Kirjutan Sulle, ema siia anonüümsesse foorumisse, sest vahet pole, kuhu ma Sulle kirjutan, juba aastaid oled Sa siit maailmast läinud ja kõik, mis kunagi jäi ütlemata, ja ütlemata.
Käisin surnuaias aga seal oli niipalju inimesi ja ei tundnud seda õiget tunnet.
Mida vanemaks ma saan, seda rohkem muutun ma Sinu moodi, ütlen samu väljendeid, püüan samamoodi oma lastele kõike anda ja nende eluga igati kursis olla. Mäletan kui häiriv see vahepeal oli, kui Sa suutsid mulle mitu korda päevas helistada..aga ikkagi teen ka ise sama. Ma ei tea, miks ma palju rohkem leidsin midagi, mida kritiseerida ja mille üle viriseda ja kui vähe leidsin neid hetki, millal Sinuga koos rõõmustada. See oli Sinu haigus, mis viimased aastad meil osad päevad põrguks tegid. Aga ma ei suutnud siis Sind mõista, nii nagu täna ei mõista mind minu lapsed. MA isegi ei tea, mille üle rohkem kurbust tunda, kas selle üle, et ei suutnud olla lõpuni hea tütar, või selle üle kui aastakümnete pärast, kui mind enam ei ole, minu lapsed saavad aru, et käitusid oma emaga halvasti ja hakkavad samaoodi kurvastama. Võibolla ongi see elu paradoks. Kõigest on kahju, isegi leinast, oli kunagi Ristikivi luuletuses.
Rida segaseid mõtteid, nende välja kirjutamine ehk teeb asja paremaks, kirjutan, pisarad voolavad, loodan, et keegi perest ei märka mind otsima tulla. Ma ei oska oma kurbust kuidagi defineerida, tobedad asjad tulevad vanematega seoses meelde, elasime väikelinnas, meil oli koolis lastevanematele mõeldud pidu, isa ütles, et tal on vaja veel autot parandada ( nõuka ajal tegid seda mehed ise oma kodus) ja temal aega minna ei ole, ema siis läks üksi aga tuli poole tunni pärast tagasi, ütles et astus koolimaja eesuksest sisse, nägi sätitud uhke soenguga naisi ja ütles et kõndis vaikselt läbi maja tagantuksest välja. Et ta tundis, et oma lihtsa riide ja olekuga ei sobi sinna. Muidugi jõudsid nad oma elus isaga veel mitmel pool käia, meiki juuksevärvi küünelakki jms ei kasutanud ta kunagi aga tänu pidevale liikumisele, ilusatele juustele ja näojoontele, oli ta sirge seljaga ja kena ka lihtsate riietega. Aga ma ei öelnud seda talle kunagi. Ta ei raatsinud kunagi kulutada enda peale, pigem jagas raha laste ja lastelaste vahel ära. Palju tahaks veel öelda aga ma tunnen, et silmad juba tulitavad.
