Tunded on jahtunud ja miski ei paista aitavat neid uuesti elustada. Mees armastab küll, ütleb seda mitu korda päevas, hoiab ja hoolitseb, tahab last ja abielu, ja muutis oma elu minu pärast – ühesõnaga see mida iga naine mehelt ootab. Aga mina mitte. Ma tunnen, et tahan pigem üksi olla, aga lihtsalt kahju on. No kuidas ma saadan ta minema? Polegi kuhugi minna tal ju. Aga siis vaatan seda kaost mis ta maha jätab endast, ja veri hakkab keema, olen tige ja masendunud ja siis ta muutub veel tüütumaks. Ja ega lilleline see elu ei ole, õlut läheb ikka paar liitrit õhtu jooksul, enda järelt puhtust ei pea ja rahaga ka ringi käia ei oska. Õnneks ma majanduslikult temast ei sõltu, mul on endal sissetulek piisav, et hakkama saada, aga ega ma talle kõike isegi ei avalda (ei luba kunagi ühelgi mehel oma raha kamandada) ja tagavara peab ikka olema.
Kas saab kuidagi tundeid üles soojendada, või kas üldse peaks? Ja kui ei, siis kuidas mitte olla selline tossike, kes muresteb teise tunnete pärast rohkem kui enda omadest?