Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Koolilaps Enesevigastamine

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Enesevigastamine

Postitas:
Kägu
  1. Palun soovitage psühholoogi või terapeuti, kes on antud teemal ekspert ja oskab aidata sõltuvuseks kujunenud enesevigstamise puhul.
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie oleme käinud aastaid erinevate juures ja pole seni veel abi saanud.

See on ikkagi hästi komplitseeritud teema ja päris kindlasti on siin oma osa ka nutimaailmal, te ei kujuta ette, kuidas vigastamiskombega noored neis keskkondades koonduvad ja üksteise ees enesevigastamist normaliseerivad. Saadavad üksteisele uhkelt pilte ja laigivad vigastusi.

Kõige mõttetum asi üldse on mingi korra kuus psühhiaatri või psühholoogi poolt läbi hüpata. Küsib, et noh kuidas end tunned? Siis loeb sõnad peale ja nägemist. Ka antidepressandid ei aidanud meil üldsegi, pigem tundus, et tegid noore ajule rohkem kahju.

Üks asi, mis VÕIB aidata, on hästi pikaajaline ja hästi tihe individuaalne teraapia. St noor peaks käima aastaid igal nädalal kliinilise psühholoogi juures, kes siis õpetab talle tehnikaid, kuidas oma mõtteid enesevigastamiselt kõrvale juhtida. Soovitab talle asendustegevusi, paneb pidama päevikut jne. Ehk siis, abi võib ehk olla ainult pikaajalisest pidevast tööst.

Meie noorel vedas, pääses ka tollesse teraapiasse lõpuks. Ja nägin, et see tõepoolest võiks aidata kergemakujulise probleemi korral. Meid pole ta aidanud. St vahel on tänu teraapiale olnud tõesti perioodid, kus noor on endale päris turvaline ega tee midagi, aga peagi tuleb taas tagasilangus. Me kõik oleme sellest päris väsinud siin juba.

Hea oleks, kui saaksite hakkama võimalikult vähese arvu psühhidega. Sest see pidev jälle uuele tädikesele oma elu rääkimine on kurnav, taasohvristav ega aita noort kuidagi.

Üks asi, mida veel soovitaks: püüdke pääseda mittetasulise psühhi juurde. Sest päriselt tehtava ravi korral vajate neid visiite ikka palju-palju-palju, ja kui üksainus visiit maksab kolmekohalise summa, siis on perekonna säästud peagi otsakorral ja kaalute juba kodu müümist. Ning sealjuures tulemust ei garanteeri teile absoluutselt mitte keegi.

+5
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie oleme käinud aastaid erinevate juures ja pole seni veel abi saanud.

See on ikkagi hästi komplitseeritud teema ja päris kindlasti on siin oma osa ka nutimaailmal, te ei kujuta ette, kuidas vigastamiskombega noored neis keskkondades koonduvad ja üksteise ees enesevigastamist normaliseerivad. Saadavad üksteisele uhkelt pilte ja laigivad vigastusi.

Kõige mõttetum asi üldse on mingi korra kuus psühhiaatri või psühholoogi poolt läbi hüpata. Küsib, et noh kuidas end tunned? Siis loeb sõnad peale ja nägemist. Ka antidepressandid ei aidanud meil üldsegi, pigem tundus, et tegid noore ajule rohkem kahju.

Üks asi, mis VÕIB aidata, on hästi pikaajaline ja hästi tihe individuaalne teraapia. St noor peaks käima aastaid igal nädalal kliinilise psühholoogi juures, kes siis õpetab talle tehnikaid, kuidas oma mõtteid enesevigastamiselt kõrvale juhtida. Soovitab talle asendustegevusi, paneb pidama päevikut jne. Ehk siis, abi võib ehk olla ainult pikaajalisest pidevast tööst.

Meie noorel vedas, pääses ka tollesse teraapiasse lõpuks. Ja nägin, et see tõepoolest võiks aidata kergemakujulise probleemi korral. Meid pole ta aidanud. St vahel on tänu teraapiale olnud tõesti perioodid, kus noor on endale päris turvaline ega tee midagi, aga peagi tuleb taas tagasilangus. Me kõik oleme sellest päris väsinud siin juba.

Hea oleks, kui saaksite hakkama võimalikult vähese arvu psühhidega. Sest see pidev jälle uuele tädikesele oma elu rääkimine on kurnav, taasohvristav ega aita noort kuidagi.

Üks asi, mida veel soovitaks: püüdke pääseda mittetasulise psühhi juurde. Sest päriselt tehtava ravi korral vajate neid visiite ikka palju-palju-palju, ja kui üksainus visiit maksab kolmekohalise summa, siis on perekonna säästud peagi otsakorral ja kaalute juba kodu müümist. Ning sealjuures tulemust ei garanteeri teile absoluutselt mitte keegi.

Minul vastupidine kogemus, väga head spetsialistid ja sai laps üle sellest. Kui Tallinn, saan soovitada.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja:

Tänan esimest vastajat põhjaliku kogemuse jagamise eest.

Teine vastaja, jätsin sihilikult asukoha märkimata, sest vajadusel olen valmis ka kaugemale sõitma. Tallinn sobib hästi ja ootan soovitust.

 

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul vastupidine kogemus, väga head spetsialistid ja sai laps üle sellest. Kui Tallinn, saan soovitada.

Palun soovita. Kui kaua aega võttis, kui laps abi sai? Kui kaua tuli teraapias käia? Kas pidite ka lapse elus, ümbruses korrektuure tegema?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul vastupidine kogemus, väga head spetsialistid ja sai laps üle sellest. Kui Tallinn, saan soovitada.

Palun soovita. Kui kaua aega võttis, kui laps abi sai? Kui kaua tuli teraapias käia? Kas pidite ka lapse elus, ümbruses korrektuure tegema?

Meil läks lõpuks asi nii käest ära, et lõikas korra nii, et panin temaga EMOsse, õnneks tuli lõpuks mulle ikkagi ise ütlema, kui veri kinni ei jäänud ja pusa juba läbivettinud oli. Õmmeldi kinni.

Käisin temaga erinevates kohtades, aga lõpuks hakkas asi lahti hargnema Tallinna Perekeskuses, mis asub Asula tänaval. Sealsed vastuvõtud ei maksa raha. Meiega tegeles Merike Palts, keda soovitan kogu hingest. Ta harutab lapse sisemuse lahti ja seetõttu võib laps vestluselt tulles olla rohkem närvis, aga tegelikult on need sammud kõik vajalikud paranemise teel. Pärast lahti harutamist pakib lapse kokku tagasi. Kuldaväärt inimene, soe, kodune, kohal, nagu päriselt kohal.

Tema andis ka psühhiaatri soovituse. Dr. Viivika Lauri, noortepsühhiaater. Vot sinna jõudmiseks pidin küll endast välja pugema ja läbima tõelise kadalipu (kaasa arvatud Seewaldi haigla EMO, mida ei soovita vaenlasele ka. Kohutav kogemus.)

Dr. Lauri on nüüdseks PERH süsteemist lahkunud ja töötab Kotka Tervisemajas. Lapsi võtab vastu Haigekassa rahastusega, visiiditasu 5.-. Ilmselt on ka tasulised vastuvõtud. Kuna meie oleme korduvpatsient, siis ise paneb meile aja. Samuti soovitan väga soojalt. Minu laps vajas ravimite abi, kolm erinevat ja need on tõesti õigesti määratud, tal on läinud selgelt ülesmäge. Käime senini kord kvartalis.

Laps on muutunud nagu öö ja päev. Rõõmus, asjalik, suhtlev laps. Äsja tähistasime lapse enda ettepanekul “1. aasta enesevigastamise vaba” aastapäeva.

Olen siiralt tänulik inimestele, kes sel teekonnal meid aitasid!

Oluline on, et te võtate tõsiselt, mitte, et küll kasvab välja. Sekkuge palun! Vastasel juhul lõikab ükskord nii, et….

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul vastupidine kogemus, väga head spetsialistid ja sai laps üle sellest. Kui Tallinn, saan soovitada.

Palun soovita. Kui kaua aega võttis, kui laps abi sai? Kui kaua tuli teraapias käia? Kas pidite ka lapse elus, ümbruses korrektuure tegema?

Paari-kolme kuuga õnnestus mul jõuda õigete inimesteni.

Korrektuure tegime nii palju, et tõmbasime kodus vägisi pinged maha, nii mina kui abikaasa. Tegelikult mitte vägisi, vaid kui su laps teeb enesetapu katse, siis tunduski näägelda mingite valesti ostetud makaronide pärast tõsiselt väiklane ja ebaoluline.

Et oleks hästi rahulik rahulik rahulik.

Ägedas faasis oli vast ikka aasta, täpselt ei mäletagi. Aga eneselõikumise lõpetas kohe alguses, kui abi saama hakkasime. Nüüd oleme ikka jälgimisel. Igaks juhuks.

Soovin tõsiselt parimat ja loodan, et minu soovitustest on abi.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul vastupidine kogemus, väga head spetsialistid ja sai laps üle sellest. Kui Tallinn, saan soovitada.

Palun soovita. Kui kaua aega võttis, kui laps abi sai? Kui kaua tuli teraapias käia? Kas pidite ka lapse elus, ümbruses korrektuure tegema?

Paari-kolme kuuga õnnestus mul jõuda õigete inimesteni.

Korrektuure tegime nii palju, et tõmbasime kodus vägisi pinged maha, nii mina kui abikaasa. Tegelikult mitte vägisi, vaid kui su laps teeb enesetapu katse, siis tunduski näägelda mingite valesti ostetud makaronide pärast tõsiselt väiklane ja ebaoluline.

Et oleks hästi rahulik rahulik rahulik.

Ägedas faasis oli vast ikka aasta, täpselt ei mäletagi. Aga eneselõikumise lõpetas kohe alguses, kui abi saama hakkasime. Nüüd oleme ikka jälgimisel. Igaks juhuks.

Soovin tõsiselt parimat ja loodan, et minu soovitustest on abi.

Loen ja kadestan! Te ise vist ei saa arugi, kui metsikult teil vedas, et laps abile pöördumisel ka päriselt seda abi sai, mida ta vajas. Meil läks sekkumisega asi ainult hullemaks 🙁

Loomulikult püüdsime meiegi kodus püsida võimalikult rahulikud, just lapse pärast. Samas meil tuli juurde veel see probleem, et LOV lastekaitseametnik, kellega meil oli  õnnetus kohtuda, osutus ülimalt lapse- ja perevaenulikuks inimeseks. Toe pakkumise asemel muutus ta meile üksnes lisakoormaks ja iga kord pärast temaga suhtlemist (ükskõik mis teel) olin jälle terve päeva närvis. Laps tajus seda ja ilmselgelt ei aidanud see ta paranemisele kuidagi kaasa. Metsiku  vaevaga suutsime saavutada selle, et vähemalt see hull ametnik on meid nüüd lõpuks ometi rahule jätnud ja me saame temaga tegelemise asemel üritada keskenduda oma lapse paranemisele. Aga see kõik on läinud juba liiga kaugele, laps on tõsiselt kahjustatud. Nii et, elame päev korraga. Tunnen ikkagi siirast heameelt nende pärast, kes on süsteemist abi saanud!

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul vastupidine kogemus, väga head spetsialistid ja sai laps üle sellest. Kui Tallinn, saan soovitada.

Palun soovita. Kui kaua aega võttis, kui laps abi sai? Kui kaua tuli teraapias käia? Kas pidite ka lapse elus, ümbruses korrektuure tegema?

Paari-kolme kuuga õnnestus mul jõuda õigete inimesteni.

Korrektuure tegime nii palju, et tõmbasime kodus vägisi pinged maha, nii mina kui abikaasa. Tegelikult mitte vägisi, vaid kui su laps teeb enesetapu katse, siis tunduski näägelda mingite valesti ostetud makaronide pärast tõsiselt väiklane ja ebaoluline.

Et oleks hästi rahulik rahulik rahulik.

Ägedas faasis oli vast ikka aasta, täpselt ei mäletagi. Aga eneselõikumise lõpetas kohe alguses, kui abi saama hakkasime. Nüüd oleme ikka jälgimisel. Igaks juhuks.

Soovin tõsiselt parimat ja loodan, et minu soovitustest on abi.

Loen ja kadestan! Te ise vist ei saa arugi, kui metsikult teil vedas, et laps abile pöördumisel ka päriselt seda abi sai, mida ta vajas. Meil läks sekkumisega asi ainult hullemaks 🙁

Loomulikult püüdsime meiegi kodus püsida võimalikult rahulikud, just lapse pärast. Samas meil tuli juurde veel see probleem, et LOV lastekaitseametnik, kellega meil oli õnnetus kohtuda, osutus ülimalt lapse- ja perevaenulikuks inimeseks. Toe pakkumise asemel muutus ta meile üksnes lisakoormaks ja iga kord pärast temaga suhtlemist (ükskõik mis teel) olin jälle terve päeva närvis. Laps tajus seda ja ilmselgelt ei aidanud see ta paranemisele kuidagi kaasa. Metsiku vaevaga suutsime saavutada selle, et vähemalt see hull ametnik on meid nüüd lõpuks ometi rahule jätnud ja me saame temaga tegelemise asemel üritada keskenduda oma lapse paranemisele. Aga see kõik on läinud juba liiga kaugele, laps on tõsiselt kahjustatud. Nii et, elame päev korraga. Tunnen ikkagi siirast heameelt nende pärast, kes on süsteemist abi saanud!

Meil jah otseselt vaenulikke “abistajaid” teele ei sattunud. Kaasa mõtlevad olid nii kooli sotsiaalpedagoog kui klassijuhataja. Nad küll ei osanud midagi maailma muutvat ette võtta, aga toetus ja mõistmine lapse suunal on see, miks olen ka neile jäägitult tänulik.

Miks teid lastekaitse tülitas üldse?

Küll aga oli alguses tõesti, kui alles süsteemis orienteerusin ja ei teadnud, vedasin last inimeste juurde, kellest polnud mingit kasu (hullemaks ka ei teinud). Enamasti tasulised spetsialistid kõik…

Peaasi, et sa võitled oma lapse eest. Ei sobi esimene, teine, kolmas terapeut/arst, aga neljas sobib ja sasipundar hakkab lahti hargnema.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul vastupidine kogemus, väga head spetsialistid ja sai laps üle sellest. Kui Tallinn, saan soovitada.

Palun soovita. Kui kaua aega võttis, kui laps abi sai? Kui kaua tuli teraapias käia? Kas pidite ka lapse elus, ümbruses korrektuure tegema?

Paari-kolme kuuga õnnestus mul jõuda õigete inimesteni.

Korrektuure tegime nii palju, et tõmbasime kodus vägisi pinged maha, nii mina kui abikaasa. Tegelikult mitte vägisi, vaid kui su laps teeb enesetapu katse, siis tunduski näägelda mingite valesti ostetud makaronide pärast tõsiselt väiklane ja ebaoluline.

Et oleks hästi rahulik rahulik rahulik.

Ägedas faasis oli vast ikka aasta, täpselt ei mäletagi. Aga eneselõikumise lõpetas kohe alguses, kui abi saama hakkasime. Nüüd oleme ikka jälgimisel. Igaks juhuks.

Soovin tõsiselt parimat ja loodan, et minu soovitustest on abi.

Loen ja kadestan! Te ise vist ei saa arugi, kui metsikult teil vedas, et laps abile pöördumisel ka päriselt seda abi sai, mida ta vajas. Meil läks sekkumisega asi ainult hullemaks 🙁

Loomulikult püüdsime meiegi kodus püsida võimalikult rahulikud, just lapse pärast. Samas meil tuli juurde veel see probleem, et LOV lastekaitseametnik, kellega meil oli õnnetus kohtuda, osutus ülimalt lapse- ja perevaenulikuks inimeseks. Toe pakkumise asemel muutus ta meile üksnes lisakoormaks ja iga kord pärast temaga suhtlemist (ükskõik mis teel) olin jälle terve päeva närvis. Laps tajus seda ja ilmselgelt ei aidanud see ta paranemisele kuidagi kaasa. Metsiku vaevaga suutsime saavutada selle, et vähemalt see hull ametnik on meid nüüd lõpuks ometi rahule jätnud ja me saame temaga tegelemise asemel üritada keskenduda oma lapse paranemisele. Aga see kõik on läinud juba liiga kaugele, laps on tõsiselt kahjustatud. Nii et, elame päev korraga. Tunnen ikkagi siirast heameelt nende pärast, kes on süsteemist abi saanud!

Meil jah otseselt vaenulikke “abistajaid” teele ei sattunud. Kaasa mõtlevad olid nii kooli sotsiaalpedagoog kui klassijuhataja. Nad küll ei osanud midagi maailma muutvat ette võtta, aga toetus ja mõistmine lapse suunal on see, miks olen ka neile jäägitult tänulik.

Miks teid lastekaitse tülitas üldse?

Küll aga oli alguses tõesti, kui alles süsteemis orienteerusin ja ei teadnud, vedasin last inimeste juurde, kellest polnud mingit kasu (hullemaks ka ei teinud). Enamasti tasulised spetsialistid kõik…

Peaasi, et sa võitled oma lapse eest. Ei sobi esimene, teine, kolmas terapeut/arst, aga neljas sobib ja sasipundar hakkab lahti hargnema.

Noh, meil on neid tegelasi olnud rohkemgi. Pealegi ei saa ju alati aru, kas terapeut sobib või mitte. Ühe juures käies oli laps pärast alati silmnähtavalt endast väljas, terapeut selgitas, et just nii peabki olema, et teraapia tähendabki, et lapsel hakkab alguses halvem – aga et siis peaks kõik minema palju paremaks. Ei läinud tal midagi paremaks, aga ikka uskusime terapeudi juttu – kuni laps ükskord vahetult terapeudi juurest tulles suitsiidikatse tegi. Alles siis saime aru, et see terapeut siiski ei sobi.

Lastekaitse alla oli meil õnnetus sattuda sel põhjusel, et kui õpetaja koolis lapse depressiivset käitumist märkas, ei võtnud ta kordagi vanematega ühendust, vaid teavitas kohe hoopis lastekaitseametnikku. Sest neile olla koolitusel õpetatud, et koostööd peab tegema lastekaitseametnikuga, mitte koduga (nagu ta mulle hiljem mu küsimise peale selgitas). Tollest ebapädevast ametnikust aga sai lapsele ja perele aastatepikkune lisakoorem, kes murede lahendada aitamise asemel tootis neid lapsele üksnes juurde. Teha polnud midagi.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Koolilaps Enesevigastamine