Olen noor esmakordne emme. Laps sündis 35+3 rndl. Hetkel on ta 9-kuune. Mul on väga suur mure. Laps ei istu,ei rooma,ei tõuse käpukile. Vaatab üle pea ( juba sünnist alates). Enne sündi oli ta kõhus sund asendis. Pmt võib öelda,et oli väike sünnitrauma. Kõige rohkem teeb mulle hämmingut see,et juba haiglas enneaegsete osakonnas ei hakatud midagi ette võtma. Arst lihtsalt ütles,et jääb perearsti jälgimise alla. Käisime ka 4-kuuselt neuroloogi juures,tema midagi ei leidnud. Nüüd perearst saatis uuesti,sest laps ei toetu jalgadele ja kätele. Hakkasime nüüd massaažis käima(perearsti nõudmisel) aga minu arvates ainult sellest ei aita. Ma saan aru,et ise peab nõudma,et keegi pakkuma ei hakka. Kuigi tean enamikke enneaegseid beebisid,kellele on kohe haiglas ravi peale pandud(füsio,massaaž,ujumine jne). Küsisin ka perearstilt,et äkki saaks saatekirja taastusravile. Vastas,et käite neuroloogil ära ja vaatab,et mis tema räägib. Sain veel perearstilt pahandada,et polnud juba lapsega massaaži läinud,et umbes ma ei taha midagi lapse heaks teha. Mõtlesin siin juba perearsti vahetada.
Minu teema mõte on,et kuidas teil on olnud,et kelle lapsel sarnane mure? Kas on kohe arst ise igale poole saatnud või olete ka pidanud küsima/peale käima,et saatekirja saaks?
Ma tean,et segane jutt sai, loodan et ma pole ainuke. Või mul pole lihtsalt arstidega vedanud?
Teema: Enneaegsete laste vanemad rääkige milles asi?
50/50. Palju oleneb ka arstist aga ise peab ka häält tegema, eriti kui näed et asjad ei edene. Meil oli õnneks normaalne perearst ja saatis kohe igalepoole neuroloogile, füsiosse ja massaaži. Kodus tegime ka harjutusi. Kui su perearst ikka üldse vedu ei võta, siis ilmselt jah aeg uut perearst otsida 🙁
Eks enneaegseid lapsi on mitmesuguseid – on nn. tavalised enneaegsed, kes vajavad alguses teatud aja soojendamist ja abi söömisel (sest kohe nad ei suuda ise imeda), kuid pele imemahakkamist läheb areng iseenesest edasi nagu tavalisel beebil ning mingit eriravi neile ei määrata. Ja on mingi iseärasusega enneaegsed lapsed, eks vastavalt oma iseärasusele vajavad mingit eriravi.
Minu laps loeti nn. tavaliseks enneaegseks, kes osakonnas mingit eriravi ei saanud ning kellele ka peale kojusaatmist mitte midagi ei määratud, va. raualisandi andmine lisaks rinnapiimale.
Kuid siiski ei jälginud meid esimese eluaasta jooksul perearst, vaid alguses sagedamini ja lõpuks mitmekuuliste vahedega tuli käia beebit TÜ Lastekliinikus samale neonatoloogile (vastsündinute arstile, kes oli tema arst osakonnas) ning selle arstiga koos töötavale füsioterapeudile ette näitamas. Iga kord füsiotreapeut pani lapse matile ja hindas üle, kas arenguga võib ikka rahul olla. Alles teisel eluaastal võttis arengu hindamise üle perearst.
Nii et veider lugeda küll, et teemaalgataja laps, kui tal oli veel trauma, ei jäänud üldse neonatoloogi jälgimise alla, vaid anti kohe perearstile jälgida.
Ise teemaalgataja asemel ma ei jääks ootama, et perearst kuhugi saadab, vaid pöörduks võimalikult ruttu Tln. Lastehaigla või TÜ Lastekliiniku “beebiarsti” (neonatoloogi) ambulatoorsele vastvõtule (ma ei teagi, kas selleks on vaja perearsti saatekirja?) – nemad ju tegelevad enneaegsetega kogu aeg ning oskavad kõige paremini hinnata, kas beebi areng korrigeeritud vanuse järgi on normi piires või peaks millegi pärast muretsema. Räägiks oma mure ära, et vot, mul on enneaegselt sündinud laps, kes on olnud perearsti jälgimise all, kuid ma muretsen, kas tema areng on ikka eakohane. Küll siis “beebiarst” vaatab üle ja saadab ise edasi spetsialisti juurde, kui leiab, et selleks on vajadust.
Teine variant oleks siis tõesti käia neuroloogil ära ja kuulata, mis tema räägib.
Mul on ka nn ‘tavaline’ enneaegne – kõik mured seoses enneaegsusega saime juba sünnitusmajas lahendatud, praegu oleme perearsti jälgimisel. Korra käisime ka neuroloogi juures, tema arvates areng normis.
Samas on mul ka hapnikuvaeguses (kuid õigeaegselt) sündinud laps. Temaga oli tegelikult rohkem probleeme – esimesel eluaastal käisime väga palju spetsialistide juures. Perearst määras kohe massaaži, ujumist, teraapiat jne. Kui lasteaeda läks, hakkas korra nädalas ka eripedagoogi juures käima. Ma küll ise ei pidanud midagi nõudma – perearst jälgis hoolikalt arengut, vajadusel saatis neuroloogi juurde (neuroloog hoiatas meid juba kohe, et areng tulebki aeglane).
Minu esimene laps oli nn tavaline enneaegne. Kuna tal oli üks kaasasündinud teema, mida tuli jälgida (ei olnud seotud enneaegsusega ja kasvas ca 1,5 aastaga sellest välja), siis saadeti Lastegaiglasse eriarsti juurde. Tema seal arvas, et lihastoonust vaja järgi aidata ning määras füsioteraapia. 6 kuud käisime seal umbes. Olgu öeldud, et täna on meie 2-aastane teistest omavanustest mõnevõrra tugevam ja tal on ülihea tasakaalutunnetus – mulle tundub, et see suuresti selle füsioteraapia tulemus. Ehk siis kasu oleks sellest kindlasti ja kui arstid ei ole siiani reageerinud peaksid ise kõvemat häält tegema.
Olen 3 lapse ema, kes sündinud erinevatel rasedusnädalatel. Kõige varem samuti 35 pluss, nagu Sinulgi. Ma olen üsna kindel, et Sinu lapse lihastoonuse probleemid ei ole enneaegsusega seotud. Ja mina tegutseks kohe. Minu 35 pluss nädala laps oli ka arengus maas, aga temal selgus, oli üks geeniprobleem (hiljem saime geneetiku juurde suunatud). Meie hakkasime kohe võimlemas käima (lastehaiglas), samuti olime neuroloogi jälgimise all, ka lastearsti juures sai käidud. Õnneks perearst toetas ja sai ka aru, et laps vajab lisaabi.
Minu laps sündis 34.ndl, kohe alguses vaatasid ta üle neonatoloog ja ortopeed, kuna sündides hoidis ta üht jalga imelikus asendis, mõlema juures käisime täpselt ühe korra.
4k vanuselt saatis perearst meid neuroloogi juurde sest laps ei keeranud, neuroloog omakorda suunas meid võimlema ja ujuma. Ujumises ja võimlemises röökis laps alati nagu ratta peal ja sealsed spetsialistid arvasid, et pole vaja teda traumeerida, las kasvab ja areneb omas tempos veel mõnda aega. 9k vanuselt laps küll keeras, aga ei istunud ega roomanud. Perearst saatis meid massaaži, peale massaažikuuri hakkas laps roomama ja istuma, vanust oli tal siis 11k. Käima hakkas 1a5k ja sealt edasi läks juba täitsa tavalises tempos. Rääkima hakkas ta kusjuures enne kui käima. Meil ilmselt vedas, sest meie arstiks sattus puudega lapse ema ja ta oskas väga hästi tähele panna lapse arengus puudujäämisi ja aitas igati omalt poolt, et saata meid edasistele uuringutele. Ma ise kaaluks sinu asemel ka tasulisi variante- massaaži, ujumist, võimlemist vmt, kahju need asjad mitte mingil juhul ei tee, tulevad kasuks igal juhul.
