Olen ammu mõelnud, et kunagi võiks üks veel olla. Suuremad lapsed käivad koolis ja pesamuna oleks tore. Majanduslik seis on hea, ei pea lapsed ega ka ise millestki puudust tundma. Pere siselkiima on hea. Lapsed on ühised. Lastega saab piisavalt tegeletud, ei pea nad üksi kasvama. Aga nüüd tuleb mängu kaks erinevat moodi mõtlevat inimest.
Mina mõtlen, et tore kui peres on palju lapsi. Kui kõik suured on tore kui jõuludel ja kasvõi nädalavahetusti kokku koguneme. Saame lapse-lapsi jne. No põhimõtteliselt on minu mõtted pigem hingelised, kui nii saab öelda.
Teine pool mõtleb hästi majanduslikult. Kardab, et äkki 20 aasta pärast pole enam elu nii lill ja ei jaksa nii paljusi lapsi ülikoolitada/head elu võimaldada.
Samas jah, tema argumente kuulates paneb endki mõtlema. Samas selle juures on nii palju agasid. Kas peaks tõesti nii pikalt ette planeerima?
Teema: Enne lapse planeerimist – kui pikalt mõtlete majanduslikult ette?
Mitte keegi ei saa kindlalt teada isegi seda, mis aasta pärast on. Ülemõtlemisel pole mõtet.
Oleme mõelnud küll, et tahaks oma lastele kergemat ja helgemat elu, kas suudame seda võimaldada. Aga mida aeg edasi, kui lapsed juba suured, siis hoopis niipidi, et kes meile kandis kandikul kõik ette, aitas.
Lõpuks pole võimatu ka see, et laps eluaeg vihane, et vanemad tahtsid, et ta ülikooli läheks.
Minu jaoks oli tähtis, et saaksin soovi korral lapse kolmeseks saamiseni kodus olla, st oli sel määral sääste. Mõtlesin ka sellele, et kui tööle lähen, siis esimene-teine lasteaia-aasta on laps ilmselt palju haige, tulevad haiguslehed ja selle võrra teenistus väiksem. Muidugi mõttes arvutasin ka seda, kuidas me saaks hakkama ühe palga, nt võimalus, et mingil eluetapil kas mina või mees ei saa tööl käia (haigus, õnnetus vmt ettearvamatu asi), et ka sellisteks ootamatuteks oleks seljatagune.
Kujunes nii, et olin järjest kodus 4,5 aastat, kuna planeerisime lapsed väikese vanusevahega, tööle läksin, kui noorem oli peaaegu kolmene. Nii et selles suhtes läks kõik peaagu nii, nagu valmistunud olin, samas hakkasin lastega kodus olles ka erialasest tööst puudust tundma, nii et poole kohaga tegin tegelikult viimased kodusolemise aastad ka tööd.
Praegu aga on kõik nii palju paika loksunud pere kuludes-sissetulekutes, et selle aja peale väga ei mõtle, et kuidas siis kujuneb, kui lapsed nt ülikooli lähevad, seda ju praegu ei tea, kas lähevad, kuhu linna lähevad või riiki. Muidugi toetame neid hariduse omandamisel, aga lapsi planeerides päris nii ei olnud, et oleksime 20 aastat ette eelarvet teinud ja planeerinud. Olulised olid pigem esimesed aastad, kuni sain täiskohaga tööellu naasta, samuti piisavalt suure kodu olemasolu.
20 aastaga võib nii palju muutuda, nii paremaks kui halvemaks, et ma lapse ülikooliaastate peale küll ei mõtleks. Minu meelest, kui teil suured vanusevahed lastel, siis ühed on juba koolitatud ja ehk mingi väike elualustustugigi antud (oma korteri ostmise omaosa nt), et just jääb ressursse üle noorimale.
Mina mõtleks pigem, et muidu saaks varsti hakata kahekesi käima ja olema, aga siis oleks jälle beebiga kinni. Aga kui sul on lapsesoov suur, siis katsu ikka mees ära veenda. Mina ei ole seda välja mõelnud, keegi tark inimene on öelnud (kes, ei meenu praegu), et elu lõpul inimesed kunagi ei kahetse seda, mida nad teinud on. Küll kahetsetakse kibedalt seda, mis on tegemata jäänud. Kui te selle lapse saate, vaevalt te siis elu lõpul kahetsete, et oh oleks võinud selle kolmanda tegemata jätta! Küll aga kahetsed vähemalt sina ükskord, kui hilja, tõsiselt selle lapse saamata jätmist ja võid seda vanast peast ka mehele ette heitma hakata.
Tervitusi teiselt planeedilt. Pole ei enda ega oma viie lapse puhul majanduslikult midagi planeerinud. Esimeste laste ajal puudus ka seljatagune ja igasugune kindlustatus. Tänaseks on nad koolitatud ja vallutavad omal käel maailma. Ja mina targem kogemuse võrra, et ükski halb aeg ei kesta igavesti, mis kehtib ka hea aja puhul.
Kõik võib muutuda ühe päevaga. Kohtasin aastaid tagasi noore kassapidajana elukogenud mehega, kes miskipärast hakkas rääkima oma naisest ja nende ühisest lapsest. Täisealiseks saanuna oli poeg ühes autoõnnetuses igavikku naasnud. Kuidas see mees kahetses, et miks nad ometi teise lapse puhul olid aborti teinud. Nüüd polevat enam midagi teha.
kui ma mõtlen, kuidas me esimese lapse saime üle 20 aasta tagasi – ei olnud emapalka , elasime 2-toalises korteris, mehel oli eelmisest abielust lapsed, keda toetasime jne. Kui tuli pesamuna idee – elasime laenuvabalt majas, olin töös teinud karjääri ja sain 18000 krooni emapalka, mehel enam ülalpeetavaid ei olnud, säästud olid päris korralikud ja siis me kaalusime, kas saada veel üks laps või mitte.
Üks väga vana ja elus palju nähtud-kogetud tarkus: kui Jumal annab tibud, annab ta ka terad.
Üks väga vana ja elus palju nähtud-kogetud tarkus: kui Jumal annab tibud, annab ta ka terad.
Jah, Kodutunne on selliseid “tarku” täis.
Kahekümne aasta peale ette mõelda … 😀 😀 😀 Tegelikult me ei tea sedagi, mis meid poole tunni pärast ootab. Jätta pesamuna sellepärast saamata, et äkki ei ole 20 a pärast enam majanduslik olukord nii hea, on tobe. Su mees võib-olla ei usu, aga päris õnnelikult on võimelised elama ka need inimesed, kes ei saa kõike, mida tahavad. Ausalt!
Üldse ei mõelnud, sest sünnitamiseks oli viimane aeg. Sünnitasin kaks last ja ei kahetse.
Üks väga vana ja elus palju nähtud-kogetud tarkus: kui Jumal annab tibud, annab ta ka terad.
Jah, Kodutunne on selliseid “tarku” täis.
Mis see Kodutunne on?
Minul oli üks verstapost, alla mille ma keeldusin üldse lastele mõtlemast: oma kodu.
Esimene laps sündis ajal, kui emapalka veel ei olnud. Saada laps oli niigi majanduslikus mõttes päris hullumeelne, 5-kuune jäi juba hoidja hoida, ise olin sunnitud tööle minema. Aga sellegipoolest see oma väike korter, olgugi et pangalaenuga, tähendas minu jaoks lausa pööraselt palju.
Mäletan, et kirjutasin veel PK foorumisse teema, et kas langetaksid lihtsamini lapsesaamisotsuse, kui oleks tagatud palgaga samaväärne sissetulek vähemalt 1 aastaks? No enamik vastas, et üldsegi mitte ning see ei ole oluline. Ja paar aastat hiljem tuligi emapalk. Huvitav, milline poliitik mu teemat luges?
ei mõtle 20 aastat ette, vähemal tmitte niimoodi. Sellepärast ei jäta ühtki last tegemata, et “äkki ei jaksa ülikooli maksta”. ELus võib 20 aastaga veel palju muutuda ja niimoodi himrus elaada ei saa. Rohkem ikka elan tänasele, mõtlen ka natuke homsele, aga ülehomsele juba vähem.
Nagu öeldakse, rohkem kahetsetakse ikka tegemata jäänud asju.
Ja ega lasp seal ülikooli ajal ei pea ka elama nagu mingi miljonär, kuigi praegune tarbimisühiskond vist sinna suundub….ei pe alasp elama korteris ja omama autot, ta võib elada ühikas ja käia jala. Ta ei pea käima iga päev väljas söömas vaid võib ühikas süüa teha jne
Jätta laps tegemata, kuna 20 aasta pärast äkki ei ole võimalik talle kõrgharidust anda, on üks äärmus. Kodutunde saate kaader on teine äärmus. See 5-lapseline ema siin kommenteerimas ei ole ka parim näide, panin talle miinuse. Rohkem vastutustunnet! Võib vedada, aga ei pruugi. Saada pesakond lapsi, ja siis hakata vaatama, kas Jumal leiva ka on andnud, on vastutustundetu.
Aga jah, ka 20 aastat ette muretseda on liig. Ma arvan, et teemaalgataja mehel on äkki hoopis muud põhjused, mitte majanduslikud, miks ta pesamuna ei soovi. Aga majanduslikud põhjused ettekäändeks tuua tundub talle kõige vähem tüli tekitav. Öelda naisele, et ma ei taha kolmandat last, kuna ma ei ole enam kindel, et ma tahan just sinuga elu lõpuni koos olla, on üpris tuleohtlik. Öelda, et ma ei taha kolmandat last, kuna äkki me ei ole 20 aasta pärast enam nii heal järjel, on hulga ohutum.
Minu arvates just need 40 kandis pesamuna planeerijad peaksid pikemalt ette mõtlema küll: kas on sissetulekuid piisavalt nii endale kui lapsele, kui enam palgatööl käia ei jaksa/soovi/viitsi?
Mul oli sarnane seis, mis teemaalgatajal. Nüüd väike peasamuna kodus. Majanduslikus mõttes ei saa siin elus küll mingist kindlustundest rääkida – kõik muutub väga ruttu. Otsus tuleb teha ikka hingelistel vms kaalutlustel. Ma olen mõelnud, et minu elu jooksul on juba elu ikka kogu aeg trastilislt muutunud, näiteks kasvõi riigikorrast lähtuvalt. Samamoodi on minu ema ja vanaema elu jooksul väga erinevaid etappe ja majanduslikke seise kogenud. Üldises plaanis peab märkima, et elu läheb ikka paremaks (tehnoloogia, majandus jms) – seega ma usun, et tulevik on ikka parem kui tänane päev! Ja elukvaliteet laste arvu pärast küll ei kannata – pigem on paljulapselistel pensionipõlv helgem kui neil, kes ainult riigi või 2.samba peale loodavad.
Kui on kahtlus, siis on parem asju mitte teha. Sest see kahtlus hakkab hinge mürgitama ja kui tekivad tagasilöögid, siis on kahetsus ja süütunne kohe kohal. Elutute asjadega võib veel mängida, et kahtled ja ostad. Aga eluga ikka mängida ei tohi. Kui kahtled kas saad hakkama lapsega, siis jäta see laps niikaua siia ilma toomata, kuni su kahtlused hajuvad. Sama on ka loomadega. Kui kahtled ja ei suuda kahtlusi ületada, jäta võtmata.
Seda, mis tuleb, seda ei tea keegi. Mitu last oleks sündinud vahetult enne sõda ja küüditamisi, kui see oleks ette teada olnud. Ilmselt mitte ühtegi. Ometi kannavad on meie endi esivanemad paljud just vahetult enne sõda ja ka sõja ajal sündinud. Kui raske neil oli, lisaks sellele, et olme oli raske, polnud kindel, kas homme elus oldi. Ja ometi tulid sealt inimesed läbi. Tulid tugevamatena ja oskusega väärtustada lihtsaid asju.
Sünnita laps kui sa tunned, et saad hakkama. Panusta tervisesse, sest see on olulisem kui majanduslik kindlustatus. Kui on tervis olemas, saad koguaeg luua lisaväärtust, kui kogu raha on ühel hetkel kehtetu.
oma kolmanda lapse puhul teadsin, et saame hakkama. Aga elu on täis üllatusi ja hetkel on siis seis selline, kus mõlemad võiks uue kaaslasega lapse saada aga kaine mõistus loeb ette punktid, miks seda mitte teha
Jätta laps tegemata, kuna 20 aasta pärast äkki ei ole võimalik talle kõrgharidust anda, on üks äärmus. Kodutunde saate kaader on teine äärmus. See 5-lapseline ema siin kommenteerimas ei ole ka parim näide, panin talle miinuse. Rohkem vastutustunnet! Võib vedada, aga ei pruugi. Saada pesakond lapsi, ja siis hakata vaatama, kas Jumal leiva ka on andnud, on vastutustundetu.
Aga jah, ka 20 aastat ette muretseda on liig. Ma arvan, et teemaalgataja mehel on äkki hoopis muud põhjused, mitte majanduslikud, miks ta pesamuna ei soovi. Aga majanduslikud põhjused ettekäändeks tuua tundub talle kõige vähem tüli tekitav. Öelda naisele, et ma ei taha kolmandat last, kuna ma ei ole enam kindel, et ma tahan just sinuga elu lõpuni koos olla, on üpris tuleohtlik. Öelda, et ma ei taha kolmandat last, kuna äkki me ei ole 20 aasta pärast enam nii heal järjel, on hulga ohutum.
Mida on sul asja minu vastutustundega? Imestan siiralt. Kasvatan, toidan ja koolitan ise oma lapsi. Aga mis kõige tähtsam – meil kõigil jagub vabadust loomingulisemalt maailma suhtuda. Mitte ei pea raha poolt raamitult nöörimööda lonkima – a la kas ikka on piisavalt? Mida küll naabrid, töökaaslased või-kes-iganes võiksid meist mõelda, kui..!
Oleks siis eelnevast vähe. Käid väljaveel ühe huvitava mõtte – ühelgi ajal ei pääse keegi suhtetontidest. Isegi mitte siis, kui valitseb kindlustunne.
Mäletan väga hästi, kuidas esimest last oodates arutasime, kas on ikka tark saada laps ajal, kui suhkrut jagatakse talongiga. Pigem tegi see tookord nalja (aasta oli 1990). Mingist majanduslikust kindlustatusest ei osanud mõeldagi. Nagu ajalugu näitab, võib kõik väga kiiresti ja põhjalikult muutuda.
Jätta laps tegemata, kuna 20 aasta pärast äkki ei ole võimalik talle kõrgharidust anda, on üks äärmus. Kodutunde saate kaader on teine äärmus.
Nii ongi. Kui ma last planeerin, siis ikka mõtlen, et teen endast oleneva, et vältida äärmist viletsust. Ainult seda: teen kõik endast oleneva, ma saangi realistlikult mõeldes lubada.
Samas – ma ei kontrolli asju, mis minust ei olene, käivad üle minu pea. Äkki just 15-20a pärast tuleb mingi üleüldine suurem majanduslik krahh ning plaanid laste koolitamisest lähevad luhta? Kas siis need praegused lapsed ei tohikski olemas olla?
Keegi pole jumal ega kontrolli elu 100%. Kui nõuda 100% garantiid, et 20a oled võimeline last koolitama, siis ei tohiks üldse keegi lapsi saada! Okei, suurärimehed-poliitikud (kellel on väga head sidemed ja igast halvast mängust ujub veel rikkamana välja) võibolla tohiks – aga ükski tavainimene küll mitte.
Üks väga vana ja elus palju nähtud-kogetud tarkus: kui Jumal annab tibud, annab ta ka terad.
Jah, Kodutunne on selliseid “tarku” täis.
aga nemad ju saavad laste väärikuse arvelt abi
Konkreetselt nimetatud inimese elu-olu ma ei tea ega kipu ka arvustama. Uuri näituseks, miks ta soovib veel kolmandat last. Kuula tema lugu ära. Millised unistused olid tal varem? Milline oli tema kujunemistee? Kes ja kas keegi on olnud toeks talle nüüd, jms?
Õigus, kelle asi see peakski olema. Igaühele ju oma, eks.
Siin kena näide, kuidas toetustest elatuv tööl mittekäiv kahe lapsega naine, lisaks terviseprobleemid (depressioon, migreenid, endometrioos, autistlik aju, ajukahjustus koos parema käe osaluse halvatusega, jalgade pidev valu) soovib kohe ja kähku uut last. See, et meest ei ole, pole mingi probleem ja tegelikult tema arust ongi rohkem “päris” inimesed need, kes loominguliselt pesukäsnal olevat pesuvahendit korduvkasutavad kokkuhoiu mõttes, mitte need, kes 1000 eurot palka teenivad.
Nii et igaühele oma ????
http://mahamure.blogspot.com.ee/2017/10/laps-laps-on-koike-vaart.html?m=1
Ma olen loomult pigem ettevaatlik ja mõtlen pikalt ette. Samas olen tähele pannud, et inimesed, kes on julgemad, on kokkuvõttes rikkama eluga. Ma pole võtnud suuri laene, kaks last olen saanud väga kaalutletult (hea seegi, et olen saanud) ja meest valisin väga pikalt. Sõbranna on võtnud suured laenud. Ok, masu ajal oli aasta otsa ikka väga raske, aga sõbrad aitasid, tegi kahe koha peal tööd ja rabeles välja. Kokkuvõttes on tal kinnisvara rohkem, lapsi rohkem, töökogemusi rohkem, elus värve ja mälestusi rohkem.
Kui hakata mõtlema, et äkki järgmisel aastal algab tuumasõda või satun autoõnnestusse, siis jääbki elu elamata. Lastega ka see asi, et aeg läheb meeletult kiiresti, nad kasvavad nii ruttu. Üks hetk on väga raske ja ei saa rahus üksi wc-ssegi, varsti aga juba see aeg, kus nad toimetavad omaette ja tahavad oma aega vaid sõpradega veeta.
Nii et mina kadestan pigem neid, kes julgevad riskida ja elus palju teha, kogeda, tegutseda igas valdkonnas.
Mu vanemad sündisid küüditamiste ajal ja 90ndate alguses oli mu vanematel endal kolm last vaja ellu saata – ma küll loodan, et mu vanavanemad ega vanemad ei kahetse lastesaamist. Ma olen küll väga tänulik neile ja ülikoolis makaronisöömist küll ei paneks kaalule, et kas oli ikka vaja mind sünnitada… Ma arvan, et mul olid palju ägedamad ülikooliaastad, kui neil, kes papa-mamma kulul mugavat elu elavad.
Me muudkui mõtlesime ette, kindlustasime oma elu majanduslikult, et laps ei sünniks vaesusesse…ja…sündis raske puudega laps.
Oleme siiani mehega ilusti koos, me oleme majanduslikult elude lõpuni kindlustatud, on kindlustatud ka laps kui pärija, aga…
…mis sel tähtsust nüüd on, kui lapsel on raske puue kogu eluks ja ta ei lähe näiteks kunagi ülikooli, ei lähe ta maailma avastama ega pole tast ka meie eest hoolitsejat, kui me mehega vanaks saame.
Nii et nätaki! saime elult vastu nägemisi mehega.
Meil on kõik olemas ja meid võib tabada töötus kasvõi täna – pensionipõlveni oleme ikka majanduslikult või sees – noh, ja mis see meile annab, kui elu otsustas, et igati õnnelikku ja igati kindlustatud perre sünnib raske puudega laps? 🙁
Jajah, tibud ja terad, kuule, ära rohkem oma jumalajuttu siin aja mulle, mind ajab öökima see jumalasse uskumine, sest kuidas saab üldse uskuda kedagi või midagi, kes nii valesid otsuseid teeb ja heade inimeste hingi mõnuga purustab…
tibud ja terad, my a*s.
Mäletan väga hästi, kuidas esimest last oodates arutasime, kas on ikka tark saada laps ajal, kui suhkrut jagatakse talongiga. Pigem tegi see tookord nalja (aasta oli 1990). Mingist majanduslikust kindlustatusest ei osanud mõeldagi. Nagu ajalugu näitab, võib kõik väga kiiresti ja põhjalikult muutuda.
Muidugi oli tark tegu siis saada lapsi, kui suhkrut polnud saada.
Sa siis ei tea, kuidas PK-s läheb absoluutselt igal jõuluajal lahti suuremõõtmeline jaanikapaanika teemadel “appi, meie lastele kingiti koolis kommipakk – aga seal on ju suhkur ainult, olen väga pettunud, et kool nii ebatervislikke eluviise propageerib” või ka “aga meie päkapikud toovad lastele sussi sisse hommikuks hoopis mõne tervisliku snäki, näiteks riisigaleti, vahel ka rukkitšipse, teie mürgitage oma lapsi aga suhkruga edasi, lollid”….
Nii et…jällegi on igal asjal nii hea kui halb pool, vaevalt, et sa tol ajal isegi sellele mõtlesid, et kunagi on suhkurt saada igast poest, iga kell, täitsa talongivabalt ja kes vähegi saab, ei tarbi suhkrut üldse ja imestab, mis need inimesed oma suhkrutalonge nii kiivalt hoidsid ja miks oli vaja seda jubedat suhkrut üldsegi jahtida… 😛 😀
Teate.
Ideaalset aega polegi kunagi olnud, ei ole ja ei tule.
Homme äkki pole sul kedagi, keda koju oodata, ometigi täna hommikul saatsid sa nad kodust oma igapäevaseid toimetusi ajama, mõtlemata sellele, et elu võib lõppeda sekundiga, elu saab surmaks sekundiga, infarktki võib oma tööd teha sekunditega, noh, ja kinnisvara põleb natuke kauem (et oleks ikka kauemaks seda piina, kuidas su kallis kodu tuhaks saab, näiteks päev peale pangalaenu viimast makset juhtus selline asi mu tuttavaga (süüdi oli puhkerežiimil olev teler)…
Ni et kõik, absoluutselt kõik võib muutuda nii ruttu, et sa ei jõua vahepeal silmigi pilgutada…
Lihtsam on tõdeda oma eluteel, et “everyone has their own shit to deal with”, endale siis teadvustada, et sa pole mingi erand, sest sullegi võib juba paari sekundi pärast seda s***a kamaluga jaguda, nii et mõtle sa nii või naa – elu niikuinii teeb oma keerud ja käänud ja elu ei küsi sinult selleks kunagi luba.
Head õhtut!
Meil on kõik olemas ja meid võib tabada töötus kasvõi täna – pensionipõlveni oleme ikka majanduslikult või sees – noh, ja mis see meile annab, kui elu otsustas, et igati õnnelikku ja igati kindlustatud perre sünnib raske puudega laps? ????
Jajah, tibud ja terad, kuule, ära rohkem oma jumalajuttu siin aja mulle, mind ajab öökima see jumalasse uskumine, sest kuidas saab üldse uskuda kedagi või midagi, kes nii valesid otsuseid teeb ja heade inimeste hingi mõnuga purustab…
tibud ja terad, my a*s.
Miks sa arvad, et Jumal on n-ö rikkiläinud laste taga..?
Mina jälle tean päris mitmeid vanemaid, kes on öelnud, et just tänu puudega lapse sünnile on nende süda ja silmad ülejäänud maailma suhtes avardunud.
Jätta laps tegemata, kuna 20 aasta pärast äkki ei ole võimalik talle kõrgharidust anda, on üks äärmus. Kodutunde saate kaader on teine äärmus.
Nii ongi. Kui ma last planeerin, siis ikka mõtlen, et teen endast oleneva, et vältida äärmist viletsust. Ainult seda: teen kõik endast oleneva, ma saangi realistlikult mõeldes lubada.
Samas – ma ei kontrolli asju, mis minust ei olene, käivad üle minu pea. Äkki just 15-20a pärast tuleb mingi üleüldine suurem majanduslik krahh ning plaanid laste koolitamisest lähevad luhta? Kas siis need praegused lapsed ei tohikski olemas olla?
%%%No siis, kui tuleb krahh, mille tõttu jäävad lapsed koolitamata, tuleb lapsed lõpuks reaalset tööd tegema õpetada/panna. Toidukasvatamisest käsitööni. Kui IT tehnoloogia kukele läheb, pole neil 3000 minimaalpalga teenijatel muhvigi teha. Tegijad – head tegijad- teenivad praegugi enam kui mingid bakalaureused või pedagoogid. Saaks vaid vanemad üle sellest, et ametiõppimine on häbiasi.
Miks sa arvad, et Jumal on n-ö rikkiläinud laste taga..?
Mina jälle tean päris mitmeid vanemaid, kes on öelnud, et just tänu puudega lapse sünnile on nende süda ja silmad ülejäänud maailma suhtes avardunud.
Oot-oot, mina pole siin teemas see, kes Jumalat uskus.
Üks teine Kägu tuututas, kuidas Jumal kinkis talle tibusid. 😀
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.