Teema: Emadepäev. Kas endale või emale?

#3989564:

Kui palju neid halisevaid emadepäeva teemasid siia veel tehakse?

Käi arstil, las kontrollib üle, mis sul seal peas haliseb. Minu teema küll halisev ei ole, on väga konkreetne ja selge küsimus.

#3989585:

Ja mis selle üldse tingis, et sa just nüüd tahad emadepäeva kodus veetma hakata? Lapsed on nii suured, et ei viitsi enam vanaema juurde kaasa sõita ja nüüd sinul ei olegi enam emadepäeva? On ainult ämmal?

Ei, lapsed viitsivad, ämm on lihtsalt nii tore inimene ja süüa saab palju :D. Aga tingis justnimelt see, et sain aru, et varsti ongi lastel omad pered ja mul polegi olnud oma emadepäeva. Et äkki annaks veel parandada.

Ma mõtlen ka, et suuri muutusi läbi viima hakata on natuke hilja, st tekitab asjatut arusaamatust ja konflikti. Kui aga korraldada annab, siis ükskõik kumma asja ette või järele korraldamine võiks toimida küll, sh ka selle sinu emadepäeva. Ma ise olen veel väikse lapsega, aga eks neid jõulude jms arutelusid, et kus ollakse, on olnud küllaga, ja meil toimib selliste asjade puhul hästi kompromiss, et ühel aastal üht-, teisel teistmoodi, st üle ühe aasta teeme kummagi poole soovi. Ja. Kui on see aasta, et jõululaupäeval/emadepäeval mehe vanemate juures, siis teemegi ise mõnel lähedaloleval päeval selle oma peresisese tähistamise. Ausalt öeldes ei häiri, et õigel päeval pole, kui tähistamine ikkagi olemas on.

Minul küll ei ole kahju käia mehe ema juures sel päeval. Ei ole minu sellist egoismi, et tunneks ennast jubedalt häirituna, et miks ei ole ikka MINU päev ja miks pole MULLE spetsiaalselt midagi korraldatud jne. Mehe ema on üksik inimene, tema jaoks on see suursündmus, et tuleme külla, toome midagi jne. Mina saan oma perega teistelgi päevadel olla. Mulle tuuakse lilled ja tehakse kook, minule täiesti piisab sellest. Ei pea midagi mulle korraldama, teeme asju koos nagunii spontaanselt, ei pea selleks tähtpäeva olema. Minu elu on niigi huvitav, ei ole tähelepanust puudus, seega ei ole küll kahju, et ämm on rõõmus.

Muidugi oleks see solvav kõikidele, kui sa järsku niimoodi hakkaksid plõksima ja ei lähekski kohale ning ei laseks oma lapsi ka vanaema juurde minna. Erit kui elate kaugel ja sinna ikka paras matk minna.

Oma lastega teeks emadepäeva näiteks nädal hiljem oma kodus, kui see nii oluline on. Või kui aiatöid/ehitustöid tehakse, siis organiseeriks mingi tunnikese-paar tööd endale ja oma lastele ühiselt, et saaks koos midagi teha ja just omavahel koos olemisest rõõmu tunda ja ehk isegi veidi omaette olla, kui just teised toredad sugulased ka kampa ei löö.

Samas ma muidugi arvan, et emad on tegelikult olulised oma lastele iga päev ja ma ei pea ise emana mingit rahvuslikult (rahvusvaheliselt) tähistatavat emadepäeva nii oluliseks, kui igapäevane kontaks oma lastega. Oma emale, kes elab kaugel, helistan muidugi, vahel tuleb isegi meelde postiga kaart või kiri saata (sel aastal küll mitte…).

Kui sa oled 20+a olnud nii altrustlik, siis praegu on natuke hilja hakata ümberkorraldusi tegema. Ämm on juba vana ja kui see ongi talle tähtis päev, siis vananedes seda enam kogub tähtusts. Nagu sullegi. Eks kui lapselapsed tulevad, siis kärutad varsti kõik laste pered emadepäeval enda juurde kokku nui neljaks ja saad oma (vanaemadepäeva järgmised 20a! Nali. Peredel on vaja oma elu ka elada ja see oleks tulnud sul ära teha siis, kui õige aeg oli. Nüüd saad sina kõik need teised päevad ja kui suguvõsas on kindel traditsioon juba ammusets ajast, siis selle lõhkumisega ei tee sa kellelegi rõõmu. Oled sa kunagi üldse kellelegi iitsatanud, et teeks teistmoodi? Varem oleks tulnud oma perede traditsioonide eest seista.

Järgmine selliste teemade hooaeg on jõulude ajal “ühel pühal siin, teisel pühal teiste vanavanemate juures ja meie peres ei saa kunagi jõulusid omas kodus veeta!”.  Igal perel on vaja oma traditsioone ja oma pühi.

Sa võid ju unistada, et lapsed korraldavad sulle imelise päeva, aga kas see päriselt ka nii välja kukub? Ilmselt ainult siis, kui sa oma soove-ootusi väga täpselt kommunikeerid…

Nad on harjunud toreda rõõmsa traditsiooniga, kus lisaks saab veel hästi süüa. Äkki kukub nüüd välja nii, et sa kokkad-keedad ja lapsed toovad lilli? Mees ka veidi õnnetu, et ema ei näe.

Mina leian, et kuniks vanad emad elavad, on see pigem nende rõõmustamise päev. Saad teha toredale ämmale head, ja see on olulisem kui mingi spaapäev.

#3989586:

#3989585:

Ja mis selle üldse tingis, et sa just nüüd tahad emadepäeva kodus veetma hakata? Lapsed on nii suured, et ei viitsi enam vanaema juurde kaasa sõita ja nüüd sinul ei olegi enam emadepäeva? On ainult ämmal?

Ei, lapsed viitsivad, ämm on lihtsalt nii tore inimene ja süüa saab palju :D. Aga tingis justnimelt see, et sain aru, et varsti ongi lastel omad pered ja mul polegi olnud oma emadepäeva. Et äkki annaks veel parandada.

No siis hakkavad lapsed sinu juurde sõitma, nagu praegu sõidate ämma juurde. Või on sul põhjust arvata, et su lapsed ei viitsiks sinu juurde sõita?

Minu arusaamist mööda kogunetakse tavaliselt kõige vanema ema juurde. Vanaema, vanavanaema vms. Kui teda poleks, poleks ühtegi alanevat last. Seega pühitsemegi koos temaga. Lõpuks sina saad oma lastega olla iga päev, ämm tõenäoliselt oma pojaga mitte. Oleks pisut kummaline loota, et kõik lähedased kogunevad pere noorima ema juurde. Üldse, ei maksa üle tähtsustada. Ja kui te emadepäeval päeva peale lähete ämma juurde, siis mis takistab su lastel sind ühise laisa hommikusöögi ja mõnusa lillekesega meeles pidada enne sõitu?

#3989693:

Miks nad ei peaks mõistma, kuidas ema meeles pidada? Kas keegi muidu õpetab lapsi, kuidas ema meeles pidada (“peate mulle tooma pühapäeval lilled, joonistama kaardi ja hea oleks ka mõni tort või koogike küpsetada”)? See tuleb ikka loomulikust intelligentsist, keskkonnast, õhust.

Päris väikesena ikka ei tule, seda on ka vaja õpetada! Seepärast kõik need kaardikesed ja ettevalmistused lasteaias-koolis, kui veab, on ka mõistlik isa, kes emadepäeval lastele nt emale kinkimiseks  lilled ostab (kui nad ise on veel väikesed) ja ÕPETAB, kuidas teisele inimesele rõõmu valmistatakse, sünnipäevaettevalmistused jms kõik see käib emotsionaalse intelligentsuse ja suhteõpetuste juurde. Paljudel ei tule loomulikust intelligentsist, aga on väga hästi õpetatav.

#3989663:

Loen ja imestan, miks TAd nii hullusti materdatakse.

Et kui mingi traditsioon on kuidagi tekkinud, siis peabki seda nui neljaks surmani järgima? Või muidu veel ämm solvub!

Meil oli jällegi selline “traditsioon”, et igal jõuluõhtul pidime käima ämmal-äial külas. Samas sinna jääda me ei saanud, kuna ämm oli läinud meie pulmas hirmsasti tülli minupoolsete sugulastega. Ja siis olimegi sunnitud esimesed 10 abieluaastat veetma mehega oma jõuluõhtud, kihutades mitme suguseltsi vahet: alguses ämma-äia juurde, kus toimus kinkide vahetamine, ning seejärel meie koju, kus ootas minupoolne suguvõsa. Olime jõuluõhtul koos mehega seetõttu alati omadega läbi ja väsinud ja närvilised.

Lõpuks lihtsalt ühel aastal tegime selle otsuse, et lõpetame sihukese traditsiooni ja jääme sel päeval koju. Koristame oma kodus, teeme süüa, kaunistame perega kodu jne – ei torma ämma poole enam, et siis taas koju uuesti sööma joosta. Ämm-äi on meile külla alati oodatud, kui nad on nõus meie kodu jõululauas koos minu sugulastega viibima (siiani pole küll olnud). Loomulikult teatasime oma otsusest piisava ajavaruga ette, lihtsalt selgitasimegi ausalt ära ja lõpetasime omalt poolt selle traditsiooni.

Tegelikult ei saa päriselus eeldada, et terve eluaeg peab kõik mai 2. nädalavahetused kaheks päevaks kuhugi ära sõitma. Paljugi mis võib ette tulla – keegi jääb haigeks, kellelgi on eksamiteks vaja õppida vms. Või lihtsalt on vanust juba nii palju, et tekkinud on suur igatsus jääda ühel tähtpäeval lihtsalt oma koju ja tähistada kodus, mitte võõrsil. Need kõik on inimlikult mõistetavad põhjused.

Mis materdamine? Paljud soovitavad ju teemaalgatajal traditsiooni muuta.

Aga minu meelest sinu näide siia üldse ei sobi. Teie tegite ju mehega ühise otsuse, TA on oma peres ainuke, kellele ämma juurde sõitmise traditsioon vastu karva käib. Ma kujutan ette, et ta lapsed pole üldsegi nii rahul otsusega, et lähme nüüd sugulstega kevadel maal müttamise asemel hoopis ainult oma emmega kohvikusse. Ma küll arvaks, et mu ema on millegi pärast oma ämma peale väga solvunud, mitte et tahaks mingit teistsugust toredat tegevust.

Seda ämma juures käimise traditsiooni muudaks alles siis, kui ämm ise ütleks, et ta ei jaksa enam sellist suurt massi rahvast võõrustada ja tulge parem väiksemate gruppidega. Või kui endal oleks tervisega probleeme ja ei jaksaks sõita.

Ning jõulud ja emadepäev on ka ikka hoopis teistsugused pühad. Üks on traditsiooniline kogu pere püha, teine suht tehislik emade päev, mida võiks ju ka ükskõik mil muul päeval tähistada.

#3989693:

Veider suhtumine neisse lastesse. Miks nad ei peaks mõistma, kuidas ema meeles pidada? Kas keegi muidu õpetab lapsi, kuidas ema meeles pidada (“peate mulle tooma pühapäeval lilled, joonistama kaardi ja hea oleks ka mõni tort või koogike küpsetada”)? See tuleb ikka loomulikust intelligentsist, keskkonnast, õhust.

Muidugi nad seda iseenesest ei mõista, vaid tuleb õpetada pisikesest peale. On küll näha inimesi, keda pole õpetatud ja nad ei tulegi täiskasvanuna selle peale, sest nende peres nii ei olnud. Meil on küll nii, et juba esimestest eluaastatest hakkame suunama, mida peab tegema. Isadepäevaks, mehe sünnipäevaks, vanavanemate tähtpäevadeks valmistan mina koos lastega üllatuse, lilled, kingid, emadepäevaks ja minu sünnipäevaks teeb seda mees. Suuremana hakkavad ise tegema. Kui sellist asja ei ole peres olnud, siis muidugi ei mõista lapsed, et mingil ajal peaks hakkama “loomulikust intelligentsist” seda tegema. Lapsed hakkavadki nii käituma, nagu nende peres on olnud ja kuidas neid on pisikesest peale õpetatud.

Vanavanemate päev on ju olemas ämma juures käimiseks, seega emadepäeva võid enda moodi pidada küll. Elus kõik muutubki pidevalt.

#3989724:

Õhust? No tore küll ???? Sinu lastele on ka seda õpetatud. Nagu kägu kirjutas, lasteaias, isad suunanud ja sa isegi (võibolla siis märkamata), maast-madalast. TA peres on õpetatud komme koguneda emadepäeval lahke vanaema juurde.

Halloo, olen teemaalgataja, mis mõttes ei saa minu peres lapsed aru, et emadepäeval õnnitletakse ema??? Loomulikult nad teevad seda, väikesed üllatused on alati seal ämma pool kaasas, mõnikord teevad varem kodus koogi valmis. Küsimus pole ju selles, nagu lapsed üldse ei õnnitleks, küsimus on selles, et ma tahaks lastega ämma poole mineku asemel midagi muud koos nendega ette võtta. Ja ei ole need lapsed ka kohutavas vaimustuses terve nädalavahetuse kinni panekust, teevad seda lihtsalt hoolimisest.

#3989727:

Kui sellist asja ei ole peres olnud, siis muidugi ei mõista lapsed, et mingil ajal peaks hakkama “loomulikust intelligentsist” seda tegema. Lapsed hakkavadki nii käituma, nagu nende peres on olnud ja kuidas neid on pisikesest peale õpetatud.

See ongi loomulik intelligents – matkida ümbritsevat, omandada kombeid, traditsioone ja harjumusi ilma eraldi õpetamata ja kätt juhtimata, lihtsalt vaatluse pealt.

#3989740:

#3989735:

Lapsed oma peredega käivad niikuinii igal pühapäeval meil lõunal. Tavaliselt mitte kõik, aga paar inimest ikka. Emadepäeval on nüüd viimased aastad nad tulnud kõik ja ehk toonud mingi potilille. Ei midagi erilist.

Nendes väikestes asjades seisnebki nende päevade erilisus. Tullakse ja saadakse kokku. Muidu ei saada (ise kirjutasid). Arvad, et saadaks ka ilma sümboolsete päevadeta, aga tegelikutl sa ei tea seda.

Ei pea ületähtsustama, aga ka mitte alahindama traditsioonide olulisust.

Traditsioon on pühapäevane pere-eine. Mingi kunstpüha ei paelu.