On teil olnud sellist asja, et räägite endast midagi kellelegi ja pärast kahetsete? Mitte, et sellest mingi probleem tekib vaid lihtsalt on paha tunne, et see inimene nüüd teist seda asja teab. Minul juhtus see. Muidu ma pole eriline latatara ja endast isiklikke asju näiteks töö lõunalauas kõigile ei räägi. Aga täna rääkisin ühele kolleegile oma raskustest eksmehega suhtlemisel ja sellest mis meil juhtus. Ja nüüd on endal nii paha tunne. Jutt sai alguse sellest, et põhjendasin üht oma otsust. Aga mul ei olnud kohustust seda põhjendada. Ma ei karda, et kolleeg seda kellelegi räägib, aga mind lihtsalt häirib, et ta teab ja et ma talle rääkisin. Kuidas nii juhtus, et mu keelepaelad sedasi valla läksid? Kes tegi, ise tegi. Ma tean, et see on pseudoprobleem mu peas, aga ei lähe ära see halb tunne oma elu isiklike detailide avaldamisest.
Teema: Endast liiga isiklike asjade rääkimine
Et selline asi enam ei juhtuks, otsi väljaõppinud kuulaja, kelle tööks on inimest ärakuulamine. Kui juba korra rääkisid, siis räägid veel. Sul on vajadus rääkida. Peale kõige muu koormab selline info ka seda, kes ootamatult satub sellist infot valdama. Soovitan minna ja vabandada kolleegi ees ja öelda, et sa loodad, et ta käitub sinult saadud infoga delikaatselt.
Mina arvan, et ära põe. Oleme kõik inimesed ja on loomulik, et end avame. No teab, mis siis. Ma tean ka inimeste kohta asju ja vastupidi, aga see kõik ongi elu…
see on tõesti pseudoprobleem. või oli see midagi, mis sind ennast halvas valguses näitab ja nüüd põed?
On teil olnud sellist asja, et räägite endast midagi kellelegi ja pärast kahetsete? Mitte, et sellest mingi probleem tekib vaid lihtsalt on paha tunne, et see inimene nüüd teist seda asja teab. Minul juhtus see. Muidu ma pole eriline latatara ja endast isiklikke asju näiteks töö lõunalauas kõigile ei räägi. Aga täna rääkisin ühele kolleegile oma raskustest eksmehega suhtlemisel ja sellest mis meil juhtus. Ja nüüd on endal nii paha tunne.
Mul on pidevalt nii. Otseselt latatara ei ole, st pealiskaudset tühja juttu palju ei vatra, aga kui juba tõsisemaks vestluseks läheb, olen väga avatud ja oma tunnete reflekteerimisel aus ja põhjalik. Sellist ausat siirast vestlust pidades on väga hea tunne – halb hakkab alles siis, kui vestlus läbi saab ja ma omaette mõtlema hakkan, et “mis mul küll arus oli!!!”. Nagu pohmell pärast liiga lõbusat õhtut. Ja see on peaaegu iga kord nii! Asi pole isegi selles, et vestluskaaslane nüüd minu kohta mingit isiklikku infot teab – minu vajadus privaatsuse ja anonüümsuse järele pole kuigi suur – pigem tulevad pähe mõtted a’la “kas ma muutsin oma avatusega midagi; kas see mõjutab pikemas plaanis meie suhet; kas see mõjutab tema või minu elu ja selle kaudu veel ka paljude teiste inimeste elusid, sest kõik on kõigega seotud jne”. Kellegagi sügava kontakti loomine on vastutusrikas asi – kui olen selle kontakti loonud vaid hetke ajel või sellepärast, et ma lihtsalt oskan ja saan, siis ei ole ma endale järelikult vastutust võtnud ega tagajärgesid hästi läbi mõelnud ja nendel nö pohmelli-hetkedel tunnengi süüd ja häbi ennekõike just sellepärast, et olen käitunud vastutustundetult, lahmivalt, ettevaatamatult jne. Lasen takkajärgi oma peast läbi iga sõna, mida ütlesin, meenutan kehakeelt jne. Muidugi on see ülemõtlemine ja väga kurnav, aga teisiti kah olla ei oska.
Ma arvan, et see ei ole häbiasi, kui on eksmehega probleemid olnud, kindlasti on maailmas terve kari inimesi, kellel on just sarnased probleemid. Ja kui põhjust häbeneda pole, siis miks peaks end halvasti tundma? Minu meelest on inimesed viimasel ajal just liiga kinnised. Ma iseenesest ei taha teada, kui kellegil on kõht lahti olnud, aga et mu kolleegid on samuti lihtsalt inimesed nagu ma isegi oma probleemidega – see teadmine ei pane mind kuidagi neisse teistmoodi suhtuma. Pigem just hindama. Emotsioonide ja kogemuste jagamine on inimlik, seda peaks olema rohkem, mitte vähem.
Minu meelest on inimesed viimasel ajal just liiga kinnised.
See on küll kummaline arvamus. Praegu, kus FB ja Insta jne möllavad täistuuridel, on inimesed sinu arvates liiga kinnised? Minul ei ole mitte ühtegi sotsiaalmeedia kontot, pole kunagi olnud ja ei plaani teha ka. Ma ei ole elus teinud mitte ühtegi selfit, ka reisidel mitte. Ma ei jaga interneti teel mitte kellelegi mitte ühtegi kildu oma isiklikust elust, sest ma ei tunne selle järele vajadust ja ei taha seda teha. Elan oma elu, töötan ja suhtlen lähedastega, nii nagu seda tehti enne arvutiajastut. Seetõttu, et see nii on, tunnen ma ennast nagu mingi nõdrameelse fossiil-autsaiderina. Õnneks see tunne aga ei sega mind karvavõrdki.
Või tahad sa nüüd öelda, et kogu sotsiaalmeedia on farss ja potjomkini küla? Et tegelikult ei ava keegi ennast? Kõik on väljamõeldis?
Soovitan minna ja vabandada kolleegi ees ja öelda, et sa loodad, et ta käitub sinult saadud infoga delikaatselt.
Kui sa ei taha, et teised ka teada saavad, siis tee nii. Aga ka siis ei saa kindel olla, et edasi ei räägi. Paraku on nii, et kuuldu vajab edasirääkimist, muidu ei saa rahu.
Tegelikult ära põe, pea püsti ja edasi, uued uudised tulevad peale!
Minu meelest on inimesed viimasel ajal just liiga kinnised.
See on küll kummaline arvamus. Praegu, kus FB ja Insta jne möllavad täistuuridel, on inimesed sinu arvates liiga kinnised? Minul ei ole mitte ühtegi sotsiaalmeedia kontot, pole kunagi olnud ja ei plaani teha ka. Ma ei ole elus teinud mitte ühtegi selfit, ka reisidel mitte. Ma ei jaga interneti teel mitte kellelegi mitte ühtegi kildu oma isiklikust elust, sest ma ei tunne selle järele vajadust ja ei taha seda teha. Elan oma elu, töötan ja suhtlen lähedastega, nii nagu seda tehti enne arvutiajastut. Seetõttu, et see nii on, tunnen ma ennast nagu mingi nõdrameelse fossiil-autsaiderina. Õnneks see tunne aga ei sega mind karvavõrdki.
Või tahad sa nüüd öelda, et kogu sotsiaalmeedia on farss ja potjomkini küla? Et tegelikult ei ava keegi ennast? Kõik on väljamõeldis?
See ei ole enda avamine, see on enda exponeerimine. ‘Musiga palmi all’, ‘Beebsu juba aastane!!!’, ‘Tegin pannkooke’, muu säärane klants. Et ikka kogu ilm jääx uskuma, et kõik on hästi.
Enda avamine on siis, kui nelja silma all või väixemas seltskonnas ausalt räägid oma muredest & lootustest.
19:08 kägu, oled täpselt mina. Mõtlesin su vastust lugedes, et millal ma jõudsin siia kirjutada, kui pole mitu päeva siin käinudki 🙂 Jah, juhtub ja üsna pidevalt. Mul on ilmselt asi selles, et ma suhtlen väheste inimestega ja kui läheb juba vestluseks, siis lihtsalt need vestlused kujunevad sellisteks sügavateks. Niisama ilmast ja seentest ma ei viitsi kaua ja pikalt rääkida ning tundub, et inimesed ka ei viitsi, sest vastu jagatakse samuti endast isiklikke asju, mida ehk kõigile ei räägiks. Kas teised ka põevad üsna võõrale nende asjade rääkimist, seda ma ei tea, aga mina põen küll mõnikord ja mõnd aega. Samas ma ei kahetse midagi, see olengi mina ja ma ei oska teisiti suhelda. Teemaalgatajale ütleks ilmselt, et oli kuidas oli, tagasi seda vestlust sa võtta ju ei saa ning samas, kui too töökaaslane olnuks olemuselt viimane ebausaldusväärne tont, siis ilmselt sa ei oleks seda asja talle rääkinudki. Ehk ilmselt probleemi pole, mingit vabandamist ei kujutaks küll ette. Teine äkki tunneb rõõmu, et näe tundusin usaldusväärne, minuga jagati ja kui mingit vabadamisekoomikat tegema kukkuda oleks ilmselt palju veidram olemine kui see hetkel su peas on 🙂
Minu meelest on inimesed viimasel ajal just liiga kinnised.
See on küll kummaline arvamus. Praegu, kus FB ja Insta jne möllavad täistuuridel, on inimesed sinu arvates liiga kinnised? Minul ei ole mitte ühtegi sotsiaalmeedia kontot, pole kunagi olnud ja ei plaani teha ka. Ma ei ole elus teinud mitte ühtegi selfit, ka reisidel mitte. Ma ei jaga interneti teel mitte kellelegi mitte ühtegi kildu oma isiklikust elust, sest ma ei tunne selle järele vajadust ja ei taha seda teha. Elan oma elu, töötan ja suhtlen lähedastega, nii nagu seda tehti enne arvutiajastut. Seetõttu, et see nii on, tunnen ma ennast nagu mingi nõdrameelse fossiil-autsaiderina. Õnneks see tunne aga ei sega mind karvavõrdki.
Või tahad sa nüüd öelda, et kogu sotsiaalmeedia on farss ja potjomkini küla? Et tegelikult ei ava keegi ennast? Kõik on väljamõeldis?
Sotsiaalmeedia ja tegelik avatus on 2 erinevat asja. Mulle tegelikult meeldib vaadata ka sõprade beebide ja reiside pilte, ma ei leia, et see võtaks liiga palju mu aega või tähelepanu. Mu listis on mulle olulised inimesed, mulle meeldib nende elude ja rõõmudega ka pealiskaudselt kursis olla. Aga jah, sotsiaalmeedia kindlasti ongi pealiskaudne. Aga mulle meeldivad ka inimesed, kes ei häebene endast enam rääkida, kes ei hänebe oma probleeme ja tundeid jagada ka arvuti vahenduseta. Kindlasti on neid, kellele piisab oma lähedaste ringist ja nii ongi hästi. Samas on ka avatumaid inimesi, ka see on igati hästi. Igaüks saab ainult enda eest rääkida, aga minu jaoks on igavad inimesed, kes oma mõtteid ja tundeid paleihigis enda teada hoiavad. Igale oma, nagu elus ikka.
On asju, mida lähedastele ei taha ega saagi rääkida, sest nad on liiga lähedased. Mõnikord on vaja võõramat kõrva.
Oma rääkimisi pole kunagi põdenud. Ükski inimene pole minust pärast südamepuistamisi eemale tõmbunud.
Mis FB-sse puutub, siis minu jaoks on see koht, kus saab teada anda ja lugeda, mis elus hästi on. Ei ootagi sealt teab mis sügavust, aga tore on lugeda, et sõber X käis islandil ja sõber Y käis perega Kanaaridel – näen nede pilte ja muljeid ning kui kokku saame, siis lähem vähem aega eluolu kirjeldusele ja võib kohe hüpata reisilt saadud sügavamate muljeteni või muudele eluseikadele, mida avalikult ei jaga (mis ei tähenda, et need kuidagi piinlikud oleksid).
Arvan, et ära põe! Mina olen jälle selline, kes endast eriti rääkida ei taha ega räägigi. Vahel ma mõtlen, et võib-olla see on ka põhjus, miks mul eriti sõpru ei ole? Ma ei räägi endast. Mul on tegelikult kõik väga hästi ka. Kui ma hakkaks endast rääkima, siis peetaks seda tõenäoliselt uhkustamiseks. Mul on üks terviseprobleem, aga see on äärmiselt isiklik ja sellest ma kindlasti ei räägi, kuigi mõnele ilmselt peaks. Aga muud asjad elus on mul hästi. Ei ole mul põhjust kiruda meest, lapsi, rahalist seisu ega lolli ülemust. Seepärast seltskonnas enamasti olen üldse vait, kui teised oma asjadest räägivad. Ma arvan, kui ma räägiks rohkem endast, kui mul oleks probleeme, millest rääkida, jätaks minust avatuma mulje ja soodustaks lähemate suhete tekkimist.
Soovitan minna ja vabandada kolleegi ees ja öelda, et sa loodad, et ta käitub sinult saadud infoga delikaatselt.
Kui sa ei taha, et teised ka teada saavad, siis tee nii. Aga ka siis ei saa kindel olla, et edasi ei räägi. Paraku on nii, et kuuldu vajab edasirääkimist, muidu ei saa rahu.
Pigem ikka ära seda teemat uuesti selle usaldatud inimesega jutuks võta. Sest kui tal veel ei ole tekkinud kiusatust seda edasi rääkida, siis sellise meeldetuletuse peale tekib kindlasti. Kui juba on delikaatne inimene, siis jälle selline pöördumine solvab teda, aga kui ta ei ole, siis kaob sellise pöördumisega ka lootus, et ta ei pea seda vestlust nii oluliseks või huvitavaks, et seda tasuks edasi rääkida või on selle üldse unustanud.
Et selline asi enam ei juhtuks, otsi väljaõppinud kuulaja, kelle tööks on inimest ärakuulamine. Kui juba korra rääkisid, siis räägid veel. Sul on vajadus rääkida. Peale kõige muu koormab selline info ka seda, kes ootamatult satub sellist infot valdama. Soovitan minna ja vabandada kolleegi ees ja öelda, et sa loodad, et ta käitub sinult saadud infoga delikaatselt.
Väga arukas kommentaar.
Vabandan, et kohmakusest miinustasin. Muuta kahjuks ei oska.
Tänan teema eest. Olen ka selline. Mingi aeg tagasi kui ise jälle põdesin, mõtlesin siia sellise teema teha, aga kutsusin end enne postitamist korrale: vastuseid lugedes ilmselt põdenuks topelt.
Põen kohutavalt peale inimestega suhtlemist. Igasugu asju. Analüüsin iga lauset ja infokildu ja enamasti kahetsen, et üldse suu lahti tegin. Luban endale iga kord, et rohkem kellegagi ei räägi, aga pagan, ikka juhtub vahel. Mul on olnud üsna keeruline elu ja vähesed sõprussuhted on katkenud, jäänud vaid sõbranna, kellega suhtleme kirja teel, kohtunud pole aastaid. Mulle sobib kirja teel suhtlemine: siis loen ja analüüsin enne mitu korda sõnumi läbi ja saadan teele siis kui sellega perfektselt rahul olen – telefonis või otse silmast silma pole see võimalik. Võimalik, et olen säärane seetõttu, et mu usaldust on mitmel korral kuritarvitatud. Ei tea. Aga tean, mida tunned.
PS Mu vana ema ütleb mulle alati selle peale, et arvad tõesti, et kedagi huvitab su elu nii palju, et selle pärast põdeda?! Ja tegelikult ongi tal muidugi õigus. Õnneks või kahjuks.
arvad tõesti, et kedagi huvitab su elu nii palju, et selle pärast põdeda?! Ja tegelikult ongi tal muidugi õigus.
Just. Kedagi ei huvita eriti su elu ja isegi kui keegi nägi sind väga totras olukorras, ei mõtle ta enamasti sellele sind järgmine kord kohates. Ja isegi kui mõtleb – see on tema, mitte sinu probleem.
Olen ka sarnastes olukordades olnud ja tänu sellele nüüd mõtlen alati nii, et “kas ma tahan, et see jutt edasi liiguks?”. Ükskõik, mida kellelegi räägid, pead arvestama, et see jutt liigub edasi. Ja kujutan ette, mida mu parima sõbranna mees minust teab! Kindlasti palju rohkem kui mu oma mees. Sest sõbrannaga jagan ma ju igat muret….
Olen õppinud vaikima ja mitte igat oma muret välja rääkima. Sageli saab mure lahenduse ka ilma sellest latramata ja siis on hea tunne, et ei läinud kellegi kolmanda käest “nõu küsima”.
Ometi soovitatakse, et rääkige, suhelge silmast silma. rääkige oma muredest teistele. kellele teistele, kui hakata mõtlema? sõbrannat ka ei saa koormata. võõramatele on küll kergem rääkida, aga nemad võivad ka edasi rääkida. ja kui polegi mure mingi mure, vaid lihtsalt mingi elus olnud asi. aastatetagune tüli eksmehega polegi ju enam mingi mure. pigem läbitud etapp elus või kogemus. Kindlasti olete lugenud meie tuntud inimeste kogemusi, läbielatut oma elus. nad kohe tahavad rääkida ja jagada, rääkida suu puhtaks või südamelt ära, nagu ajakirjanduslikult kirjutatakse nende lugude puhul.
Kuidas nemad ei põe oma isiklikke asju vaid kohe soovivadki endast jagada õnnetut elu, depressiooni põdemist, igat seika lausa. või on mõnede läbielamiste jagamine popim teema, kui teised? tundub nii, et peaksid oma asjast rääkima veel mitmekümnele inimesele. siis pole see enam mingi saladus, mille pärast põdeda. kui võtta aluseks kuidas staarid enda eludest pajatavad.
Vanasõna ütleb: jagatud mure on pool muret… nii ongi. Lihtsalt tuleb valida seda, kellele mida räägid.
Olen jaganud end ja saanud ka vastu näppe kõvasti, kui tüli tekkides selgus sõbranna poolt, et ta on rääkinud jutu edasi, sest kõik talle räägitu on avalik info. See debiilne arusaam kohutas küll. aga eks olen arvestanud, et kõik, mis räägin võib tulla välja varem või hiljem. Teeb ettevaatlikuks ja samas ka väga kurvaks, kuna sa ei tea enam, keda võid usaldada oma lihtsamates muredes ja salamuredes.
Vabandama aga sul, teemaalgataja, pole mõtet minna.
Üldiselt on mul seni hästi läinud, kuni kohtasin mõned aastad tagasi paari inimest, kes esmapilgul ääretult mõistlike inimeste mulje jätsid. Kuna olin töö- ja elukohta vahetanud, siis soovisin sõpruskonda pisut laiendada kohalikul maastikul. Vat ühe inimesega neist tekkis kohe peale avameelset vestlust ebameeldivalt kummaliselt rõhuv äng. Mõtlesin veel, et kujutan endale ette. Aga ei, juba järgmisel hommikul oli avameelitsemise tagajärg silmaga näha. Jätan detailidesse laskumise. Loll viga igal juhul enda poolt.
Teise persooni puhul kuulsin enda kohta antud hinnanguid meie ühise tuttava suust, kellega mind oli pe…vesti teadmata sidunud eelnevalt pikk ajalugu.
Kokkuvõttes pole nutta midagi – inimene õpib kogu elu.
Minu arust minul sellist infot nagu polegi, mida peaks hullult varjama. Eksmeestega on kõigil probleemid, ega nad muidu eksmehed poleks. Tavaliselt kaasneb lahkuminekuga igavene kamm, eriti kui on lapsed, petmine mängus, varajagamine ja kõik muu täismäng. Seda ei pea isegi rääkima, seda võib juba elukogenud inimene ise arvata. Mingit uudisväärtust sellel asjal väga pole. Inimesed arvavad, et on nii unikaalsed, neil on mingid suured saladused jne, tegelikult pole see nendega juhtunu midagi erilist huvitavat.
Oleneb mida liiga isiklikuks pidada – intiimelu ja “padjajutud” kohe kindlasti on liiga isiklikud (no teate küll, sellised pihtimused, mida ainult kõige kitsamas ja usalduslikumas sõbraringis räägitakse).
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
