Teema: Emal on vist stress.

Kirjandusest meenub mulle Gorki ema. seal oli rõhk mitte majapidamistöödel, aga pigem lapse toetamisel.
Tunnetan, et teemaalgataja jättis midagi olulist rääkimata.
Teemaalgataja suhtumine emasse on väga imelik, et ema on nagu õhk, millele hakatakse mõtlema siis, kui see pole enam puhas või seda hakkab nappima? Kuidas on asjad niikaugel jõudnud? Ilmselgelt vajad ema toetust ja seltsi.
Kiita võiks inimest selle eest, kes ta on ja mida ta teeb, mitte selle eest, kui hästi ta vastab kellegi ideaalile. Sulev Nõmmiku filmist „Noor pensionär“

Ühe õnn on teise õnnetus. Muidugi on õnnelikuga kergem ja toredam suhelda.

#3115983:

Kirjandusest meenub mulle Gorki ema. seal oli rõhk mitte majapidamistöödel, aga pigem lapse toetamisel.

Tunnetan, et teemaalgataja jättis midagi olulist rääkimata.

Teemaalgataja suhtumine emasse on väga imelik, et ema on nagu õhk, millele hakatakse mõtlema siis, kui see pole enam puhas või seda hakkab nappima? Kuidas on asjad niikaugel jõudnud? Ilmselgelt vajad ema toetust ja seltsi.

Kiita võiks inimest selle eest, kes ta on ja mida ta teeb, mitte selle eest, kui hästi ta vastab kellegi ideaalile. Sulev Nõmmiku filmist „Noor pensionär“

Täiesti õige tähelepanek, et teemaalgataja vajab ema toetust ja seltsi. Kas selline lapsevanem suudab pakkuda toetust ja seltsi! EI SUUDA! Ta nõuab nagu kolmeaastane tähelepanu ja järgmisel hetkel jonnib, et ta ei tahtnud nii ja mitte praegu ja mitte täna ja nii edasi.

Minu ema on eluaeg olnud depressioonis. Juba siis, kui ma olin viieaastane. KÕIK oma elu keerulised olukorrad olen ma pidanud ise ja üksi hakkama saama. Mitte keegi MIND ei toetanud. Kui mul oli koolis raske ja kurtsin, siis ema ütles, et ise oled süüdi. Kui ma juba täisealisena kolisin, sain lapsed, vahetasin töökohta, oli raske tervisemure – siis ema ainult halises, et kui keeruliseks mina tema elu teen. Tal on nüüd nii palju muret! Ja ometi ei teinud ta muud kui oli oma kodus ja muretses, oleks ta oleks aidanud midagigi teha – ei, tal on ju niiiii raske kogu aeg ja kas ma siis aru ei saa, et hoopis temal on abi vaja. Mul on ju lapsed – las nemad ise vaatavad mis süüa saab ja kraamivad (olid siis 4 ja 6), sina tule mulle seltsiks, aita mind (ema oli 54 siis). Ahjaa – tema põhilause “Sa oled nii egoistlik, mõtled ainult sellele, kuidas sinul hea oleks.” Jah, aga kes siis, tema ju minu heaolule ei ole kunagi mõtelnud.
Masendav.
Mina ravisin seda halisemist nii, et ei aidanud, ei käinud ja ei teinud. Kuulasin vahel ära ja kogu lugu. Lõpuks õppis ise elama ja ise tegema. Oli raske küll aga mis tal üle jäi.