Tean, mida tunned. Ma ka abiellusin välismaalasega ja nüüd mõned aastad juba elan Euroopa teises otsas täiesti eri kultuuriruumis. Mul laps ka väike, seega istun enamasti kodus ja samuti mandun, igatsen oma harjumuspärast aktiivset elurütmi. Sotsiaalset läbikäimist on väga vähe, enamasti mehe lähikondlased, aga needki teises linnas. Nagu ta sõbradki, keda veelgi vähem näeme. Tal endal ka pikad tööpäevad, siinsed kultuuriüritused ei kõneta ja kogu see koroona veel takkaotsa limiteerib igasugu võimalusi. Mingi aeg kohaliku emmede grupiga liitusin, sealt vahel kohtun ühe sama vana lapse emaga, aga meil ongi selline lastele orienteeritud suhe pigem. Sõbranna materjali siit lihtsalt ei leia, kohalikel pole vajadust ja eestlasi ei tundu minu linnas olevat. Hobid on ootel, hetkel kogu aur kulub lapsele ja kodule. Keelekursustele plaanin minna, kui võimalused taas tekivad. Aasta pärast ehk töölegi, kui keegi võtab. Siis ehk tekib mõni kontakt sealt või lasteaiastki. Nii vahva, kui mõni hobi ühendab nagu viimasel kirjutajal. Mul sellist vinget grupiharrastust pole. Olen õnnelik, et virtuaalsel teel on tänapäeval lihtne kontakti hoida pere ja sõpradega, aga ikkagi on igatsus suur. Kodumaad samuti ei asenda miski. Eestis püüan suviti käia mitu nädalat, aga see aeg jääb alati lühikeseks. Samas on ikkagi meie kodu juba siin. Olen siiski positiivne ja lootusrikas, soovin seda sullegi. Avatud silmade, kõrvade ja südamega ringi käimist, küll siis tekib ka tutvusi 🙂
