Laps on selleks hetkeks 1,8 kui plaanin minna pikemale matkale. Tüdruk jääb isaga, seega ei kuskile hoidu, ega võõra kätte ei jää. Palun mitte hakata hurjutama, et milline ema süda ja kuidas raatsib nii väikse juurest minema minna nii pikaks ajaks jne. See on minu otsus, kuna olen hingelt rändaja ja perega seda veel ette võtta ei saa. Tüdruk enam rinda ei saa, kuid on muidugi minuga väga harjunud, kuna oleme päevad läbi koos. Isaga lepib ka väga hästi. Aga, kes on veel midagi seesugust ette võtnud, siis palun anda tagasisidet, kas vib tulla emme igatsus, kuidas see väljendusb ja milleks ma pean valmis olema ja mida ennetada?
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )
Teema: Ema läheb kuuks ajaks ära – laps 1,8 a
20.02.2012 10:59
To report this post you need to login first.
20.02.2012 11:04
Lapsega ei juhtu midagi, paar päeva küsib emmet ja siis on ok. Aga ole valmis, et kui tagasi tuled, siis sa oled talle võõraks muutunud ja ei jookse sülle ning väldib sind mõnda aega.
Ise olin 2,5 nädalat 1,4 aastase kõrvalt ära.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 11:11
Meil on olnud, midagi hullu pole juhtunud. Nagu 11:04 kirjutab – laps võib tagasi tulles veidi võõrastada.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 11:14
OLe pigem valmis selleks, et tore matk muutub päris väljakannatamtuks, kuna lihstalt igatsed oma last rohkem, kui matka seiklusi ja seetõttu ei suudagi seda nautida täiel rinnal ja ka väike mure loomulikult, et kuidas nad seal on jne. No paar viimast nädalat on suht piin juba, ma arvan 🙂
Olin 3 päeva oma lapsest eemal ja kolmandal päeval oli juba meeeeletu igatsus. Laps oli siis 1,8 a. 🙂
To report this post you need to login first.
20.02.2012 11:19
Mina olen küll täiega nautinud iga hetke, mis lastest eemal kuskil reisil olen käinud. Lastega olen päevast päeva koos, paratamatult on vaja midagi enda jaoks ka teha, et mitte totaalselt kanastuda.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 11:26
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]OLe pigem valmis selleks, et tore matk muutub päris väljakannatamtuks, kuna lihstalt igatsed oma last rohkem, kui matka seiklusi ja seetõttu ei suudagi seda nautida täiel rinnal ja ka väike mure loomulikult, et kuidas nad seal on jne. No paar viimast nädalat on suht piin juba, ma arvan 🙂
Olin 3 päeva oma lapsest eemal ja kolmandal päeval oli juba meeeeletu igatsus. Laps oli siis 1,8 a. :)[/tsitaat]
Kõik emad ei ole nii oma lastes kinni. Kui keegi juba võtab vastu sellise otsuse, et läheb kuuks ajaks reisile, siis ei usu mina, et tekib mingit piinavat igatsust. Ma läheks homnepäev sellisele reisile, kui raha oleks ja keegi lapsi vaataks. Ma ei ole rongaema, aga tuhkagi ma igatseks. Kui on põnev reis ja inimene tõesti naudib reisi, siis ei jää igatsuseks aegagi.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 11:33
Ma sattusin ootamatult haiglasse, olin 2 ndl. 1,5 aastane laps sai isaga ilusti hakkama, aga jah, tervitust ei mingit, ei teinud paar päeva minust väljagi. Arvasin, et unustanud, aga kui ma mõned kuud hiljem paariks päevaks reisile läksin, siis peale seda tegi laps täpselt sama moodi. Sain aru, et see ei olnud mitte unustamine vaid solvumine.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 11:52
Meie poiss oli sama vana kui me kolm nädalat ära olime. Laps jäi vanaemaga. Tegu oli elu unistustereisiga ja kuna tegevust ja ekstreemsusi oli nii palju, siis ei jäänudki eriti aega last igatseda. Pisikeste kohalike laste nägemine tõi küll kohe oma poja meelde. Tagasi tulles võõrastati mind 10 minutit ja siis oli jälle emme poja platsis. Kokkuvõttes oli see äraolek kõigile kasulik. Tagasi tulles oli mul jälle jõudu lapsega tegeleda. Ja mu äraolles olid vanaema ja poiss väga lähedasteks saanud. Mingit emme-issi taganutmist polnud vanaema sõnul kordagi olnud.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 11:56
Käisin kunagi koos ühe väikelapse emaga kuu ajasel matkal. Minu jaoks tundus toona väga kummaline, et väsitavamatel päevadel käis see ema vahel vargsi pisaraid valamas, igatsusest lapse järele. Mina toona ei saanud üldse aru, mis moodi üldse võib nutma selline asi võtta, ei ole ju midagi hullu juhtunud, laps terve, ema terve. Nüüd, mil endal lapsed, tuleb ka kolmepäevasel eesti matkal vahel kole igatsus peale, kuigi matka naudin endistviisi aga tahaks et minu lapsed ka kõike seda ilusat näeks ja kogeks.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.02 11:56; 20.02 16:51;
To report this post you need to login first.
20.02.2012 12:36
Mina olen olnud niimoodi suviti oma ema juures puhkamas ( ise elan teises riigis ). Kõige pikemalt olen olnud lapsega issist eemal 1,5 kuud. Midagi polnud häda.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 13:00
Jah tagasitulles kinldasti mõnda aega võõrastab. Selleks peab südame valmis panema.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 14:09
kui laps oli 2.aastane, läksin töö pärast Eesti siseselt teise linna 5-ks päevaks. tagasitulles suurt võõrastust ei olnud, aga 2 järgnevat ööd laps ei jäänud üldse magama. ilmselt kartis, et lähen jälle ära.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 14:22
kuu on ikka päris pikk aeg. ei kujuta ette mida laps võib selle aja sees mõelda, ehk mõtleb et emme ei tulegi enam tagasi. aga noh.. ma ei tea pole endal nii kaua kogemusi. olen ise ära olnud max 3-4 päeva. nüüd kui laps suurem ja oskab rääkida siis küll küsib, et kus sa oled ja millal tagasi tuled. mingit võõrastamist meil pole olnud.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 14:29
Olin alles hiljuti 3 nädalat reisil, koos sõbrannaga, mehed jäid lastega koju. Reis oli super, seltskond oli super, aga viimane nädal oli mu mõttes küll vaid mu väike tütreke…
Ennast kanaemaks ei pea, aga tekkis igatsus ta väikse armsa näokese järgi, pilt on ju midagi muud, pehmed käekesed mis ta sulle kaela ümber paneb..njah..
Tagasi jõudes jooksis mu 1a4k mulle vastu ja mingit võõrastamist ei olnud, kuid järgneva nädala oli ta mu küljes kinni nagu takjas.
Kuid reisi ma kahetse, see oli mulle vajalik ja ka mehele, kes sai lapsega veel kordi lähedamaks kui ta enne oli:)
To report this post you need to login first.
20.02.2012 15:07
\”kanaema\” on perekoolis kõige hullem nähtus vist. kes igatseks last, neid miinustataske, kel ei tule laps meeldegi, neile laotakse plusse. Minu arvamus on, et lapse esimesel kolmel eluaastal võiks ikka selliseid reise vältida. Mingisuguse mõra see kohe kindlasti lööb ema ja lapse vahele. Ok-paar päeva aga kuu aega? No eks te ise teate. Mina olen uhkusega \”kanaema\”, sest kui ma lapse juba sain siis peaksin temaga ka tegelema. jah, isa on ka samaväärne lapsevanem ja seepärast ei peaks ka isa nii väikese lapse kõrvalt nii pikalt eemal olema, kui tahab säilitada lapsega sooje suhteid.
ma ei räägi seltskonnas ainult lapsest, ma ei tassi teda igale poole kaasa, ma käin paar-kolm korda kuus pidudel jne, aga arvan siiski, et pikad reisid ei sobi nii väikese lapse vanematele, just lapse huvides. Aga jah- teie laps, teie elu. Ütlesin oma arvamuse mida ma teeksin. See mida teie teete jätab tegelikult ükskõikseks.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 15:30
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]OLe pigem valmis selleks, et tore matk muutub päris väljakannatamtuks, kuna lihstalt igatsed oma last rohkem, kui matka seiklusi ja seetõttu ei suudagi seda nautida täiel rinnal ja ka väike mure loomulikult, et kuidas nad seal on jne. No paar viimast nädalat on suht piin juba, ma arvan 🙂
Olin 3 päeva oma lapsest eemal ja kolmandal päeval oli juba meeeeletu igatsus. Laps oli siis 1,8 a. :)[/tsitaat]
Olen ka matkaja ja pole iial matkal laste järgi igatsenud. Naudin aega iseendale täiel rinnal, lapsed on ju omaenda isa hoole all.
To report this post you need to login first.
20.02.2012 15:38
Mina käisin omal ajal kooriga Ungaris (kokku 10 päeva), kui tüdruk oli 1a4k. Nad said issiga kahekesi imehästi hakkama. Mõlemad olla nautinud üksteist ja mina nautisin koorireisi. Jooksev info küll puudus, sest siis polnud meil mobiile. Tallinnasse saabudes oli abikaasa koos tütrega vastu tulnud. Loomulikult tormasin ma kohe tütart sülle võtma ja väga emotsionaalselt juurde seletama, kuidas ma igatsesin. Sellepeale hakkas tütar röökima ja nõudis issi sülle. Sain küll aru, et olin olnud liiga tormakas, aga nats õnnetu olin ka. Olin oma lapse nutma ajanud. Autoga koju sõites istusin mina tütre seljataga, rääkisin temaga ja silisin ta õlga. Kodus juba tuli sülle.
Seega mina soovitan, et tagasijõudes lase lapsel endaga ise kohaneda. Kui laps ise jookseb sinu juurde, siis loomulikult haara sülle. Mina jooksin ise lapse juurde ja krabasin ta sülle- sellest ka lapse ehmatus.
Samas nüüd, kui olen ise vanem ja pesamuna on 2a5k- ma hetkel küll ei kujutaks ette, et läheks kuhugi ilma temata terveks kuuks (isegi 10 päeva ei kujuta ette). Seega arvamus võib muutuda ajapikku…
To report this post you need to login first.
20.02.2012 16:51
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ärge ehmatage, kui laps teile selle käitumise kunagi tagasi teeb. kui olete vanad ja väetid ja laps läheb reisile, sest on \”hingelt seikleja\”. ja teie olete muidugi kenasti puhtakskasituna hoolekodus,midagi hullu ju ei ole. [/tsitaat]
Mina näiteks arvestangi sellega, ega kavatse oma lapsi tulevikus enda külge vangi aheldada. Samuti minu vanemad, kes käisid omal ajal, kui mina laps olin, pikkadel reisidel, Armastan oma vanemaid väga, meil on ühine arusaam ilma asjadest ja tean, et nemad ei oota, et ma kogu nende vanaduspõlve jooksul reisimisest loobuksin. Nemad ei loobu oma vanemate pärast ka pikkadest reisidest (mitu last nii vanavanematel kui vanematel, kui minul, nii et asja saab ilusti ilma hooldekoduta organiseerida, hooldust vajavate vanemate eest saavad lapsed korda mööda hoolitseda).
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.02 11:56; 20.02 16:51;
To report this post you need to login first.
20.02.2012 17:21
Loomulikult tunneb sinu väike imearmas 1a8k tütreke meeletut igatsust oma emme järele – eriti valusad on esimesed päevad. TA TUNNEB VALUSALT PUUDUST SINU HÄÄLEST, LÕHNAST, PUUDUTUSTEST – KÕIGEST SELLEST, mis aitab sel väikesel HINGELISEL olendil igapäevaselt toime tulla, sest sinu armastus on tema psüühika arenemisele väga oluline. Kui algul ootab ta sind pikisilmi tagasi, siis hiljem ta juba annab vaikselt alla ja lepib mahajäetuse tundega. Kuna nii väikesel lapsel puudub ajataju, siis nädal emast eemal on palju ja kuu aega on temale nagu igavik. Ta tunneb, et emme on ta maha jätnud. Kasvades võib hilisem probleem olla just hirm üksi olemise ees, üksinda oma toas magamise ees, võib sinu külge klammerduda või tunda hiljem pidevat hirmu, et emme läheb jälle ära (loe: jätab mind jälle maha)Tagasi tulles pead valmis olema KõIGEKS, need emotsioonid , mis vallanduda võivad…
To report this post you need to login first.
20.02.2012 17:51
1A8K ei oska ennast piisavalt väljendada, et teada anda mida ta tegelikult tunneb. Isa peab siis valmis olema mõningateks tagasilöökideks. Ntx kui laps on terve päeva ilusti kuiv, siis võib hakata püksi tegema. Või ei taha ise süüa enam.
Kui ema tagasi tuleb, siis ei tasu solvuda kui laps vastu ei jookse ja terve nädala ema jutule ei võta.
Olen mina küll erinevaid vanaemasid näinud, kes ütlevad emale, et oi kõik on hästi aga tegelikult on laps pool päeva vanaemaga röökinud. Ükski vanaema ei hakka ju ytlema, et ta ei saa pisikesega hakkama- kui just ta sedasi hoidmisest pääseda ei soovi.
Sama on ka sõimes õpetajatega, kes valetavad, et emad ennast rahulikumalt tunneksid.
To report this post you need to login first.
21.02.2012 23:38
Teemaalgataja on ikka üsna rongaema.
To report this post you need to login first.
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
