Esileht Ilu ja tervis Emotsionaalselt ja füüsiliselt kustunud inimene

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 77 )

Teema: Emotsionaalselt ja füüsiliselt kustunud inimene

Postitas:
Kägu

Mees ju sellepärast armukese otsiski, et sa poolteist aastat zombi olid. Niigi pikalt kannatas.

Nii et siis on igati ok oma haige naine/mees maha jätta sellepärast, et ta on haige?

+8
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mees ju sellepärast armukese otsiski, et sa poolteist aastat zombi olid. Niigi pikalt kannatas.

Nii et siis on igati ok oma haige naine/mees maha jätta sellepärast, et ta on haige?

Jah, on küll. Igavesti ei pea keegi kodus kaaslase haput nägu vaatama ja teda loha järgi vedama.

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mees ju sellepärast armukese otsiski, et sa poolteist aastat zombi olid. Niigi pikalt kannatas.

Nii et siis on igati ok oma haige naine/mees maha jätta sellepärast, et ta on haige?

Jah, on küll. Igavesti ei pea keegi kodus kaaslase haput nägu vaatama ja teda loha järgi vedama.

Enne peab ennast armastama ja seejärel teisi on see ütlus.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mees ju sellepärast armukese otsiski, et sa poolteist aastat zombi olid. Niigi pikalt kannatas.

Nii et siis on igati ok oma haige naine/mees maha jätta sellepärast, et ta on haige?

Jah, on küll. Igavesti ei pea keegi kodus kaaslase haput nägu vaatama ja teda loha järgi vedama.

Kas poolteist aastat on igavesti? Ja kas mees üldse püüdiski olukorda mõista ja depressioonis inimest aidata? Mulle tundus sellest kommentaarist, et mitte.

Ei arva ka mina, et terve elu peab depressiivikut järgi lohistama ja talle lahendusi otsida. Aga seda arvan küll, et see olukord võib iga inimest tabada – sind ka! Ja on loogiline, et sinu kõige lähedasem inimene pakub sulle sellisel hetkel tuge. Aga, kui kaaslane abi pakkumise asemel otsib omale armukese, siis mu meelest see küll ok ei ole.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga, kui kaaslane abi pakkumise asemel otsib omale armukese, siis mu meelest see küll ok ei ole.

Üks ei välista teist, arvan mina. Enese aitamine ei välista teise aitamist. Poolteist aastat on siiski pikk aeg. Ja see on ka selge, et kõik inimesed ei saa ega saagi kunagi aru saama, mis asi on depressioon. Seda ei tunta ära, seda ei mõisteta, selles olijat ei osata aidata. Väga tavaline on, et siis mõeldakse, et noh, ta tahab omaette olla, ma siis hoian eemale. Küllap nii käitus ka mees. Kõik armukesepidajad pole alati kohe paduliiderlikud kiimakotid.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas poolteist aastat on igavesti? Ja kas mees üldse püüdiski olukorda mõista ja depressioonis inimest aidata?

Poolteist aastat on VÄGA PIKK aeg! Ja poleks mees armukest leidnud, oleks proua ehk siiamaani depressioonis, sest võis seda endale lubada.

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üks ei välista teist, arvan mina. Enese aitamine ei välista teise aitamist. Poolteist aastat on siiski pikk aeg. Ja see on ka selge, et kõik inimesed ei saa ega saagi kunagi aru saama, mis asi on depressioon. Seda ei tunta ära, seda ei mõisteta, selles olijat ei osata aidata. Väga tavaline on, et siis mõeldakse, et noh, ta tahab omaette olla, ma siis hoian eemale. Küllap nii käitus ka mees. Kõik armukesepidajad pole alati kohe paduliiderlikud kiimakotid.

Nojah, ega nii rumalast kaaslasest lahti saada siis vist polegi suur õnnetus. Ma pean üsna võimatuks, et täiskasvanud, haritud ja intelligentne inimene ei tunne ära, kui tema armastatul on depressioon.

Kuna ma olen kooselus olnud 35 aastat, siis minu mõistes on 1,5 aastat tõesti imelühike aeg. Aga tänapäeval, kui iga paari aasta tagant vahetatakse kaaslane välja, siis võib sellist ajapikkust vist tõesti “igavestiks” nimetada.

Meil on oma pika elu jooksul olnud igasuguseid aegu – tõusu ja mõõnu. Me kumbki oleme olnud ka depressioonis. No mitte ei kujuta ette, et sellises olukorras ongi normaalne tervel osapoolel armuke võtta.

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Poolteist aastat on VÄGA PIKK aeg! Ja poleks mees armukest leidnud, oleks proua ehk siiamaani depressioonis, sest võis seda endale lubada.

Jah, ütlesin juba! Jah, on VÄGA PIKK aeg!

Tõesti, ma ei tea! Kas te olete siin 20-aastased, et sellist juttu ajate?

+2
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga, kui kaaslane abi pakkumise asemel otsib omale armukese, siis mu meelest see küll ok ei ole.

Üks ei välista teist, arvan mina. Enese aitamine ei välista teise aitamist. Poolteist aastat on siiski pikk aeg. Ja see on ka selge, et kõik inimesed ei saa ega saagi kunagi aru saama, mis asi on depressioon. Seda ei tunta ära, seda ei mõisteta, selles olijat ei osata aidata. Väga tavaline on, et siis mõeldakse, et noh, ta tahab omaette olla, ma siis hoian eemale. Küllap nii käitus ka mees. Kõik armukesepidajad pole alati kohe paduliiderlikud kiimakotid.

Minul oleks kamakaks, ma annaks ise mehele vabaduse. Paljusid häirib salaja seelikute püüdmine, mitte niivõrd lahkuminekusoov depressiivikust. Depressioonis inimesel on üksi kergem.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas poolteist aastat on igavesti? Ja kas mees üldse püüdiski olukorda mõista ja depressioonis inimest aidata?

Poolteist aastat on VÄGA PIKK aeg! Ja poleks mees armukest leidnud, oleks proua ehk siiamaani depressioonis, sest võis seda endale lubada.

Raudselt oli mees põhjuslik ahel jala ümber.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuna ma olen kooselus olnud 35 aastat, siis minu mõistes on 1,5 aastat tõesti imelühike aeg

Siis on sinu sõnavõtt arusaadav. Sa oled veel see põlvkond, et olgu nii hull kui tahes, peaasi, et mehe lõhn majas on.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuna ma olen kooselus olnud 35 aastat, siis minu mõistes on 1,5 aastat tõesti imelühike aeg

Siis on sinu sõnavõtt arusaadav. Sa oled veel see põlvkond, et olgu nii hull kui tahes, peaasi, et mehe lõhn majas on.

Mis mõttes olgu nii hull kui tahes? Mul ei ole oma mehega kunagi halb koos olnud. Ja meil omavahel ei ole mingeid hulle aegu.

Depressioonid on olnud põhjustatud lapse väga raskest haigusest. Tõusud ja mõõnad on sõltunud teistest elusündmustest. Kuidas see kõik “peaasi, et mehe lõhn oleks majas” teemaga seondub? Kas sinu arvates saab naisel depressioon olla vaid siis, kui mees käitub temaga halvasti?

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me kumbki oleme olnud ka depressioonis. No mitte ei kujuta ette, et sellises olukorras ongi normaalne tervel osapoolel armuke võtta.

Depressioonid on olnud põhjustatud lapse väga raskest haigusest.

Loogiline, et kui mõlemad olete depressioonis olnud ning veel ühisel põhjusel, siis te mõistate ja toetate üksteist. Kui aga üks suhte pool on depressioonis teise jaoks “lihtsalt niisama” põhjusel, kui see teine pole ise kunagi depressiivne olnud, siis loomulikult pole depressiivikut lihtne mõista ning teda toetada. Teine ju lihtsalt heast peast (kõrvaltvaataja arust) astub nende elurütmist välja, käitub imelikult (äkki on tal armuke?), ei täida kohustusi, äkki lausa lamab päevi voodis niisama, samal ajal kui kaasa rabab lastega toimetada, tööl jne. Natuke aega kannatad ja mõistad ja annad aega, et 1.5 aastat haigust ja kannatamist on ikka tõesti väga pikk aeg ja ära tule muud väitma. 1.5 aastat head suhet ei ole ometi sama, mis 1.5 aastat depressioonis inimesega elada. Vana inimene, aga varsa aru, ütleks sinu kohta. Mul on ka pikk suhe, kohe 30 aastat, kui see peaks kuidagi oluline olema.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu meelest võib sel lool kaks otsa olla. Depressioonis inimene siiski ei ole alati ise süüdi, et ta on depressioonis. Kui sinu kaasa juhuslikult haigestub depressiooni ning sina ei tee sellest väljagi, vaid otsid omale selle asemel armukese, sest mis see oma kaasa siis on niisugune, siis ei ole üldse mingi “lõpp hea, kõik hea!”. Lõpp hea oleks ikka siis, kui sul on kõrval toetav kaasa, kes märkab sinu haigust, on sulle toeks ja otsib võimalusi olukorrast välja tulemiseks. Mitte ei jookse till õieli selle naise juurde, kes nägu naerul ootamas.

Mitte kusagil polnud öeldud, et mees ei märganud ega toetanud. Täiesti vabalt võis mees olla samas olukorras, kus praegu teemaalgataja, tõdedes, et kui inimene ise enda heaks midagi teha ei taha, siis pole ka lähedasel tema muutmisel edu. Ja armuke võis sama hästi olla alles viimase kuu aja teema – pärast pooltteist aastat aidata püüdmist.

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas poolteist aastat on igavesti? Ja kas mees üldse püüdiski olukorda mõista ja depressioonis inimest aidata? Mulle tundus sellest kommentaarist, et mitte.

Sulle tundus, et mitte, sest depressioonis naine EI HOOLINUD sellest, kas mees teda mõista ja aidata püüab või mitte. Depressioon teeb inimese apaatseks ja kõigest on lihtsalt ükskõik. Ei osata ega soovitagi hinnata  lähedaste pingutusi. Selles see häda ongi, et tihtilugu lähedane lihtsalt ei saa aidata, sest haige ise ei hooli tema aitamispüüdlustest! Muidugi pole inimene ise süüdi, kui depressiooni saab. Aga elu on elu, haigused muudavad inimesi väga palju ja depressiivse inimesega pikemalt koos elada ajab ükskõik kellel juhtme kokku. Tean seda kahjuks.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas poolteist aastat on igavesti? Ja kas mees üldse püüdiski olukorda mõista ja depressioonis inimest aidata? Mulle tundus sellest kommentaarist, et mitte.

Sulle tundus, et mitte, sest depressioonis naine EI HOOLINUD sellest, kas mees teda mõista ja aidata püüab või mitte. Depressioon teeb inimese apaatseks ja kõigest on lihtsalt ükskõik. Ei osata ega soovitagi hinnata lähedaste pingutusi. Selles see häda ongi, et tihtilugu lähedane lihtsalt ei saa aidata, sest haige ise ei hooli tema aitamispüüdlustest! Muidugi pole inimene ise süüdi, kui depressiooni saab. Aga elu on elu, haigused muudavad inimesi väga palju ja depressiivse inimesega pikemalt koos elada ajab ükskõik kellel juhtme kokku. Tean seda kahjuks.

Armuke oli minu arvates ettekääne, et mehest lahti saada. Mingi põhjendus, et seda teha. Väga tihti võib depressioon olla tingitud triggerist, vähene uni, ebameeldiv töö, kurnav inimene või mitme halva asja kompott, mitte see, et kõik on hästi ja ajukeemia. Nii võib ka mõistagi olla, aga enda kogemus on täpselt see, et mingid inimesed või olukorrad, a’la vähene uni, on põhjused.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Natuke aega kannatad ja mõistad ja annad aega, et 1.5 aastat haigust ja kannatamist on ikka tõesti väga pikk aeg ja ära tule muud väitma.

Armukese võtmine selles olukorras on ju täielik reetmine ja lükkab selle suhte igaveseks kraavi. Parem lasku jalga siis, kui ei kannata, aga salaja hakata armukest pidama on kõige madalam asi üldse.

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saab rääkida et jäta maha kui selleks on elukaaslane.  Aga kui tegu on lapsega või ema või isaga? Neid ju ei jäta maha. Praegu on mure 50 aastatega. Siin võib kirjutada ka mures laps, et mida teha vanemaga. Või saite te eespool juba selgust et tegu on elukaaslasega?

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saab rääkida et jäta maha kui selleks on elukaaslane. Aga kui tegu on lapsega või ema või isaga? Neid ju ei jäta maha. Praegu on mure 50 aastatega. Siin võib kirjutada ka mures laps, et mida teha vanemaga. Või saite te eespool juba selgust et tegu on elukaaslasega?

50-aastase ema või isa puhul ei ole lapsel mingit kohustust oma elu aastateks seisma panna, et putitada inimest, kes ise ennast aidata ei soovi. Kui keegi tema eest enam poes ei käi, arveid ei maksa ja muid hädavajalikke toiminguid ära ei tee, mis siis juhtub – sureb ära või kobib ratastoolist välja? No kui sureb, siis sureb, vägisi kedagi elama sundida ei saa.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

50-aastase ema või isa puhul ei ole lapsel mingit kohustust oma elu aastateks seisma panna, et putitada inimest, kes ise ennast aidata ei soovi. Kui keegi tema eest enam poes ei käi, arveid ei maksa ja muid hädavajalikke toiminguid ära ei tee, mis siis juhtub – sureb ära või kobib ratastoolist välja? No kui sureb, siis sureb, vägisi kedagi elama sundida ei saa.

Ma olen sellist suhtumist kohanud ainult siin foorumis. Vastajate, nõuandjate poolt. Päriselt ka suudab mõni nii teha, et jätaks oma ema või lapse mõttega-et kui sureb siis sureb?

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

50-aastase ema või isa puhul ei ole lapsel mingit kohustust oma elu aastateks seisma panna, et putitada inimest, kes ise ennast aidata ei soovi. Kui keegi tema eest enam poes ei käi, arveid ei maksa ja muid hädavajalikke toiminguid ära ei tee, mis siis juhtub – sureb ära või kobib ratastoolist välja? No kui sureb, siis sureb, vägisi kedagi elama sundida ei saa.

Ma olen sellist suhtumist kohanud ainult siin foorumis. Vastajate, nõuandjate poolt. Päriselt ka suudab mõni nii teha, et jätaks oma ema või lapse mõttega-et kui sureb siis sureb?

Mul on mitu inimest suguvõsas end põhimõtteliselt surnuks näljutanud. S.h mu enda ema ja tädi. Kusjuures mõlemad olid lõpus haiglas, valve all, tilgutite all jne. Ausalt, pärast 10 a sellist pulli olen ma väga külma kõhuga. Mitte keegi ei saa aidata.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga kahju et su ema nii haige oli. See on nüüd keeruline küsimus. Kui inimene on selge aruga ja otsustab surra haiguse pärast või keeldub ravist,  siis peab  tema soovitused austama. Aga kui palju peab austama vaimselt haige tahtmisi?

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kumbki neist polnud haige, kui vanainimeste vererõhk/kolesterool välja arvata. Psühhiaatrite ja psühholoogidega räägitud, terveks tunnistatud. Lihtsalt ühel hetkel ei söönud ja kõik. Palu, mangu, meelita, kauple, karju, midagi ei mõju.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

50-aastase ema või isa puhul ei ole lapsel mingit kohustust oma elu aastateks seisma panna, et putitada inimest, kes ise ennast aidata ei soovi. Kui keegi tema eest enam poes ei käi, arveid ei maksa ja muid hädavajalikke toiminguid ära ei tee, mis siis juhtub – sureb ära või kobib ratastoolist välja? No kui sureb, siis sureb, vägisi kedagi elama sundida ei saa.

Ma olen sellist suhtumist kohanud ainult siin foorumis. Vastajate, nõuandjate poolt. Päriselt ka suudab mõni nii teha, et jätaks oma ema või lapse mõttega-et kui sureb siis sureb?

Aga eks see nii ongi – siin sa kohtad teooriat. Seda, kuidas peaks. Sest see vastus tegelikult on õige – depressiooniku, alkohooliku, narkomaaniga tulebki täpselt nii teha, mitte kukkuda auku koos temaga. Iseasi, paljud seda lähedase puhul suudavad.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saab rääkida et jäta maha kui selleks on elukaaslane. Aga kui tegu on lapsega või ema või isaga? Neid ju ei jäta maha. Praegu on mure 50 aastatega. Siin võib kirjutada ka mures laps, et mida teha vanemaga. Või saite te eespool juba selgust et tegu on elukaaslasega?

No see sidumine ongi heas ja halvas. Kui on laps, siis ollakse abielus, ja inimene annab tõotuse. Temast saab pereliige, mitte sekspartner. See tähendab, et naine arvestab, et mehel ei seisa eluaeg, et sepsise tõttu võib jäsemeid kaotada, et inimesega võib seda ja toda juhtuda. Ja vastupidi ka. Naiivne on mõelda, et 25selt abielludes on partner 55selt samasugune. Võibolla on inimesed suhteks ebaküpsed. Aga kui tõesti ei saa, küll siis lahutab nagu juba suur % ees teeb. Keegi ei pea kedagi taluma, kui ei taha. Statistika järgi ei talu mehed ka oma lihaseid puudega lapsi. Eks see olenebki, kelle saad endale. Loterii. Ja muidugi hävitab ühe inimese muutumine teise elu mingis mõttes, ka see on selge. Tehakse siis nii, kuidas osatakse. Kui paljud põetavad oma eakaid vanemaid kodus? Valikut on alati.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga eks see nii ongi – siin sa kohtad teooriat. Seda, kuidas peaks. Sest see vastus tegelikult on õige – depressiooniku, alkohooliku, narkomaaniga tulebki täpselt nii teha, mitte kukkuda auku koos temaga. Iseasi, paljud seda lähedase puhul suudavad.

Kas need sõltuvused ja depressioon on haigused või mitte?

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loogiline, et kui mõlemad olete depressioonis olnud ning veel ühisel põhjusel, siis te mõistate ja toetate üksteist. Kui aga üks suhte pool on depressioonis teise jaoks “lihtsalt niisama” põhjusel, kui see teine pole ise kunagi depressiivne olnud, siis loomulikult pole depressiivikut lihtne mõista ning teda toetada. Teine ju lihtsalt heast peast (kõrvaltvaataja arust) astub nende elurütmist välja, käitub imelikult (äkki on tal armuke?), ei täida kohustusi, äkki lausa lamab päevi voodis niisama, samal ajal kui kaasa rabab lastega toimetada, tööl jne. Natuke aega kannatad ja mõistad ja annad aega, et 1.5 aastat haigust ja kannatamist on ikka tõesti väga pikk aeg ja ära tule muud väitma. 1.5 aastat head suhet ei ole ometi sama, mis 1.5 aastat depressioonis inimesega elada. Vana inimene, aga varsa aru, ütleks sinu kohta. Mul on ka pikk suhe, kohe 30 aastat, kui see peaks kuidagi oluline olema.

Vähe mõistust on ikka neil, kes tänapäeval veel ei tea, mis asi on depressioon. Ja ei tea, et see on haigus ega oska seda mingilgi moel ära tunda. Ka juhul, kui pole ise põdenud või lähemat kokkupuudet omanud, siis haritud inimene oskab oma peas pildi kokku panna, mis see endast kujutab,

Mis minusse puutub, siis meie olime mehega täiesti erinevatel aegadel ja erinevatel põhjustel depressioonis. Esimesena olingi mina ja pikalt. Veel kaks aastat hiljem ei olnud ma täiesti terve. Tegelikult, pärast sellist katsumust ei ole ma enam kunagi päris endine.

Mees oli depressioonis aastaid hiljem. Meil kummalgi ei tulnud pähe, et peaks käed puhtaks pühkima ja “mängus” välja astuma. Kas ei öelda mitte laulatustelgi – koos nii heas kui halvas. Tänapäeva inimene on aga pealiskaudne ja kärsitu. Kui kõik ei olegi koguaeg mugav ja hästi, siis astutakse kergel sammul edasi… Kui ollakse väga noor ja lapsi ei ole, siis on see mõistetav. Kui aga ollakse tõsises suhtes ja peres on lapsed, siis on selline käitumine täiesti arusaamatu.

Raskuseid ja mõõnu tuleb varem või hiljem ette igas kooselus.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuna ma olen kooselus olnud 35 aastat, siis minu mõistes on 1,5 aastat tõesti imelühike aeg

Siis on sinu sõnavõtt arusaadav. Sa oled veel see põlvkond, et olgu nii hull kui tahes, peaasi, et mehe lõhn majas on.

Tundub, et hoopis sinul sõltub eluõnn mehe olemasolust. Ega sa muidu kohe esimese asjana seostaks naise depressiooni mehega.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas need sõltuvused ja depressioon on haigused või mitte?

Haigused, mille ravis ja millest tervenemises on võtmeroll haigel endal. Mitte ravimitel, protseduuridel, teraapiatel, arstidel. Haige enda tahtest sõltub, kas ta terveneb või mitte.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas need sõltuvused ja depressioon on haigused või mitte?

Haigused, mille ravis ja millest tervenemises on võtmeroll haigel endal. Mitte ravimitel, protseduuridel, teraapiatel, arstidel. Haige enda tahtest sõltub, kas ta terveneb või mitte.

Haige ümbruskonnast* sõltub. Keegi ei ootagi, et kaaslane jääb, aga lahkuminek olgu viisakas ja enne armukest. Keegi ei keela rõõmsa inimesega õnnelikuks saada.

+1
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 77 )


Esileht Ilu ja tervis Emotsionaalselt ja füüsiliselt kustunud inimene