Mitmes teemas on seda soovitatud, kus teemaalgataja kurdab kehva suhte üle pere või kaaslasega. Mida see päriselt tähendab? Ma saan aru, et pead enda käitumist ja suhtumist muutma. Muutuma nagu paremaks inimeseks, tasakaalukamaks, mõistmavaks. Kas see tähendab seda, et hakkad käituma nii nagu sulle pole tegelikult omane? Kas see on valetamine endale või teisele? Kas see viib päriselt kuhugi paremuse poole, kas see pole nagu näitemäng? Sageli on kooselu algul ka palju pingutamist. Tahetakse end näidata paremana. Ja kuhu see viib? Aastate pärast enam ei jõua olla see parem inimene. Tekivadki tülid selle tulemuseks.
Esileht › Pereelu ja suhted › Enese muutmine parema suhte heaks
Teema: Enese muutmine parema suhte heaks

Eks see tähendab seda, et kui on valitud kaaslaseks joodik, siis ei saa see väga kedagi üllatada, et see joodik end reedeti täis joob ja kaaslast kritiseerima hakkab ja tüli norima kukub ja siis, kui kaineks saab, hakkab saatma melanhoolseid sõnumeid, kus leppimist palub ja end muuta lubab. Alkoholism on ju haigus ja see mees käitub nii juba seetõttu, et on alkohoolik.
Tehes paremaid valikud ehk muutes seda, keda me valime endale kõrvale, kaovad ka probleemid, et keegi manipuleerib või kritiseerib.

Mitmes teemas on seda soovitatud, kus teemaalgataja kurdab kehva suhte üle pere või kaaslasega. Mida see päriselt tähendab? Ma saan aru, et pead enda käitumist ja suhtumist muutma. Muutuma nagu paremaks inimeseks, tasakaalukamaks, mõistmavaks. Kas see tähendab seda, et hakkad käituma nii nagu sulle pole tegelikult omane? Kas see on valetamine endale või teisele? Kas see viib päriselt kuhugi paremuse poole, kas see pole nagu näitemäng? Sageli on kooselu algul ka palju pingutamist. Tahetakse end näidata paremana. Ja kuhu see viib? Aastate pärast enam ei jõua olla see parem inimene. Tekivadki tülid selle tulemuseks.
Väga tore, et sa küsid seda, kuid see on nii pikk protsess, mida mina sulle küll ei jõua ära seletada. Ei, sai ei pea hakkama käituma nii, et mis pole sulle omane, sa hakkad suhtlema viisil, mis on tervem nii sulle kui sinu lähedastele. Väikeste sammudega valid, et kas hakate kaaslasega tülitsema või kaklema, äkki hoopis väljendad rahulikult oma soove, kuulad ka, mida sinu kaaslane soovib öelda. Kõik on õppimine, seega kui laps jälle käitub halvasti, siis mida te mõlemad õpite sealt, miks ta seda teeb. Nt. teismeline on kuri, st ta väljendab oma frustrat, kuid see on ka tema õppimise koht. Seega saad sa olla rõõmus, et laps läbi sinu õpib kogu seda rasket kasvamise kohta. Kui sa ise suudad (mina vanasti ei suutnud) temaga rahulikuks jääda, siis õpib laps, et alati saab valida hea suhtlemise, kuid sina saad pärast rahulikult selgitada, et mis on piirid ning kuidas sina koged ja kuidas saab paremini.
Näedki kõiges kasvamise kohta, püüad mõista teist, seisad oma piiride eest, kuid elad oma elu positiivselt, mitte sõdides, siis see sinu soovitud arend hakkab. Ja usu, alati tuleb tagasilangusi ka, kuid elukvaliteedi muutus tuleb.

Suhtes olemine ei ole kohustus. Kui lõpuks saadakse aru, et üksik inimene ei ole läbikukkuja ja ebaõnnestuja, ei oldaks ka sitas suhtes, kus kõik, k.a naabrid kannatavad.

Inimesed lähevad suhtesse väliste omadustega ja avastavad, et ilu ei kestagi eluaeg.
Sageli näidatakse end paremast küljest, peidetakse pahesid, näidatakse end füüsiliselt ja iseloomult paremast küljest.
Teise heaks muutmine tähendab seda, et sina ja sinu kaaslane, kes on muidu compatible, peavad mõnda kergemat asja kompromissitama. Incompatibility=jäädki muutma.

Kui suhe on päästmist väärt, küll siis ennast muutma hakkad. Hoiad oma suu rohkem koos lihtsalt. Ei hakka igast ütlusest tüli tõstma. Kui kaaslane on vägivaldne üks kõik mil moel, siis loomulikult seda suhet pole päästa vaja. Siis muudad ennas tugevamaks ja jätad selle mölaka maha.

Tee teema, kuidas elatist küsida ja lapse vajaduste arvelt raha teenida, vastuseid 10 lk. Tee teema, kuidas ise parem inimen olla, vastuseid 0,5 lk.

Ma arvan, et need asjad päris nii ei käi, et ainult üks on halb ja tema peab end muutma. Kui enda muutmiseks läheb, siis peavad kõik asjaosalised oma suhtumist muutma, mitte eeldama, et ainult teine pool pingutab.
Ma olen näinud küll sellist olukorda, kus suguvõsas on üks nn must lammas ja siis seda inimest nokitakse ja räägitakse taga. Põhjuseks näiteks see, et läks kõrgkooli õppima ja õpib eriala, mis pereliikmetele ei meeldi. Kuidas ta ometi küll võib, kelleks ta end peab? Või vastupidi – läks kutsekasse plaatijaks õppima, ometi kõik eeldasid, et temast peab saama arst või vähemalt jurist, kuidas ta küll oma võimalused raisku laseb…
Ja siis õiendatakse, et miks sa küll oled selline, mitte meie moodi, ole rohkem nagu meie. See on niisugune surnud punkt, sugulasi ei saa valida ja kui sul pole nendega samasugune mõttemaailm ja soovid, siis pole mingit mõtet end sellise pere heaks muutma hakata.
Teine asi on enda valitud elukaaslase/abikaasa puhul enda juures millegi muutmine. Niisugusel juhul on see siiski ka kokkuleppe küsimus, kuidas ja kui kaugele teineteisele vastu tulla, mitte see ei käi nii, et üks esitab nõudmised ja siis teine muudab ennast. Kui me räägime mingist haigusest ja selle ravist, siis see ei ole enda muutmine, siis see on haiguse ravimine, mille käigus inimene nagunii ka muutub. See muutus ei pruugi aga teisele osapoolele anda üldse soovitud tulemust, kui muutumine ei toimu koos. Alles tagantjärele saad aru, et sulle tegelikult sobiski selline loru, kes end reede õhtul purju jõi ja sokid nurka vedelema jättis. Muutununa hakkab ka sulle kõrgemaid nõudmisi esitama või laseb üldse jalga.
Minu arvates on see hästi libe jää, kui hakata nõudma teise inimese muutumist mingisuguseks selliseks, mis ei ole talle olemuslikult omane. No sa ei muuda introverti ekstraverdiks ega vastupidi. Kui inimene ei suuda kodus püsida ja muru kasvamist vaadata, siis ta ei pea seda sinu meeleheaks tegema. Kui pole eriline peolõvi, siis ei ole vaja mingit teatrit etendada, et igal vastuvõtul särama peaks. Pigem tuleks leida see ühine kokkupuutepunkt ja leppida sellega, et su pereliige ei ole täpselt selline nagu sina tahaksid.
Ei usu mina sellisesse enda teadlikusse muutmisesse kui asi juba niikaugel, et teised nõuavad, et sa poleks see, kes sa oled. (kui me ei räägi haiguslikest seisunditest nagu depressioon, sõltuvus jms.) Paadunud pessimist jääb pessimistiks ja tema klaas on alati pooltühi. Seda ei muuda. Harjumust tühja piimapakki mitte kappi tagasi panna – seda saab muuta. Samas pole see ka mingi nii hull asi, et teine ei võiks seda võtta oma kaaslase imeliku kiiksuna ja loobuda õiendamisest. Palju oleneb sellest, millist muutust oodatakse.

Võib ka nii olla, et sina küll kuulad kaaslast, mõistad, arvestad temaga jne, aga midagi eriti paremaks ikka ei lähe. Siis võib olla see, et teine pool ei üritagi neid eelpool mainitud asju teha. Suhte toimimiseks on ikka vaja, et mõlemad osapooled proovivad asju parandada, pole kasu, kui ainult 1 pingutab. Mina näiteks loobusin üksi pingutamast ja läksin siiski lahku. Koos olime üle 10 a.

Võib ka nii olla, et sina küll kuulad kaaslast, mõistad, arvestad temaga jne, aga midagi eriti paremaks ikka ei lähe. Siis võib olla see, et teine pool ei üritagi neid eelpool mainitud asju teha. Suhte toimimiseks on ikka vaja, et mõlemad osapooled proovivad asju parandada, pole kasu, kui ainult 1 pingutab. Mina näiteks loobusin üksi pingutamast ja läksin siiski lahku. Koos olime üle 10 a.
Eneseareng ongi sellepärast oluline, et lahku minnes võtad suhtest ainult iseenda kaasa. Kui iseenda kallal oled tööd teinud, on tõenäoliselt su järgmine suhe parem kui eelmine.

Ma arvan, et need asjad päris nii ei käi, et ainult üks on halb ja tema peab end muutma. Kui enda muutmiseks läheb, siis peavad kõik asjaosalised oma suhtumist muutma, mitte eeldama, et ainult teine pool pingutab.
Ma olen näinud küll sellist olukorda, kus suguvõsas on üks nn must lammas ja siis seda inimest nokitakse ja räägitakse taga. Põhjuseks näiteks see, et läks kõrgkooli õppima ja õpib eriala, mis pereliikmetele ei meeldi. Kuidas ta ometi küll võib, kelleks ta end peab? Või vastupidi – läks kutsekasse plaatijaks õppima, ometi kõik eeldasid, et temast peab saama arst või vähemalt jurist, kuidas ta küll oma võimalused raisku laseb…
Ja siis õiendatakse, et miks sa küll oled selline, mitte meie moodi, ole rohkem nagu meie. See on niisugune surnud punkt, sugulasi ei saa valida ja kui sul pole nendega samasugune mõttemaailm ja soovid, siis pole mingit mõtet end sellise pere heaks muutma hakata.
Teine asi on enda valitud elukaaslase/abikaasa puhul enda juures millegi muutmine. Niisugusel juhul on see siiski ka kokkuleppe küsimus, kuidas ja kui kaugele teineteisele vastu tulla, mitte see ei käi nii, et üks esitab nõudmised ja siis teine muudab ennast. Kui me räägime mingist haigusest ja selle ravist, siis see ei ole enda muutmine, siis see on haiguse ravimine, mille käigus inimene nagunii ka muutub. See muutus ei pruugi aga teisele osapoolele anda üldse soovitud tulemust, kui muutumine ei toimu koos. Alles tagantjärele saad aru, et sulle tegelikult sobiski selline loru, kes end reede õhtul purju jõi ja sokid nurka vedelema jättis. Muutununa hakkab ka sulle kõrgemaid nõudmisi esitama või laseb üldse jalga.
Minu arvates on see hästi libe jää, kui hakata nõudma teise inimese muutumist mingisuguseks selliseks, mis ei ole talle olemuslikult omane. No sa ei muuda introverti ekstraverdiks ega vastupidi. Kui inimene ei suuda kodus püsida ja muru kasvamist vaadata, siis ta ei pea seda sinu meeleheaks tegema. Kui pole eriline peolõvi, siis ei ole vaja mingit teatrit etendada, et igal vastuvõtul särama peaks. Pigem tuleks leida see ühine kokkupuutepunkt ja leppida sellega, et su pereliige ei ole täpselt selline nagu sina tahaksid.
Ei usu mina sellisesse enda teadlikusse muutmisesse kui asi juba niikaugel, et teised nõuavad, et sa poleks see, kes sa oled. (kui me ei räägi haiguslikest seisunditest nagu depressioon, sõltuvus jms.) Paadunud pessimist jääb pessimistiks ja tema klaas on alati pooltühi. Seda ei muuda. Harjumust tühja piimapakki mitte kappi tagasi panna – seda saab muuta. Samas pole see ka mingi nii hull asi, et teine ei võiks seda võtta oma kaaslase imeliku kiiksuna ja loobuda õiendamisest. Palju oleneb sellest, millist muutust oodatakse.
Konfliktid tekivad piiratud ressurssidest ja suurtest inimestevahelistest erinevustest (soovid, ideed, väärtused, motiivid jne). Paadunud pessimist võib olla üpriski suur optimist, kui satub temale sobivasse keskkonda. Samuti sugulased, kes nokivad musta lammast, ehk ei olnud nende lapsed nii tubli õppeedukuselt või on vastupidi väga tubli ja see on nende suurim saavutus elus, millega kompsneerivad mingeid muid asju, aga kas on siis vaja pikalt analüüsida, mida, või on täiesti ok, et ei käi kokkutulekutel, kui selline mustaks lambaks tembeldamine toimub.
Ntx kui kokku satuvad kaks koristusfanaatikut, võib kummalgi tekkida probleeme, et mõlemad tahavad piimapakki ise külmkappi panna, samas saavad nad teineteise peale loota ja teavad, et kui tema ei pane pakki kohe külmikusse, teeb seda abikaasa iseseisvalt. See on väga pisike asi, mida võib kompromissitada, kui üks ei armasta koristada. Sageli hakatakse väga suuri erinevusi muutma, õigemini karjudes ja uksi paugutades nõudma. Loo moraal- elu ei pea kohe kindlasti olema võitlus paarilisega, elu peab pakkuma puhkehetkedel võimalikult rahulikku pulssi. Kas see tüli on ikka seda väärt, et kaaluda üles muidu harmoonilise suhte ja laste rahuliku lapsepõlv. Lapsed mäletavad, aga nemad ei mäleta põhjust- tühiseid piimapakke, vaid tõusnud pulssi ja röökimist, saagimist, õiendamist.

Eneseareng ongi sellepärast oluline, et lahku minnes võtad suhtest ainult iseenda kaasa. Kui iseenda kallal oled tööd teinud, on tõenäoliselt su järgmine suhe parem kui eelmine.
Need suhted, mis lõhki lähevad, ähevad tavaliselt lõhki sellepärast, et need võtavad isikult, need mõjutavad omakorda uusi suhteid- Jätame kõrvale tõesti suhted, mis annavad (usaldus, hoolimine, lapsed, armastus, sotsiaalmajanduslik, ühiskondlik staatus, eneseareng või kui mitte, siis endaks jäämine). Selliseid suhteid ei ole vaja lõpetada, et rääkida järgmistest. ka juhul, kui arengus toimub platoo. Platoo on ka hea, rahulik ja turvaline elu on hea, kuna surma ees oleme kõik võrdsed, olgu või tippteadlased ja Einsteinist paremaks ei saa enamik inimesi jõuda.

See on nagu see foorum siin. Kas mina pean muutuma ja pingutama, kui tema on muutunud. Ta uued kombed, need reklaamid ja kastile pihta saamine on raske. Kui ma nüüd ikka pingutan, et ma saan me kooselu foorumiga küll jätkata, aga ma pole enam õnnelik selle pideva pingutamisega. See ei tule kergelt, pole loomulik.

Muutuma nagu paremaks inimeseks, tasakaalukamaks, mõistmavaks. Kas see tähendab seda, et hakkad käituma nii nagu sulle pole tegelikult omane? Kas see on valetamine endale või teisele? Kas see viib päriselt kuhugi paremuse poole, kas see pole nagu näitemäng? Sageli on kooselu algul ka palju pingutamist. Tahetakse end näidata paremana. Ja kuhu see viib? Aastate pärast enam ei jõua olla see parem inimene. Tekivadki tülid selle tulemuseks.
Kui sa räägid enda muutmisest, sest keegi “käseb” sul seda teha või ootab seda, siis jah, see on läbikukkumine. Sa ei saa muuta teisi, aga saad iseennast s.t. teised ei saa muuta sind, saad vaid ise seda teha.
Kui soov muutuda tekib SINUST lähtuvalt, tahad seda teha, sest sa tunned ISE teistmoodi käitudes ennast paremini, siis see on täiega seda pingutust väärt ja ei ole ka näitemäng. Aus pead olema eelkõige enda vastu – kas sa ise tahad muutuda või ei.

Eks ise tuleb hinnata, kas sa tahad selles kohas areneda. Näiteks. Kui kaaslane heidab ette, et sinuga ei ole võimalik probleemidest rääkida nii, et sa seda isikliku rünnakuna ei võtaks, siis kas oleks aeg peeglisse vaadata ning enda siseeluga tegelema hakata? Siin tuleb mängu see, kas sa tahad seda suhet hoida ja mida sa oled valmis selle heaks tegema.
Paraku vist paljud pole ka võimelised end kriitiliselt hindama, et otsustada, kas see, mida kaaslane soovib, on muutmist väärt. Vahel vaatan kõrvalt mingeid paare ja märkan täiesti kohutavaid iseloomujooni, mis paneb mõtlema, kas see inimene ise ei näe, kui nõmedalt ta oma partneri suhtes käitub. Ma arvan, et sellisele rääkida asjadest, mis nõuavad tema enesearengut, on nagu hane selga vesi. Just sellised on alati suhtumisega “olen selline, nagu olen ja kui ei meeldi, mine minema”, arvates, et nad on mingid jube väärtuslikud tegelased, kellest ilma jäämine oleks tohutu kaotus. Reaalsuses läheks kõigi asjaosaliste elu sellest paremaks, kes tema nõmetsemist peavad taluma.

Kui inimesel on suhtes või ükskõik mis eluvaldkonnas probleemid, siis tuleks kõigepealt vaadata enda peale, mitte hakata teisi süüdistama. Et halvas suhtes on süüdi jobu mees, kehvas palgas on süüdi kuri tööandja. Inimene peab ise võtma oma elu üle kontrolli ja vastutuse. Valisid joodiku meheks, siis on hilja näägutada, miks ta selline joodik on. Tuleb enda sisse vaadata, kas sa tahad joodikut meest või ei taha. Kui tahad, ole vait, kui ei taha, siis ära ole enam joodikuga koos. Palk on väike ja töö ei meeldi – miks ei ole CV korda tehtud, töövestlustel käidud, uuesti kooli mindud? Kõik on meie endi kätes ja oma halvas olukorras ei saa süüdistada teisi inimesi. Paljud naised kurdavad, et nende koju kolis sisse mingi muidusööja mees, kes ise midagi suhtesse ei panusta. Miks mõne naisega seda kunagi ei juhtu, sest ta ei võtaks jutulegi selliseid mehi. Jah, alati on erandeid ja juhtub ootamatusi – tore mees muutub järsku 10a pärast vägivaldseks jne, aga siis ka selle asemel, et ohvrirolli virelema jääda, tuleb endale ausalt öelda: olukord on nüüd muutunud selliseks, ma pean ISE midagi tegema, et sellest välja saada. Ei ole mingit mõtet kurta ja näägutada oma halva suhte üle. Teisi inimesi me muuta ei saa, ainult ennast saame ja läbi enda muutmise muudame ka oma elu paremaks.

tore mees muutub järsku 10a pärast vägivaldseks jne, aga siis ka selle asemel, et ohvrirolli virelema jääda, tuleb endale ausalt öelda: olukord on nüüd muutunud selliseks, ma pean ISE midagi tegema, et sellest välja saada.
Hit me once – your bad. Hit me twice – my bad. Nii ongi.

Minu kogemus ütleb seda, et ka suhtes olles peab iga inimene saama olla “tema ise”. Kui ollakse noor ja otsitakse endale partnerit pikemaks ajaks, siis sobib see inimene, kelle pärast teine inimene end kõige vähem muutma peab. Mõlemad partnerid sobivad teineteisele nii nagu nad on loodud, oma heade ja halbade külgedega. Siis saab suhtest asja. Mul oli kunagi suhe neiuga, kes mulle meeldis ja ka mina meeldisin talle, aga ma ei saanud olla temaga suhtes päris “mina ise”. See tekitas pingeid, sa elad nagu oma elu, aga ei ela ka. Teed asju seepärast, et teisele meeldida, aga sulle see nii väga ei meeldi. Jah meie suhe pidas vastu umbes 1,5 aastat. Pärast minu sõbrad ütlesid mulle, et ma polevat olnud mina ise sel ajal. Nii et see jääb ka teistele silma. Seega pika suhte saladus on see, et inimesed ei pea teineteisele meeldimise pärast end paljuski muutma ja saavad olla nemad ise.

On suur vahe, kas muuta tuleb olemust või käitumist. Uste paugutamine, karjumine on halb käitumine, mis on soovi korral muudetav. Introverdist ekstoverdiks muutuda tõenäoliselt ei saa, kuigi võib ju omandada teatud käitumismustrid.
Enamasti puudutavad inimestevahelised “muutmissoovid” siiski käitumismustreid. Korista enda järelt ära ei ellda teise inimese muutumist puhtusefriigiks, vaid käitumist, mis teis(t)ega ühises ruumis arvestab.

Muutuma nagu paremaks inimeseks, tasakaalukamaks, mõistmavaks. Kas see tähendab seda, et hakkad käituma nii nagu sulle pole tegelikult omane?
Mis inimeseks olemise juures nii keerulist saab olla? Oma mõtlemist muudad lihtsalt, ei eelda asju. Fakt on see, et sa teiste asju tegelikult ei tea ja teise inimese pähe ei näe. Milleks siis jutustada asju mida ei ole olemas. Mis võõra inimese juures saaks ärritada?

Esileht › Pereelu ja suhted › Enese muutmine parema suhte heaks