Ma tean, et sellele loole ei ole häid lahendeid aga auru välja laskmiseks kirjutan.
Meil on oma kodu ka, praegu seisab tühjalt, sest plaanisime selle ära müüa ja vanemate poole kolida. Idee oli üllas, aitaks 70 aastastel lihtsamini majapidamisega hakkama saada ja vanast majast jõudumööda oma kodu ehitada. Koht on ilus ja südamelähedane.
Saime oma tööasjad ka nii sättida, et teeme nüüd siin nii tööd kui siis töövälisel ajal tegeleme remondi, majapidamise, koristamise ja söögiga. Varem, turvalises kauguses olles, ei saanud ma aru, mis siin tegelikult toimub. aga nüüd on paari kuuga selge, et ema on alkohoolik, sõna otseses mõttes, ta valetab, ei korista, ei tee mitte midagi peale seepide vahtimise voodis ja alkoholi joomise, peldikus käib ka. ( muidu on vannituba aga peale tema käiku muutub peldikuks senikaua kuni jälle ära kraamin)
Isa joob ka aga vähem, ta teeb ikka tööd, tegeleb puude, kasvuhoone, põllu, loomade ning suudab ehituses aidata. Emast on saanud aga täielikult degenereerunud inimene. Ma ise ka ei usu, et sama inimene oli minevikus hooliv, puhas, korralik, intelligentne.
Nüüd ta ei suuda wc vett peale tõmmata, käsi ei pese, riideid ei vaheta, mustad käed nühitakse lihtsalt käteräti sisse, iga päev vahetan köögi ja vannitoa käterätte, endal on rõve olla muidu. Ja ma ei ole pedantlik korranõudja
Mõeldakse endale tuhat tervisehäda külge ja valetatakse pidevalt et tal on halb olla, aga kui arvab, et keegi ei näe, kepsutab õues üsna kõbuselt ringi. Kui mu mees tuleb õhtul töölt, haarab kargud kaenalasse ja koperdab õue, rääkimaks, kui halb tal on ja kuidas ta täna jälle minu käest sõimata sai.
praegu tunnen, et jätame siia majja panustatud raha ja aja sinnapaika ja kolime oma koju tagasi, sellest on hirmus kahju, aga lapsed ei pea nägema pidevalt purjus vanaema. Isa kaitseb teda ja käib koos temaga poes, alkohol peidetakse ära ja siis salaja juuakse, mulle näkku valetades, et nad ei joo midagi.
Mul on nii kõrini sellest , et lisaks tööle ja oma lastele on veel kaks täiskasvanut, keda kasida.
Ma ei saa isegi abi otsida, sest kuigi nägu reedab, et kõik pole korras, ei oska võõramad inimesed alkoholismi kahtlustada, arvataksegi, et mingi terviseprobleem, ta oskab veel lühiajaliselt seda varjata aga üldiselt on see jutt juba nii loll ja ühte asja küsitakse kümneid kordi üle, mingit arusaamist kommetest ja viisakusest enam ei ole. ühe ja sama sünteetilisest riidest pluusiga võib ilma pesemata 2 nädalat käia, aga riideid ei vaheta, vägisi ka ei saa tal neid seljast. Ja nii kui meile keegi külla tuleb, passitakse ninapidi juures. Ka sauna ei viitsi ta iga nädal minna.
Üllas mõte, kolm põlvkonda koos rasketel aegadel üksteist toetamas on meie puhul küll lörriläinud üritus. Oma mehe ees on kohutavalt piinlik, mina ta sellesse tõmbasin, siin on ilus ja meil olid suured plaanid, mida siia veel teha ja kuidas.
suuline jutt on aastaid olnud, et maja saab meile.
Aga täna pole ma enam selles kindel, müüme oma maja ära, paneme kogu oma raha siia majja, mis juriidiliselt veel meile ei kuulu ja kui ma oma korranõudmisega liiale lähen, tehakse kinkeleping kellegi teise nimele, peaasi et juua lubab ja viina koju kätte toob.
Teine variant on see, et kui me siin ei ela, läbustatakse see elamine ja kõrvalhooned uuesti nii ära, korjatakse jälle suured rämpsuhunnikud igale vabale pinnale, vannituba ja köök kattuvad kõntsakihiga, muru ja lilleaed lastakse raisku.
Ja ma ei ole valmis seda kadalippu, mis me viimased kolm aastat oleme siin teinud, uuesti läbi elama. Enne siia kolimist töötasime siin kõik vabad nädalavahetused ja puhkuse aja. Õde vend käisid puhkuse ajal reisimas, meie pere rügas tööd teha, mõtlesime, et kui kord siin kõik ilusaks saame, siis ükskord on ka meil aega puhata, aga paistab, et seda aega ei tulegi.
Mu enda tervis ütleb selle jubeda närvesööva koorma all varsti üles. Öösiti enam ei maga ja mõtted muudkui käivad ringi.
Enda pere ja isa tööst on jube kahju ja kui isa tervis peaks üles ütlema, siis mina küll ei tea, mis selle joodikust emaga meie pere tegema peab.
Mu suur laps elab oma elu, õnneks oleme talle korteri suutnud muretseda ja pisem alles läheb kooli ja 7 aastane koos joodikvanaemaga ühe katuse all oleks väga kole. Ta ju ei suuda rahulikult juua, vaid muutub agressiivseks ja hüsteeriliseks, pillub asju, röögib , märatseb. See ei ole enam minu ema, ma ei suuda seda uskuda, see on halb unenägu.
Oskab keegi mu elu adekvaatsemalt hinnata?
Ma olen praegu nii viimase piirini viidud, et tahaks karjuda , lapse autosse panna ja oma koju sõita. Aga mees on veel töölt tulemata ja kuidas ma tema siia jätan. Pealegi tema tööandja enam tagasi vahetada ei võimaldaks.