Esileht Ilu ja tervis Emotsionaalselt ja füüsiliselt kustunud inimene

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 77 )

Teema: Emotsionaalselt ja füüsiliselt kustunud inimene

Postitas:
Kägu

Kas kellelgi tutvusringkonnas/lähedaste seas olnud inimesi, kes millestki enam ei huvitu, tahab ainult olla voodis, ka psühhiaatriakliiniku ravi ei aidanud. Mis on sellest olekust välja toonud või mis saanud?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vana inimesega tegu on? Kui väga vana pole siis tihti lemmikloom kass-koer aitab. Tekib võimalus kellegi eest hoolitseda, keegi nö vajab. Koera jaoks peab püsti tõusma ja õues käima jne.
Aga see KAS mõjub oleneb väga inimesest. Väga vanale, kel liikumisraskused ja nt mingi haiguse tõttu selline depressioon ei saa looma võtta (kui just ise pärast ei saa loomale kodu pakkuda). Variant on näiteks pakkuda mõnele juba vanemale loomale hoiukodu. Näiteks otsivad tihti vanurite loomad hoiukodu – vanu loomi keegi enam ei taha, aga tihti on nad näiteks seltsivad, ei ole nii energilised kui kutsikas jne.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Liiga vähe infot – kas on inimesel lihtsalt depressioon või ongi tal mingid põhjused, miks ta lamama peab? Kas noor või vana? Kas tema elus on midagi juhtunud viimasel ajal?

Kõik, kes on tõsist depressiooni põdenud, on ilmselt läbinud selle faasi, kus voodist tõusta enam ei soovi. Mis aitab? Ei tea. Kohustused, mida ei saa täitmata jätta (olenevalt muidugi inimese kohusetunde astmest), sõbra nügimine, lootuse tekkimine, probleemi lahenemine – kõik need võivad inimese liikuma panna. Sõltub algpõhjusest.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanus 50+ , ei liigugi enam ise, ratastoolis, ei ole suurt traumat läbi elanud (vähemalt mitte teadaolevalt). Depre rohud peal juba mitu kuud aga miski pole muutunud paremuse poole.

Raviga tegeletakse edasi aga hetkel ei tea enam mis suunda võtta. Elektriravi?

***Tegelikult hetkel soov teada kas kellelgi on lähedane saanud sellisest raskest olekust üle ja kui siis kuidas.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanus 50+ , ei liigugi enam ise, ratastoolis, ei ole suurt traumat läbi elanud (vähemalt mitte teadaolevalt). Depre rohud peal juba mitu kuud aga miski pole muutunud paremuse poole.

Raviga tegeletakse edasi aga hetkel ei tea enam mis suunda võtta. Elektriravi?

***Tegelikult hetkel soov teada kas kellelgi on lähedane saanud sellisest raskest olekust üle ja kui siis kuidas.

Kas elab üksi? Kaua ratastoolis on olnud?

Aitab siiski see, et tekiks tunne, et teda on endiselt vaja/saab kasulik olla ja elu on elamist väärt. Mu esimene mõte on see, et kui lapselapsi oleks siis ratastool ju neile ebaoluline. Saaks lapselastega ikka tegeleda – multikaid vaadata, koos kokata, õppida, arutada, joonistada vmt.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Töö ja kasulik olemine on peamine ja ainus võimalus. Leia talle funktsioon. See on kindlasti olemas, ratastool pole mingi elu lõpp. Kasvõi suuna ta Ukraina pagulaste infot koordineerima, just otsiti näiteks kedagi, kes aitaks annetusi jaotada. Ja kui reaalset vajadust ei leia, siis mõtle välja. Sa tead tema tugevusi.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pole huvitatud ei lastest, lastelastest, sõpradest, internetis või paberkandjatel uudiste lugemisest, mitte millestki.

Mitte, et ta pole huvitatud vaid depressiooni tõttu huvi puudub nii enda kui ümbritseva vastu.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pole huvitatud ei lastest, lastelastest, sõpradest, internetis või paberkandjatel uudiste lugemisest, mitte millestki.

Mitte, et ta pole huvitatud vaid depressiooni tõttu huvi puudub nii enda kui ümbritseva vastu.

Kuidas õue käib ratastooliga, kelle abiga? Analüüsid korras, vitamiinipuudust pole? Kaua liikumispuudega?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kaua liikumispuudega?

Ma saan aru, et inimesel pole liikumispuuet. Lihtsalt depressiooni tõttu ei jaksa liikuda ja voodist tõusta.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olukord on äärmiselt halb, kui tervete jäsemetega inimene nõustub ratastooli istuma.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütleb, et ei jõua liikuda. Füsioterapeut tegeles aga kahjuks kuna lähedane ei olnud nõus kaasa tegema asju siis füsioterapeut ei saanud ka midagi teha. Insulti ka ei tuvastatud, kuigi sellega võib ka tekkida jõuetus. Jalad iseenesest liiguvad aga pole jõudu v tahet et liikuda. Üsna nukker seis ja.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas on teada ka, mis sellise depressiooni vallandas? Oli sel mingi konkreetne traumeeriv sündmus? Või lihtsalt niisama tekkis selline olukord?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on huvitav, et 50+ saab lubada endale sellist eluviisi, et istub juba kuid ratastoolis, kuigi füüsiliselt midagi viga ei ole. Millest ta elab? Kes toidu toob ja asju ajab? Ma ka 50+, aga kui samamoodi passima jääksin, oleksin varsti kuuse all. Ainuüksi see mõte hoiab püsti ja jonksus. Ei saa lihtsalt endale lubada haige olemist või kodus vegeteerimist.

+14
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu
  1. See on huvitav, et 50+ saab lubada endale sellist eluviisi, et istub juba kuid ratastoolis, kuigi füüsiliselt midagi viga ei ole. Millest ta elab? Kes toidu toob ja asju ajab? Ma ka 50+, aga kui samamoodi passima jääksin, oleksin varsti kuuse all. Ainuüksi see mõte hoiab püsti ja jonksus. Ei saa lihtsalt endale lubada haige olemist või kodus vegeteerimist.

Ma olen 30+ ja seoses lapse ootamatu-raske diagnoosiga sattusin samasugusesse depressiooni, et mitte kui midagi teha ei suutnud ja vegeteerisin mitu kuud… õnneks ikka suutsin lõpuks end tegutsema ajada ja ka psühhiaatri ning rohtude-teraapiate najal tulen juba üpris hästi toime.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei oska öelda , kas inimene vaid “lubab” endale sellist eluviisi või siiski on asjal haiguslik pool, mida pole avastatud? Haiglas veetis kokku 3kuud. Mõni teooria on veel tekkinud, puugihammustus , insult, mis vajavad kontrollimist.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle vähese informatsiooni valguses ütleks, et niipea sellest välja ei tulda, kui üldse.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene juba kuude viisi ei liigu, siis loomulikult ei jaksagi enam liigutada. Eks kõik ikka algab tahtest peale.

Paraku ega alati saagi kõrvalt aidata. Oled kõik ära teinud, mis saab, siis tuleb lihtsalt oodata, et inimene ise nüüd ka midagi teeks. Ja kui ei tee, siis ei tee, midagi pole parata.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju on tehtud ja , aga kahjuks inimesel endal täiesti 0 motivatsiooni terveks saada.

Elektrishoki ravi kohta tuleb ka veel uurida, vähemalt netis kirjas, et sellest võib olla abi kui antidepressandid ei aita.

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju on tehtud ja , aga kahjuks inimesel endal täiesti 0 motivatsiooni terveks saada.

Elektrishoki ravi kohta tuleb ka veel uurida, vähemalt netis kirjas, et sellest võib olla abi kui antidepressandid ei aita.

Vabandan, et tõsises teemas uudishimutsen, aga kas elektrišoki ravi on valus patsiendile?

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju on tehtud ja , aga kahjuks inimesel endal täiesti 0 motivatsiooni terveks saada.

Elektrishoki ravi kohta tuleb ka veel uurida, vähemalt netis kirjas, et sellest võib olla abi kui antidepressandid ei aita.

Riskantne, aga tead, mis mind aitas, kui olin ka depressioonis ja täiesti apaatne? Mind aitas, et mu sõbrad lihtsalt otsesõnu sõimasid mu läbi. Mul ei olnud kuhugi minna, ma olin sunnitud kuulama – ja ühel hetkel käis naks ja tekkis viha sõimaja vastu, emotsioon, mille pealt sain end liikuma. Apaatia taga ju see ongi, et miski ei koti – ja kui saad inimese jälle midagigi tundma, siis on juba väike võit. Kui juba enam kaotada midagi pole, siis miks mitte proovida.

+7
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seda sõimamise varianti olen ise ka tunda saanud, kui ennemuitsel aal õrn pubekas olin ja ennast lõikusin. Tassiti hullumaja valvearstile, kes kukkus kaagutama – tahtsid ennast ära tappa jah, aga miks sa siis ei tapnud, miks sa nüüd siin oled, ju siis ikka ei tahtnud tappa jah, tähelepanu tahtsid jne.

Peale seda saadeti koju tagasi. Ei saa öelda, et see mind tookord kuidagi aidanud oleks, aga ju ma siis tahtsingi lihtsalt tähelepanu, sest olen pea neljakümnene ja ikka veel elus.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli umbes 30-aastaselt korralik läbipõlemise ja depressiooni episood. Kestis vähemalt poolteist aastat, väga imelik aeg oli, midagi teha ei jaksanud, miski ei huvitanud, kartsin töö juures poole päeva pealt nõrkusest minestada jne jne … hakkas päevapealt paranema, kui sain teada, et mehel on armuke. See suur šokk raputas terveks. Naeratasin järsku iseendale peeglis ja sisistasin: ma jään ellu ja saan hakkama!

+10
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli umbes 30-aastaselt korralik läbipõlemise ja depressiooni episood. Kestis vähemalt poolteist aastat, väga imelik aeg oli, midagi teha ei jaksanud, miski ei huvitanud, kartsin töö juures poole päeva pealt nõrkusest minestada jne jne … hakkas päevapealt paranema, kui sain teada, et mehel on armuke. See suur šokk raputas terveks. Naeratasin järsku iseendale peeglis ja sisistasin: ma jään ellu ja saan hakkama!

Mees ju sellepärast armukese otsiski, et sa poolteist aastat zombi olid. Niigi pikalt kannatas.

+12
-4
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Mul oli umbes 30-aastaselt korralik läbipõlemise ja depressiooni episood. Kestis vähemalt poolteist aastat, väga imelik aeg oli, midagi teha ei jaksanud, miski ei huvitanud, kartsin töö juures poole päeva pealt nõrkusest minestada jne jne … hakkas päevapealt paranema, kui sain teada, et mehel on armuke. See suur šokk raputas terveks. Naeratasin järsku iseendale peeglis ja sisistasin: ma jään ellu ja saan hakkama!

Mees ju sellepärast armukese otsiski, et sa poolteist aastat zombi olid. Niigi pikalt kannatas.

Mees sai rõõmsa olekuga naise, endine naine aga deprekast lahti. Lõpp hea, kõik hea! Sageli on depreka põhjuseks kaasa.

+12
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul oli umbes 30-aastaselt korralik läbipõlemise ja depressiooni episood. Kestis vähemalt poolteist aastat, väga imelik aeg oli, midagi teha ei jaksanud, miski ei huvitanud, kartsin töö juures poole päeva pealt nõrkusest minestada jne jne … hakkas päevapealt paranema, kui sain teada, et mehel on armuke. See suur šokk raputas terveks. Naeratasin järsku iseendale peeglis ja sisistasin: ma jään ellu ja saan hakkama!

Täpselt sama, mis minagi eespool kirjutasin – emotsioon, isegi halb emotsioon toob ellu tagasi.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Palju on tehtud ja , aga kahjuks inimesel endal täiesti 0 motivatsiooni terveks saada.

Elektrishoki ravi kohta tuleb ka veel uurida, vähemalt netis kirjas, et sellest võib olla abi kui antidepressandid ei aita.

Vabandan, et tõsises teemas uudishimutsen, aga kas elektrišoki ravi on valus patsiendile?

Tänapäeval tehakse seda narkoosis. Hetkeks pannakse inimene siis üldnarkoosi.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elekter lihtsalt tõmbab pea tühjaks.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõned tuttavad on öelnud veel, et “miks lähedased midagi ei tee, et inimene sellest seisundist välja tuua”.

Aga palju on tehtud ja miski pole aidanud.

Muidugi teeks, kui teaks mis kindla peale aitaks. Aga ei oska inimesse seda sädet süstida, kui miski ega keegi ei huvita.

Loodan, et siinses kommentaariumis depressiooni läbinud inimesed suudavad oma vaimset tervist hoida 🤍

 

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene on sellises seisus, ei usu mina küll, et lähedased saaksid midagi teha. Olen olnud läbi põlenud ja peale seda oli ka periood, kus ma ei suutnud sundida end midagi tegema (muidugi mitte nii hull seis, nagu siin kirjeldatud.) Mind poleks sel ajal huvitanud mitte mingi lapselapsega joonistamine või muu selline, mul lihtsalt oleks lastelastest täitesti suva olnud. Mina tulin ise sest seisust välja, lihtsalt, tasapisi läks rõõmsamaks ja eluvaim tuli ajaga sisse tagasi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mees sai rõõmsa olekuga naise, endine naine aga deprekast lahti. Lõpp hea, kõik hea! Sageli on depreka põhjuseks kaasa.

Imestan, et nii palju kiidetakse seda kommentaari.

Mu meelest võib sel lool kaks otsa olla. Depressioonis inimene siiski ei ole alati ise süüdi, et ta on depressioonis. Kui sinu kaasa juhuslikult haigestub depressiooni ning sina ei tee sellest väljagi, vaid otsid omale selle asemel armukese, sest mis see oma kaasa siis on niisugune, siis ei ole üldse mingi “lõpp hea, kõik hea!”.

Lõpp hea oleks ikka siis, kui sul on kõrval toetav kaasa, kes märkab sinu haigust, on sulle toeks ja otsib võimalusi olukorrast välja tulemiseks. Mitte ei jookse till õieli selle naise juurde, kes nägu naerul ootamas.

Aga, kui selle naise depressiooni alge oligi mehe põhjustatud ja naine ise teadlikult või alateadlikult sooviski sealt suhtest välja, siis muidugi teine lugu.

+9
-4
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 77 )


Esileht Ilu ja tervis Emotsionaalselt ja füüsiliselt kustunud inimene