Ema saab mul suvel 60, aga tal on tervis praeguseks üsna kehv. Kõikvõimalikud nohud-köhad-viirused hakkavad külge. Alles oli silmapõletik, siis ca nädal aega väga tugevat allergilist löövet. Siis oli jama sünnimärkidega, kõrvakuulmine ei ole kõige parem. Täna hommikul helistas ja ütles, et kurk on valus, ja hääl ära.
Ma siin mõtlen, et mis edasi? Et kui tervis tal juba praegu nii kehvake on, siis edasi läheb ju aina keerulisemaks. Tuleb vanadus ja inimene muutub veel nõrgemaks.
Olen soovitanud tal süüa palju puuvilja, olen viinud talle granaatõuna mahla, kalamaksaõli kapslite kuuri tegi läbi. Vahepeal tarvitas ta ise gerimaxi, et energiat saada. Minu arust ei peaks ta aga seda gerimaxi närima, vaid värskes õhus liikuma. Kas kepikõnd, või ujulasse ujuma. Ta peaks oleks füüsilist tegevust, tunnike kepikõndi ei teeks talle kindlasti halba. Südame ja vererõhuga on kõik ok. Aga ta kuidagi nagu ei viitsi, pole seda pealehakkamist. Mina aga ei jõua teda ka kättpidi igale poole viia. Olen viinud talle ujula 10x kaardi, läksin esimesel korral temaga kaasa, ülejäänud üheksa korda jäid kasutamata. Käimiskepid on kapis, aga käijat temast ei ole. Pigem ikka telekas ja õhtune reporter. Usun, et paljuski on tema heaolu kinni selles viitsin-ei viitsi liigutada.
Ja nii ta aina väetimaks jääb, hakkab vaikselt mutikeseks muutuma. Ma ei ütle seda paha pärast, aga näha on, kuidas inimene aasta aastalt väsib ja jääb kehvemaks. Kahju kohe.
Teema: Ema on 60, aga tervis on kehv
Küll sa oled tubli ja armas tütar! Ausalt ja südamest kohe kiidan!
Aga jah. Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. nii ütles vanarahvas ja nii ta on. eks sa võid oma südamerahuks edasi sudida, aga ega suurt midagi teha polegi. kahju jah.
Minu ema sama vana, on ka haige tihti aga tal on lisatöökoht, kus ta käib koristamas ja need 3x nädalas on tema trenn. Kui seda ei oleks, ma ei tea mis saaks.
Samamoodi peaks teda käekõrval kuhugi viima nagu last. Ise ei tee midagi. Tal on diabeet ja ta juba räägib, et üks päev jääb ta jalutuks.
Kunagised sõbrannad kadusid tal siis, kui ta ühe mehega koos elas (20 aastat) ja sellele ei meeldinud kuskil käia jne.
Ma ise käin tihti külas, paar korda aasta mõni väike reis ja alati tunnen end kuidagi süüdi, et mina lähen aga tema istub ikka kodus.
Olen teda ka kaasa võtnud aga alati ei saa jne
jutu põhjal on su ema üsna üksik ja ilmselt januneb sinu tähelepanu järele. no kas sa ise helistaksid ja kurdaksid, et hääl ära? kurk valutab? üldjuhul peaksime püüdma lähedasi säästa ju.
Mul ema 61-aastane, viimased 5 aastat raske puudega, elab süstide ja tablettide najal, üksi hakkama ei saa. Mutistumine on viimane asi, mille pärast muretsen. Ja põikpäisusest olen hakanud mööda vaatama. Õigupoolest ei mäletagi, et kas mul üldse kunagi elurõõmus ja tegus ema oleks olnud.
teemaalgatajale
kas ema enam tööl ei käi? Ise saan kohe varsti 62 ja mõned kuud juba ka penskarite ridades. Töötan kodus juba kaua aastatid ja lasen samas vaimus edasi. Tööd on palju ja vahepeal on heaks puhkuseks lastelastega koos olla. Ise olen küll üksik hunt, meeldib väga üksi olla. Sõbrannad olemas ja ikka istume aeg-ajalt koos.
Eks see tervis on jah, nagu geenidega antud. Mõmi on juba nooremast peast tõbine, mõni terve veel kaua aega. Eks midagi ikka vahest ju häda minulgi. Karastama peaks ta ennast, siis ei tule need nohud-köhad. Olen juba vist kuskil 10 aastat igal hommikul kontrastdu¨¨i võtnud. No selline hea tunne kui külma veega lõpuks lõpetad. Ja ikka igal hommikul. Lastelastel oli miski viirus, olin ka ikka nohus kohe mitu päeva. Nii ikka aastas korra.
Tegelikult on su ema ju igati terve inimene, kui teda tõesti ainult viirushaigused kimbutavad. Pigem võib olla asi depressioonis või elutüdimuses. Samas ega kedagi sundida saa, ikka ise peab endale hobid leidma. Mis talle meeldida võiks? Tänapäeval on igas alevikuski oma huviringid. Minu ema on käib näiteks võimlemas, kuigi mingit sporti pole elusees teinud. Naabrinaine käib tal mingis meisterdamisringis. Mis sinu ema huvitab? Äkki võtab endale lemmiklooma? Minu neurootiline onunaine käis kõigile niikaua närvidele kuni talle kass võeti.
Näed siis, nõuka ajal said naised 55a-lt pensile. Vähemalt õige aeg, et mitte end lootusetult haigeks rügada, sest just nimelt haigeks on tänane vanem põlvkond end töötanud.
No kuidas siis niis – ise ju ärgitate, et 45-aastaselt sünnitada on täiesti OK ja 65-aastane naine pole veel sugugi vana? Kas siiski on tegemist teie soovunelmaga ja tegelikult on 60-aastane inimene väga sageli juba tervisega kimpus? Ehk teeb mõnigi selle teema põhjal vanaduse ülistamises korrektuure..
No kuidas siis niis – ise ju kirjutate, et 45-aastaselt sünnitada on täiesti OK ja 65-aastane naine pole veel sugugi vana? Kas siiski on tegemist teie soovunelmaga ja tegelikult on 60-aastane inimene väga sageli juba tervisega kimpus. Puberteediealise lapse kasvatajat temast kindlasti ei ole.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No kuidas siis niis – ise ju kirjutate, et 45-aastaselt sünnitada on täiesti OK ja 65-aastane naine pole veel sugugi vana? Kas siiski on tegemist teie soovunelmaga ja tegelikult on 60-aastane inimene väga sageli juba tervisega kimpus. Puberteediealise lapse kasvatajat temast kindlasti ei ole.[/tsitaat]
Tänapäevastest 45-aastastest sünnitajatest ei tea midagi rääkida, sest praegused vanursünnitajad saavad oma lapsed kunstliku viljastamise abiga. Kuigi eks selle õnnestumine sõltub kah ema tervisest. Mis puutub aga nõuka-aegsetesse 45-aastastesse sünnitajatesse, siis minu tutvusringkonnas on neil naistel olnud väga hea tervis. Nii et kaheksakümneselt lapselaste hoidmine oli täiesti jõukohane. Ehk siis teisisõnu: kui juba õnnestub rasedaks jääda, siis järelikult jätkub tervist ka lapse üleskasvatamiseks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No kuidas siis niis – ise ju kirjutate, et 45-aastaselt sünnitada on täiesti OK ja 65-aastane naine pole veel sugugi vana? Kas siiski on tegemist teie soovunelmaga ja tegelikult on 60-aastane inimene väga sageli juba tervisega kimpus. Puberteediealise lapse kasvatajat temast kindlasti ei ole.[/tsitaat]
minu 76.a. ämm laseb nagu orav mööda ilma ringi, 80.a. isa on aktiivsema ellusuhtumisega , kui mina, tädi on 79.a. – kirjutab raamatuid. Seega sõltub see väga palju inimesest. sõbranna on emaga hädas – nii kaua, kui isa elas. oli OK, nüüd jäi üksi – nii saamatu, nii hädaline jne.
Soovitaks psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduda.
Ta on ilmselt seda tüüpi et üksiolekust ja töötüdimusest muretseb ennast haigeks. Kusjuures paista on juba seda et ta tahaks nagu kellelegi tõenäoliselt siis sinule üle anda vastutust oma elu eest. Ja ise jääda abituks kõrvaltvaatajaks, kes ise enam oma elu osas otsuseid vastu ei võta ja tahet ei oma.
Mingis mõttes üleminekuhetk- mina soovitaks sul seda tähele panna- ja vastutust tema elu eest mitte üle võtta, sest kui võtad siis ta jääbki järjest hädisemaks. Rõhuta talle mida näed tema puhul muutunud olevat, mida sa soovitad aga viimase lausena alati- see on sinu elu ja pead ise otsustama kuidas seda edasi tahad elada. Kui ta taas ise vastutuse võtab siis paraneb ka mõtlemine hädaldamiselt toimetuleku poole ja olen täiesti kindel et seejärel ka tervis ning soov midagi enda heaks teha.
Kui õnnestub veenda siis psühholoog kindlasti aitaks- aga kahtlustan et veenmine on selles faasis väga raske.
Minu puruhaige vanaema elas 95a….
mina kinkisin oma 76 aastasele (tollal 74 aastasele) emale pisikese koera (no sellise, mille võib ka kotti pista), nüüd ta ei tunne end üksi ja ütleb, et peab selle koera pärast vapper olema, värsket õhku käima hingamas, jalutamas, kus iganes.
Vahel on nii, et üksindus võib haigeks teha. Mingi loom v lind annab aga üksikule inimesele tohutult palju juurde. Osad väidavad, et loomad (koerad ja kassid) ravivat depressiooni ja seega ei jääda haigeks nii lihtsalt, immuunsus on tugevam.
Seega, juhul,kui su emale vähegi meeldivad loomad, siis tasuks mõelda selle variandi peale ka.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
