Tegemist eraldielava emaga. Ta on täiesti elujõuline 60ndates naine. Kui end lille lööb, näeb välja kõbus ja üldse mitte vanur. Põeb mõningaid eale vastavaid kroonilisi haigusi, mis on kontrolli all hoitavad ning ei lühenda tema eluaastaid. Elab eramajas, mis on suurepärases korras – ma ütleksin, et ta elab paremini kui vast 90% meie pensionäridest või 70% paremini ka noortest peredest/eestlastest. Kahjuks ei ole tal elukaaslast.
Tõenäoliselt on üksindus ja huvide puudumine viinud ta depressiooni. Kuigi võiks veel reisida, teatris käia ja sõbrannadega nn pidutseda, ei tee ta seda üldse. Tema ainus vestluspartner on televiisor nagu ta ise ütleb. Nüüdseks on olukord selline, et ta arvab ja usub, et lapsed peaksid olema tema üksinduse ravi. Lastel, ehk siis meil, on väiksed lapsed, käime tööl. Tema juures käime ikka sünnipäevadel, jõuludel, kord kuus nädalavahetusel. Nädala sees käivad lapsed vaatamas, vahel teeme kiire kohvi, aga juba tunni aja möödudes läheb tüliks, sest ta soovib hakata mingeid asju klaarima, mis ei ole tehtud nii nagu tema soovib või on hoopis tegemata, kuigi tema on terve elu nii pingutanud, väga palju aidanud ja meid üles kasvatanud. Kasseerib meilt memme vaeva. Lemmikteema süüdistamise kõrval on ka haigused, nendest rääkimine viib teda omakorda enesehaletsushoogudeni. Kõik teised inimesed tunduvad talle mingit viisi veaga – kes on kitsi, kes on räpakas, kes oli kunagi nooruses joodik jne. Mõni, tule taevas appi, elab korteris.
Need tema haigused vahelduvad, vanad kaotavad aktuaalsuse, uued tulevad peale. Aastatega on ka tema telefonikõned muutunud süüdistavateks, ähvardab enesetapuga, hoiab meid nn oma maja pantvangis – te peate siin ehitama (maja on korras ja kaasaegne, mõtleb välja ulmeprojekte a la siserõdu jne), kuna tulevikus on see vaja müüa, kui teda enam ei ole. Meie tahaksime pigem kõpitseda oma kodusid, tegeleda oma laste suurekas kasvatamise, mitte täiselujõulise inimese kapriiside rahuldamisega, aga mida aeg edasi, seda vähem tahame sinna tema juurde minna. Varem käisime tihti. Tundub, et tal on pikka aega ravimata depressioon, ise ta nõus arsti juurde minema ei ole. Arvab, et kohe, kui me hakkame tema juures toimetama ja teda reisima viima jne, muutub kõik ideaalseks. Tegelikkuses muidugi ei muutu. Oleme proovinud. Enam ei tea, mida edasi teha – see on nagu suletud ring. Alati on õnnest puudu mingi üks asi. Kui selle ka veel saaks, siis oleks õnnelik. Tegelikkuses on ta muidugi järgmisel päeval pärast selle viimase takistuse likvideerimist sama õnnetu edasi. Tema sõbrad on kadunud, kõik huviringid tunduvad talle nõmedad. Nüüd on nii, et kui ta helistab, on juba ette halb tunne. Ei tahagi nagu vastata. Kõik see lükkab meid üksteisest veel kaugemale. Kui on tulemas perekondlik üritus, kellegi sünnipäev vms, on kõigil ette pinges tunne, et tunnikese pärast läheb tüliks.
On kellelgi ideid või mõtteid?
Teema: emotsionaalne terror ema poolt
Mida teha saab – endale plaan, et ise samas vanuses selliseks ei muutuks. Ja kiiremas korras peaksid suutma saada iseseisvaks, selliselt, et teiste virisemine sind enam ei puudutaks. See kiri näitab, et sa pole emotsionaalselt iseseisev, vaid ikka veel emotsionaalse lapse seisuses, kes tahab, et ema muutuks, et end siis ise paremini tunda. Emal on oma elu, ta on selle eluga liikumas elu viimaste päevade poole. Käitu oma emaga nii igakord, nagu näeksid teda viimast korda, siis ei teki pärast kahetsust. Ja kasva emotsionaalselt iseseisvaks. Siis ei lähe tüliks ka siis kui keegi tüli norib. Küpse, täiskasvanud inimese üheks tunnuseks on oma meeleoludega toime tulemine. Kuna ema käest seda õppida võimalik pole, ta on ise hädas, siis tuleb see oskus iseseisvalt omandada. Muidu on sinu lapsed täpselt samas seisus ükskord ja sa ise ei panegi tähele kuidas nende suhtes emotsionaalselt vägivaldne oled.
Tegemist eraldielava emaga. Ta on täiesti elujõuline 60ndates naine. Kui end lille lööb, näeb välja kõbus ja üldse mitte vanur. Põeb mõningaid eale vastavaid kroonilisi haigusi, mis on kontrolli all hoitavad ning ei lühenda tema eluaastaid. Elab eramajas, mis on suurepärases korras – ma ütleksin, et ta elab paremini kui vast 90% meie pensionäridest või 70% paremini ka noortest peredest/eestlastest. Kahjuks ei ole tal elukaaslast.
Tõenäoliselt on üksindus ja huvide puudumine viinud ta depressiooni. Kuigi võiks veel reisida, teatris käia ja sõbrannadega nn pidutseda, ei tee ta seda üldse. Tema ainus vestluspartner on televiisor nagu ta ise ütleb. Nüüdseks on olukord selline, et ta arvab ja usub, et lapsed peaksid olema tema üksinduse ravi. Lastel, ehk siis meil, on väiksed lapsed, käime tööl. Tema juures käime ikka sünnipäevadel, jõuludel, kord kuus nädalavahetusel. Nädala sees käivad lapsed vaatamas, vahel teeme kiire kohvi, aga juba tunni aja möödudes läheb tüliks, sest ta soovib hakata mingeid asju klaarima, mis ei ole tehtud nii nagu tema soovib või on hoopis tegemata, kuigi tema on terve elu nii pingutanud, väga palju aidanud ja meid üles kasvatanud. Kasseerib meilt memme vaeva. Lemmikteema süüdistamise kõrval on ka haigused, nendest rääkimine viib teda omakorda enesehaletsushoogudeni. Kõik teised inimesed tunduvad talle mingit viisi veaga – kes on kitsi, kes on räpakas, kes oli kunagi nooruses joodik jne. Mõni, tule taevas appi, elab korteris.
Need tema haigused vahelduvad, vanad kaotavad aktuaalsuse, uued tulevad peale. Aastatega on ka tema telefonikõned muutunud süüdistavateks, ähvardab enesetapuga, hoiab meid nn oma maja pantvangis – te peate siin ehitama (maja on korras ja kaasaegne, mõtleb välja ulmeprojekte a la siserõdu jne), kuna tulevikus on see vaja müüa, kui teda enam ei ole. Meie tahaksime pigem kõpitseda oma kodusid, tegeleda oma laste suurekas kasvatamise, mitte täiselujõulise inimese kapriiside rahuldamisega, aga mida aeg edasi, seda vähem tahame sinna tema juurde minna. Varem käisime tihti. Tundub, et tal on pikka aega ravimata depressioon, ise ta nõus arsti juurde minema ei ole. Arvab, et kohe, kui me hakkame tema juures toimetama ja teda reisima viima jne, muutub kõik ideaalseks. Tegelikkuses muidugi ei muutu. Oleme proovinud. Enam ei tea, mida edasi teha – see on nagu suletud ring. Alati on õnnest puudu mingi üks asi. Kui selle ka veel saaks, siis oleks õnnelik. Tegelikkuses on ta muidugi järgmisel päeval pärast selle viimase takistuse likvideerimist sama õnnetu edasi. Tema sõbrad on kadunud, kõik huviringid tunduvad talle nõmedad. Nüüd on nii, et kui ta helistab, on juba ette halb tunne. Ei tahagi nagu vastata. Kõik see lükkab meid üksteisest veel kaugemale. Kui on tulemas perekondlik üritus, kellegi sünnipäev vms, on kõigil ette pinges tunne, et tunnikese pärast läheb tüliks.
On kellelgi ideid või mõtteid?
sa oled juba 5 sellist teemat teinud, ainult vanused ära vahetanud. kaua võib?
psühhiaater aitab sind, ausalt
On kellelgi ideid või mõtteid?
Palju teid vendi-õdesid kokku on? kas kõik on nõus sellega, mis kirjutasid?
Ju jah, siis ma vist peaks ühe korraliku tüli maha. No meid heaga asja lahendamisi ju olete proovinud ja isegi saate aru, et ei tööta.
Minge külla, leppide enne omavahe kokku ja las siis läheb raheks. Öelge kõik välja, vajadusel isegi trüki seesma lugu välja ja lahkudes jäta talle lauale.
Joodikutele tehakse shokivangistusi, terroristile tehke shokitüli. Kasvõi mitu kuud ei suhtle jne.
Ehk hakkab asju pisut teise nurga alt vaatama.
No mida sa ikka muud sellisega teed?
Jah, võib juhtuda, et keerab täitsa ära, teeb koerte varjupaigale testamendi jne, aga mis siis teha. Kui ei riski, ei saa ka teada.
Teine variant on see, et ise keerate ühel hetkel kõik ära, aga te ei saa seda endale lubada, kui lapsed on.
Ei olegi midagi teha. Igaüks on omamoodi, sinu ema kaasaarvatud. Mõni ei oskagi üksi olla. Üksi ses mõttes, et pole kaaslast. Ja teil ehk see ka, et olete nüüdseks kõik suureks saanud, kodust läinud. Ema ei oska sellega leppida, püüab teid rakkesse panna, kaasata. Et te ikka teaks, et teil on kohustus.
Tegemist eraldielava emaga. Ta on täiesti elujõuline 60ndates naine. Kui end lille lööb, näeb välja kõbus ja üldse mitte vanur. Põeb mõningaid eale vastavaid kroonilisi haigusi, mis on kontrolli all hoitavad ning ei lühenda tema eluaastaid. Elab eramajas, mis on suurepärases korras – ma ütleksin, et ta elab paremini kui vast 90% meie pensionäridest või 70% paremini ka noortest peredest/eestlastest. Kahjuks ei ole tal elukaaslast.
Tõenäoliselt on üksindus ja huvide puudumine viinud ta depressiooni. Kuigi võiks veel reisida, teatris käia ja sõbrannadega nn pidutseda, ei tee ta seda üldse. Tema ainus vestluspartner on televiisor nagu ta ise ütleb. Nüüdseks on olukord selline, et ta arvab ja usub, et lapsed peaksid olema tema üksinduse ravi. Lastel, ehk siis meil, on väiksed lapsed, käime tööl. Tema juures käime ikka sünnipäevadel, jõuludel, kord kuus nädalavahetusel. Nädala sees käivad lapsed vaatamas, vahel teeme kiire kohvi, aga juba tunni aja möödudes läheb tüliks, sest ta soovib hakata mingeid asju klaarima, mis ei ole tehtud nii nagu tema soovib või on hoopis tegemata, kuigi tema on terve elu nii pingutanud, väga palju aidanud ja meid üles kasvatanud. Kasseerib meilt memme vaeva. Lemmikteema süüdistamise kõrval on ka haigused, nendest rääkimine viib teda omakorda enesehaletsushoogudeni. Kõik teised inimesed tunduvad talle mingit viisi veaga – kes on kitsi, kes on räpakas, kes oli kunagi nooruses joodik jne. Mõni, tule taevas appi, elab korteris.
Need tema haigused vahelduvad, vanad kaotavad aktuaalsuse, uued tulevad peale. Aastatega on ka tema telefonikõned muutunud süüdistavateks, ähvardab enesetapuga, hoiab meid nn oma maja pantvangis – te peate siin ehitama (maja on korras ja kaasaegne, mõtleb välja ulmeprojekte a la siserõdu jne), kuna tulevikus on see vaja müüa, kui teda enam ei ole. Meie tahaksime pigem kõpitseda oma kodusid, tegeleda oma laste suurekas kasvatamise, mitte täiselujõulise inimese kapriiside rahuldamisega, aga mida aeg edasi, seda vähem tahame sinna tema juurde minna. Varem käisime tihti. Tundub, et tal on pikka aega ravimata depressioon, ise ta nõus arsti juurde minema ei ole. Arvab, et kohe, kui me hakkame tema juures toimetama ja teda reisima viima jne, muutub kõik ideaalseks. Tegelikkuses muidugi ei muutu. Oleme proovinud. Enam ei tea, mida edasi teha – see on nagu suletud ring. Alati on õnnest puudu mingi üks asi. Kui selle ka veel saaks, siis oleks õnnelik. Tegelikkuses on ta muidugi järgmisel päeval pärast selle viimase takistuse likvideerimist sama õnnetu edasi. Tema sõbrad on kadunud, kõik huviringid tunduvad talle nõmedad. Nüüd on nii, et kui ta helistab, on juba ette halb tunne. Ei tahagi nagu vastata. Kõik see lükkab meid üksteisest veel kaugemale. Kui on tulemas perekondlik üritus, kellegi sünnipäev vms, on kõigil ette pinges tunne, et tunnikese pärast läheb tüliks.
On kellelgi ideid või mõtteid?
sa oled juba 5 sellist teemat teinud, ainult vanused ära vahetanud. kaua võib?
psühhiaater aitab sind, ausalt
Ma ei tea, kes need 5 sarnast teemat tegi, aga ma saan aru, et foorum on kirjutamiseks, mitte vaikimiseks. Ja ühtlasi on kõigil õigus ignoreerida, kui teema ei puuduta. ????
igakord on sul sama vastus ka, alles eile avastasid perekooli
Teema algataja kirjutab – “kahjuks ei ole tal elukaaslast”, et siis ilma meesteta ei ole elu? Nendele naistele tuleb kaasa tunda. Kulla inimene, saa ise ema vanuseks, vb on ka sinu “pärismees, lasteisa” nelja tuule poole kapanud või läinud pilvepiirile. Ei tasu ema ja ka ennast väärtustada ainult läbi meeste.
Päris jube ju tegelikult. Ühelt poolt ta siiski on ju ikkagi ema ja väärib mingil määral austust/tähelepanu aga no kui inimene ikka hinge nii seest sööb, on kurb, et see just su oma ema peab olema.
Mu oma ema on samuti tähelepanunäljas aga selle erinevusega, et vaid siis kui joob. Alkohoolik on juba 8a.
Mina olen viinud suhtluse miinimumini ja see aitab ka endal paremini toime tulla. Manipulatsioonile ma enam ei reageeri.
igakord on sul sama vastus ka, alles eile avastasid perekooli
Luulude vastu saad abi. Psühhiaater aitab sind.
Ma saan aru, et oled ema, kes lastega läbi ei saa. Ja seetõttu kahtlustad, et kõik sarnased teemad on sinu lapse tehtud. Aga su kahtlustustel pole alust. Pöördu palun psühhiaatri poole, saad luulude vastu abi ja ehk saad ka teraapiasse, et õpiksid oma lastega suhtlema.
jah, oleme ühel nõul. Meil on selline pere, kus kõik lapsed on ühtviisi halvad, ühtegi head ei ole ????
Suurt tüli oleme proovinud, aga umbes kuu aja pärast tavaliselt helistab ja kutsub näiteks kõrvalhoonesse kanalisatsiooni vedama, sest muidu ei saa kohe kuidagi, ja siis läheb jälle vanaviisi edasi:)
Ok, siis on nii.
Aga ise ju saate aru, et see kuuajane kõnele vastamine ja lepitusasi on viga.
Ja seda juba ei tee tema, vaid teie.
Teema algataja kirjutab – “kahjuks ei ole tal elukaaslast”, et siis ilma meesteta ei ole elu? Nendele naistele tuleb kaasa tunda. Kulla inimene, saa ise ema vanuseks, vb on ka sinu “pärismees, lasteisa” nelja tuule poole kapanud või läinud pilvepiirile. Ei tasu ema ja ka ennast väärtustada ainult läbi meeste.
me usume, et tema depressiooni algpõhjus on üksindustunne.
Ja võib küll olla nii, et jään tulevikus täiesti üksi. Eks ma praegu mõtlen, et püüan tulevikus kõik teha nii, et mul oleks piisavalt hobisid, sõpru ja hea läbisaamine lastega, aga et ma ka ei väärtustaks end ainult läbi laste (kui mõne arvates elukaaslase soovimine pensionieas on patt) nagu on meil praegu olukord. Siis, kui minul on veel reibas pensioniiga, on minu laste aeg tegeleda oma laste kasvatamise ja elule aitamisega.:) Küllap tuleb ka see aeg, kui abi on vältimatu, seda muret meie puhul küll pole, et me vastutusest kõrvale hiilida sooviksime:)
Kui emal on Sinu väite kohaselt depressioon, on ta ju haige mitte emotsionaalne terrorist. See haigus võib tabada inimest on ta siis mehega või ilma meheta. Inimesel võib kõik väga hästi olla, head sõbrad, ise edukas. Ükskord käik mingi klõps ja ongi haige. Keegi pole selle haiguse eest kaitstud.
Emal on oma elu, ta on selle eluga liikumas elu viimaste päevade poole. Käitu oma emaga nii igakord, nagu näeksid teda viimast korda, siis ei teki pärast kahetsust.
60-ndates kõbus proua liigub oma viimaste päevade poole veel võib-olla 30 aastat, sa soovitad kõik see aeg iga päev temaga käituda, nagu näeksid teda viimast korda?
jah, oleme ühel nõul. Meil on selline pere, kus kõik lapsed on ühtviisi halvad, ühtegi head ei ole ????
Suurt tüli oleme proovinud, aga umbes kuu aja pärast tavaliselt helistab ja kutsub näiteks kõrvalhoonesse kanalisatsiooni vedama, sest muidu ei saa kohe kuidagi, ja siis läheb jälle vanaviisi edasi:) Tööle pole samuti nõus minema, see oleks muidu hea ravi, siis on inimene õhtuks väsinud ja vähem aega halbu mõtteid mõelda. Vägisi ka ravile panna ei saa ja kui arstile õnnestukski koos pääseda, siis tablette peaks ta ikka ise võtma ????
aga siis ei lähe, kui ta kutsub ja kurdab, et hädasti on vaja. igasuguste tööde tegemiseks saab teenust osta ja kui ei oska normaalne inimene olla, siis tulebki seda teha.
on tüli, on solvumised ja ähavrdused, aga mitte midagi ei muutu. mis mõte sellel tüli tekitamisel on, kui mingeid tagajärgi ei ole?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
