[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Mina loen selliselt:
Ma saan aru, et sa oled \”väga ideaalne\” ja \”viisakas\” ja \”taktitundeline\” inimene alati.
Aga tõesti ma ei vaja südamesse sülitamist ega mõnitamist. Mis see muutma peaks või mis ma selle teadmisega pihta hakkan?
Ma ei saa ülde aru, miks minu kallal praegu nokkima hakati. Ma lihstalt tõin teemaalgatajale võimaluse, milles võib olla tema ja ema vaheline probleem, mitte ei palunud enda lahkamist ja mitmel korral korrutamist kui ebameeldiv inimene ma ikka olen. Olge siis ise endaga rahul, et teie olete paremad inimesed siin ilmas. asi seegi, et häid inimesi on.
[/tsitaat] Ma ei mõelnud seda jutumärkidega (ideaalset võib-olla mõtlesin). Sellised solvujad on ise sageli tõesti taktitundelisemad ja viisakamad (kui solvudes mossitamine välja arvata) ning võtavadki isikliku solvanguna seda, kui keegi taktitundetum midagi ütleb, mida too ei pruugi üldse halavasti mõelda. Kõik ei mõtle igat oma sõnavõttu sügavuti läbi aj vahel öeldakse mingi süütu märkus, millele teine paneb oma lisatähenduse (solvava) juurde. Ja siis võibki olla, et üks on pahane, teine aga ei saa arugi, miks ja saegli isegi ei mäleta, mis ta tegi või ütles, et seda esile kutsuda.
Teemaalgataja emal on ilmselt peresuhetega hoopis mingi probleem. Või miks ta täpsemalt pere hülgas? Ma ikka läheks talle vist külla korra koos lapsega, lepiks enne kokku ka. Ma saan teemaalgataja tõrkest küll aru, tõesti tekib tunne, et nagu vägisi tirid ema endaga suhtlema, aga ma arvan, et eesmärk on sul ju üllas, vanaema võiks tõesti oma lapselast tunda, kui ta ei taha, siis julgegu seda ka öelda. Aga võib-olla ta tahab, aga on lihtsalt natuke imelik, kardab midagi.
