Esileht Pereelu ja suhted Endaga mitte hakkama saav ema

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 40 )

Teema: Endaga mitte hakkama saav ema

Postitas:
Kägu

Ema on 61, eluaeg olnud lihtsake. Lapsepõlevest mäletan tühja kõhtu ja piinlikust koolis, kui polnud raha töövihikuteks ega lõunasöögiks.

Kuidagi suureks kasvasime, kuna oli ka vägivalda, nii vaimset kui füüsilist siis sai esimesel võimalusel kodust lahkutud.

Suhted on alati olnud kehvad, vahest tal nö keerab ära ja hakkab süüdistama ja kiruma ja etteheitma minu elu. Ka lapselapsele saadab sõimusõnumeid, 11a juba teab et peab eirama ja läheb üle. Rääkimine ei aita, selguse hetkel ta ei mäleta või nõustub et tegi valesti aga kui hoog peal siis ei kannata midagi seletada.

 

Nüüd on olukord nii kaugel et ta on nii võlgu end elanud, et meil vennaga on fond olukordadeks, kui jälle helistab et kuidagi on ununenud 2 kuu üür maksta ja visatakse muidu välja, või telefon maksmata või tellib omale tordid, töö tehakse ära aga maksmiseks raha pole.

Hoiatused fb-s tema kohta, et tellib aga jätab välja ostmata. Täielik kraami koguja, kõik jama ta vastu võtab. Elamine on juba väga rõve, ise ta ei näe ja vihastab kui tahame koristada või soovitame asju sorteerida

Kui saime kokku võlanõustaja juures, et arutada eraisiku pankroti võimalust, süüdistas meid, et lastele peab ju kinke ostma. Toonitame alati, et ärgu raisaku meie peale.

Väga kergeusklik on ta ka, tegelenud tupperwarega ja muude võrkturundustega, muidugi võlad sellest.

Tahab meie abi, aga ainult raha näol, kui liialt tüütama hakkame teda, ta vihastab ja hakkab sõimama, teame et ta pole ok, aga jube haiget teevad sõnad, et ma kange ja halb ja mu mees kõige hullem inimene. Ometi maksan ta võlgasi, mees veab talle puid, käib lambipirni vahetamas jne. Jah, ei anna talle raha peole minekuks või laadal shoppamiseks.

Igaljuhul, mul on nii siiber juba ja mõtlen, et peaks ajama eestkoste välja, et saaksime vennaga ise tema pisukest raha juhtida, vähemalt oleks maksud tal makstud ja toidu võime talle kappi osta ja pisukese taskuraha anda.

Ausalt täielik needus on sellise vanema laps olla.

 

 

 

 

 

 

+31
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa aidata tahad sellist inimest?

+8
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

See eestkoste vist nii lihtsalt ei käi, selleks tuleb tõestada, et ema on teovõimetu ja üldse vajab eestkostet. Paari kuu maksmata üürist selleks vaevalt et piisab.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa aidata tahad sellist inimest?

Aga mis temast siis saab?

Millal on see hetk kus meilt hakatakse tema eest hoolitsemist välja nõudma?

Ta on 100% töövõimetusega, füüsisega kõik korras, täpselt ei teagi mis diagnoos, ise ütleb et närvid.

Kui ta tänavale jääb, siis on järgmine samm ühikatuba sotsmajas, seal on tal väga suur tõenäosus nuga saada vms, sest ta on väga konfliktne, ei ole ta kaua olnud kuskil tööl ja ka elukaaslased põgenevad väga kiirelt.

Aastatega on asi aina hullemaks läinud, ise mõtlen et ta eluaeg tarbinud antidepressante, rahusteid ja unerohte, et ehk sellest.

 

 

+9
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eestkostet saab taotleda ka ainult varaküsimuste osas. Soovitan avalduse koos tõenditega ära saata, ekspertiis siis hindab tema finantsvõimekust. Kui kohus ei nõustu, siis kaotad 10 eurot riigilõivu aga sellise jutu järgi tundub, et vajadus oleks olemas küll.

+24
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tore on see, et sul TA jätkus emast rohkem tarkust koolis käia ja haridus omandada. Ema puhul mingi eestkoste asi vast aitaks.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tore on see, et sul TA jätkus emast rohkem tarkust koolis käia ja haridus omandada. Ema puhul mingi eestkoste asi vast aitaks.

No jutu järgi tundub et ema kerge vaimse alaarengu ja psühhiaatriliste diagnoosidega, seega vaevalt ta nõuka ajal oleks suutnud ilma toeta teab mis haridust omandada. Selliseid kahjuks terve Eesti täis

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eestkostet saab taotleda ka ainult varaküsimuste osas. Soovitan avalduse koos tõenditega ära saata, ekspertiis siis hindab tema finantsvõimekust. Kui kohus ei nõustu, siis kaotad 10 eurot riigilõivu aga sellise jutu järgi tundub, et vajadus oleks olemas küll.

Eestkostest saab taotleda ainult siis, kui ekspert (psühhiaater) tuvastab, et inimesel kas vaimuhaigus, psüühikahäire ja seetõttu ei saa kestvalt oma tegudest aru. See, et inimene ei ole pädev oma raha asju ajama, ei ole aluseks eestkoste määramiseks

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kirjelduse järgi ütleks, et emal on mingi vaimse tervise probleem.

Peaksidki suhtuma temasse kui haigesse inimesesse, st et ei ole vaja eeldada seda, et ta saab asjadest samamoodi aru nagu sina saad. Sõimamisest ja kirumisest ei ole abi. Abi oleks sellest, et ema saab adekvaatset ravi ja ka võtab oma ravimeid.

Soovitaksin alustada sellest, et teada saada, mis diagnoos emal täpsemalt on. Kui diagnoosi ei olegi, siis tegelikult peaks psühhiaatriga välja selgitama, milles on asja tuum. See on muidugi keeruline, sest ema peab selleks nõus olema.

Kahjuks sa ei saa oma ema võrrelda teiste, tervete inimestega. Võimalik, et on õigus sellel, kes ütleb, et kerge vaimne alaareng. See võib tuleneda aga ka sellest, et lapseeas jäi märkamata, ei saanud ravi ega tuge ja nüüd on elanud ja kuidagi hakkama saanud nii nagu oskas ja suutis. Võimalik, et on lihtsalt tähelepanuhäire vms diagnoos, mida nüüd tänapäeval rohkem osatakse märgata ja vanasti öeldi selle kohta lihtsalt “raske iseloom”.

Püüa selgusele saada, mis on ema töövõimetuse põhjuseks. Seal ehk on mingi diagnoos kirjas, mille pinnalt saad edasi minna ja ka oma mõtted olukorraga seoses selgemaks. Minu meelest on sellises situatsioonis palju lihtsam hakkama saada, kui sa saad teada, et see ongi haigus, haiguse muster käitumises. Seda ei tasu küll oodata, et ema ise sellest iial aru saaks.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kirjelduse järgi ütleks, et emal on mingi vaimse tervise probleem.

Peaksidki suhtuma temasse kui haigesse inimesesse, st et ei ole vaja eeldada seda, et ta saab asjadest samamoodi aru nagu sina saad. Sõimamisest ja kirumisest ei ole abi. Abi oleks sellest, et ema saab adekvaatset ravi ja ka võtab oma ravimeid.

Soovitaksin alustada sellest, et teada saada, mis diagnoos emal täpsemalt on. Kui diagnoosi ei olegi, siis tegelikult peaks psühhiaatriga välja selgitama, milles on asja tuum. See on muidugi keeruline, sest ema peab selleks nõus olema.

Kahjuks sa ei saa oma ema võrrelda teiste, tervete inimestega. Võimalik, et on õigus sellel, kes ütleb, et kerge vaimne alaareng. See võib tuleneda aga ka sellest, et lapseeas jäi märkamata, ei saanud ravi ega tuge ja nüüd on elanud ja kuidagi hakkama saanud nii nagu oskas ja suutis. Võimalik, et on lihtsalt tähelepanuhäire vms diagnoos, mida nüüd tänapäeval rohkem osatakse märgata ja vanasti öeldi selle kohta lihtsalt “raske iseloom”.

Püüa selgusele saada, mis on ema töövõimetuse põhjuseks. Seal ehk on mingi diagnoos kirjas, mille pinnalt saad edasi minna ja ka oma mõtted olukorraga seoses selgemaks. Minu meelest on sellises situatsioonis palju lihtsam hakkama saada, kui sa saad teada, et see ongi haigus, haiguse muster käitumises. Seda ei tasu küll oodata, et ema ise sellest iial aru saaks.

Võtangi teda kui haiget inimest. Ei karju ta peale. Kirun vaid siin, samas on väga suur ärevus endal tekkinud, tal pole oma kodu,  kuna kunagi müüs kinnisvara maha, et maksta võlgasi ja ülejäänud raiskas ära. Hetkeks on ta võlgu üleilma, järelmaksud, kiirlaenud, eraisikud.

Kevadel saime võlanõustajaga kokku ja ta alustas eraisiku pankroti taotlemisega, see läks läbi, siis oli juba laual teemaks eestkoste, et võidakse seda nõuda. Siiski polnud vaja. Samas nüüd ongi, et ta ei saa aru et kätte jääva summa eest on vaja esimesena maksud tasuda. Kulutab raha ära ja siis on jamas.

Jah, saan aru ja eemaldun kui ta mind suvalistel hetkedel süüdistama asub aga sinna ei saa midagi parata, et oma ema sõnad hinge lähevad.

Saan ka aru, et minu kohus on teda üleval tulevikus pidada, aga ma ei ole nõus maksma kinni mingeid emotsioon oste. Ta on süüdistanud, et ma olen kõige suurem koi keda ta teab, aga tänu sellele ongi mul võimalust maksta tema põlevaid võlgasi.

Ma ise ei lähe peole, kui mul raha pole, ma ise ei sõida teise Eesti otsa kauge sugulase sünnipäevale kui raha pole.

Mul on lapsed, kelle heaolu nimel ma olen palju tööd teinud, ja  mul nagu oleks veel üks eluaegne 10-aastane kes elab omaette.

Ja tahangi seda olukorda kiruda praegu, kuigi see ei aita.

 

+20
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

xx

Ma ei saa aru, miks sa teda aitad oma lapse arvelt?

See kasvatabki temas süüdimatust, et keegi maksab tema arved kinni. Kui ta on teovõimetu, siis saab jah eeskoste, aga tundub, et ta saab väga hästi aru, mida teeb.

+5
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta eluaeg rahusteid tarbinud, siis kas ta käib praegu regulaarselt psühhiaatri juures? Kui ei käi ja leiab oma ravimid kuskilt mustalt turult, siis tuleks kohe viia päris arsti juurde. Kui käib arstil ja saab sealt oma ravimid, siis kas ravi ei tööta nii nagu võiks, või ta ei võta regulaarselt rohte? Tuleb teha ravimite võtmine selgeks ja lihtsaks, näiteks ravimikarbiga ja sidudes kindla päevase tegevusega.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ta eluaeg rahusteid tarbinud, siis kas ta käib praegu regulaarselt psühhiaatri juures? Kui ei käi ja leiab oma ravimid kuskilt mustalt turult, siis tuleks kohe viia päris arsti juurde. Kui käib arstil ja saab sealt oma ravimid, siis kas ravi ei tööta nii nagu võiks, või ta ei võta regulaarselt rohte? Tuleb teha ravimite võtmine selgeks ja lihtsaks, näiteks ravimikarbiga ja sidudes kindla päevase tegevusega.

Minu lähedane käib küll korralikult psühhiaatri juures ja võtab korralikult oma rohtusid juba aastaid, kuid seni pole olnud märgata mitte mingisugust positiivset raviefekti. Mulle tundub juba, et need antidepressandid on mingi platseebo. Igal juhul väga haiget teeb, kui küsitakse ainult, et “noh, kas ta arstil käib ja ravi saab!” Ja kui jaatame, siis tehakse suured silmad, et “aga noh, miks siis abi ei ole saanud?” Ei ole jah…

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keeruline olukord on teil. Mina soovitaksin küll üritada taotleda teil mingisugune hooldusõigus, kus saaksite vennaga ema finantside eest ise vastutada. Midagi pole teha.

Oma pereliikmeid ei peaks külmalt hätta jätma, pealegi kohustab ka seadus abivajavate pereliikmete eest hoolitsema. Ja kui su emal peaks olema mingi diagnoos või alaareng vms, siis ongi ta vägagi abivajav. See ei ole ka lahendus, kui lihtsalt jätategi ta maha tükkis ta võlgadega. Mul hakkaks kahju juba neist, kellele ta on maksmata jätnud, nemadki ju kannatavad.

Seega võiksite kõigepealt üritada uurida, kuidas tal tervisega lood, kas ja missuguse arsti juures käib, mis diagnoos on (kui on). Ja sealt saate juba edasi liikuda. KOV sotsiaalametnikult võite muidugi nõu küsida, kuid minu kogemustel nad tihtilugu ei ole kuigi informeeritud, kahjuks. Teiseks võivad nad ise tahta hakata su ema eestkostjaks, ei soovita seda. Teie tunnete oma ema siiski kõige paremini ja tuleksite eestkostjaks olemisega paremini toime.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub juba, et need antidepressandid on mingi platseebo.

Kunagi õppisin koolis, et antidepressandid aitavad kolmekümnel protsendil inimestest, kolmekümnel protsendil annavad platseeboefekti ja kolmekümnel protsendil ei aita üldse. Seega su arvamus pole vale. Ma olen võtnud kunagi antidepressante, ei aidanud absoluutselt, viit erinevat proovisin ja raiskasin palju raha. Ei aidanud ka psühholoogid ega terapeudid. Seega see abi otsimine ei pruugi tõesti kuskile viia.

Samas kunagi oli mu ema sotsiaaltöötaja ja tal oli mitu klienti, kes ei osanud rahaasjadega hakkama saada. Need siis andsid raha talle, ta maksis nende inimeste arved ja jaopärast andis kulutamiseks ka. Ma ei tea, kas see oli kuidagi ametlikult reguleeritud, ma arvan küll, et oli, isetegevuslikus korras ta poleks julgenud küll kellegi raha enda kätte võtta.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oma pereliikmeid ei peaks külmalt hätta jätma, pealegi kohustab ka seadus abivajavate pereliikmete eest hoolitsema. Ja kui su emal peaks olema mingi diagnoos või alaareng vms, siis ongi ta vägagi abivajav. See ei ole ka lahendus, kui lihtsalt jätategi ta maha tükkis ta võlgadega. Mul hakkaks kahju juba neist, kellele ta on maksmata jätnud, nemadki ju kannatavad.

seadus kohustab tõesti abivajavaid pereliikmeid toetama, aga samas vabastab see seadus toetamisest juhul, kui häda on tekkinud inimese enda süül.

abivajaja on see, kes oma tervise tõttu ei suuda end ülal pidada, mitte see, kes end võlgadesse mässib, mida lapsed maksma peavad. neist laenuandjatest mul kahju pole, sest ka seaduse järgi peab laenuandja enne veenduma, et inimene saab aru, mida ta teeb ja et ta suudab need kohustused täita. kui selles ei veendu, siis oma probleem.

ema küll, aga mina ei maksaks oma laste arvelt ema võlgasid, sest see on surnud ring. kui võlakoorem niigi suur, siis las läheb pankrotti. mingi rahalise eestkoste taotleks küll ja maksaks ära eluasemekulud, muust on ükskõik

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mingit rahalist eestkostet ei olemas ning seda ei saa kuskilt taotleda.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rahustavate ravimite saamine käib ju väga lihtsalt. Nagu siiski saab lugeda kellegi närvilisuse või masendunud meele üle kurtmist  -mine perearstile. Ta läheb ja saab need rahustid või ad-d. Võib olla et tegi vaid depressioonitesti, kui sedagi. Edasi piisab vaid helistamisest et rohi otsas. Mis mustast turust te räägite.

2 kuu üüri maksmata jätmise pärast, ma kardan et eestkoste põhjust küll ei saa. Räägitakse ju majanduslangusest, rahva vaesusest ja paljudel võib tulla ette selliseid olukordi. See, et tellib midagi ja jätab maksmata…nii kahjuks tehakse ka. Ja need ei ole üldse mingid vaimse puudega inimesed. Ka su lapsepõlv sattus eesti iseseisvumis aega. Ma mäletan ka sellest ajast suurt rahapuudust. Mul olid lapsed siis väikesed. Väga vaene aeg oli, ausalt. Sõin võileiba ja jõin pool liitrit teed juurde, et kõht täis oleks. Vorsti leival sai hammastega  edasi lükatud, et seda jusktkui jaguks tervele leivale.   Ma ei taha näida negatiivne, aga tundub et on väga raske leida eestkosteks põhjust.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub juba, et need antidepressandid on mingi platseebo.

Kunagi õppisin koolis, et antidepressandid aitavad kolmekümnel protsendil inimestest, kolmekümnel protsendil annavad platseeboefekti ja kolmekümnel protsendil ei aita üldse. Seega su arvamus pole vale. Ma olen võtnud kunagi antidepressante, ei aidanud absoluutselt, viit erinevat proovisin ja raiskasin palju raha. Ei aidanud ka psühholoogid ega terapeudid. Seega see abi otsimine ei pruugi tõesti kuskile viia.

Tegelikult on nii, et kolmekümnele protsendile inimestest pole AD-d mitte lihtsalt tõhutud, vaid teevad konkreetselt halba. Mu lähedasel, kes oli enne igati adekvaatse jutuga, lihtsalt elusündmuse tõttu depressioonis, tekkisid AD-de võtmisest konkreetsed psühhoosid. Ja nüüd ei teagi enam, kuidas viimastest lahti saada.

Ausalt öelda on ehmatav näha, kui meeletult üles haibitud psühholoogia ja psühhiaatria viimastel aastatel on. Kõikjalt vaatavad ainult vastu reklaamid, et pöörduge abile, pöörduge abile! Neid, kes vähegi kahelda julgevad, kas vaimse tervise spetsialist neile seda abi annab, mida nad vajavad, materdatakse ja mõnitatakse armutult. Nimetuseks on “vaimse tervise abi”, ehkki tegeliku abi  saamiseni on pöördumisest ülipikk tee (ja tihti seda ei saadagi). Vabandust, lihtsalt kurvaks teeb.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ema on tõepoolest abivajav ja tundub, et ega lapski siin just väga tark ei ole. Aga võrreldes emaga siiski toimetulev.

Mida varem saab TA oma ema teovõime piirata ja eestkoste seada varalistes küsimustes, seda parem. Selle toimingu nimi on teovõime piiramine ja eestkoste seadmine varalistes küsimustes. Alused selleks on juba olemas. Esiteks, ema on võlanõustaja poole pöördunud ja kohtus on läbi tehtud eraisiku pankrotimenetlus.

Teiseks, ema on 100% töövõimetu mingi psühhiaatrilise seisundi tõttu, mida ta pole teile avaldanud.

Eraisiku pankrotis 100% töövõimetu psühhiaatrilise diagnoosiga vanainimene. Loomulikult tuleb eestkoste taotleda. Pöörduge oma KOVi, loodetavasti leidub seal pädev sotsiaaltöötaja, kes juhendab, millest teovõime piiramist ja eestkoste seadmist alustada. Teiseks, pöörduge kohtusse. Teile ei avaldata andmeid ema diagnooside kohta, aga kohtule avaldatakse küll. Ja tõendid, et ta ei saa oma rahaasjadega hakkama, on ju olemas. Võlanõustaja võib seda kinnitada ja eraisiku pankrot on samuti kinnitus. Muidugi tehakse ka kohtupsühhiaatriline ekspertiis, aga kuna ema seoses oma rohtude ja töövõime hindamisega nagunii psühhiaatri juures käib, on andmed tema vaimse seisundi kohta juba digiloos olemas.

Küsimus on veel selles, kes tema eestkostjaks peaks saama? Kas tütar, poeg või kohalik omavalitsus? Seda aga otsustab juba kohus. Igal juhul pole siin midagi oodata, sest ema seisund ei lähe paremaks, vaid probleeme tuleb ainult juurde.

+9
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võib-olla alustate sellest, et kogute tõendeid ema majanduslike probleemide kohta: näiteks teete kuvatõmmiseid vestlustest, kus inimesed või ettevõtted, kellelt ta on kaupa tellinud, soovivad talt võla tasumist. Muidu vaatab kohus tõepoolest, et “ah, mingi paari kuu üür” kõigest, selle pärast pole vaja veel närvi minna.

Ja tasub ka läbi mõelda, kes hakkab ema finantse haldama. Soovitan oma pereliiget.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu lähedasel, kes oli enne igati adekvaatse jutuga, lihtsalt elusündmuse tõttu depressioonis, tekkisid AD-de võtmisest konkreetsed psühhoosid.

Kust sa tead, et ilma nende AD-ta poleks ta olnud kakskümmend korda suuremas psühhoosis ja AD-d hoidsid ära hullema? Sul on umbes sama loogika, et kui ma sain covidi vaktsiini süsti ja siis järgmisel päeval kukkusin jala pooleks, siis süüdi on see süst. Lihtsakene.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perekonnaseadus § 203.   Eestkoste seadmise eeldused

(1) Kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja.
Kui su ema vastab nendele eeldustele, siis on põhjendatud kohtusse avalduse esitamine. Hea oleks, kui ema oleks eelnevalt juba psühhiaatri juures käinud, aga ei ole nõutav.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tean täpselt seda tunnet mis teemaalgataja. Minu ema ka suri äkki, olles suurtes võlgades.
Võlad pärivad sellisel juhul lapsed. Ja olles ise läbinud pärandist loobumise kadalipu ja selga sõitvad tähtajad, võin öelda, et see on õudne.
Ma sellesmõttes kahjuks aidata ei oska, kas eeskostjaks saaks. Tundub kahtlane. Isegi mu onutütrel läks päris palju vaeva, aega ja tõestamist, et dementse vanaema eestkostjaks saada.
Äkki siis esialgu ikkagi Kov-i poole pöörduda.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ema vanusele saab ka rõhuda. Aga kui laps on selline…  üür maksmata, alustab mingit sorti “äriga”, ebaõnnestub. Alustab uuesti. Jälle sama. Rahad on koguaeg otsas ja hoopis reisib oma raha maha. Küsib aina abi või laenu. Sellest rääkides vihastub. Keegi ei tunnista teda seda sellise majandamise juures nõrgamõistuslikuks.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kurb on see, et lapse kohustused vanema ees ei lõpe ka tema lahkumisega. Kui pärandiks on võlad, siis pärandist võib küll loobuda, aga kui sul on lapsed, on loobumisega keeruline, sest see läheb automaatselt neile edasi. Nende eest sa aga loobuda ei saa.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kurb on see, et lapse kohustused vanema ees ei lõpe ka tema lahkumisega. Kui pärandiks on võlad, siis pärandist võib küll loobuda, aga kui sul on lapsed, on loobumisega keeruline, sest see läheb automaatselt neile edasi. Nende eest sa aga loobuda ei saa.

Kas oled kindel?

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eestkostet saab taotleda ka ainult varaküsimuste osas. Soovitan avalduse koos tõenditega ära saata, ekspertiis siis hindab tema finantsvõimekust. Kui kohus ei nõustu, siis kaotad 10 eurot riigilõivu aga sellise jutu järgi tundub, et vajadus oleks olemas küll.

Eestkostest saab taotleda ainult siis, kui ekspert (psühhiaater) tuvastab, et inimesel kas vaimuhaigus, psüühikahäire ja seetõttu ei saa kestvalt oma tegudest aru. See, et inimene ei ole pädev oma raha asju ajama, ei ole aluseks eestkoste määramiseks

No proovida igaljuhul tasub. Kui ikka emal reaalne raha olemas, millest elada  ja ta ei suuda end majandada, see ongi ju pôhjus, olgu diagnoos mis iganes. Lastel ei ole kohustus oma vanemaid ülalpudada nagu vanematel alaealisi lapsi. Lastel on hoolduskohustus.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu lähedasel, kes oli enne igati adekvaatse jutuga, lihtsalt elusündmuse tõttu depressioonis, tekkisid AD-de võtmisest konkreetsed psühhoosid.

Kust sa tead, et ilma nende AD-ta poleks ta olnud kakskümmend korda suuremas psühhoosis ja AD-d hoidsid ära hullema? Sul on umbes sama loogika, et kui ma sain covidi vaktsiini süsti ja siis järgmisel päeval kukkusin jala pooleks, siis süüdi on see süst. Lihtsakene.

Sinu väide ei päde, seega oled ise lihtsakene. See haigus (mõõdukas depressioon), mis tal enne ravimite võtma hakkamist diagnoositi, ei kätke endas niisuguseid psühhootilisi ja maniakaalseid hoogusid ega suitsiidikatseid, missugustega ta hakkas rinda pistma pärast ravimite manustamist. Pärast AD-de võtma hakkamist sai ta aasta pärast lisaks veel posu uusi diagnoose, mis nüüd juba tunduvalt tõsisemad.

Täpselt samamoodi võib ju väita ka vastupidi – et kui inimene psühholoogi või psühhiaatri juures käies mingil hetkel terveks saab, siis oleks see juhtunud niikuinii – tänu inimeses endas peidus olevatele tervenemismehhanismidele. Tegelikult ongi nii, et paljude traumade puhul aitab aeg.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ema vanusele saab ka rõhuda. Aga kui laps on selline… üür maksmata, alustab mingit sorti “äriga”, ebaõnnestub. Alustab uuesti. Jälle sama. Rahad on koguaeg otsas ja hoopis reisib oma raha maha. Küsib aina abi või laenu. Sellest rääkides vihastub. Keegi ei tunnista teda seda sellise majandamise juures nõrgamõistuslikuks.

Näiteks mina ise olen keskealine, enda arust täitsa normaalselt toimetulev pereema, aga minu ema on mind eluaeg pidanud mingiks ullikeseks. Ikka ei suunavat ma oma ressursse ja raha tema arust “õigetesse” valdkondadesse, teen tema arust “valesid” ja ebamõistlikke kulutusi jne. Ja mu elukutse on ka tema meelest valitud niisugune, mis ei too piisavalt palju sisse. See, et mulle mu amet meeldib, ei ole tema arust argument, tema oleks tahtnud näha mind majandusinimese või juristina.

On meilgi olnud konflikte, kus ma sõidan perega nt reisile, kui ema meelest peaks me selle raha kulutama hoopis uue aia ehitamiseks. Või kasutan ma suurema osa oma suvepuhkusest, et rajada aeda ronililledele tugikoridor, kui ema tahab, et ma teeksin hoopis remonti. Ta on mind eluaeg tituleerinud “tuulepeaks”, kes kunagi ei mõtle ja ei tee “õigeid” valikuid. St tema meelest siis.

Okei, saan aru, et siin teemas on asi veidi tõsisem – näiteks eluaseme maksud, üür on maksmata. Sellist asja pole minu peres kunagi olnud. Aga ikkagi on väga hägune ja hall see piir, kus teine inimene lihtsalt teeb teistsuguseid valikuid kui meie tahaks, ja kust alates on selle inimese näol tõepoolest tegu juba psüühikahäire ja ilmselge toimetulematusega, millel võivad olla suuremad tagajärjed (nt tänavale tõstmine).

+7
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 40 )


Esileht Pereelu ja suhted Endaga mitte hakkama saav ema