Teema: NullPointerException

“… 350 ml 40%-list Šoti viskit …”. Mu maks praegu irwitab mu üle.
Mine sinna psühhiaatriahaigla hoonesse sisse, seal hea soe, kõik mõjub soojas paremini. Varsti tuleb ka vastlapäev.

Ilmselgelt mitte keegi ei aita sind PEREfoorumis enesetapu sooritamisega.

Kas oled abi otsinud? Ravi saanud? Kui lootusetu siis olukord saab olla, et muud väljapääsu enam ei näe?

Pōhiprobleem on üksildus? Kas seda ei anna kuidagi leevendada. Ühtegi lähedast ei ole, kes hooliks? Kui on kasvõi üks inimene kuskil, siis on juba hästi.
Suurepäraseks inimeste aseaineks on ka loomad.

#3363538:

Mu psühholoog katkestas 11. novembril teraapia ainuüksi seetõttu, et mul olid tema vastu tekkinud tunded.

See oli psühholoogist õige tegu, sest kui patsiendil tekivad tunded, siis muutub ravi praktiliselt võimatuks. Samas muidugi oleks ta pidanud sind suunama teise terapeudi juurde, soovitavalt mõne sellise, kelle puhul neid tundeid ehk ei tekiks.

#3363538:

1. Ma olen 35-aastane, st. ma olen vana inimene. Muide, Mozart suri minu vanuses.

35-aastane ei ole vana inimene, tänapäeval kindlasti mitte. Bioloogiliselt keskealine, sotsiaalselt alles noor. Väga paljud mehed ja naised selles vanuses alles rajavad oma pere.

#3363538:

2. Ma olen 176 cm pikkune ehk mehena alaväärtuslik (Eesti mehe keskmine pikkus on 180 cm).

Sa oled keskmisest kõigest 4 cm lühem, on palju naisi, kes on sinust lühemad ja palju ka neid, kellele ei lähe korda, kui pikk sa oled. Minu poja sõber on minust lühem – 160 cm pikk – ja elab igati täisväärtuslikku elu, käib tööl, abiellus, laps juba. Liiga väike pikkus pole argument endale käega löömiseks.

#3363538:

3. Mul on autism.

Ma saan aru. Tegelikult pole õige öelda: “Mul on autism”. Õige oleks öelda: “Ma olen autistlik”. Autism pole haigus, mida peaks välja ravima, vaid omapära, millega tuleb õppida elama.
Muidugi on sul raske, eriti kuna sinu lapsepõlves eriti ei diagnoositud seda eripära või kui diagnoositi, siis ainult nii rasketel juhtudel, et need inimesed kippusid siis juba hooldekodude kandidaadid olema. Ent sinul on ju normintellekt.

#3363538:

4. Mul pole kunagi olnud vastastikuseid lähisuhteid. Muuseas, ma olen ka neitsi.

Autismispektri häire korral need suhted ongi keerulised. See ei tähenda, et võimatud. Muide, mul ei ole diagnoositud autismi, sellest hoolimata on mul on oma pika elu jooksul olnud väga keeruline suhteid sõlmida – kuigi naisele on see lihtsam – aga veel keerulisem on olnud suhtes olles teise inimesega samal lainel püsida ja õnnelik olla. Kolm minu pikaajalist suhet on purunenud, neljas tundub olevat nüüd see, kus me oleme mehega leidnud õige ja mõlemat säästva viisi koos eksisteerida.

Vaata palun sellele leheküljele:
https://www.autismeesti.ee/

Mõtle sellele, et enesetapp on väga äärmuslik lahendus ja seni, kuni sa pole proovinud kõiki muid võimalusi, pole mõtet kohe seda teed minna.

Moded, magate?

#3363552:

Moded, magate?

Ära õelutse.

Internetis tutvumist oled proovinud? Pikkusest saa üle, see ei ole nii hull.

Pikkus on ju tavaline, see pole mingi puue. Kui keskimine on 180, on pooled lühemad ju. Pooled mehed siis puudega?
Ja üldse, kes neitsina sureb? Palka mõni tasuline naine prooviks, tal su autusmist suva ja ehk aitab maailma uuest küljest näha. Ja Pereelu foorumis on üks mees, kes muudkui jahvatab, kui hea on üksi, loe vahelduseks oodi üksindusele.

Nii mõnegi retseptiravimiga võiks teha enesetapu, isegi käsimüügi ravimiga saaks, aga farmatseudina ütlen hoopis: “Liba!”

Ükski päriselt autistlik tüüp ei kirjutaks sellist juttu. Mitte ei usu.