Esileht Pereelu ja suhted Endaga mitte hakkama saav ema

Näitan 10 postitust - vahemik 31 kuni 40 (kokku 40 )

Teema: Endaga mitte hakkama saav ema

Postitas:
Kägu

Alaealiste laste eest saavad pärandist loobuda mõlemad lapsevanemad. Ise selle läbi teinud ( oli ka võlgades sugulane). See polnud üldse keeruline protsess ega võtnud ka palju raha.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ema on 61, eluaeg olnud lihtsake. Lapsepõlevest mäletan tühja kõhtu ja piinlikust koolis, kui polnud raha töövihikuteks ega lõunasöögiks.

Kuidagi suureks kasvasime, kuna oli ka vägivalda, nii vaimset kui füüsilist siis sai esimesel võimalusel kodust lahkutud.

Suhted on alati olnud kehvad, vahest tal nö keerab ära ja hakkab süüdistama ja kiruma ja etteheitma minu elu. Ka lapselapsele saadab sõimusõnumeid, 11a juba teab et peab eirama ja läheb üle. Rääkimine ei aita, selguse hetkel ta ei mäleta või nõustub et tegi valesti aga kui hoog peal siis ei kannata midagi seletada.

Nüüd on olukord nii kaugel et ta on nii võlgu end elanud, et meil vennaga on fond olukordadeks, kui jälle helistab et kuidagi on ununenud 2 kuu üür maksta ja visatakse muidu välja, või telefon maksmata või tellib omale tordid, töö tehakse ära aga maksmiseks raha pole.

Hoiatused fb-s tema kohta, et tellib aga jätab välja ostmata. Täielik kraami koguja, kõik jama ta vastu võtab. Elamine on juba väga rõve, ise ta ei näe ja vihastab kui tahame koristada või soovitame asju sorteerida

Kui saime kokku võlanõustaja juures, et arutada eraisiku pankroti võimalust, süüdistas meid, et lastele peab ju kinke ostma. Toonitame alati, et ärgu raisaku meie peale.

Väga kergeusklik on ta ka, tegelenud tupperwarega ja muude võrkturundustega, muidugi võlad sellest.

Tahab meie abi, aga ainult raha näol, kui liialt tüütama hakkame teda, ta vihastab ja hakkab sõimama, teame et ta pole ok, aga jube haiget teevad sõnad, et ma kange ja halb ja mu mees kõige hullem inimene. Ometi maksan ta võlgasi, mees veab talle puid, käib lambipirni vahetamas jne. Jah, ei anna talle raha peole minekuks või laadal shoppamiseks.

Igaljuhul, mul on nii siiber juba ja mõtlen, et peaks ajama eestkoste välja, et saaksime vennaga ise tema pisukest raha juhtida, vähemalt oleks maksud tal makstud ja toidu võime talle kappi osta ja pisukese taskuraha anda.

Ausalt täielik needus on sellise vanema laps olla.

Lülita lihtsalt oma elust välja. Lõpeta kontakt. Kui tänaval, siis ongi tänaval, äkki tuleb aru pähe?

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kirjelduse järgi ütleks, et emal on mingi vaimse tervise probleem.

Peaksidki suhtuma temasse kui haigesse inimesesse, st et ei ole vaja eeldada seda, et ta saab asjadest samamoodi aru nagu sina saad. Sõimamisest ja kirumisest ei ole abi. Abi oleks sellest, et ema saab adekvaatset ravi ja ka võtab oma ravimeid.

Soovitaksin alustada sellest, et teada saada, mis diagnoos emal täpsemalt on. Kui diagnoosi ei olegi, siis tegelikult peaks psühhiaatriga välja selgitama, milles on asja tuum. See on muidugi keeruline, sest ema peab selleks nõus olema.

Kahjuks sa ei saa oma ema võrrelda teiste, tervete inimestega. Võimalik, et on õigus sellel, kes ütleb, et kerge vaimne alaareng. See võib tuleneda aga ka sellest, et lapseeas jäi märkamata, ei saanud ravi ega tuge ja nüüd on elanud ja kuidagi hakkama saanud nii nagu oskas ja suutis. Võimalik, et on lihtsalt tähelepanuhäire vms diagnoos, mida nüüd tänapäeval rohkem osatakse märgata ja vanasti öeldi selle kohta lihtsalt “raske iseloom”.

Püüa selgusele saada, mis on ema töövõimetuse põhjuseks. Seal ehk on mingi diagnoos kirjas, mille pinnalt saad edasi minna ja ka oma mõtted olukorraga seoses selgemaks. Minu meelest on sellises situatsioonis palju lihtsam hakkama saada, kui sa saad teada, et see ongi haigus, haiguse muster käitumises. Seda ei tasu küll oodata, et ema ise sellest iial aru saaks.

Aga see ema teemaalgataja peale karjuda ja teda ahistada võib?

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tean täpselt seda tunnet mis teemaalgataja. Minu ema ka suri äkki, olles suurtes võlgades.

Võlad pärivad sellisel juhul lapsed. Ja olles ise läbinud pärandist loobumise kadalipu ja selga sõitvad tähtajad, võin öelda, et see on õudne.

Ma sellesmõttes kahjuks aidata ei oska, kas eeskostjaks saaks. Tundub kahtlane. Isegi mu onutütrel läks päris palju vaeva, aega ja tõestamist, et dementse vanaema eestkostjaks saada.

Äkki siis esialgu ikkagi Kov-i poole pöörduda.

Pole mingit kadalippu, lihtsalt loobud pärandist.

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kurb on see, et lapse kohustused vanema ees ei lõpe ka tema lahkumisega. Kui pärandiks on võlad, siis pärandist võib küll loobuda, aga kui sul on lapsed, on loobumisega keeruline, sest see läheb automaatselt neile edasi. Nende eest sa aga loobuda ei saa.

saab küll, lihtsalt kohtu nõusolekut on selleks vaja ja kohus annab selle kergesti, kui pärandvara on miinuses ehk kohustused ületavad vara

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kurb on see, et lapse kohustused vanema ees ei lõpe ka tema lahkumisega. Kui pärandiks on võlad, siis pärandist võib küll loobuda, aga kui sul on lapsed, on loobumisega keeruline, sest see läheb automaatselt neile edasi. Nende eest sa aga loobuda ei saa.

Ära aja lolli juttu, absoluutselt saab

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tean täpselt seda tunnet mis teemaalgataja. Minu ema ka suri äkki, olles suurtes võlgades.

Võlad pärivad sellisel juhul lapsed. Ja olles ise läbinud pärandist loobumise kadalipu ja selga sõitvad tähtajad, võin öelda, et see on õudne.

Ma sellesmõttes kahjuks aidata ei oska, kas eeskostjaks saaks. Tundub kahtlane. Isegi mu onutütrel läks päris palju vaeva, aega ja tõestamist, et dementse vanaema eestkostjaks saada.

Äkki siis esialgu ikkagi Kov-i poole pöörduda.

Pole mingit kadalippu, lihtsalt loobud pärandist.

Mul oli, sest elame oma perega mitte Eestis ja siin oli alaealise lapse eest loobumiseks vaja veri ninast välja punnitada ja tõestada,et saada riigilt nõusolek üleüldse loobumiseks. Kõik võttis aega. Mitu korda sai lausa pikendust küsitid, et tähtajad täis ei tiksuks.
Olen kuulnud ka juhustest, kus riik ei annagi luba loobumiseks. Õnneks mu ema puhul oli üsna palju tõendust, et tal on suured võlad kaelas ja saime loa. Aga närvikulu oli ikka suur.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tean täpselt seda tunnet mis teemaalgataja. Minu ema ka suri äkki, olles suurtes võlgades.

Võlad pärivad sellisel juhul lapsed. Ja olles ise läbinud pärandist loobumise kadalipu ja selga sõitvad tähtajad, võin öelda, et see on õudne.

Ma sellesmõttes kahjuks aidata ei oska, kas eeskostjaks saaks. Tundub kahtlane. Isegi mu onutütrel läks päris palju vaeva, aega ja tõestamist, et dementse vanaema eestkostjaks saada.

Äkki siis esialgu ikkagi Kov-i poole pöörduda.

Pole mingit kadalippu, lihtsalt loobud pärandist.

Mul oli, sest elame oma perega mitte Eestis ja siin oli alaealise lapse eest loobumiseks vaja veri ninast välja punnitada ja tõestada,et saada riigilt nõusolek üleüldse loobumiseks. Kõik võttis aega. Mitu korda sai lausa pikendust küsitid, et tähtajad täis ei tiksuks.

Olen kuulnud ka juhustest, kus riik ei annagi luba loobumiseks. Õnneks mu ema puhul oli üsna palju tõendust, et tal on suured võlad kaelas ja saime loa. Aga närvikulu oli ikka suur.

Siin räägitakse vast siiski eestist, mitte sinu välismaast? Eestis lihtsalt lähed notari juurde ja allkirjastad pärandist loobumise nii enda kui oma laste eest. 10 minutit. Mõistlik enne tellida pärandvara inventuur.

Ei tea, mis arengumaas sina elad, et kohe mission impossible.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tean täpselt seda tunnet mis teemaalgataja. Minu ema ka suri äkki, olles suurtes võlgades.

Võlad pärivad sellisel juhul lapsed. Ja olles ise läbinud pärandist loobumise kadalipu ja selga sõitvad tähtajad, võin öelda, et see on õudne.

Ma sellesmõttes kahjuks aidata ei oska, kas eeskostjaks saaks. Tundub kahtlane. Isegi mu onutütrel läks päris palju vaeva, aega ja tõestamist, et dementse vanaema eestkostjaks saada.

Äkki siis esialgu ikkagi Kov-i poole pöörduda.

Pole mingit kadalippu, lihtsalt loobud pärandist.

Mul oli, sest elame oma perega mitte Eestis ja siin oli alaealise lapse eest loobumiseks vaja veri ninast välja punnitada ja tõestada,et saada riigilt nõusolek üleüldse loobumiseks. Kõik võttis aega. Mitu korda sai lausa pikendust küsitid, et tähtajad täis ei tiksuks.

Olen kuulnud ka juhustest, kus riik ei annagi luba loobumiseks. Õnneks mu ema puhul oli üsna palju tõendust, et tal on suured võlad kaelas ja saime loa. Aga närvikulu oli ikka suur.

Siin räägitakse vast siiski eestist, mitte sinu välismaast? Eestis lihtsalt lähed notari juurde ja allkirjastad pärandist loobumise nii enda kui oma laste eest. 10 minutit. Mõistlik enne tellida pärandvara inventuur.

Ei tea, mis arengumaas sina elad, et kohe mission impossible.

Loobumine oligi ju Eestis. Ema elas seal. Aga meile laienesid ka elukoha nõudmised, millest ka notar meid teavitas. Selliste asjadega peab arvestama, et alati ei pruugi see nii “lihtne” olla. Elame Soomes. Ei ole mingi eriline arengumaa.

Pärandvara inventuuri tellides ei saa enam loobuda.

Samuti raskendab näiteks laste eest loobumine see, kui laste vanemad enam koos pole. Läbisaamine pole hea, üht vanemat kätte ei saa jne. Kohal peavad mõlemad olema.
Ei pruugi see alati lihtne 10 min kohalkäimist olla.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tean täpselt seda tunnet mis teemaalgataja. Minu ema ka suri äkki, olles suurtes võlgades.

Võlad pärivad sellisel juhul lapsed. Ja olles ise läbinud pärandist loobumise kadalipu ja selga sõitvad tähtajad, võin öelda, et see on õudne.

Ma sellesmõttes kahjuks aidata ei oska, kas eeskostjaks saaks. Tundub kahtlane. Isegi mu onutütrel läks päris palju vaeva, aega ja tõestamist, et dementse vanaema eestkostjaks saada.

Äkki siis esialgu ikkagi Kov-i poole pöörduda.

Pole mingit kadalippu, lihtsalt loobud pärandist.

Mul oli, sest elame oma perega mitte Eestis ja siin oli alaealise lapse eest loobumiseks vaja veri ninast välja punnitada ja tõestada,et saada riigilt nõusolek üleüldse loobumiseks. Kõik võttis aega. Mitu korda sai lausa pikendust küsitid, et tähtajad täis ei tiksuks.

Olen kuulnud ka juhustest, kus riik ei annagi luba loobumiseks. Õnneks mu ema puhul oli üsna palju tõendust, et tal on suured võlad kaelas ja saime loa. Aga närvikulu oli ikka suur.

Siin räägitakse vast siiski eestist, mitte sinu välismaast? Eestis lihtsalt lähed notari juurde ja allkirjastad pärandist loobumise nii enda kui oma laste eest. 10 minutit. Mõistlik enne tellida pärandvara inventuur.

Ei tea, mis arengumaas sina elad, et kohe mission impossible.

Loobumine oligi ju Eestis. Ema elas seal. Aga meile laienesid ka elukoha nõudmised, millest ka notar meid teavitas. Selliste asjadega peab arvestama, et alati ei pruugi see nii “lihtne” olla. Elame Soomes. Ei ole mingi eriline arengumaa.

Pärandvara inventuuri tellides ei saa enam loobuda.

Samuti raskendab näiteks laste eest loobumine see, kui laste vanemad enam koos pole. Läbisaamine pole hea, üht vanemat kätte ei saa jne. Kohal peavad mõlemad olema.

Ei pruugi see alati lihtne 10 min kohalkäimist olla.

elu koosneb valikutest. loogiline, et keeruliseks elatud elus pole lihtsaid lahenduis.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 10 postitust - vahemik 31 kuni 40 (kokku 40 )


Esileht Pereelu ja suhted Endaga mitte hakkama saav ema