Aga kes ta eest siis hoolitsema hakkab? See on ju minu, kui tema tütre kohus. Seaduslik kohus.
Sellise eluviisiga, ta eriti pikalt tervelt ei ela. Ta isegi praegu ei suuda hästi liikuda, kaugel see suurem pauki enam on. Muidugi ma muretsen, miks ma ei peaks?
Sest tema mure luudega on selles vanuses väga tavaline, ühtlasi on ka sage, et ei joosta sellega arstide vahet, vaid elataksegi oma elu edasi nagu sinu ema teeb. Ei tea, miks sa teda jutuga kehvemaks teha tahad, kui ta tegutseb ja käib tööl, mitte pole olukorras, kus varsti ise voodist vetsuni ei saa.
Kui see põlv läbi läheb, siis saab ka meditsiinisüsteemist abi ega pea kohe ratastool olema.
Ja unustasid juba kirjutamistuhinas vajadusel lisanduva invaliidsuspensioni?
Ära hädalda nii palju, sa oled samasugune nagu su ema (temal on vähemalt reaalne probleem, sina ainult põed olematu pärast)
Võibolla tundubki mulle see asi nii suur, sest ta pidevalt räägib mulle sellest kui valus tal on. Kui me kohtume, siis ta vaevu liigub, sest ta ütleb, et tal on nii valus. Tal on jah reaalne haigus, aga ta ei tee mitte midagi, et seda parandada.
Ma ei hädalda, vaid ma olengi reaalselt mures. Ma olengi mures oma pere tuleviku pärast.
Aga kuidas sina seda asja lahendaksid? Kuidas sina paneksid inimese enda eest hoolitsema?
Tal mitte ainult ei ole põlv läbi, vaid ka õlg. Praegu käib tööl, aga kui kauaks, kui käsi ja jalg korralikult ei toimi?