Ma sain alati ta käest peksa, sellest ajast saadik, mis aega ma mäletan. Ja mitte ainult, ta oli ka psühhiliselt väga vägivaldne. Näiteks ma mäletan, kui ma olin kuuene, siis ütles mulle, et ma võiksin rongi alla hüpata, kuna tal on minust kõrini. Ta mõnitas mind igal võimalikul moel, näiteks jõuludel pidin ma laua kõrval seisma ja vaatama kuidas tema sööb ja hiljem ta saatis mu tühja kõhuga magama. Miks? Sest see vist lõbuatas teda.

Kui ta oli füüsiliselt vägivaldne, siis see ei tähendanud, et ta tutistas või, et andis rihma. Ei. Ta peksis mind veneaegse ahjuroobiga, jalgadega ja kätega. Ja mitte, et korra oleks andnud mingi sähvaka, vaid mina olin põrandal maas ja tema lihtsalt peksis. Ma ei tohtinud nutta, sest ta alati sisistas mulle: “kui sa pillid, siis saad veel rohkem.” Väiksest peale ma oskan nutta nii, et mul tulevad ainult pisarad. Vajalik oskus, kas pole?

Minu esimene ära jooksmine oli, siis kui ma olin 5 aastane ja teine oli, siis kui ma olin 6 aastane. Peksmine muidugi jätkus.

Kui ma olin 10, siis ta sai uue lapse, kuigi ta ei saanud minugagi hakkama, ka rahaliselt mitte. Füüsiline kestis kuni ma olin 15, aga vaimne kestab siiani, ainuke vahe on see, et praeguseks hetkeks ma neid asju sùdamesse ei võta.

Kuidas ma sain hakkama sellega? Ma käisin aastaid teraapias, panin magama sinna kohutava summa magama, tänu talle!

Ja nüüd jah, ma olen mures. Tõesti olen, sest ma ei sooviks ta eest hoolt kanda, aga tema teeb selleks kõik, et ta tervis igasmõttes hullemaks läheb.

Piinas ja väärkohtles sind. Läbielamised, mida sa siin avalikustad on kohutavad. Hirmus, hirmus.

Paneb mõtlema küll, tavaliselt on ikka nii, et lapsed heale emale, maksud halvale isale, aga mis tegelikult toimub, seda ei huvita mitte kedagi.

Mulle tundub, et siin enamus inimesi ei saa tegelikult üldse aru, millisest emast teemaalgataja kirjutab ja lihtsalt loobivad pori. Ei viitsi lugedagi.
Aga, teemaalgataja, meie perekonnas on ka selline ema olemas. Tõenäoliselt loeb ka perekooli 🙂 Tema lapsed tulid ka kõik tema juurest riburada pidi ära ja oleme nad üles kasvatanud.
Samamoodi olen mõelnud, et ametlikult on ju nendel lastel samuti kohustus oma ema ülal pidada, kuigi see aeg lapsepõlvest, mis nad emaga veetsid, on olnud väga raske ja jätnud sügavad jäljed psüühikasse. Eks näis, mis aeg toob.
Arvan, et Sa pead praegu proovima oma emast distantseerida. Suhtle viisakalt, aga kindlasti harvem. Kurb tõsiasi on tegelikult see, et Sul võib olla temast kahju, aga SA EI SAA TEDA AIDATA. Mitte keegi kahjuks ei saa. Võimalik ju, et ta saab veel kaua aega ise elades hakkama. Järgmine samm on see, et hakkad talle nt. toitu koju viima paar korda nädalas ja aitad korra nädalas koristada või pesu pesta jne. Arvan, et sedasi saab ta juba palju aastaid jälle hakkama. Hooldekodu variant on kaugel.
Keskendu praegu kindlasti oma elule. Hakka peret looma ja maja ehitama. Mina ei soovita mitte mingil juhul kunagi ema enda juurde võtta. Aitad teda vajadusel, aga ta jääb oma pinnale. Eemaldu temast emotsionaalselt!

#3544876:

Mulle tundub, et siin enamus inimesi ei saa tegelikult üldse aru, millisest emast teemaalgataja kirjutab

Ühiskonnas, kus ainult ema oskab lapsi kasvatada, paneb paratamatult küsima, Mis toimub?

#3544917:

No ta kirjutas, et on üksikema laps!

Teemaalgatuse põhjal võtan ma nii, et teema kahe lapsega üksikemast, raske ju olnud emal ka.
See, et ema oma nime ei vääri- on mitmemõtteline. Sedaenam, kui mängu hakkavad hiilima hooldekodumaksud.
Pilt oleks palju selgem olnud kui kohe oleks vägivaldsest emast kirjutatud.