Teema: Emal on vist stress.

mina olen näinud sama lugu. ainult selle vahega, et näinud lähedalt ka seda, kuidas (nüüd mahajäetud) osapool tegeles sõna otseses mõttes kodus õelutsemise, õpitud abituse ja teistele selgasõitmisega, seda nii ajaliselt, rahaliselt kui vaimselt. nüüd, mahajäetuna, muidugi on selg küürus ja müts silmini peas, aga kes vähegi lähemalt on seda elu näinud, saavad täielikult aru, miks (antud juhul meespool) temale oluliselt sobivama naise juurde läks. otse loomulikult on nüüd väga kahju näha üht naist juba 50+ eas hääbumas, aga kuidagi ei kipu meelest minema ka see varem korraldatu. raske olukord niikuinii. näen ka ainsat positiivset osa siin selles, et tütar vähemalt tunneb ema vastu huvi. meil see nii alati ei ole.

Hoiatav näide, mis juhtub, kui kogu elu rajada ainult õitsvale kehale ja mehele. Kui pole mingit eneseteostust peale rutiise igapäevatöö, mingit sotsiaalset ringi, hobisid jne.
Ja kas need ‘sarnase elusaatusega’ sõbrannad on siis viimased paariad, kellega on nii kohutav suhelda?
Mina olen korduvalt kokku puutunud keskealiste naistega, kes on ka maha jäetud või lihtsalt lahku läinud – nad teevad nt doktoritööd, löövad kohalikus sotsiaalelus kaasa, käivad üritustel ja üldse tundub, et nii mõnegi elu on lõbusam ja huvitavam kui osadel pereinimestel, kes nagunii omavahel suurt midagi teha ei viitsi ning kus perenaise peamine roll on iga päev vorpida süüa teha ja mehe järel koristada.
Ei taha kedagi kritiseerida, aga mahajätmise eest pole me keegi kaitstud ning ehk tuleks oma elu planeerides hoiduda perspektiivi eest, et 50-aastaselt võiks nööri kaela panna, kuna keha on närtsinud ja meest pole. Loomulikult on pärast pikka kooselu maha jäetud saada jube, suur hoop, ning üksindus ei ole tore – aga seal on ikka vahe, kas sinu mõttekas eksistents saab sellega läbi või on ka alternatiivseid väljavaateid.

#3115422:

mina olen näinud sama lugu. ainult selle vahega, et näinud lähedalt ka seda, kuidas (nüüd mahajäetud) osapool tegeles sõna otseses mõttes kodus õelutsemise, õpitud abituse ja teistele selgasõitmisega, seda nii ajaliselt, rahaliselt kui vaimselt. nüüd, mahajäetuna, muidugi on selg küürus ja müts silmini peas, aga kes vähegi lähemalt on seda elu näinud, saavad täielikult aru, miks (antud juhul meespool) temale oluliselt sobivama naise juurde läks. otse loomulikult on nüüd väga kahju näha üht naist juba 50+ eas hääbumas, aga kuidagi ei kipu meelest minema ka see varem korraldatu. raske olukord niikuinii. näen ka ainsat positiivset osa siin selles, et tütar vähemalt tunneb ema vastu huvi. meil see nii alati ei ole.

Sa ei tea kunagi, mida see mees ise tegi. Abielu on kuni surmani heas ja halvas. Õudne mõeldagi nendele lõhutud peredele ja laste elu saatustele. Ei saa oma vanemaid pulmagi, koos lastelaste sündi tähistama kutsuda.

Tundub, et eluaeg üksikud tulevad eluga paremini toime, kui mahajäetud. Või on neil juba oma nutud nooreana ära nutetud. Omal tahtel üksikud naised ütlevad, et milleks mulle see sokipesu ja hoolitsemine, kui ma elan täpselt nii nagu ise tahan. ei tea, kas see on mingi kaitsekilp ja leppimine või ongi nad rahul.
Meil on sugulane üksik. pole lapsi, pole mingit pikka suhet ka olnud. ehk noorena oli. saab nii hästi hakkama. töötab veel, reisib. kuni on palk lisaks pensionile. tal pole kedagi vaja reisile, sest reisibüroo paneb seltskonna kokku ju.

#3115549:

Tundub, et eluaeg üksikud tulevad eluga paremini toime, kui mahajäetud. Või on neil juba oma nutud nooreana ära nutetud. Omal tahtel üksikud naised ütlevad, et milleks mulle see sokipesu ja hoolitsemine, kui ma elan täpselt nii nagu ise tahan. ei tea, kas see on mingi kaitsekilp ja leppimine või ongi nad rahul.

Meil on sugulane üksik. pole lapsi, pole mingit pikka suhet ka olnud. ehk noorena oli. saab nii hästi hakkama. töötab veel, reisib. kuni on palk lisaks pensionile. tal pole kedagi vaja reisile, sest reisibüroo paneb seltskonna kokku ju.

Võib-olla on osalt ka kaitsekilp, aga kas selline kaitsekilp pole mitte parem kui masendunult ainult kodus telekat vaadata, jooma ning lähedaste seljas elama hakata?

#3115568:

#3115538:

#3115530:

#3115422:

mina olen näinud sama lugu. ainult selle vahega, et näinud lähedalt ka seda, kuidas (nüüd mahajäetud) osapool tegeles sõna otseses mõttes kodus õelutsemise, õpitud abituse ja teistele selgasõitmisega, seda nii ajaliselt, rahaliselt kui vaimselt. nüüd, mahajäetuna, muidugi on selg küürus ja müts silmini peas, aga kes vähegi lähemalt on seda elu näinud, saavad täielikult aru, miks (antud juhul meespool) temale oluliselt sobivama naise juurde läks. otse loomulikult on nüüd väga kahju näha üht naist juba 50+ eas hääbumas, aga kuidagi ei kipu meelest minema ka see varem korraldatu. raske olukord niikuinii. näen ka ainsat positiivset osa siin selles, et tütar vähemalt tunneb ema vastu huvi. meil see nii alati ei ole.

Sa ei tea kunagi, mida see mees ise tegi. Abielu on kuni surmani heas ja halvas. Õudne mõeldagi nendele lõhutud peredele ja laste elu saatustele. Ei saa oma vanemaid pulmagi, koos lastelaste sündi tähistama kutsuda.

Inimesed võivad mõnikord ka valesti valida. Ja mina ei arva, et täiesti sobimatut ning kohutavalt käituvat inimest peab taluma ‘heas ja halvas’ kuni oma ainukese elu lõpuni, eriti kui lapsed juba suured. Elavad need lapsed ka selle üle, et ei saa vanemaid koos lapselaste sündi tähistama kutsuda, ilma et see nende elu kohutavalt ära lõhuks. Kui eeldatakse vanemate koos olemist ainult taoliste argumentide alusel, on need lapsed ise ka parajalt isekad.

Mina olen pärit lahutatud perest ja see taak on ikka kohutav. Nagu lõhestumine. Valida tuleb enne abielu. Mõne jaoks on halb näiteks abikaasa depressioon, elumured vms.Inimesed ikka ei taju vastutust oma laste ja abikaasa ees. Hävitad oma abikaasa, hävitad ka laste elu.

Mina olen kohanud ka selliste lahutatud pere laste seisukohta, kes ütlesid, et elu läks paremaks ja vabamaks, kui pidevalt tülitsenud vanemad lõpuks lahku läksid, ning et nad oleksid võinud seda juba varem teha. Või on nt ema peale koguni pahased, et see mehest ära ei lahutanud ning pani lapsi taluma nt alkohoolikust või (vaimselt) vägivaldset isa. Ja miskipärast on ka nii, et näiteks vaimselt vägivaldsest mehest lahku läinud naine saab palju kiitust ning tema uus parem suhe palju poolehoidu, samas kui vaimselt vägivaldsest sobimatust naisest lahutanud mees saab ilgelt nahutada – hoidku jumal, kui peaks veel uue ja sobivama naise leidma! Siis on reetur, kes justkui nimelt õnnetu mahajäetud naise ninna alla ‘õitsema’ läheb jne.

Päris kohutav on lugeda, kuidas mõnede jaoks ongi normaalne see, et täiskasvanud lapsed vastutavad oma keskeas (mitte vanuritest!) vanemate vaba aja sisustamise eest ja nende hoida on vanemate emotsionaalne heaolu.

Mis hetkel siis täiskasvanud inimesel vastutus oma elu eest lastele libiseb? Et muudkui aidatagu ja lõbustatagu. Kas 30-40 aastaselt peab ise hakkama saama aga juba 50-aastaselt on õigus abi oodata?

Kuulge – täiskasvanud inimene on ikka ise oma elu eest vastutav kuni selle lõpuni. Ja kui elu alguses ütlevad vanemad sulle, mida teha (hangi haridus, otsi töökoht) ja elu keskel otsustad ise (abiellun, saan lapsed), siis elu teises pooles ka otsustatakse ise. Mitte ei oodata, et keegi ütleks kuidas elama peab. See on aeg, kus on taas vabadust tegeleda huvipakkuva ala või hobiga, ennast arendada, otsida kasvõi elu mõtet, mitte lihtsalt vegeteerida.
Ja kui ikka on depressioon, siis tuleb võtta antidepressante ja ennast ravida. Seda muidugi juhul, kui kuskilt koidab, et keegi teine ei saa tema elu paremaks teha ja ikkagi, iga inimene ISE on vastutav selle eest, milline ta elu parasjagu on.

Ja kes vastu tahab vaielda, siis vaadake enda sisse ja küsige endalt seda – kes on minu elu ja valikute eest vastutav? Isegi siis, kui ma mõne valiku olen valesti teinud, kas ma saan uuesti valida või midagi selle valiku tulemuste osas ette võtta? Aga kui mul lapsi ei ole, kelle abi ma siis ootan, sotsiaaltöötajate?

#3115449:

Hoiatav näide, mis juhtub, kui kogu elu rajada ainult õitsvale kehale ja mehele. Kui pole mingit eneseteostust peale rutiise igapäevatöö, mingit sotsiaalset ringi, hobisid jne.
Ja kas need ‘sarnase elusaatusega’ sõbrannad on siis viimased paariad, kellega on nii kohutav suhelda?

50-aastane, kes on aastakümneid olnud kellegi naine, jõuab ühel päeval peale lahutust tõdemuseni, et tal ei ole enam kunagi olla kellelegi naine. Ja pole vahet, kas ta oli oma lagunenud suhtes hea või halb naine, ilus või inetu – tal oli oma sotsiaalne ülesanne.
Sama kehtib ka emaks olemise kohta. Sa ei saa enam iial tagasi emaks olemise eelsesse aega pärast lapse sünnitamist! Ei ole olemas sellist ootust, et elan 20-30 aastat emaelu ja siis jääb mul veel kuhjaga aastaid olla mitte-ema.

Sellist “aga paljud inimesed ei ole kunagi kellegagi koos elanud ja saavad vanaduses väga hästi üksi oldud” juttu on kentsakas lugeda. Kui nad ei ole kunagi olnud kellelegi paariliseks ja lapsevanemaks, siis loomulikult on nende sotsiaalne staatus olnud läbivalt hoopis teine kui pereinimesel.

Öeldakse, et sa ei saaks aru, et oled õnnelik kui ei ole olnud õnnetu. Väga paljud üksi jäänud pereinimesed elavad kuni uue pere tekkimiseni selles õnnetuse augus, sest nad teavad, milline võib olla õnn. Ja et hetkel seda ei ole.

Nyah tõi välja lesestaatuse. Jah, naised matavad oma abikaasasid kaugelt rohkem kui mehed. Paljud lesed jäävadki peale matust üksi ja hääbuvad vaikselt. Või lähevad ruttu kaasale järele. Samas, ega reeglit ei ole. Mõni on ehk aastakümneid hingelt vallaline olnud ja temale on abikaasa surm kergenduseks. Ongi võib-olla terve elu väljapoole elanud ja sõbrannadega mööda huviringe-välisreise-kontserte-muuseume ringi ajanud. Päris paari-inimeste elu saab paarilise lahkumisest ikkagi ränga hoobi.

Ennast tundes ma tean, et kui minu abielu peaks minu menopausi järel lagunema, siis minust kibestunumat ja depressiivsemat mutti lähema kvartali ulatuses ei leia. Minu jaoks on paarisuhe sama oluline kui suhe oma lastega. Nii heas kui halvas, igavesti. Kui minu abikaasa peaks mu jätma ajal, mil ma enda suhtestaatust enam suurt mõjutada ei saa, et siis ise noorema naisega ühte heita… oikurja, seda tuld ja tõrva ei hoia põrguväravad ka!

#3115697:

#3115449:

Hoiatav näide, mis juhtub, kui kogu elu rajada ainult õitsvale kehale ja mehele. Kui pole mingit eneseteostust peale rutiise igapäevatöö, mingit sotsiaalset ringi, hobisid jne.

Ja kas need ‘sarnase elusaatusega’ sõbrannad on siis viimased paariad, kellega on nii kohutav suhelda?

50-aastane, kes on aastakümneid olnud kellegi naine, jõuab ühel päeval peale lahutust tõdemuseni, et tal ei ole enam kunagi olla kellelegi naine. Ja pole vahet, kas ta oli oma lagunenud suhtes hea või halb naine, ilus või inetu – tal oli oma sotsiaalne ülesanne.

Sama kehtib ka emaks olemise kohta. Sa ei saa enam iial tagasi emaks olemise eelsesse aega pärast lapse sünnitamist! Ei ole olemas sellist ootust, et elan 20-30 aastat emaelu ja siis jääb mul veel kuhjaga aastaid olla mitte-ema.

Sellist “aga paljud inimesed ei ole kunagi kellegagi koos elanud ja saavad vanaduses väga hästi üksi oldud” juttu on kentsakas lugeda. Kui nad ei ole kunagi olnud kellelegi paariliseks ja lapsevanemaks, siis loomulikult on nende sotsiaalne staatus olnud läbivalt hoopis teine kui pereinimesel.

Öeldakse, et sa ei saaks aru, et oled õnnelik kui ei ole olnud õnnetu. Väga paljud üksi jäänud pereinimesed elavad kuni uue pere tekkimiseni selles õnnetuse augus, sest nad teavad, milline võib olla õnn. Ja et hetkel seda ei ole.

Nyah tõi välja lesestaatuse. Jah, naised matavad oma abikaasasid kaugelt rohkem kui mehed. Paljud lesed jäävadki peale matust üksi ja hääbuvad vaikselt. Või lähevad ruttu kaasale järele. Samas, ega reeglit ei ole. Mõni on ehk aastakümneid hingelt vallaline olnud ja temale on abikaasa surm kergenduseks. Ongi võib-olla terve elu väljapoole elanud ja sõbrannadega mööda huviringe-välisreise-kontserte-muuseume ringi ajanud. Päris paari-inimeste elu saab paarilise lahkumisest ikkagi ränga hoobi.

Ennast tundes ma tean, et kui minu abielu peaks minu menopausi järel lagunema, siis minust kibestunumat ja depressiivsemat mutti lähema kvartali ulatuses ei leia. Minu jaoks on paarisuhe sama oluline kui suhe oma lastega. Nii heas kui halvas, igavesti. Kui minu abikaasa peaks mu jätma ajal, mil ma enda suhtestaatust enam suurt mõjutada ei saa, et siis ise noorema naisega ühte heita… oikurja, seda tuld ja tõrva ei hoia põrguväravad ka!

Miks just peale menopausi peaks purunema? Et “päevad” ära jäävad? Lihtsalt huvitab selline mõttekäik?

#3115719:

‘Ongi võib-olla terve elu väljapoole elanud ja sõbrannadega mööda huviringe-välisreise-kontserte-muuseume ringi ajanud.’ ‘Ringi ajanud’, eks ole, samas kui sina üllalt ja ennastohverdavalt ‘päris elu’ elasid ???? Vabandust, aga sinust õhkub juba praegu mingit kibestumist ja hirmu. Ning jah, sina oledki see hoiatav näide, kelleks muutuda ei tohi – ainsa või peaaegu et ainsa prevaleeriva sotsiaalse rolliga, mille kadudes saab sinust tige inimvare. Ning ei, kõik rõõmsad ja tegusad mahajäetud keskealised pole olnud mingid ‘ringi ajavad’ ja hingelt vallalised, kes abikaasa lahkumisest kergendust tundsid, kuigi mõned ilmselt ka seda. Mõni on ilmselt väga-väga haiget saanud ja samuti ajutiselt väga tumedas augus istunud – lihtsalt on olnud ka muid rolle ühiskonnas, mille läbi end defineerida ja mis rahuldust ning elule edasist mõtet annavad. Sellistel inimestel on suurem lootus ka uus kaaslane leida kui neil üdini paarisuhtele elavatel ning pärast selle lõppemist kibeduses ning enesehaletsuses praadivatel ‘muttidel’.

Hahahaa, no täitsa kümnesse! Aga nii ongi. Luiged elavad valitud paarilisega elu lõpuni. Kui läheb üks, läheb varsti teine ka. Pingviinid kasvatavad oma lapsi täpselt sellises rütmis ja sellises koostöös, mis minule tundub ainuõige.

Ma ei ole kunagi oma elus soovinud üksi elada. Mitte kunagi. Mind hirmutab väljavaade jääda üksi, olla eikeegi. Enda arvates saan ma olla keegi ainult teistelt tagasi peegeldudes. See on minu isiklik seisukoht. Palun ära võta seda isiklikult! Lihtsalt püüa ruumi teha arusaamisele, et minusuguseid on veel.

Ma ei tea mis tunne on elada teistmoodi, sest mina olen alati olnud mina. Sind ärritab väljend “ringi ajama”? Miks? Kas on mõni sinu arvates sobilikum väljend väljendamaks tegevusi, mis vaba aja mõttes jäävad väljapoole paarisuhet ja kodu? Kui on, siis palun asenda minu väljend mõttes enda omaga ja asi korras.

Mina ei mõista siiralt inimesi, kes ei soovi lapsi. Aga seda ilmselt sel põhjusel, et mina olen neid alati soovinud. Täpselt samamoodi ei mõista sina naisi, kes on oodanud, et nooruses välja valitud partner jääb nendega surmani ja murduvad, kui see fantaasia kildudeks puruneb. Ja paljud jäävadki katki. Neid ei lohuta mingid sama saatusega sõbrannad ega muuseumid. Nad on katki murtud ja seda ei saagi enam parandada. Seda ei saa teadlikult ennetada, sest inimese loomus on ikka see, mis ta on.

#3115749:

#3115719:

‘Ongi võib-olla terve elu väljapoole elanud ja sõbrannadega mööda huviringe-välisreise-kontserte-muuseume ringi ajanud.’ ‘Ringi ajanud’, eks ole, samas kui sina üllalt ja ennastohverdavalt ‘päris elu’ elasid ???? Vabandust, aga sinust õhkub juba praegu mingit kibestumist ja hirmu. Ning jah, sina oledki see hoiatav näide, kelleks muutuda ei tohi – ainsa või peaaegu et ainsa prevaleeriva sotsiaalse rolliga, mille kadudes saab sinust tige inimvare. Ning ei, kõik rõõmsad ja tegusad mahajäetud keskealised pole olnud mingid ‘ringi ajavad’ ja hingelt vallalised, kes abikaasa lahkumisest kergendust tundsid, kuigi mõned ilmselt ka seda. Mõni on ilmselt väga-väga haiget saanud ja samuti ajutiselt väga tumedas augus istunud – lihtsalt on olnud ka muid rolle ühiskonnas, mille läbi end defineerida ja mis rahuldust ning elule edasist mõtet annavad. Sellistel inimestel on suurem lootus ka uus kaaslane leida kui neil üdini paarisuhtele elavatel ning pärast selle lõppemist kibeduses ning enesehaletsuses praadivatel ‘muttidel’.

Hahahaa, no täitsa kümnesse! Aga nii ongi. Luiged elavad valitud paarilisega elu lõpuni. Kui läheb üks, läheb varsti teine ka. Pingviinid kasvatavad oma lapsi täpselt sellises rütmis ja sellises koostöös, mis minule tundub ainuõige.

Ma ei ole kunagi oma elus soovinud üksi elada. Mitte kunagi. Mind hirmutab väljavaade jääda üksi, olla eikeegi. Enda arvates saan ma olla keegi ainult teistelt tagasi peegeldudes. See on minu isiklik seisukoht. Palun ära võta seda isiklikult! Lihtsalt püüa ruumi teha arusaamisele, et minusuguseid on veel.

Ma ei tea mis tunne on elada teistmoodi, sest mina olen alati olnud mina. Sind ärritab väljend “ringi ajama”? Miks? Kas on mõni sinu arvates sobilikum väljend väljendamaks tegevusi, mis vaba aja mõttes jäävad väljapoole paarisuhet ja kodu? Kui on, siis palun asenda minu väljend mõttes enda omaga ja asi korras.

Mina ei mõista siiralt inimesi, kes ei soovi lapsi. Aga seda ilmselt sel põhjusel, et mina olen neid alati soovinud. Täpselt samamoodi ei mõista sina naisi, kes on oodanud, et nooruses välja valitud partner jääb nendega surmani ja murduvad, kui see fantaasia kildudeks puruneb. Ja paljud jäävadki katki. Neid ei lohuta mingid sama saatusega sõbrannad ega muuseumid. Nad on katki murtud ja seda ei saagi enam parandada. Seda ei saa teadlikult ennetada, sest inimese loomus on ikka see, mis ta on.

Saan sinust tegelikult hästi aru. Aga ma tahtsin veel öelda ka seda, et see muu sotsiaalne roll ühiskonnas ei pruugi tähendada ainult mööda üritusi ja muuseume ringi laskmist. Ma pidasin sotsiaalse rolli all silmas näiteks rahuldustpakkuvat karjääri, loomingut, eneseteostust vms, mille kaudu inimene end rakendada saab ning ehk vajalikunagi tunneb. Kui need on olemas, on imelik öelda, et inimene on pärast kaaslase kadumist eikeegi.
Kõik muidugi pole karjääri- või loominguinimesed, mõni ongi väga keskendunud oma kaaslasele ja paarisuhtele, aga neil on ka suurem oht pärast suhte purunemist ise kildudeks laguneda. Sellepärast minu jaoks ainult sellele aspektile keskendumine ongi ohtlik, mingi tagala peab elus veel olema.

#3114648:

Ema ja isa lahutasid 7-8 aastat tagasi, isal on uus naine ja sellega ka laps. Ema on aga viimase paari aastaga muutnud – on kõvasti kaalust juurde võtnud, millegagi tegeleda ei taha ja ei viitsi, vanust on alles 56. Elab korteris, käin seal oma pere kõrvalt koristamas, samuti helistab pidevalt vennale ja hädaldab, et on vaja teda autoga viia ja tuua. Käime mõlemad tööl, pered ja tõesti ei arvanud, et pean 56-aastase ema eest veel hoolitsema. Isa on tegus ja toimekas- käivad perega reisimas, tihti käime koos – samas see jälle emale ei meeldi.

Olem emale rääkinud, et hakaku millegagi tegelema, käigu teatis, kõndimas jne. Aga ei huvita, ei viitsi jne. Sõbranna samavana ema käib jooksmas, trennis, suusatab jne

Soovitasin arsti juurde minna, aga seda ta ei tee.

Loomulikult su emal on stress või pigem lausa depressioon. Kui millegagi tegeleda ei taha, siis pakun pigem depressiooni ja ärevushäireid. Ta lihtsalt ei suuda.
Mõtle nüüd ise. Ta oli 50 piiril, lahutas. Ilmselt teie olite sel hetkel juba täiskasvanueas või vähemalt keskkooli lõpuklassides. Mis see lahutamise põhjus oli, isa uus silmarõõm? Pane nüüd ennast sellesse vanusesse- elu läheb katki, eksabikaasal uus naine, saab sellega lapse. Aga sinu ema elu on rikutud. Teie, lastena, käitute tema silmis aga reeturitena- suhtlete isa uue perega. Ehk peate isa last lausa oma õeks või vennaks?
Kas 50 vana naisterahvas suudab elu sõrmenipsust üles ehitada? Oh ei. Ja koormus langebki teile, sest tal ei ole kedagi! Probleem laheneks, kui tema kõrvale tekiks uus inimene. Kust ja kuidas, ei kujuta ette.

Kas nüüd lapsed on süüdi, et isa ei olnud emaga koos õnnelik? Ilma põhjuseta ju lahku ei minda. Eriti tase on emal oma suhted lastega rikkuda kibestumisest isa ja tema uue elu suhtes. Siis ei jää talle tõesti enam kedagi ja võibki paela kaela panna. Kes keelab emal toredaid asju laste ja lastelastega ette võtta, reisida jne? Praegu jääb mulje nagu keegi oleks ebaõiglaselt emalt midagi ära võtnud. Kellelgi pole kohustust õnnetus suhtes olla lihtsalt seetõttu, et äkki menopausis mutt ei leia uut kaaslast.

No vaata, mina näiteks ei ütlegi, et isa perega ei peaks suhtlema.
Aga peaks mingil määral siiski vaatama, et see suhtlus poleks ühele poole kaldu.
Kui reisitakse isaga ning emaga reisida ei saa, sest raha enam pole – siis see pole emale kindlasti tore.
Võib olla siis reisida emaga ning öelda hoopis isale, et raha pole temaga reisimiseks?
Ma üritasin lihtsalt märku anda, et vaadata, et see suhtlus ei oleks ühele poole kaldu.

#3115801:

#3115749:

#3115719:

‘Ongi võib-olla terve elu väljapoole elanud ja sõbrannadega mööda huviringe-välisreise-kontserte-muuseume ringi ajanud.’ ‘Ringi ajanud’, eks ole, samas kui sina üllalt ja ennastohverdavalt ‘päris elu’ elasid ???? Vabandust, aga sinust õhkub juba praegu mingit kibestumist ja hirmu. Ning jah, sina oledki see hoiatav näide, kelleks muutuda ei tohi – ainsa või peaaegu et ainsa prevaleeriva sotsiaalse rolliga, mille kadudes saab sinust tige inimvare. Ning ei, kõik rõõmsad ja tegusad mahajäetud keskealised pole olnud mingid ‘ringi ajavad’ ja hingelt vallalised, kes abikaasa lahkumisest kergendust tundsid, kuigi mõned ilmselt ka seda. Mõni on ilmselt väga-väga haiget saanud ja samuti ajutiselt väga tumedas augus istunud – lihtsalt on olnud ka muid rolle ühiskonnas, mille läbi end defineerida ja mis rahuldust ning elule edasist mõtet annavad. Sellistel inimestel on suurem lootus ka uus kaaslane leida kui neil üdini paarisuhtele elavatel ning pärast selle lõppemist kibeduses ning enesehaletsuses praadivatel ‘muttidel’.

Hahahaa, no täitsa kümnesse! Aga nii ongi. Luiged elavad valitud paarilisega elu lõpuni. Kui läheb üks, läheb varsti teine ka. Pingviinid kasvatavad oma lapsi täpselt sellises rütmis ja sellises koostöös, mis minule tundub ainuõige.

Ma ei ole kunagi oma elus soovinud üksi elada. Mitte kunagi. Mind hirmutab väljavaade jääda üksi, olla eikeegi. Enda arvates saan ma olla keegi ainult teistelt tagasi peegeldudes. See on minu isiklik seisukoht. Palun ära võta seda isiklikult! Lihtsalt püüa ruumi teha arusaamisele, et minusuguseid on veel.

Ma ei tea mis tunne on elada teistmoodi, sest mina olen alati olnud mina. Sind ärritab väljend “ringi ajama”? Miks? Kas on mõni sinu arvates sobilikum väljend väljendamaks tegevusi, mis vaba aja mõttes jäävad väljapoole paarisuhet ja kodu? Kui on, siis palun asenda minu väljend mõttes enda omaga ja asi korras.

Mina ei mõista siiralt inimesi, kes ei soovi lapsi. Aga seda ilmselt sel põhjusel, et mina olen neid alati soovinud. Täpselt samamoodi ei mõista sina naisi, kes on oodanud, et nooruses välja valitud partner jääb nendega surmani ja murduvad, kui see fantaasia kildudeks puruneb. Ja paljud jäävadki katki. Neid ei lohuta mingid sama saatusega sõbrannad ega muuseumid. Nad on katki murtud ja seda ei saagi enam parandada. Seda ei saa teadlikult ennetada, sest inimese loomus on ikka see, mis ta on.

see pole vale, inimene võibki olla selline.

Halb on see, kui pärast murdumist tõmmatakse kaasa lapsed ja lapselapsed – üksiolek viib depressiooni, huvisid ja hobisid pole või need ei huvita depressioonis inimest ja siis algab nn ahistamine oma läheduselt järgmiste suunas – miks te ei tule, miks te ei ole, ma olen nii üksi, te ei armasta mind, mind pole kellelegi vaja, ma tapan ennast ära jne. Tean seda kõike. Järsku on lapsed mustris, et mida rohkem nad siis tegelevad ja püüavad, seda hullemaks ja suuremaks läheb see surve. Meil on läinud olukord sedavõrd hulluks, et süüdistamised on kasvanud juba solvamisteks ja sõimuks. Rohkem ei täpsustaks.

Väljapääsu ei näi olevat, sest inimene ei saa aru, et ta vajab professionaalset abi.

No täpselt! Mõni kägu ju ka siin raiub, et oled halb laps, et oma emast nii räägid ja mõtled. See on see nn ühiskonna surve, et sa pead ema aitama, muidu oled halb laps ja ei austa ema. Aga kas ema oma käitumisega austab? Ei austa ju.
Aga reaalsus on see, tasapisi sellised vanemad teevad oma lapsed kaassõltlaseks(stress, lõpuks depresioon on ka endal, kuna tunned süümepiinu). Ja see samaoodi hävitav ja haiglaslik.

Mina olen see kägu, kelle ema on 8a alkohoolik. Viimased 3a olen mina ja õde ka tema kaassõltlased. See on väga raske.
Ja mina oleks soovinud, et vanemad oleks varem lahku läinud. Me õega teadsime juba algkoolis, et kõik pole õige. Lõpuks läks asi nii hulluks, et vanemad hakkasid lausa vihkama üksteist. Emal oli koguaeg jutt, et kuhu mul ikka minna on, et laste pärast “kannatab”. Aga kui isa meie ema, oma ema(minu isapoolne vanaema) majast välja viskas, oli tal küll võimalusi. Alles siis ta küsis laenu ja ostis korteri. Sai küll. Oleks. Varem proovinud, oleks olnud valikud palju suuremad ja ka tal ehk tahtmist kedagi veel leida enda kõrvale ja laen nüüdseks oleks makstud.
Eks ma teda süüdistada selles ei saa, ta tegi siis mis oskas aga see on see “oleks vaid”.

Alguses ma tõesti siiralt arvasin, et isa on KÕIGES süüdi aga aastatega olen aru saanud, et kohe kindlasti ei olnud! Ema andis ka oma panuse piisavalt. Mulle tundub, et ta vaimne tervis ei ole pikalt enam korras olnud.
Isa elab uut elu teise naisega(üks armukestest). Suhelnud ei ole me 9 aastat! Ma ei tea, kas ma üldse teda ära tunneks! Saadame vaid sünnipäevadel viisakusest õnnitlusi.
Aga viimased aastad olen väga tihti leidnud end mõtlemast, et ehk peaks uuesti reaalselt kokku saama ja proovima suhteid soojendada.

On väga palju asju, mis on asju mõjutanud ja seda lahata siin läheks väga pikaks ????.

Aga pika hala peale ma ütleks, et ma mõistan teemaalgatajat väga hästi. Olen aru saanud, et kui inimene ise abi ei soovi, siis sundida ka ei saa.
Võin tunduda julm aga minu jaoks aitas suhtlemise viimine miinimumini, kuna ma olen ise üsna hella hingega ja kergelt mõjutatav.