Teema: Emotsionaalselt ja füüsiliselt kustunud inimene

Kui vana inimesega tegu on? Kui väga vana pole siis tihti lemmikloom kass-koer aitab. Tekib võimalus kellegi eest hoolitseda, keegi nö vajab. Koera jaoks peab püsti tõusma ja õues käima jne.
Aga see KAS mõjub oleneb väga inimesest. Väga vanale, kel liikumisraskused ja nt mingi haiguse tõttu selline depressioon ei saa looma võtta (kui just ise pärast ei saa loomale kodu pakkuda). Variant on näiteks pakkuda mõnele juba vanemale loomale hoiukodu. Näiteks otsivad tihti vanurite loomad hoiukodu – vanu loomi keegi enam ei taha, aga tihti on nad näiteks seltsivad, ei ole nii energilised kui kutsikas jne.

Vanus 50+ , ei liigugi enam ise, ratastoolis, ei ole suurt traumat läbi elanud (vähemalt mitte teadaolevalt). Depre rohud peal juba mitu kuud aga miski pole muutunud paremuse poole.

Raviga tegeletakse edasi aga hetkel ei tea enam mis suunda võtta. Elektriravi?

***Tegelikult hetkel soov teada kas kellelgi on lähedane saanud sellisest raskest olekust üle ja kui siis kuidas.

Töö ja kasulik olemine on peamine ja ainus võimalus. Leia talle funktsioon. See on kindlasti olemas, ratastool pole mingi elu lõpp. Kasvõi suuna ta Ukraina pagulaste infot koordineerima, just otsiti näiteks kedagi, kes aitaks annetusi jaotada. Ja kui reaalset vajadust ei leia, siis mõtle välja. Sa tead tema tugevusi.

#3974373:

Pole huvitatud ei lastest, lastelastest, sõpradest, internetis või paberkandjatel uudiste lugemisest, mitte millestki.

Mitte, et ta pole huvitatud vaid depressiooni tõttu huvi puudub nii enda kui ümbritseva vastu.

Kuidas õue käib ratastooliga, kelle abiga? Analüüsid korras, vitamiinipuudust pole? Kaua liikumispuudega?

Olukord on äärmiselt halb, kui tervete jäsemetega inimene nõustub ratastooli istuma.

Kas on teada ka, mis sellise depressiooni vallandas? Oli sel mingi konkreetne traumeeriv sündmus? Või lihtsalt niisama tekkis selline olukord?

1. #3974602:

   See on huvitav, et 50+ saab lubada endale sellist eluviisi, et istub juba kuid ratastoolis, kuigi füüsiliselt midagi viga ei ole. Millest ta elab? Kes toidu toob ja asju ajab? Ma ka 50+, aga kui samamoodi passima jääksin, oleksin varsti kuuse all. Ainuüksi see mõte hoiab püsti ja jonksus. Ei saa lihtsalt endale lubada haige olemist või kodus vegeteerimist.

Ma olen 30+ ja seoses lapse ootamatu-raske diagnoosiga sattusin samasugusesse depressiooni, et mitte kui midagi teha ei suutnud ja vegeteerisin mitu kuud… õnneks ikka suutsin lõpuks end tegutsema ajada ja ka psühhiaatri ning rohtude-teraapiate najal tulen juba üpris hästi toime.

Selle vähese informatsiooni valguses ütleks, et niipea sellest välja ei tulda, kui üldse.

Palju on tehtud ja , aga kahjuks inimesel endal täiesti 0 motivatsiooni terveks saada.

Elektrishoki ravi kohta tuleb ka veel uurida, vähemalt netis kirjas, et sellest võib olla abi kui antidepressandid ei aita.

#3974649:

Palju on tehtud ja , aga kahjuks inimesel endal täiesti 0 motivatsiooni terveks saada.

Elektrishoki ravi kohta tuleb ka veel uurida, vähemalt netis kirjas, et sellest võib olla abi kui antidepressandid ei aita.

Riskantne, aga tead, mis mind aitas, kui olin ka depressioonis ja täiesti apaatne? Mind aitas, et mu sõbrad lihtsalt otsesõnu sõimasid mu läbi. Mul ei olnud kuhugi minna, ma olin sunnitud kuulama – ja ühel hetkel käis naks ja tekkis viha sõimaja vastu, emotsioon, mille pealt sain end liikuma. Apaatia taga ju see ongi, et miski ei koti – ja kui saad inimese jälle midagigi tundma, siis on juba väike võit. Kui juba enam kaotada midagi pole, siis miks mitte proovida.

Mul oli umbes 30-aastaselt korralik läbipõlemise ja depressiooni episood. Kestis vähemalt poolteist aastat, väga imelik aeg oli, midagi teha ei jaksanud, miski ei huvitanud, kartsin töö juures poole päeva pealt nõrkusest minestada jne jne … hakkas päevapealt paranema, kui sain teada, et mehel on armuke. See suur šokk raputas terveks. Naeratasin järsku iseendale peeglis ja sisistasin: ma jään ellu ja saan hakkama!

#3974697:

#3974684:

Mul oli umbes 30-aastaselt korralik läbipõlemise ja depressiooni episood. Kestis vähemalt poolteist aastat, väga imelik aeg oli, midagi teha ei jaksanud, miski ei huvitanud, kartsin töö juures poole päeva pealt nõrkusest minestada jne jne … hakkas päevapealt paranema, kui sain teada, et mehel on armuke. See suur šokk raputas terveks. Naeratasin järsku iseendale peeglis ja sisistasin: ma jään ellu ja saan hakkama!

Mees ju sellepärast armukese otsiski, et sa poolteist aastat zombi olid. Niigi pikalt kannatas.

Mees sai rõõmsa olekuga naise, endine naine aga deprekast lahti. Lõpp hea, kõik hea! Sageli on depreka põhjuseks kaasa.

#3974651:

#3974649:

Palju on tehtud ja , aga kahjuks inimesel endal täiesti 0 motivatsiooni terveks saada.

Elektrishoki ravi kohta tuleb ka veel uurida, vähemalt netis kirjas, et sellest võib olla abi kui antidepressandid ei aita.

Vabandan, et tõsises teemas uudishimutsen, aga kas elektrišoki ravi on valus patsiendile?

Tänapäeval tehakse seda narkoosis. Hetkeks pannakse inimene siis üldnarkoosi.

Mõned tuttavad on öelnud veel, et “miks lähedased midagi ei tee, et inimene sellest seisundist välja tuua”.

Aga palju on tehtud ja miski pole aidanud.

Muidugi teeks, kui teaks mis kindla peale aitaks. Aga ei oska inimesse seda sädet süstida, kui miski ega keegi ei huvita.

Loodan, et siinses kommentaariumis depressiooni läbinud inimesed suudavad oma vaimset tervist hoida 🤍

#3974719:

Mees sai rõõmsa olekuga naise, endine naine aga deprekast lahti. Lõpp hea, kõik hea! Sageli on depreka põhjuseks kaasa.

Imestan, et nii palju kiidetakse seda kommentaari.

Mu meelest võib sel lool kaks otsa olla. Depressioonis inimene siiski ei ole alati ise süüdi, et ta on depressioonis. Kui sinu kaasa juhuslikult haigestub depressiooni ning sina ei tee sellest väljagi, vaid otsid omale selle asemel armukese, sest mis see oma kaasa siis on niisugune, siis ei ole üldse mingi “lõpp hea, kõik hea!”.

Lõpp hea oleks ikka siis, kui sul on kõrval toetav kaasa, kes märkab sinu haigust, on sulle toeks ja otsib võimalusi olukorrast välja tulemiseks. Mitte ei jookse till õieli selle naise juurde, kes nägu naerul ootamas.

Aga, kui selle naise depressiooni alge oligi mehe põhjustatud ja naine ise teadlikult või alateadlikult sooviski sealt suhtest välja, siis muidugi teine lugu.