Teema: Emadus, emadepäev ja viljatusega maadlevad naised, kes sooviksid olla emad

Ma mõistan, et teemaalgataja on väga õnnetu, et tal ei ole õnnestunud emaks saada. Mul on väga kahju!

Aga ka emaks saamine on otsus ja valik, mitte miski, mis lihtsalt kaasa anti loteriiga. Võime rasestuda on siiski midagi muud kui otsus emaks saada. Emadepäeva eesmärk pole tähistada lapse kandmist ja sünnitamist.

Ma arvan, et pole aus, et minus tekitatakse süütunne, et ma olen otsustanud emaks saada. See on sama hea kui kõndija peaks end süüdi tundma, sest jalutu ei saa kõndida. Muidugi on mul kahju, et mu sõber läbi raske õnnetuse enam kõndida ei saa, aga mina siiski pole selle eest vastutav.

Mina, viljatu naine, ei tunne et see päev on tähistamaks elusa lapse sünnitusteede läbimist.
see on see päev, mis tähistab seda hoolt mida naised laste eest kannavad. See laps võib olla su oma bioloogiline laps, lapselaps, kasulaps, õelaps, või isegi naabrilaps.
Nimi on jah, emadepäev, aga õistusega saame me ju kõik aru, et alati see naine kes sünnitab, ei ole tähistamist vääriv ema ja emahoole saab ta kusagilt mujalt.
teeb haiget ikkagi. aga selle pärast et mina tahtsin astronaudiks saada, aga ei saanud, ei pea ma igal astronautikapäeval patja nutma, vaid võin uhke olla kõikide teiste tublide astronautide üle.

Kuidas sa seda ette kujutad? Hakkad triipe jahtima ja siis paned mingisse avalikku andmebaasi selle kohta info ja siis tuleb emadepäev ja siis kõik, kes sealt andmebaasist nägid, et näe! Mari pyyab ka peret luua, tulevad soovivad sulle emadepäeval edu ja jaksu püüdmisel või lohutavad sind, et Sorry, et sa beebit ei saa?

Muidugi tuleb emasid tunnustada. Emad on teinud valiku laps sünnitada. Naised, kes on saanud 4 last jutti ongi eriti tublid. Nad ju tegid valiku rasestuda, nad valisid endale kohustuse need lapsed kasvatada. Kiitust ei väärigi rasedaks jäämine vaid lapse ees kohustuse võtmine.

Ma ei mõista sinu kibestumist. Ma olen ka juba aastaid last soovinud aga siiani teda pole. Sellegipoolest ei arva, et keegi peaks mind kiitma, et ma alla ei ole andnud või mind ergutama või ma ei saagi aru, mille poole sa pyydled arvestades su seisukohta, et viljatutest välja ei tehta. Iga aasta emadepäeval lohutuskaart?

Ja veel, sa ei tea kunagi, mis tee need emad on pidanud käima, kellel on õnnestunud 4 last saada. Elu on tasakaalus – kui üks asi tuleb lihtsalt siis mõni teine asi on raskemini kättesaadav.

Erinevatel inimestel erinevad mured.

Jah, maailm ongi ebaõiglane. Viljatud naised ongi oma probleemidega üksi. Keegi paraku ei saa aru sellest murest peale teiste samas olukorras olevate naiste. Aeg-ajalt küsitakse ainult mõni ebameeldiv küsimus, et “noh millal siis lapsed tulevad” või “kas te ei tahagi lapsi” või “kas te ei saa lapsi” jne…

Emadepäeva võib aga minu arust ikka edasi rõõmsalt tähistada. Mina tähistan seda jätkuvalt oma ema seltsis. Ilmselt kõigile emadest sõbrannadele head emadepäeva soovima ei hakka, aga oma emale küll. Kurvem ilmselt nendel, kellel pole oma emaga head suhted või kellel ema enam pole, need peavad siis tõesti täitsa üksi olema. Aga see on üks päev aastas. Mure on kogu aeg niikuinii sama, vahet pole mis päev on.

#3439698:

Tere

Kuidas mõista seda, et emadepäeval saavad tunnustada kõik emad, aga mitte need naised, kes tahaksid olla emad, aga seda ei ole saanud olla terviseprobleemide tõttu? Kuidas tundub mõistlik tunnustada emasid sellepärast, et nad on emad, kuigi see pole miski, mida saab ise valida (viidates terviseriketele põhinevale lastetusele, nt kaasasündinud probleemide puhul)?

Teemat laiendades kohtan ka tihti selliseid žeste tuttavatele, et oi kui tubli, et juba neljas laps v nii tubli, et kaks last jutti saadud. Ma ei mõista, mis selles nii tublit on – nagu ta oleks seda ise valida saand, et rasedus hakkab arenema ja veel nii lihtsasti?

Kellelgi samu mõtteid?

Ma ei tea, kas see lohutab, aga emaks olemine on väga raske. Minu ainuke laps on olnud raskelt haige viimased aastad. Sellist südamevalu ei taha kellelegi. Mõtlen, et kas see ongi emaksolemise eksam. Suudad sa väga raskelt haiget last toetada, ise murdumata?
Saab ka lapsendada ja teiste lapsi aidata kasvatada. See on ju ühiskonnale suur väärtus.
Kahju tõesti, et paarid, kellel on kõik olemas ei saa lapsi või jäävad lapsed raskelt haigeks.

Astronaudiks saamine(või mistahes oluline asi kellegi jaoks) on alati valiku ja asjaolude küsimus. Nii astronaudiks kui emaks saamist võivad piirata erinevad terviseprobleemid. Samas on tänapäeval päris mitmeid võimalusi saada enda ellu lapsi ka juhul, kui sa neid ise sünnitanud ei ole.

Keegi siin eespool sõnastas selle, mida minagi mõtlesin. Emaks olemine ei võrdu lapse sünnitamisega, ning:
1)Bioloogilise vanemate kõrval tunnustatakse emadepäeval ka kasuvanemaid.
2)Emadepäeval ei tunnusta keegi naisi, kes on lapse küll sünnitanud, kui pole soovinud rohkem ta elus osaleda.
Tunnustatakse lapse kasvatamist, mitte midagi muud.

#3440139:

Eile oli Vikerraadios mõtlemapanev saade, mis rääkis just sellest teemast – emaduse kaotustest ja valudest. Ise ulgusin nutta oma kaotuse pärast jälle, aga samas mind aitavad teiste kogemuste jagamised.

Kes soovib ka kuulata: https://vikerraadio.err.ee/1081802/peresaade-emaduse-kaotused-ja-valud

väga hea saade, kuulasin ka ja lahistasin nutta

Mine ravile! See teema on nii negatiivne ja solvav. Mina ootasin oma last pea 2 aastat. Sinna sisse jäi peetumine 1.trimestri lõpus ja 2 katkemist. Nüüd loen seda teemat ja tunnen, et see on emade vastu suunatud mürk ja ülekohtune emade suhtes. Ma isegi ei hakka pikalt siin seletama. Otsi endale parem hea psühholoog.

Mina olen viljatu naine, tänu IVFile emaks saanud. Sellele eelnes mitmeid aastaid katsetamist ja pettumusi, nende aegade sisse mahtus mõistagi ka mitmeid emadepäevi. Rasestumisprobleemidega maadeldes ma isegi ei tundnud, et see päev peaks kuidagi mind puudutama. Keskendusime sel ajal minu emale ja ämmale ja tähistasime seda päeva nende auks. Aga see selleks, see olen mina. Tundeid ei saa määrata ja kui sa tunned, et emadepäev on sulle raske, siis nii on.
AGA. Eeldada, et teised peaksid hakkama ühe päeva tähistamise pärast kuidagi teisiti käituma – sorri, see on juba see USA offended-teema, kus inimesed on iga asja pärast solvunud ja mitte midagi nagu ei saagi enam teha, sest keegi tunneb ennast muidu riivatuna, puudutatuna või lihtsalt halvasti. Midagi ei või tähistada, kedagi ei või esile tuua, sest kes teab, kellele see põhjustab vaimseid kannatusi.
Kui sul on tõsiselt raske olla, siis päriselt, soovitus pöörduda terapeudi poole pole üldse paha mõte. Saad kellegagi rääkida ja auru välja lasta. Aga emadepäeva sellepärast kuidagi teisiti küll tähistama ei pea hakkama.

Muidu tahaksin ka tähelepanu pöörata sellele, et väga sageli on igasugustel avalikel emadepäeva tähistamistel viimastel aastatel just hakatud ära mainima ka naisi, kes tahaksid emad olla, aga selleni mingil põhjusel jõudnud ei ole. Nii et päris lõpuni ei saa isegi probleemist aru tegelikult.

Aga naistepäeval ootad ju ka lilli, mis siis, et seda kas sünnid mehe või naisena, ei saa ise valida? 🙂

Ma olen ikka öelnud meeste kohta, et valmis teha oskab igaüks, aga isa on see, kes kasvatab ja on olemas. Kasvanuna peres, kus minu isa ei olnud minu bioloogiline isa, ütlen, et oluline ei olegi, et sind kasvataks bioloogiline vanem, oluline on, et sind armastataks.
Pole parata, kõigil naistel, kes seda sooviks, ei õnnestu lapsi loomulikul teel saada. Aga oma lähitutvusringkonna pere järgi julgen öelda, et lapsendades on nad samaväärsed vanemad. Või ka mu töökaaslane, kes ei saanud lapsi, aga peale õe surma sai emaks õe viiele lapsele.
Elu on imelik ja sageli ebaõiglane. Ära kurvasta, sa ei ole ainus, kes nii tunneb.

#3445249:

Teemaalgataja on psüühiliselt haige ja peaks saama mingit ravi. Miks lastakse siin foorumis emade peale oma sappi välja kallata?

Inimesel on kurb kogemus, ei maksa päris tümitama ka kukkuda.